Aritkkel on valminud hiljuti avaldatud podcast-intervjuu põhjal, mida saab kuulata siit.
Arvi Hamburg märgib kliimast ja selle muutumisest rääkides, et meil ei ole suurt mõtet kliimamuutustega võidelda. Ta ütleb seda lihtsal põhjusel: “Võitlus ei ole meile jõukohane.” Kliima on Hamburgi sõnul liialt keeruline süsteem, et me selle muutumist nii täpselt mõistaks. Seda mõjutavad nii päikesekiirgus kui ookeani hoovused, võimalik, et ka Maa pöördenurk päikese suhtes või selle muutumine jne. “Aga me ei oska neid ju analüüsida, ei teagi neid kõiki,” märgib ta ja lisab, et seda, palju ühes tonnis kivisöes selle põletamisel lenduvaid aineid tekib, me teame. Ehk Hamburgi hinnangul lähtutakse kliimamuutustega võitlemisel miskipärast vaid ühest muutujast – CO2-st. “Ma tahan öelda seda, et me võime ka CO2 nulli viia, aga see kliimamuutusi ei takista. Kliima muutub ikka oma rada pidi,” märgib ta. “Keskendume jälle ühe pisikese sektori peale ja teeme endale tohutu palju jama, aga ega villa nagu vist ikka ei ole. Pigem peaksime kohanema,” ütleb Hamburg.
Mitte kliima- vaid energiaprobleem
Ent selle kohanemise kõrval ongi kõige olulisem küsimus, kuskohast tuleb energia? Võtame näiteks soovi fossiilkütustest järk-järgult loobuda – just sellise avalduse tegid detsembris Dubais toimunud ÜRO kliimakonverentsil osalejad. Et aru saada, mida see tähendaks, tuleb vaadata numbreid. Hamburgi sõnul moodustavad fossiilkütused praegu 80% kogu maailma energiatarbimisest. Elektritootmises moodustavad fossiilkütused 64%. Kui soovida see nulli viia, peab küsima, mis tuleb asemele? Ja küsimus ei ole tegelikult vaid selles, mis tuleb asemele, vaid ka selles, et energiavajadus maailmas ajaga kasvab. Mitte ainult lihtsa tõsiasja tõttu, et Läänes sunnitakse inimesi elektriautodesse, mis tähendab täiendavat elektrieneriga vajadust, vaid küsimus on ka selles, et suurel osal maailmast on senimaani elektrienergia kättesaadavus väga piiratud. Hamburgi sõnul on näiteks enamikul Aafrika riikidel energiatarbimine viimase 30 aasta jooksul sisuliselt sama koha peal seisnud ja umbes kahel miljardil inimesel ei ole üldse elektrit. “Me enam ei saa seda väita, et tema elab dzunglis, ta ei teagi midagi – küll nad teavad,” lisab Hamburg.
Sellises kontekstis ei ole tegelikult väga üllatav, et suured arenevad ja energianäljas riigid, nagu India või Hiina plaanivad järjest avada hoopis uusi kivisöe-elektri võimsusi ja kivisöe eksport tegi mullu rekordi. Energiat on lihtsalt igasuguseks majandustegevuseks ja arenguks vaja. Ja mitte ainult – fossiilkütused ja nende baasil valmistatud tooted on meile tänasel päeval hädavajalikud. “Võtame näiteks põllumajanduse – kui maagaasist väetist ei tee, millest sa siis teed seda väetist? Aga noh, süüa on vaja, suid tuleb ju kogu aeg juurde,” arutleb Hamburg.
Ent kui tulla siiski tagasi fossiilkütuste asendamise juurde elektritootmises, siis näeme, et küsimus ei ole ainult asendamises, vaid ka energiavajaduse kasvu katmises. Mille arvelt me seda teeme? Kas näiteks tuumaenergia? Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur (International Atomic Energy Agency – IAEA) prognoosib, et tuumavõimsuste maht suureneb 2050. aastaks enam kui kaks korda. “Kui me tõesti süsinikuvaba energeetikat tahame, siis ilma tuumajaamata pole see lihtsalt võimalik,” kommenteerib Hamburg Eesti olusid.
