Peamised teesid:
- Covid-19 kriis andis täiendava ettekäände sõnavabaduse piiramiseks paljudes riikides, sealhulgas big-tech ettevõtete ja nende meediaplatvormide vahendusel.
- USAs on märke süstemaatilisest kokkumängust valitsusasutuste ja sotsiaalmeediaettevõtete vahel, eesmärgiga alla suruda valitsuse liinist erinevaid vaateid.
- Euroopa Liidus on vastu võetud õigusakte nn vihakõne, väär- ja desinformatsiooniga võitlemiseks internetis, mida on muu hulgas kasutatud selleks, et suunata big-tech ettevõtteid tsenseerima mittekonventsionaalseid vaateid, sh Covid-19 osas.
- Häbimärgistamist ja “faktikontrolli” on valitsusasutused ja big-tech kasutanud tsensuuri legitimeerimiseks, et see tunduks laiemale avalikkusele vastuvõetavamana.
- Tsensuur on pärast tervisekriisi jätkunud, mida võib täheldada eriarvamuste sildistamises “väärinfoks”, eriti võimukandjate ja ka teiste poolt, kes ei salli eriarvamusi.
Jätkub analüüsist “Kuidas tsensuur on paisunud, 1. osa”
Tsensuuri vahendid: häbimärgistamine ja “faktikontrolli” tööstus
“Väärteave” ja “desinformatsioon” on muutunud kasulikeks terminiteks paljudele, keda ärritavad nende endi vaadetele või huvidele mittevastavad arvamused. Erimeelsused on mugavalt sildistatud “väärinfoks”, eriti nende huulil, kes teostavad kas riigipoolset või korporatiivset võimu.
Youtube on eemaldanud oma platvormilt üle miljoni video, nimetades neid “valeinformatsiooniks”. Tsensuur on koroonakriisi algusest 2020. aasta kevadel tabanud paljusid arste ja teadlasi, kes kaldusid Covid-19 osas ametlikust liinist kõrvale. 2021. aasta aprillis eemaldas YouTube näiteks video ümarlauast, mida juhatas Florida kuberner Ron DeSantis ja kus neli meditsiinieksperti (dr Sunetra Gupta, dr Martin Kulldorff, dr Jay Bhattacharya ja dr Scott Atlas) seadisid kahtluse alla maskide kandmise nõude tõhususe koolides. Nende kommentaare pidas Youtube “Covid-19 meditsiinilise väärteabe” põhimõtete rikkumiseks. Youtube eemaldas koroonakriisi ajal paljud ametlikku narratiivi vaidlustavad videod, olenemata sellest, kui faktilised või hästi tõestatud need olid.
Alates 2020. aastast on Facebook eemaldanud üle 3000 konto, lehekülje ja grupi, kuna need olevat rikkunud Facebooki “Covid-19 ja vaktsiinide väärteabe levitamise” eeskirju ning on eemaldanud üle 20 miljoni ühiku sisu. Näiteks 2022. aasta suvel eemaldas Facebook oma platvormilt enam kui 250 000 liikmega vaktsiinikahjustuste toetusrühma, kus inimesed andsid aru sugulastest, kes olid surnud vahetult pärast nn Covid-19 vaktsiini saamist. Facebook on eemaldanud sisulisi postitusi, milles väidetakse, et vaktsiinid on ohtlikumad kui haigus, mille vastu need on loodud, või et need on mürgised. Sellised reeglid räägivad kõnekalt sõnavabaduse ja avatud mõttevahetuse olukorrast sotsiaalmeedia platvormidel, rääkimata teadusest, mis ei ole nimetatud väidete osas kaugeltki paigas ehk kinnistunud.
Stigmatiseerimine ehk häbimärgistamine ja nn faktikontroll on olnud tsensuuri kõige olulisemad vahendid. Faktikontrolli tööstus, mida on viimastel aastatel laiendatud mitmete korporatiivsete ja riiklike rahastajate toel, toimib korporatiivse ajakirjanduse ja nn big-techi korporatsioonide koroonanarratiivide tugevdamise mehhanismina. Faktikontrollijad on vormiliselt andnud peavoolu meediale õigustuse väita, et näiteks ühiskondade lukustamiste ja muude riiklike sunnimeetmete vastased levitavad valeinfot. Faktikontroll on toiminud tsenseerimisena tagaukse kaudu: näib, et see ei tsenseeri, vaid lihtsalt blokeerib valeinfot, viidates formaalselt justkui faktidele. Kuid reaalselt on faktikontrolli kohaldatud peaaegu eranditult vaid võimuliini vastaste suhtes. Ametlikku narratiivi ennast ja selle pooldajate avaldusi ei ole enamasti “faktikontrollile” allutatud, olenemata sellest, kui vähe või palju on nende taga sisulised faktid.
