EL salastas tehnoloogiahiidude nõudel andmekeskuste keskkonnamõju

Euroopa Liit (EL) kavatseb järgmise viie aasta kestel kolmekordistada andmekeskuste võimsust ja oodata on vähemalt 176 miljardi euro suurust investeeringut. Seepärast on Euroopa Komisjon kogunud andmekeskuste tehnilisi näitajaid, nt energiatõhususe ja veetarbe andmeid. Siinkohal väärib märkimist, et rahvusvahelise energiaagentuuri (IEA) prognoosi järgi kasvab andmekeskuste elektritarbimine 15% aastas, mis on enam kui neli korda kiirem kasv kui kõigis muudes sektorites. Konkreetsetest näidetest on esile toodud tõsiasi, et Dublini piirkonnas tarbivad andmekeskused juba 50% elektrienergiast ning see on mõjutanud hindu ja võrke. 

Sellel kõigel on mõistagi suur keskkonnamõju, mida EL muidu tähelepanelikult jälgib. Investigate Europe’i andmetel suutis aga lobirühm, kuhu kuuluvad Microsoft ja DigitalEurope, mille liikmete hulgas on Amazon, Google ja Meta, EL õigusesse suruda salastatuse sätte, et avalikkus ei pääseks ligi andmekeskuste keskkonnamõju teabele. 

Ehk teisisõnu on Euroopa Komisjon määranud üksikute andmekeskuste ökoloogilise mõju teabe salajaseks, sest tööstus surus 2024. aastal läbi õigusakti muudatuse, millega teave klassifitseeriti konfidentsiaalseks ja ärisaladuseks. EL on seejärel julgustanud liikmesriike teabenõuetest keelduma ja rõhutas 2025. aasta e-kirjas, et liikmesriigid on „kohustatud hoidma konfidentsiaalsena kogu teavet ja üksikute andmekeskuste peamisi tulemusnäitajaid.”

Tegemist on 2023. aasta energiatõhususe direktiivist alguse saanud õigusaktide rägastikuga. Nimelt käsitleb direktiivi artikkel 12 andmekeskuseid ja kohustab operaatoreid esitama peamiseid tulemusnäitajaid, sh energia- ja veekulu ning taastuvenergia kohta. Rakendamaks energiatõhususe direktiivi, koostas komisjon üksikasjalikuma regulatsiooni, mille kohta esitasid arvamuse ka Microsoft ja DigitalEurope. Mõlemad tegid ühesuguse ettepaneku: lisada artikkel, mis määraks kogu andmekeskuseid puudutava teabe ärihuvidest tingituna konfidentsiaalseks ja tagada, et andmetele ei saaks juurdepääsu isegi teabenõude kaudu. 

Kui komisjon 2024. aasta märtsis avaldas määruse lõppversioon, oli selles Microsofti ja DigitalEurope’i pakutud artikkel peaaegu sõna-sõnalt sees. Nii nõuab komisjoni määrus 2024/1364 „Andmekeskuste jaoks liidu ühise hindamiskava kehtestamise esimese etapi kohta” artikkel 5, et „Komisjon ja asjaomased liikmesriigid säilitavad iga andmekeskuse kogu teavet ja kõiki peamisi tulemusnäitajaid, mis on edastatud Euroopa andmebaasi vastavalt artiklile 3, konfidentsiaalsena. Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse /../ käsitatakse seda teavet konfidentsiaalse teabena, mis mõjutab andmekeskuste käitajate ja omanike ärihuve.” Seega avalikustatakse ainult üldised, riigi tasandi andmed ja iga üksiku andmekeskuse täpne teave jääb kõigile kättesaamatuks. Teisisõnu puudub igasugune võimalus välja selgitada, kui palju energiat tarbiks konkreetne andmekeskus ja seega on peagu võimatu hinnata, mis on uute andmekeskuste eeldatavad tegelikud tagajärjed ja keskkonnamõju.