Odava taastuvenergia müüt
Kui aga vaadata tervikpilti, siis praegu on tuumaenergia osakaal maailma elektritootmises 10%. Ehk selle kahekordistamine ei oleks kaugeltki piisav fossiilkütuste asendamiseks, veel vähem energiavajaduse kasvu katteks. Mitte-fossiilsete arvestuses täiendavatele hüdronenergiavõimsustele panustada ei saa, sest kohad, kus võimalik, on see juba kasutuses. Kas siis tuul ja päike? Lubadust või plaani toota aastal 2030 kogu vajaminev elektrienergia vaid taastuvatest allikatest, oleme kuulnud erinevates riikides. Ühendkuningriigis on selline mõte näiteks leiboristidel, kes lubasid sinna esialgu suunata igal aastal 28 miljardit naelsterlingit (32.7 miljardit eurot), kuid on viimasel ajal konkreetsete rahalubaduste osas natuke hoogu tagasi tõmmanud.
Eesti valitsuse eesmärk on samuti katta riigis kogu aastane tarbimine 2030. aastaks nn taastuvelektriga – kliimaseaduse väljatöötamise käigus on eesmärk tõstetud 120% peale. Kusjuures Eesti puhul oleme seni pidanud taastuvenergiaks ka biomassi ehk puidu põletamist, mille süsinikuemissioon on ka põlevkivi omast suurem. Ent arusaadavalt on praegune eesmärk Eesti tarbimist taastuvenergiaga katta, seotud eelkõige tuule- ja päikeseparkide arendamisega. Hamburg ütleb, et kõik on loomulikult tehtav, kui maksumaksja on nõus selle eest maksma. Ehk teisisõnu – odav taastuvenergia on müüt. Taastuvenergia tähendab, et riik ehk meie kõik maksumaksjatena maksame tuule- või päikesepargi arendajale peale. See käib vähempakkumiste kaudu. See tähendab, et riik kuulutab vähempakkumise välja ja tootjad saavad pakkuda madalaimat toetussummat, mida riik neile maksma peaks. “Viimane vähempakkumine oli 39,8 eurot megavatt-tund, sisuliselt 40 eurot megavatt-tund ja see on nüüd see hind, mida tarbija maksab sõltumata sellest, mis turuhind on,” selgitab Hamburg ja lisab, et meretuuleparkide puhul on investeeringud suuremad ning ka vähempakkumise hind tuleb seega suurem, 80 kuni 100 eurot megavatt-tunni eest.
Samas võivad oponendid Hamburgi sõnul väita, et kui turuhind on väga kõrge, maksvad tootjad näiteks kuhugi riigi loodud fondi. Kuid asi on selles, et suure tõenäosusega sellist olukorda kunagi ei teki, et turuhind on väga kõrge ja samal ajal tuulikud suure hooga töötavad. Hamburg selgitab, et tuulikte töötamise ajal ja ka tõttu on turuhind just, vastupidi, madal, sest tegemist on olukorraga, kus need võimsused saavad toota. Kui on aga tuulevaikne, läheb hind mh just selle tõttu turul üles, et tuulikud seisavad. Kusjuures Hamburg lisab, et 120% Eesti tarbimise katmise puhul arvestatakse, et saame oma tarbimise kaetud ja ülejäänu müüme maha. Ent sellel loogikal on mitu nõrka kohta. Kuna meie siin maksame tootajtele subsiidume, siis sisuliselt hakkab Eesti tarbija oma maksurahaga ka naabrite madalamat energiahinda kinni maksma. “Nii et kas me oleme nõus soomlasi või lätlasi-leedukaid toetama? Võib-olla olemegi nii rikkad,” arutleb Hamburg. Teine küsimus on see, kas eksport on üldse võimalik. Asi on lihtsustatult selles, et kui meil tekib tuulenergia ülejääk, on suure tõenäosusega tuult ka naabritel palju – ehk kas meie tuulikute toodangut on vaja üldse sel hetkel?
