Ameerika Ühendriikide uus julgeolekustrateegia heidab Euroopale kainestava pilgu. Washington märgib otse, et Euroopa Liidu (EL) enda tegevus kujutab endast ühte olulisematest probleemidest kontinendi poliitilisele vabadusele ja suveräänsusele. Strateegia kirjeldab Euroopa Liidu migratsioonipoliitikat, identiteedikriisi, sõnavabaduse olukorda ja tsensuuri, poliitilise opositsiooni mahasurumist ja rahvusliku enesekindluse hääbumist kui nähtusi, mis ei ole tekkinud juhuslikult, vaid millele on EL oma institutsioonide kaudu aktiivselt kaasa aidanud.
Kahjuks tuleb tõdeda, et USA diagnoos peab paika. Euroopa Liidu poliitiline mudel ei ole enam ammu see pragmaatiline majanduskoostöö platvorm, mida rahvastele algselt lubati. EL on muutunud süsteemiks, mille mõte on iseennast taastoota ning mitte vastata liikmesriikide kodanike tahtele, vaid seda kujundada, suunata ja piirata.
Kriitikud on tabavalt märkinud, et Euroopa Liidu poliitiline korraldus meenutab Václav Haveli kirjeldatud post-totalitaarset ühiskonda: demokraatia vormid püsivad, ent võimalikud tulemused on eelnevalt kitsendatud ning poliitiline elu mängib etteantud piirides.
Tänapäeva Brüssel ei ehita kunagise Nõukogude Liidu laadis raudset vanglat, kuid tema tööriistad on mõnel moel isegi tõhusamad. Pehme totalitarism ei tapa ega terroriseeri, vaid muudab alternatiivid moraalselt taunitavaks ja tehniliselt võimatuks. Seadusandlus sünnib Euroopa Komisjonis, mille liikmeid ei vali mitte ükski eurooplane. Euroopa Parlament ei saa algatada seadusi ning riigid ei saa kord kehtestatud regulatsioone valimistega tagasi pöörata. Poliitika ei ole enam poliitikute teha, vaid tegelik võim on liikunud komisjonide, nõukogude ja kohtute võrgustikku.
USA uus julgeolekudoktriin osutab: Euroopa on hakanud kasutama „demokraatia kaitse“ nime all meetmeid, mis ise õõnestavad demokraatlikke aluseid – suveräänsust, pluralismi, sõnavabadust.
Cordon sanitaire – Brüsseli püha rituaal.
Pehme totalitarismi olemust ei näita mitte ainult institutsionaalne ülesehitus, vaid ka poliitiline kultuur. Cordon sanitaire, mis väidetavalt kaitseb „demokraatiat äärmusluse eest“, on tegelikkuses muutunud viisiks, kuidas Brüssel ja riikide poliitilised eliidid taandavad osa valijaid poliitilisest protsessist.
Cordon sanitaire on mitteformaalne, kuid sisuliselt väga reaalselt toimiv kokkulepe, mille kohaselt teatud parteidega ei tehta koostööd, hoolimata nende toetuse hulgast valijate seas. Poliitilise süsteemi „legitiimsus“ ei tulene enam rahvast, vaid Brüsseli normatiivsetest otsustest, mille kohaselt premeeritakse Euroopa Liidu ideoloogiat järgivaid erakondi.
Selline poliitiline hügieen ei kaitse demokraatiat, vaid steriliseerib seda. Poliitiline konkurents ei ole enam vaba, vaid juhitud ja valija hääl loeb ainult siis, kui ta valib „õigesti“.
Sõnavabadus kui reguleeritud privileeg
Digiteenuste seadus ja vihakõne regulatsioonid on loonud süsteemi, kus Euroopa Liidu poolt rahastatud faktikontrollikeskused, kodanikuühendused ja ametkonnad toimivad sisuliselt poliitilise tsensuuri filtrina. Need organisatsioonid jälgivad platvorme, koostavad raporteid ja kujundavad arusaama sellest, mis on „lubatud“ ja mis on „kahjulik“ kõne.
Vihakõneseadused laienevad ka sõnumitele, mis ei ole kuritegelikud, kuid võivad olla „solvavad“ või ”alandavad“. Kriitika immigratsiooni, rahvusliku identiteedi või kultuuripoliitika kohta võib muutuda karistatavaks, sõltuvalt sellest, kuidas seda tõlgendada soovitakse, Nii sünnib ühiskond, kus kodanik vaigistatakse ja eriarvamust koheldakse patoloogiana, mitte debati loomuliku osana.