Brüsseli mittetulundusühingu Corporate Europe Observatory sõnutsi on tegemist järjekordse näitega sellest, kuidas tööstus suurendab lobitööd, et kujundada EL õigusakte. Seekordne on aga üks kõige silmatorkavamaid EL õigusakti muutmise näiteid. „Asjaolu, et komisjon kopeeris ja kleepis määrusesse Microsofti muudatusettepaneku, on šokeeriv,“ ütles uurija Bram Vranken ja küsis: „Keda komisjon tegelikult esindab: suurt tehnoloogiat või avalikkuse huve?“

Õigusteadlaste hinnangul võib konfidentsiaalsuse klausel rikkuda ka EL läbipaistvuse reegleid. Eelkõige Århusi konventsioonis ehk keskkonnateabele juurdepääsu käsitleva rahvusvahelises kokkuleppes seatud kohustusi. Århusi konventsiooni järelevalveorganis töötanud ja Poola Opole ülikooli keskkonnaõiguse professori Jerzy Jendrośka sõnutsi ei suuda ta meenutada ühtegi teist sarnast juhtumit ja säte tundub olevat konventsiooniga vastuolus. Amsterdami VU teadlase Alex de Vries-Gao sõnutsi on tööstusel huvi tegelikke andmeid varjata. De Vries-Gao on avaldanud mitu uuringut, kus püüab välja selgitada tehisaru keskkonnamõju, kuid on pidanud tuginema koondandmetele. Tema sõnutsi on teavet äärmiselt piiratult ja iga andmekillu jaoks on vaja tohutut vaeva. 

Sellega aga tehnoloogiatööstuse mõju ei piirdu. Detsembris esitas komisjon eelnõu, mille eesmärk on kärpida ettevõtete bürokraatlikku koormust ja kiirendada EL-s keskkonnamõju hindamist, sh suurte andmekeskuste puhul. Eelnõu kehtestab ranged vastamise tähtajad, piirates avalikke arutelusid 90 päeva peale ja võimaldades prioriteetsete projektide korral kiirmenetlust. See aga võib viia kiirustatud ja pinnapealse hindamiseni. Ühtlasi ilmneb sellegi menetluse juures, et Microsoft on kohtunud EL ametnikega, arutamaks loamenetlust ja nõudmaks lühemaid tähtaegu. Microsoft ja Amazon on seega juba mitu kuud olnud nende seas, kes avalikult lobistavad kiirema planeerimis- ja loamenetluse eest. Mõlemad viitavad Hispaania Aragóni piirkonnale, millest on kujunenud Euroopa andmekeskuste oluline sõlmpunkt. Ainuüksi Amazon on teatanud kavast investeerida Hispaaniasse 33 miljardit eurot tehisaru- ja pilvetaristusse. Kohalikud aktivistid on aga kritiseerinud, et piirkonna investorisõbralikud eeskirjad lubavad ettevõtete nagu Amazon „muuta maa sihtotstarvet, vältida makse ja tähtaegu, kusjuures avalikkuse osalus on väike.”

Praegu on Euroopa Komisjon avaldanud määruse eelnõu, mille kohta ootab arvamusi ja millega plaanib kehtestada andmekeskuste hindamissüsteemi. Eelnõus on mõni näitaja üksikute andmekeskuste kohta, mida annab pidada pisikeseks sammuks paremuse poole. Kuid sellele vaatamata jääb suurem osa operaatorite aruannetest konfidentsiaalseks, kaitstuks just selle eespool kirjeldatud klausliga, mille tööstus ise enda jaoks koostas.

Lõpetuseks tunnistab ka EL, et seni on aruandeid esitanud vaid 36% aruandekohustuslikest andmekeskustest ehk ligikaudu 770 rajatist, kusjuures komisjon hindab neist vaid 80% täpseks ja usaldusväärseks. Seega jääb vaid tõdeda, et kõigi selliste õigusmuudatuste tagajärgi tunnevad kõige teravamalt ikka need, kes elavad mõne andmekeskuse lähedal. „Ühiskond maksab andmekeskuste süsinikdioksiidiheitmete ja veetarbimise eest täishinda,“ tõdes VU Amsterdami professor de Vries-Gao.