Näiteks 2021. aasta sügisel otsustas faktikontrollija Leadstories (Facebooki tellitud) kontrollida fakte Briti Meditsiiniajakirjas (BMJ) avaldatud uurimuses vaktsiinide katseuuringute puudujääkide kohta ja nimetas uurimust “vigaseks” ning lisas “pettuse hoiatuse””. BMJ peatoimetajad mitte ainult ei kuulutanud seda ebatäpseks, ebakompetentseks ja vastutustundetuks, vaid nõudsid Facebooki tegevjuhilt avalikus kirjas, et ta eemaldaks viivitamatult “faktikontrolli” sildi. Lisaks juhtisid nad probleemile tähelepanu laiemalt, sest BMJ ei ole ainus kvaliteetse teabe pakkuja, keda Meta (Facebooki) faktikontrolli ebapädevus on mõjutanud.
Kogu kriisi ajal väitsid mitmed faktikontrollijad järjekindlalt, et loomulik immuunsus on vaktsiinidest kehvem ning nimetasid teadlaste, arstide ja uurijate tõenduspõhiseid väiteid loomuliku immuunsuse tähtsuse kohta “valeks” või “eksitavaks”. Selline sildistamine on osutunud ebaõigeks ja ei põhine varasematel meditsiinilistel kogemustel ega tegelikel teaduslikel uuringutel.
Teiseks näiteks võib tuua asjaolu, et 2021. aasta novembris suurendas Holland omandatud loomuliku immuunsuse kehtivusaega nn Covid-sertifikaadi puhul kuni 365 päevani, samas kui nende naaberriik Saksamaa tegi vastupidi – vähendas 2022. aasta jaanuaris Covid-sertifikaadi kehtivusaega läbipõdenutel 180 päevalt 90 päevale. On ilmselge, et need riigid ei järginud samasugust teadust. “Teaduse” politiseerimist ja ärakasutamist esines koroonakriisi ajal sagedasti.
Samamoodi on faktikontrolli tööstus teinud korrapäraselt jõupingutusi, et kuulutada valeinfoks isegi hüpotees, nagu võinuks Covid-19 viirus võiks olla inimtekkelist päritolu. Sellise hüpoteesi esitasid mitmed teadlased ja eksperdid, nt Nobeli preemia laureaat prof Luc Montagnier (1932-2022), juba 2020. aasta kevadel. Väga usutavaks on seda pidanud ka meditsiiniajakirja Lancet koroonakomitee esimees prof Jeffrey Sachs, kes on oma töös jõudnud järeldusele, et ohtlikke biotehnoloogilisi uuringuid on avalikkuse eest varjatud. Koos prof Neil L. Harrisoniga on Sachs kutsunud institutsioone üles viivitamatult seda olulist küsimust uurima. Praeguseks on vähemalt kaks USA valitsusasutust jõudnud järeldusele, et koroonaviirus lekkis tõenäoliselt pigem laborist, kui et levis loomadelt inimestele.
2022. aasta juulis avaldas Brownstone’i Instituut aruande meedia rolli kohta Covid-19 ajal. Muuhulgas tõdesid autorid, et selle asemel, et näha end faktide kajastajatena ja nendena, kes räägivad võimudele tõtt, muutusid paljud meediaväljaanded ja meediapersoonid Covidi ajastul isehakanud vahekohtunikeks tõe ja vale vahel ning neist said “teaduse” ideoloogilised aktivistid. Võimurežiimi kõnepunktide levitamine ja jõustamine muutus pühaks. Teadmiste aura omistati sarnaselt mõtlevatele isikutele – neile, kes näisid olevat valitsuse poliitikaga üksmeelel -, samas kui igaüht, kes seadis selle poliitika kahtluse alla, isegi põhjendasid omi seisukohti usaldusväärsete uuringute ja teaduslike analüüsidega, laimati mitte ainult rikkujateks, vaid koguni pahatahtlikeks.