Tuulenergia ja tarnekindlus
Oluline küsimus nn taastuvenergia arendamisel on ka tarnekindlus. “Meie häda on see, et me võtame nüüd tervikust ühe mingi sektori ja hakkame seda õhinapõhiselt arendama, aga me ei näe kogu terviklikku elektrisüsteemi. Paneme või 200 protsenti (taastuvenergiat – HS), aga mis sellest tolku on? Kui tuult ei ole, siis lihtsalt tuult ei ole, ükskõik, kui palju neid tuulikuid on,” ütleb Hamburg. Päikesepaneel suudab Hamburgi sõnul Eestis toota 11% ajast, maismaatuulikud 28%. Meretuulikute puhul on kasutegur tavapäraselt pisut kõrgem – ligi 50%. Samal ajal näiteks Auvere põlevkiviplokil 89%. Ehk küsimus ei ole Hamburgi sõnul loomulikult selles, et tuulikute või päikesepaneelide abil energiat toota ei saaks või tootma ei peaks, vaid konkreetselt selles, mida teha ajal, kui need ei tööta – istume pimedas? Ehk siis meil ongi vaja sinna kõrvale püsivat juhitavat võimsust, mis ei sõltu ilmaoludest – olgu see siis põlevkivijaam, gaasijaam, tuumajaam vms. Selle kõrval tuleb Hamburgi sõnul tegeleda näiteks tuuliste ilmade puhul toodetava elektri salvestamisega – need võimalused ja tehnoloogiad on aga paraku veel väga puudulikud. Ja kolmandaks oleks Hamburgi hinnangul võimalik ka tarbimist juhtida. See tähendab seda, et tarbija saab ise turul osaleda ja pakkuda, mitu ühikut elektrienergiat ta osta soovib. Kui hind on liiga kõrge, võib ta öelda, et võtan täna mõned ühikud vähem, kuid selle eest peab mulle tasu maksma. “Mitte see, et lihtsalt arve on mul väiksem, vaid keegi peab mulle maksma, sest mina aitan süsteemi bilansis hoida,” selgitab Hamburg.
Selline tarbimise juhtimine oleks iseenesest üks võimalik lahendus ka praegusel nn elektriturul, kus hinnad võivad vähestest tootmisvõimsustest tuleneva pideva defitsiidi tõttu järske hüppeid üles teha. Hamburg toob naljaga pooleks turu kohta näite: “See elektriturg on selline, nagu Nõmme turul ei oleks ühtegi kartulimüüjat, aga järjekord on olemas. Siis tuleb üks kartulimüüja ja ütleb, et minu kartulite kilo maksab 25 eurot ja teatab teistele müüjatele ka, et nüüd ongi 25 eurot kilo ja tulge ka, saate kõik.” Tegelikult tuleb tema sõnul loomulikult aduda ka seda, et kui see turg loodi, oli olukord, kus tootmisvõimsusi oli palju ja turule tehtud pakkumistes uute tootmisvõimsuste loomiseks vajalike investeerimiskuludega ei arvestatud. Nüüd on aga vanad võimsused oma aja ära elanud ning piisavalt uusi peale tulnud ei ole ning see on üks põhjustest, miks see turg soovitud viisil ei toimi. Eesti kontekstis on muidugi oluline arvestada, et meie peamine tootmisvõimsus töötab põlevkiviga ja kuna selle tootmishinnale peab lisama CO2 kvoodi hinna, siis see teeb seal toodetava energia väga kalliks ja see ei pääsegi turule. “Kuidas sa võistled tuulikuga, kui sa pead 8.5 senti põlevkivielektri kilovatt-tunnile juurde maksma, tuuliku omanik saab 5,3 senti boonust, maksumaksja raha taastuvenergia tasuna.” märgib Hamburg.
Miks me CO2-te kinni ei püüa?
Kusjuures põlevkivielektri tootmisel võiks Hamburgi sõnul ka siis tulevikku olla, kui me seda CO2-poliitikat tõepoolest edasi ajame ja nn süsinikunulli püüame. Hamburgi sõnul – ta ütleb, et ei ole selle mõttega sugugi originaalne, vaid viitab lahkunud akadeemik Endel Lippmaale – võiks CO2 tänapäevaste tehnoloogiate abil lihtsalt kinni püüda ja kasvõi salvestada. Kui me sellega midagi kohe ette ei oska võtta või seda kuidagi väärindada, siis tulevikus ilmselt tehnoloogia arenedes oskame. “Meil on see jutt, et fossiilkütuste tarbimine tuleb lõpetada. Noh, see on niisugune kolmanda klassi aritmeetika. On teada, et süsinikku lendub iga tonni põletamisest, aga paneme null tonni ja siis on null lendumist ja klaar. Inseneri jaoks on see natukene arusaamatu,” arutleb ta ja lisab, et selliste keeldude ja käskude vormis tehnoloogia areneda ei saa.