Nähtamatu mõjuvõim, lobi-skandaalid ja järelevalve puudulikkus
Skandaal, millest meedia vaikib, puudutab Euroopa Komisjoni kaudu sadade miljonite liikumist valitsusvälistele organisatsioonidele (NGO), kes tegid Green Deal’i ehk nn kliimaneutraalsuse saavutamiseks otsest lobitööd nii Euroopa Komisjonis kui ka Parlamendis. Juriidiliselt on kõik korrektne, kuid läbipaistvust, mida EL väidab end esindavat, selline praktika ei peegelda. Mängiti „kodanikuühiskonda“, kuid sisuliselt oli tegemist olukorraga, kus maksumaksja rahastas lobistruktuuri, mille eesmärk oli mõjutada Komisjoni ja Parlamendi liikmeid otsuse tegemisel, aidata kujundada avalikku arvamust rohepoliitika toetuseks ja seeläbi tugevdada Brüsseli ideoloogilist joont.
Novembris avaldas Euroopa Liidu Riigikontroll (ECA) eriaruande pealkirjaga „Finantsparandused sidususpoliitikas“, mille järeldused on laastavad. Sidususpoliitika rahakasutuse kontrollisüsteem on liiga keerukas ja toimib halvasti. Kuigi Euroopa Komisjonil on ulatuslikud volitused rahaliste paranduste, st valesti kasutatud või reeglitega vastuolus olevate toetuste tagasinõudmiseks, on aastatel 2014-2020 tehtud vaid üks (!) ametlik finantskorrektsioon olukorras, kus kokku jagati perioodil raha 317 miljardit. Euroopa Riigikontroll leidis, et mehhanism ei taga vajalikku läbipaistvust ega usaldusväärsust ning vajab kiiret reformi, et kaitsta maksumaksja raha.
Mitmed uurimisraportid ja meediaväljaanded on tõstatanud küsimuse, kas Euroopa Liidu kaudu rahastatud Gaza piirkonna projektid võivad olla olnud haavatavad Hamasi mõju suhtes. Lekkinud dokumendid viitavad, et mõnedes projektides jälgisid Hamasi mõju all olevad isikud projektide elluviimist ja rahakasutust. Projektide aruandluses ja järelevalves on avastatud lünki, puuduvad läbipaistvad andmed, mis raskendas rahavoogude jälgimist ja võimaldas olukordi, kus humanitaarabina mõeldud ressursse võidi kasutada muudel eesmärkidel. On selge, et Euroopa Liidu kontrollimehhanismid raha kasutuse osas ei ole piisavad.
Euroopa seisab valiku ees
Muutub üha selgemaks, et praegune Euroopa Liidu struktuur ei ole jätkusuutlik. Kui demokraatia välised vormid on küll alles, kuid demokraatia sisu on kadunud, hakkab süsteem lagunema ja mitte tänu populistidele, vaid tänu sellele, et rahvas ei näe enam oma otsuste mõju. Vajalik on, et otsused sõnavabaduse, perepoliitika, piiride ja kultuuri kohta tehtaks taas Roomas, Varssavis, Madridis, Budapestis ja Pariisis, mitte anonüümsetes bürookabinettides Brüsselis ja Luksemburgis.
Euroopa riigid võivad ja peavad tegema koostööd kaubanduses, kaitses, taristuprojektides, kuid koostöö peab põhinema selgetel lepingutel, mille eest poliitikud vastutavad, mitte struktuuril, mida ei saa valimistel muuta.
USA julgeolekustrateegia ütleb valjusti välja, mida tavakodanik mõtleb – EL ei toimi enam nende väärtuste järgi, mis võimaldasid Euroopal vabaneda impeeriumidest ja totalitarismist.
Kui Euroopa soovib jääda mandriks, kus kodanikud on võimu allikas, mitte selle objekt, peab ta lõpetama illusiooni, nagu oleks tehnokraatlik kontroll lahendus kõikidele probleemidele. Vabadus ei saa olla bürokraatidele lubatav privileeg. Kui süsteem välistab poliitilise konkurentsi, reguleerib sõnavabadust, kontrollib ideoloogilist joont ja premeerib ainult lojaalsust liidu kesksele dogmale, ei saa seda nimetada demokraatiaks. Cordon sanitaire, tsensuuripraktikad ja bürokraatliku võimu ülemvõim ei kaitse Euroopa tulevikku, vaid õõnestavad seda.
Vabadus peab olema poliitilise süsteemi alus või ei ole teda varsti enam üldse.
Päris õige jutt aga tuletan Triinule meelde et “demokraatia” ongi illusioon. Maksab vaid võim ja jõud. Isegi kui demokraatia oleks päriselt olemas siis ei maksaks häid tulemusi loota sest, tsiteerides klassikuid (Siim Kallas) on 70% valijatest purulollid. Elu on näidanud et Siimul on 100% õigus!