Teadlased Yaffa Shir-Raz, Ety Elisha, Brian Martin, Natti Ronel ja Josh Guetzkow on oma 2022. aasta uuringus Covid-19 heterodoksuse tsenseerimisest jõudnud järeldusele, et Covid-19ga seotud teadmiste puhul on teisitimõtlejate vastu kasutatav tsensuuritaktika olnud äärmuslik, samuti ka enneolematult intensiivne ja ulatuslik. Teadusajakirjad, akadeemilised asutused ja meditsiiniinstitutsioonid osalesid aktiivselt kriitiliste häälte tsenseerimises. Olulist rolli vastandlike seisukohtade mahasurumisel mängisid meediaorganisatsioonid ja eriti tehnoloogiaettevõtted. Veatu elulookirjeldusega ja ka kõrgema akadeemilise või meditsiinilise staatusega arste ja teadlasi tsenseeriti, kui nad vaid julgesid väljendada eriarvamusi, ning selline praktika muutus tavaks. Prof. Carl Henegan ja dr Tom Jefferson on oma metaanalüüsis välja toonud, et tsensuuri ja mahasurumise taktika, mida meditsiiniasutused ja meedia kasutasid, jaguneb kolme suurde kategooriasse, mida eespool nimetatud uuringus ka kirjeldati: vaigistamine ja tsensuur, isikute halvustamine ja diskrediteerimine ning kaebused ja hirmutamine. Esimese kategooria kirjeldus on esitatud alljärgnevas tabelis.
Pandeemiaõppuste mõju
Selleks, et leida võimalikku selgitust eespool kirjeldatud kooskõlastatud tsenseerimisele ja tühistamisele, tuleks esitada mitu küsimust. Näiteks, mis oli põhjuseks, et tavameedia toetas nii ühehäälselt sunnimeetmeid ja eriarvamuste mahasurumist kriisi algusest peale? Ja miks on tavameedia aktiivselt tegelenud teadlaste ja arstide delegitimeerimisega oma erinevate vahendite abil (nn faktikontroll, häbimärgistamine, vaigistamine jne), ilma et oleks tegeletud väidete teadusliku paikapidavusega?
Ühe vastuse võib vast leida pandeemiaõppustest, mida on viimase kümne aasta jooksul korraldanud paljud rahvusvahelised organisatsioonid mitmes riigis, simuleerimaks võimalikke stsenaariume ja neid eelnevalt läbi harjutamaks. Viimane pandeemiaõppus Event 201 korraldati 18. oktoobril 2019 Maailma Majandusfoorumi, Bill & Melinda Gatesi fondi ja Johns Hopkinsi Terviseohutuse Keskuse poolt. Sellel õppusel modelleeriti fiktiivset koroonaviiruse pandeemiat ja see viidi läbi paar kuud enne seda, kui WHO kuulutas välja ülemaailmse koroonaviiruse pandeemia. Õppuse järeldustest tulenev seitsmes soovitus keskendus otseselt sellele, et enne järgmisele võimalikule pandeemiale reageerimist tuleks seada suurem tähtsus väär- ja desinformatsiooni vastu võitlemise meetodite väljatöötamisele. Selles soovituses märgitakse, et riiklikud tervishoiuasutused peaksid tegema tihedat koostööd WHOga, et luua suutlikkus kiiresti välja töötada ja levitada järjepidevaid tervisealaseid sõnumeid:
“/…/ Valitsused ja erasektor peaksid enne järgmist pandeemiareaktsiooni pöörama suuremat tähelepanu väär- ja desinformatsiooni vastu võitlemise meetodite väljatöötamisele. Valitsused peavad tegema koostööd traditsiooniliste ja sotsiaalmeediaettevõtetega, et küsimust uurida ja välja töötada paindlikud lähenemisviisid väärinfo vastu võitlemisel. Meediaettevõtted peaksid omalt poolt võtma endale kohustuse tagada, et tehnoloogia kasutamise abil seatakse prioriteediks autoriteetsed sõnumid ja surutakse alla valesõnumid.”
Eespool kirjeldatud ja ka varasemate õppuste raames on seega lepitud eelnevalt kokku ja harjutatud, võimude, ettevõtete ja meedia huve silmas pidades, nn valesõnumite mahasurumist ja autoriteetsete sõnumite levitamist võimaliku tulevase pandeemia käigus. See võib anda vastuse neile, kes olid üllatunud sellest, kui kõrge kooskõlastatus ja koordinatsioon valitses Covid-19-ga seotud teabe eristamisel, levitamisel ja diskursuse suunamisel.