Ent arusaadavalt on energia iga riigi jaoks üks olulisemaid küsimusi, sest sellest sõltub otseselt nii inimeste heaolu kui majanduse areng. Kui meil on kallim hind, siis me ei ole lihtalt konkurentsivõimelised. Hamburg arutlebki, et tänase turu asemel võiks meil tegelikult olla suhtumine, et elekter ei ole mitte turukaup, vaid avalik teenus, millel on tarbija poolt määratud kvaliteet, hind ja keskkonnamõjud. Samuti peab olema tagatud varustuskindlus ja see olekski siis riigi ülesanne, et inimesed ning ettevõtted, mis seda teenust vajavad, selle kätte saaks.
Just seesama varustuskindlus peaks meid taastuvenergiat eelisarendades tema sõnul kõige rohkem murelikuks tegema. Kui me oleme nõus tuuleparke ehitama ja neile subsiidiume maksma, siis see on üks asi. Kuid kui ettevõttel, nagu Kundas asuv puitmassi tootmisele spetsialiseerunud AS Estonian Cell, millel on suur elektrivajadus, on vaja püsivat ja stabiilset elektrit, siis tuulikute abil ta seda ei saa ning siis ei saa ka toota.
“Kliima muutub kogu aeg”
Kokkuvõttes näemegi tänases kontekstis, et ehkki sõnades muretsetakse Euroopas endiselt CO2 ja kliima pärast, siis tegelikult on energianälg ka siin selline, et söeelektri tootjaid ei pea üldse kaugelt Aasiast otsima. Ka ligi 25% Saksamaa elektrienergiast tuleb praegu söejaamadest, kuna tuumajaamad otsustati seal sulgeda, taastuvenergiasse küll investeeriti, kuid Venemaa gaasile panustamise hinnaga, mida kasutati siis vajamineva juhitava võimsuse arendamiseks. Kuna odav gaas kukkus Venemaa agressiooni järel ära, ei jäägi muud üle, kui pruunsöega elektrit toota. Hamburgi sõnul töötavad söejaamad samamoodi edasi ka Taanis, mis on meie ettekujutuses ju lausa tuulikute kodumaa, ja mujal. “Me oleme niisugused huvitavad, et tekitame ise endale probleemi ja siis lahendame selle probleemi ning oleme tohutult õnnelikud. Ja siis leiame, et selle õnne juures on sellised pahad, mustad terad ka, et seda CO2 tuleb liiga palju ja siis me ütleme – no see on ajutine,” arutleb ta.
Teatavas mõttes on Hamburgi sõnul ka meie Eesti elektrivõrgu probleemid – pidevad talvised katkestused – sellega seotud, et me tuule- ja päikeseenergiat eelisarendame. Suur osa ressursist kulub uute võimsuste ehk samade päikesepaneelide ja tuulikute võrku lülitamisele. Kuna need ei paikne ühes kohas, vaid hajali, on ka arusaadav, et liinide ehitamise kulud on suuremad – sinna läheb palju tööjõudu ja raha. Liinide korrashoiuteenus tellitakse aga sisse, mis tähendab, et püsivalt keegi, kes liine ja nende olukorda peensusteni tunneks, neid ei hoolda. Lisaks vajaks neljandik liinidest kindlasti ka uuendamist. Seega – kui investeerida rohkem vahendeid elektrivõrgu korrastamisse, oleks ka probleemid väiksemad. Ehk kui keegi soovib elektrikatkestusi kuidagi kliimamuutusega siduda, siis seda Hamburgi sõnul teha ei saa. “Kliima muutub kogu aeg sõltumatult sellest, mida meie siin toimetame oma liinidel või siin laua taga. Et pigem on meie ülesanne kliimamuutustega kohaneda,” ütleb ta.
Hamburg lisab, et tema hinnangul ei ole ka mingit kliimakatastroofi tulemas. Küll aga juhtub ilmselt see, et ükskord hakkavad aafriklased aru saama, et Euroopa on neid kui koloniaalmaid väga palju ekspluateerinud ning eurooplased on suured võlglased. Ja see tähendab, et immigratsioonisurve kasvab jätkuvalt ning majanduspõgenikke hakkab sealt tulema veel kümnete miljonite kaupa.
