Peamised teesid:
- Kriiside, eriti kestvate “globaalsete kriiside” esimeseks ohvriks on vaba sõna, seda ka Lääneriikides.
- Valeinfoks sildistamine käib tänapäeval läbi nn faktikontrollijate, kes eelkõige kinnistavad võimu narratiivi ega hinda asju objektiivselt. Tsensorite tegutsemine tuli laialdaselt esile koroonakriisi ajal ja on jätkunud pärast seda.
- Massilise migratsiooniga seotud probleeme on paljud võimud ja faktikontrollijad eitanud aastaid, kuid päriselu on üha enam näitamas sellekohaste väidete paikapidavust.
- Rootsi on musternäide sisserände tagajärgedest, mis on lõpuks pannud ka riigi kaks viimast peaministrit mõistma hukka aastakümneid kestnud nn avatud piiride poliitika.
Nii nagu esimeses osas sai osundatud, on vaba sõna on üks esimesi ohvreid, kui ühiskond kistakse kriisi või manatakse esile kestev kriis. Läänemaailm on sel sajandil sammunud ühest kriisist teise, mistõttu pole ime, et olukord sõnavabadusega on muutumas üha pilvisemaks. Kui võim hakkab piirama vaba sõna, siis leitakse sellele ikka magusana kõlav õigustus – olgu selleks võitlus “väärinfoga” või “vähemuste” kaitse.
Faktikontrollijad kinnistavad võimu narratiivi
Võimude levitatavat valeinfot või desinformatsiooni saab tänapäeva demokraatias ehk nn rahvavõimus teoreetiliselt piirata vaid valija üks kord nelja aasta jooksul. Ja sedagi ainult siis, kui enamik valijatest on saanud aru, et võimud on neile söötnud ette poolvalesid või valesid. Kuidas aga peaks valija sellest aru saama, kui vaba arvamuse ja kõne piiramisega on vähendatud ka teabehulka, mis avalikkuseni jõuab? Nii riigi- kui korporatiivvõimude infotulva ja propaganda vastu on mitmetes valdkondades aga võimetud isegi eksperdid.
Paljuski põhineb väärinfoks sildistamine nn faktikontrollijate tööl, kelle arv on maailmas viimase 15 aastaga kasvanud 11-lt organisatsioonilt 424-ni (2022. aasta seisuga). See faktikontrollijate arvu plahvatus näitab, et sääraseid organisatsioone on eri riikides süsteemselt asutatud ning varustatud need ka piisava ja helde rahastusega. Uuriv ajakirjanik Paul D. Thacker osundas 2022. aasta suvel faktikontrollijate erapoolikusele, mõningatele halvimatele faktikontrollidele ning sellele, kuidas need aitavad levitada, mitte peatada väärteavet. Näited puudutasid nii koroonakriisi, sõnavabadust, akadeemilist vabadust, kuid ka näiteks USA 2020. a. presidendivalimiste otsustava teema mahasurumist massimeedias – kandidaat Joe Biden poja laptopi-saagat ehk Bidenite perekonna korruptiivset mõjuvõimuga kauplemist Ukraina ja Hiina suunal.
Faktikontrollijate üks põhifunktsioone näib olevat võimuliini jaoks probleemsemates valdkondades kummutada ebasobivaid arvamusi ja fakte ning varustada need siltidega nagu “vale”, “ebaõige”, “eksitav”. Seda on tehtud hoolega ka seoses immigratsiooniga.
Kuigi ekspoliitiku ja kliimaaktivisti Al Gore’i arvates on just inimtekkeline kliimamuutus toomas kaasa sajandi jooksul üle miljardi kliimamigrandi, on tervele mõistusele kohane suhtuda säärastesse väidetesse pehmelt öeldes skeptiliselt. Elu on näidanud, et migrandid on liikvel nii külma kui kuuma ilmaga ning kliimamuutusest kaugelt olulisemad tegurid selles on nii sõjad, autoritaarsed võimud kui lääneriikide “avatud piiride” poliitika, mis on nii Aafrikas kui Lähis-Idas pannud liikuma suuri inimhulkasid. Ja Euroopas on see muutnud paljude ühiskondade palet.
Rootsi “avatud piiride” poliitika
Migratsiooni ja sisserände kriitika on nii EL-is kui mitmetes Euroopa riikides olnud palju aastaid eriliseks tabuteemaks ja stigmatiseerimise objektiks. Teistest maailmajagudest ja kultuuridest pärit sisserändajate seost kaasnevate negatiivsete nähtustega, eelkõige kuritegevuse ja asotsiaalse käitumisega, on marksistliku tausta või mõjutusega poliitikud ja sotsiaalteadlased püüdnud rangelt eitada. Sääraste seoste esitajaid on sildistatud vaenuõhutajateks ja väärinfo levitajateks. Marksistliku ideoloogia kohaselt pole rahvustel “moodsas” tsivilisatsioonis kohta ja sõltumatute rahvusriikide olemasolu on üheks takistuseks võrdsustamisel ja kollektiivsel allumisel põhineva uue korra tekkimisele.
Migratsiooni ja kuritegevuse vahelist seost on vaidlustatud ja pisendatud, kuid päriseluliste probleemide eest ei ole võimalik pikalt varjuda. Rootsi on musternäide järjepideva sisserändajate voo tagajärgedest ühiskonna julgeolekule, turvatundele ja kultuurile. Viimase kahe aastakümne jooksul on migrantide arv Rootsis kahekordistunud, ulatudes nüüd viiendikuni elanikkonnast ehk ligi 2 miljoni isikuni. 2015. aastal võttis Rootsi vastu ligi 163 000 sisserännanut, 2017. aastal 145 000 ja 2019. aastal 116 000. Viimase 12 aasta jooksul on 10 miljoni elanikuga Rootsi võtnud vastu 1,2 miljonit isikut ja neist üle 700 000 on saanud ka Rootsi kodakondsuse. 2016. aastal kulutas Rootsi riik ligi 6 miljardit eurot (5% riigieelarvest) ainuüksi pagulastele.