Tsensuur jätkub
Suundumus tsenseerimisele ja tühistamisele ei ole pärast tervishoiukriisi kuigivõrd vähenenud. See ilmneb mitmetest eespool analüüsitud seadusandlikest algatustest, eriti Euroopas, mis on tekitanud tungi piirata üha rohkem kõnet avalikus sfääris. Õigustus “valeteabe/desinformatsiooni” reguleerimiseks sai alguse soovist neutraliseerida vastaste propagandat (sh Hiina, Venemaa jne), kuid see on kiiresti haaranud ka teisi diskursuse valdkondi, nagu tervishoid, kliima, ränne, vähemused jne.
“Sisu modereerimise poliitika” oli väidetavalt üks põhjusi, miks ettevõtja Elon Musk otsustas 2022. aasta kevadel ära osta Twitteri. See sotsiaalmeedia gigant oli palganud sadu sisumoderaatoreid, kes piirasid kontode kasutamist või muutsid nende sisu, võitlemaks desinformatsiooni või nende hinnangul sobimatu sisuga. Musk väitis, et teatud poliitilised vaated olid platvormil ebaõiglaselt vaigistatud ja sõnavabadus oli seeläbi ohus. Uus omanik teatas, et Twitter loobub alaliste keeldude väljastamisest ja võimaldab “seadusliku vaba arvamuse” püsimist platvormil. Musk sõnutsi on ta pühendunud sõnavabadusele, näiteks pidas ta oluliseks, et Twitter tooks esile iga loo erinevad küljed ega edendaks etteantud narratiivi. Samuti on ta pooldanud Twitteri algoritmide avalikustamist, selleks, et neid saaks kritiseerida ja täiustada. Pärast Twitteri ostu lõplikku vormistamist 2022. aasta oktoobri lõpus teatas Musk, et “lind on lastud vabaks”. Detsembris 2022 tunnistas Twitteri kaasasutaja ja endine tegevjuht Jack Dorsey, et Twitteris on tehtud mitmeid vigu seoses sisu modereerimisega ega ole piisavalt vastu seistud korporatiivsele ja valitsuspoolsele kontrollile.
Viimastel aastatel on tsensuur paisunud enamikel suurtel sotsiaalmeedia platvormidel. Tehnoloogiaettevõtja David Sachs, kes 2022. aasta oktoobris liitus Elon Muski uue Twitteri meeskonnaga, on öelnud, et tehnoloogiahiiud (Google, Facebook, Twitter) on liiga suured ja võimsad, ohustavad demokraatiat ja sõnavabadust ning neid tuleks Ameerika hüvanguks ohjeldada.
Mitmed hääled on hoiatanud internetis kehtestatud tsensuurirežiimi eest, mis süveneb ohtlikul viisil, mida ei mõisteta piisavalt. Ajakirjanike Matt Taibi ja Michael Schellenberg hinnangul on olemas terve uus tööstusharu, mida nad nimetasid oma USA Kongressile antud mahukas tunnistuses tsensuuri tööstuskompleksiks (The Censorship-Industrial Complex). Schellenbergi sõnul rahastavad Ameerika maksumaksjad tahtmatult Ameerika teadusliku ja tehnoloogilise eliidi juhitud tsensuuritööstuse kasvu ja võimu, mis seab tulemusena ohtu isikuvabadused ja demokraatia. Võimuesindajaid on korduvalt tabatud sotsiaalmeediaplatvormide survestamiselt, sooviga panna neid tsenseerima neile ebasoodsaid kasutajaid ja sisu.
Tähelepanu on juhitud ka sellele, et Läänes on tekkinud palju uusi taktikaid tsenseerimiseks ja repressioonideks: Kanada peaminister J.Trudeau külmutas veoautojuhtidest protestijate pangakontod, Paypal ja teised finantsasutused tühistasid teisitiarvajaid oma finantssüsteemist, suured tehnoloogiaplatvormid tegid avalikult koostööd, et eemaldada arvamusavaldajaid internetist, jne.
Sõnavabaduse piirajate peamine eesmärk näib olevat ühendada riigi ja ettevõtete võim, tsenseerimaks oma kriitikuid ja muutmaks internetti üha enam repressiivseks teabekontrolli relvaks. See tuleneb kõigi potentsiaalsete türannide klassikalisest mentaliteedist: meie vaenlased on nii ohtlikud, nende vaated nii ähvardavad, et kõik, mida me teeme – valetamine, repressioonid, tsensuur – on üllas töö. See hoiak sarnaneb “konna keetmisele”: tsensuuri suurenemine toimub järk-järguliselt, kuid pidevalt, mis takistab avalikkusel tunnistamast, et olukord on muutunud tõsiseks.
