Suurbritannia keskkonna-, toidu- ja maaeluministeeriumi (Defra) tellitud aruanded leiavad, et maapiirkonnad on “liiga valged” ja keskklassilikud. Külapublide kultuur, koeraga jalutamine ja maaelu normid välistavad etnilised vähemused. Seega tuleb maapiirkondadest kujundada “vähem valge”, sest vastasel juhul võivad need piirkonnad muutuda multikultuurses ühiskonnas ebaoluliseks, kirjutab Daily Mail.
“Probleem” on tõstatatud mitmes Defra tellitud aruandes, näiteks Julian Gloveri maapiirkondade 2019. aasta aruandes ja 108 000 naelsterlingit (125 000 eurot) maksma läinud 2022. aasta aruandes “Inglismaa kaitsealade külastajate etnilise mitmekesisuse suurendamine”. Esimeses tõdeti: „Me kõik maksame maksudega riigi maastike eest, kuid mõnikord tundub neid külastades, et rahvuspargid on eksklusiivsed, peamiselt valged, peamiselt keskklassi klubid.” Aruanne leidis, et paljud moodsa Briti kogukonnad leiavad, et rahvusparkidel pole nende jaoks mingit tähtust. Eriti “valge” keskkonnana näevad maapiirkondi mustanahalised, Aasia päritolu inimesed, aga ka valged ise ja muidugi muud vähemusrühmad. Aruanne leiab, et see lõhe tulevikus vaid süveneb ja seda ebaolulisemaks muutuvad maapiirkonnad.
Inglismaa kaitsealade külastajate etnilise mitmekesisuse suurendamise aruanne kordas peaagu sama ja leidis, et kui kaitsealasid käsitleda üksnes valgetele ja keskklassi inimestele mõelduina, on tegemist tugeva tõkkega esimese põlvkonna sisserändajatele. Aruande järgi pidavat immigrandid nägema „Inglismaa maapiirkondi valge ruumina, kuhu nad ei kuulu” ja et maakohtade taristu on ainult „valgele inglise kultuurile”. Seejuures peeti õige probleemseks Briti maapiirkondade pubisid, kus toiduvalik on piiratud ja tarvitatakse alkoholi. Seepärast pidavat näiteks Pakistani ja Bangladeshi päritolu moslemid tundma, et nad ei ole teretulnud.
Kuid sellega maapiirkondade mitmekesistamise plaanid ei piirdu. Üks märkimisväärseimad on ilmselt 2024. aasta Walesi piirkonna aruanne, milles tehti ettepanek kehtestada koeravabad alad, et muuta riiki „rassismivabaks” ja kaasavamaks. Vabalt ringi jooksvad koerad pidavat takistama vähemusi maapiirkondi külastamast ja tekitama neis ärevust.
Mullu avaldas leiboristide valitsus ka eesmärgid, kuidas parandada maapiirkondade mitmekesisuse olukorda. Plaan on toetada inimesi loodusega suhtlema ja julgustada neid maale minema. Suurem eesmärk on 2030. aastaks lõpetada rassism riigis täielikult, lisades kõik avaliku elu valdkonnad rassismivastasesse võitlusse.
Nüüd on riigi rahvuspargid esitanud oma ettepanekud ja kavad, et meelitada vähemusi maapiirkondadesse. Üldisena on kavas muuta turundusmaterjale nii, et neis kajastuks rohkem etnilistest vähemustest külastajaid ning koostada need mitmes keeles. Näiteks Chilterni rahvuspargis Lutonis ja High Wycombe’is on plaanis käivitada moslemite teavitusprogramm. Cotswoldsi rahvuspark teatas, et püüab pakutavat muutes jõuda võimalikult laiaulatusliku demograafilise esindatuseni. Malvern Hillsi rahvuspargi haldusplaanist selgub aga, et „paljudel vähemusrahvustel pole sidet loodusega Ühendkuningriigis, sest nende vanemad ja vanavanemad ei tundnud end piisavalt turvaliselt, et neid sinna viia, või olid vanemad hõivatud muude ellujäämise muredega. See lõhub suulise õppimise traditsiooni.” Veel tõdes plaan, et kui valge inglane hindab maapiirkonna üksindust ja vaikust, siis etnilised vähemused eelistavad pigem sotsiaalset seltskonda. Seega on nüüd eesmärk töötada välja kava, et jõuda nende inimeste ja kogukondadeni, kelle omadused on seadusega kaitstud, nt need, kelle emakeel ei ole inglise keel. Sama teatas Cranborne Chase’i rahvusvapark, kuhu kuuluvad Dorseti, Wiltshire’i, Hampshire’i ja Somerseti piirkond.
Põhja-Yorkshire’i Nidderdale’i rahvuspark leiab, et vähemused võivad maapiirkonnas kokku puutuda takistustega, nt murega, kuidas neid võõras kohas tervitatakse. Seepärast kavatseb park koostada kaasavama teabe, mis “peegeldab maapiirkondade mitmekesisemat kultuurilist tõlgendust”. Surrey Hillsi, Dedham Vale’i ning Suffolki ja Essex Coast Heaths’i pargid kinnitasid, et muretsevad mõne ühiskonnarühma alaesindatuse pärast ja püüavad kiiresti kõrvaldada takistused, mis piiravad võrdset juurdepääsu.
Kriitikud leiavad, et kõik need valitsuse ja rahvusparkide kavad tähendavad Inglismaa maapiirkondade sotsiaalset ümberkujundamist – sajandeid vanade maastike, külapubide ja traditsioonide muutmist mitmekesisuse nimel remonti vajavaiks takistusteks.