Migrandid ja kuritegevus
Rootsi ühiskonnas on sel sajandil pidevalt tõusnud kuritegevuse tase ja vähenenud elanike turvatunne. Riikliku kuriteoennetuse nõukogu hinnangul on Rootsi relvavägivald viimase 20 aasta jooksul tõusnud ühe kõrgeima tasemeni Euroopas – kõrgemaks kui näiteks Itaalias või enamikes Ida-Euroopa riikides.
Kriminaalsed jõugud, mille liikmed on teise põlvkonna sisserändajad, kellest paljud on pärit Somaaliast, Eritreast, Marokost ja mujalt Põhja-Aafrikast, on spetsialiseerunud uimastikaubandusele ja lõhkeainete kasutamisele. 2022. aastal jõudis Rootsi rekordilise 62 relvamõrvani, mis on ühe elaniku kohta üks kõrgemaid näitajaid Euroopas – ligi kolmkümmend korda kõrgem võrreldes näiteks Londoniga. 2023. a. novembris pidasid rootslased enda konkurentsitult suurimaks probleemiks kuritegevust ja vägivalda (67%), mis ületas teisel kohal olevat inflatsiooni mitmekordselt (28%).
Rootsis on püütud varjata immigrantidega seotud kriminaalstatisikat, sealhulgas kurjategijate etnilist päritolu ja tausta. Alles 2021. aastal avaldasid ametkonnad kriminaalstatistika (2015-2018 kohta), millest nähtub kordades kõrgem kriminaalsus Aafrika taustaga isikute seas, võrreldes põliselanike või muu Euroopa taustaga isikutega. Statistikast saab teha ka teise olulise järelduse, võrreldes eelmise raportiga aastast 2005 – sisulist migrantide lõimumist Rootsis ei ole toimunud, sest ühe põlvkonna jooksul ei ole vähenenud suurimate riskirühmade kriminaalsus, pigem mõnevõrra tõusnud.
Kõik see on toonud migratsiooniga seotud traagilise reaalsuse pikalt probleemi eitanud või pisendanud poliitilise nomenklatuuri lauale. Eelkõige seetõttu, et migratsioonist tekkinud ühiskondlik valu hakkas lõpuks tuntavalt mõjutama valijate otsuseid ja migratsioonivastane Rootsi Demokraatide erakond on jõudnud ajaloo kõrgeima toetuseni.
Rootsi migratsioonipoliitika hukkamõist
Moderaatide erakonna juht Ulf Kristersson oli sisuliselt esimene Rootsi peaminister, kes eelmisel sügisel tunnistas migratsiooni ja pidevalt kasvanud kuritegevuse seost. Ta süüdistas kasvanud vägivallas ja Rootsi ühiskonda terroriseerivas kriminaalide sõjas aastakümnete jooksul toimunud “vastutustundetut sisserändepoliitikat ja ebaõnnestunud integratsiooni”. Säärane hinnang Rootsi valitsusjuhi poolt veel viis aastat varem oleks olnud mõeldamatu, sest poliitkorrektne oli eitada sääraseid järeldusi. Kristerssoni hinnangul on ühiskonnas mässav vägivallalaine enneolematu ja mitte üheski teises Euroopa riigis ei ole sellist olukorda nagu Rootsis. Olukorra tõsidust näitab ka Rootsi valitsuse otsus lubada sõjaväel abistada politseid võitluses kuritegelike rühmitustega.
(Frankie Fouganthin, CC BY-SA 4.0 via Wikimedia Commons)
2022. aasta kevadel, mõned kuud enne parlamendivalimisi, pidid juba kõigile nähtava kriminaalse kriisi tõttu möönma ka Rootsi sotsialistid, kes on viimase nelja dekaadi jooksul olnud riigis võimul 28 aastat (sealhulgas viimased kaheksa aastat), et nende migratsioonipoliitika on läbikukkunud. Toonane peaminister Magdalena Andersson tõdes kibedalt, et ei ole suudetud integreerida viimastel aastakümnetel vastu võetud suurt hulka sisserändajaid ja see on viinud paralleelsete ühiskondadeni ning jõukude vägivallani. Valimatu migratsioonipoliitika tähendas näiteks seda, et 2015. aasta Euroopa rändekriisi ajal võttis Rootsi ühe elaniku kohta vastu rohkem sisserändajaid kui ükski teine Euroopa Liidu liikmesriik. Tänaste Rootsi valitsusametnike sõnul ei ole vähemalt kahel kolmandikul Euroopasse saabuvatest migrantidest tegelikult mõjuvat põhjust asüülikaitse saamiseks.
Seega on päriselu suuresti kummutanud paljude valitsuste levitatud müüdi, mille kohaselt massiline migrantide saabumine ei mõjuta kuigivõrd põliselanike vabadusi ja põhiõigusi, ühiskonna turvalisust ega heaolu. Ka viimaste aastate kontsentreerituma kriisi ehk Covid-19 suhtes saab tõdeda, et enamik võimude poolt levitatud teabest ja hoiakutest on osutunud vääraks ja ebateaduslikuks.
Jätkub analüüsi 3. osaga “COVID-19 – millal faktikontroll vaikib”