Arstid tule all
Tervishoiu valdkonnas on Läänes astutud samme, sundimaks meditsiinitöötajaid ja arste rangelt järgima Covid-19 kohta käivat konventsionaalset narratiivi. Näiteks 2022. aasta sügisel võttis California osariik vastu seaduse, mille eesmärk on karistada arste ja võimalusel peatada nende meditsiinilitsentsid, kui nad levitavad patsientidele “valeinformatsiooni” mitmes haiguse võtmeküsimuses, sealhulgas vaktsineerimiste ja ravimite kasutamise osas. Seda on nimetatud kõige vastuolulisemaks seaduseks, mis selle pandeemiaga seoses USA-s on vastu võetud. Kuna USA põhiseaduse esimene parandus kaitseb tugevalt avalikult väljendatud seisukohti, kohaldatakse uut seadust ainult patsientide ja nende arstide vaheliste eravestluste kontekstis, kui need käsitlevad patsientide ravi. Ometigi on sellise regulatsiooni tsenseeriv mõju arstidele on ilmne ja seda tunnistavad osaliselt isegi võimud ise, tajudes, et see piirab patsientide ja arstide vahelist, headel kavatsustel põhinevat suhtlust ühe nakkushaiguse teemal, mille suhtes on seisukohad muutunud kuust kuusse. Austraalia on tehtud sarnaseid algatusi, andmaks tervishoiuasutustele voli sanktsioneerida arste, kui nad väljendavad ametlikust seisukohast erinevat arvamust ja tuginevad isiklikule hinnangule olemasolevast teadusest.
Kirjeldatud juhtumid on toimunud arstide ja teadlaste vaheliste pidevate lahkarvamuste kontekstis. Juba alates 2022. aasta sügisest lõpetasid näiteks Taani ja Norra koroonavaktsiinide pakkumise vastavalt alla 50-aastastele ja alla 65-aastastele tervetele inimestele. Rootsi teatas samal ajal, et lõpetab kõik vaktsiinisoovitused 12-17-aastastele. Samal ajal on püütud mõnedes riikides endiselt süstida samu aineid isegi imikutele. Groteskse näitena keelas USA föderaalvalitsus president J.Bideni juhtimisel pikaks ajaks vaktsineerimata külastajate sisenemise riiki ja jäi selle seisukoha juurde ka 2023. aasta märtsis, kui näiteks maailma nr 1 tennisemängijal Novak Djokovicil ei lubatud USA pinnale siseneda, kuna ta ei olnud vaktsineeritud. Nimetatud sisenemiskeeld vaktsineerimata külastajatele tühistati lõpuks 2023. aasta maikuus.
On ilmne, et mõistet “teadus” tõlgendatakse ja rakendatakse eri riikides märkimisväärselt erinevalt. Californias (USA), Queenslandis (Austraalia) ja nendega sarnase suhtumisega tervishoiuasutustes on nüüdseks, institutsioonide ähvardusel, arstidele lubatud vaid üks võimalik tõlgendus teatud viirushaigusest, olgugi et see on vastuolus meditsiinieetikaga ja professionaalsete meditsiinitöötajate individuaalse vastutusega.
Kokkuvõte
Aastatel 2020-2022 institutsionaliseeriti avalikus suhtluses ja sotsiaalmeedias tsensuur meditsiiniliste ja teaduslike teisitimõtlejate suhtes, mis on oluliselt kahjustanud vaba mõttevahetust ja mõistlikku arutelu rahvatervise üle. Säärase tsensuuri subjektiivsus ja suvalisus on põhjus, miks ravi on lõpuks hullem kui “haigus”. Parim vahend võimaliku halva kõne vastu on rohkem arvamusi, rohkem teavet, rohkem diskursust. Tsensuurile on sügavalt omane ajas laieneda ja hõivata järk-järgult üha rohkem ruumi.
Professor Jonathan Turley hinnangul toimib tsensuur riigis paljuski nagu koroonavirus. Esialgu tunnete end paremini, kui vaigistate seisukohti, mida peate valeks. Sellele järgneb aga krahh, sest ka teised hakkavad nõudma üha rohkem ja rohkem tsensuuri, sealhulgas tsensuuri teie poolt tõeks peetavate vaadete suhtes. Just see ongi Euroopas juhtunud, kus üha suurem hulk arvamusi ja kõnet on nüüdseks kas kriminaliseeritud või tsensuuri alla seatud. Tsenseerimata sõnavõttudeta jääb aga kogu poliitiline süsteem abitult õhku ahmima.
