Esiteks otsustas Euroopa Kohus 1. augustil, et ühtegi riiki ei tohi nimetada „turvaliseks päritoluriigiks”, kui kogu elanikkonna turvalisus ei ole tagatud. Sellega vaidlustas kohus otseselt nn turvaliste riikide nimekirjad, mida nii mõnigi Euroopa Liidu riik kasutab, et varjupaigataotluseid kiiremini menetleda, kirjutab Brussels Signal.
Kohus märkis, et ELi õiguse järgi ei saa riiki nimetada turvaliseks, kui seal ei ole kõik elanikerühmad kaitstud, kuigi Euroopa Komisjonilgi on säärane nimekiri. Sedakaudu kehtestas kohus ka selged piirangud kiirmenetlustele, et taotleja kodakondsuse alusel varjupaigataotlust tagasi lükata, olgugi et sellise õiguse annab EL direktiiv 2013/32/EL.
Euroopa Kohus võttis teema käsitleda Itaalia kaasuses. Itaalia on 2024. aasta oktoobris kehtestanud nn turvaliste päritoluriikide nimekirja, milles on mh ka Bangladesh. Nimelt päästsid Itaalia ametiasutused merelt kaks Bangladeshi kodanikku, kes viidi Itaalia-Albaania protokolli alusel Albaanias asuvasse kinnipidamiskeskusesse. Bangladeshlased esitasid rahvusvahelise kaitse taotluse, mille Itaalia vaatas kiirendatud piirimenetluses üle ning lükkas need tagasi põhjusel, et Bangladeshi peetakse turvaliseks. Taotlejad vaidlustasid selle Rooma esimese astme kohtus, kes küsis Euroopa Kohtu eelotsust turvalise päritoluriigi mõiste ja liikmesriikide kohustuste kohta.
Albinfo/Wikimedia Commons.
Eelotsust taotlenud kohus märkis, et 2024. aasta turvaliste riikide õigusaktis ei avaldatud allikaid, mille alusel otsustati Bangladeshi ohutus. Seetõttu ei saanud taotlejad ega kohus kontrollida määrangu õiguspärasust ega uurida alusteabe usaldusväärsust, asjakohasust ega täielikkust. Seepeale leidis Euroopa Kohus, et liikmesriigid võivad küll määrata turvalisi päritoluriike, aga seda tingimusel, et õigusakt on kohtulikult kontrollitav ning nii hageja kui ka kohus peab ligi pääsema määrangu aluseks olnud allikatele. Peale selle võivad kohtud riigi nimekirju kontrollides kasutada ka oma teavet, kui mõlemad pooled saavad selle kohta arvamust avaldada.
Itaalia peaminister Giorgia Meloni nimetas Euroopa Kohtu otsust üllatavaks. Ta kirjutas: „Taas kord nõuab kohtualluvus, sedapuhku Euroopa, endale ruumi, mis ei kuulu talle. Euroopa Kohus otsustas anda riigi kohtunikele õiguse otsustada mitte üksikjuhtumite üle, vaid rändepoliitika selle osa üle, mis puudutab ebaseaduslike rändajate tagasisaatmist ja väljasaatmist.” Meloni selgitas, et edaspidi on kohtuniku otsus ülimuslik ministeeriumi tehtud ja parlamendi hinnatud tulemuste suhtes, kusjuures kohtunik võib tugineda isegi eraviisilistele allikatele. Meloni lisas: „See on samm, mis peaks muret tekitama kõigile – kaasa arvatud poliitilistele jõududele, kes praegu otsuse üle rõõmustavad –, sest see vähendab veelgi valitsuste ja parlamentide niigi kitsast autonoomiat reguleerida ja hallata rännet.” Meloni selgitas, et kohtuotsus nõrgendab ebaseadusliku sisserände vastaseid meetmeid ja riigipiiride kaitset (vt näiteid ka siit ja siit).
Itaalia valitsuse opositsioonipoliitikud aga leiavad, et kohtuotsus näitab Itaalia ja Albaania rändekokkuleppe ebaseaduslikkust, kuigi seda kohtuotsus ei käsitlenud. Nende arvates peaksid võimupoliitikud võtma vastutuse selle eest, et Albaania keskuste otsus on olnud väär ja et neis rikutakse varjupaigataotlejate põhiõiguseid, kusjuures riik raiskavat keskustele liiga palju raha, väidetavalt üle 800 miljoni euro.
Riik peab varjupaigataotletajaid majutama ka siis, kui riigil pole selleks võimalusi või tuleb taotlejatele anda raha
Teiseks lükkas Euroopa Kohus tagasi väite, et varjupaigataotlejate ootamatu sissetung õigustab seda, et riik ei rahulda sisserännanute põhivajadusi, sest selleks pole võimalust ega raha. Kohtu hinnangul ei saa ressursipiirangud olla põhiõigustest kõrgemad.
Otsus on ajendatud Iirimaa kaasusest, kus kaks varjupaigataotlejat, Afganistani ja India kodanik, jäeti mitmeks nädalaks ilma majutuse ja piisava toetuseta. Kuigi mõlemale anti 25 euro suurune kupong, ei andnud Iirimaa ametiasutused neile eluaset, sest vastuvõtukeskustes polnud lihtsalt ruumi. Nii pidid mõlemad väidetavalt ööbima õues, ohtlikes tingimustes, ilma toidu ja hügieenivahenditeta. Kohtuasi algatati Iirimaa kõrgemas kohtus, mis esitas Euroopa Kohtule küsimuse, kas liikmesriiki võib sellistel asjaoludel vastutavaks pidada.
Iirimaa ametiasutused tunnistasid, et on rikkunud EL õigust, kuid väitsid, et tegemist oli vääramatu jõu (force majeure) olukorraga. Vastuvõtukeskustes polnud ruumi ja elamispindu lihtsalt ei jagunud tohutu sisserände tõttu. Euroopa Kohus aga leidis, et vastuvõtutingimuste direktiivi järgi on liikmesriigid kohustatud tagama kõigile varjupaigataotlejatele piisava elatustaseme, sh majutuse, toidu ja tervishoiu. Kusjuures see kohustus on siduv ka siis, kui riiki on hädas suure sisserände ja ülekoormusega. Kuigi direktiiv lubab ajutisi erandeid, siis varjupaigataotlejate põhivajadused peab ikkagi rahuldama.
Euroopa Kohus jõudis järeldusele, et Iirimaal ei olnud objektiivseid takistusi kohustusi täita ja kasutada saanuks ajutisi majutuskohti või anda varjupaigataotlejatele raha. Kuna riik nii ei toiminud, olevat tegemist piisavalt tõsise EL õiguste rikkumisega ja see võib anda õiguse saada hüvitist.
Iirimaa pagulaste nõukogu (IRC) on kohtuotsuse üle rõõmus ja leiab, et kui riik jätab mistahes põhjustel pagulaste põhivajadused rahuldamata, siis on riik ilmselgelt ja tõsiselt ületanud õigust otsustada EL direktiivi kohaldamise üle.
Kriitisemad poliitikud leiavad aga, et kohtuotsust on iirlastele ja teistele liikmesriikidele ääretult keerukas õigustada. Laias laastus ütleb Euroopa Kohus, et varjupaigataotletlejatel ongi rohkem õiguseid kui kodanikel, nt kodututel, kellel ei ole õigust saada riigilt hüvitist, kui viimane pole suutnud neile majutust pakkuda.
