Ameerika Ühendriikide uus julgeolekustrateegia heidab Euroopale kainestava pilgu. Washington märgib otse, et Euroopa Liidu (EL) enda tegevus kujutab endast ühte olulisematest probleemidest kontinendi poliitilisele vabadusele ja suveräänsusele. Strateegia kirjeldab Euroopa Liidu migratsioonipoliitikat, identiteedikriisi, sõnavabaduse olukorda ja tsensuuri, poliitilise opositsiooni mahasurumist ja rahvusliku enesekindluse hääbumist kui nähtusi, mis ei ole tekkinud juhuslikult, vaid millele on EL oma institutsioonide kaudu aktiivselt kaasa aidanud.
Kahjuks tuleb tõdeda, et USA diagnoos peab paika. Euroopa Liidu poliitiline mudel ei ole enam ammu see pragmaatiline majanduskoostöö platvorm, mida rahvastele algselt lubati. EL on muutunud süsteemiks, mille mõte on iseennast taastoota ning mitte vastata liikmesriikide kodanike tahtele, vaid seda kujundada, suunata ja piirata.
Kriitikud on tabavalt märkinud, et Euroopa Liidu poliitiline korraldus meenutab Václav Haveli kirjeldatud post-totalitaarset ühiskonda: demokraatia vormid püsivad, ent võimalikud tulemused on eelnevalt kitsendatud ning poliitiline elu mängib etteantud piirides.
Tänapäeva Brüssel ei ehita kunagise Nõukogude Liidu laadis raudset vanglat, kuid tema tööriistad on mõnel moel isegi tõhusamad. Pehme totalitarism ei tapa ega terroriseeri, vaid muudab alternatiivid moraalselt taunitavaks ja tehniliselt võimatuks. Seadusandlus sünnib Euroopa Komisjonis, mille liikmeid ei vali mitte ükski eurooplane. Euroopa Parlament ei saa algatada seadusi ning riigid ei saa kord kehtestatud regulatsioone valimistega tagasi pöörata. Poliitika ei ole enam poliitikute teha, vaid tegelik võim on liikunud komisjonide, nõukogude ja kohtute võrgustikku.
USA uus julgeolekudoktriin osutab: Euroopa on hakanud kasutama „demokraatia kaitse“ nime all meetmeid, mis ise õõnestavad demokraatlikke aluseid – suveräänsust, pluralismi, sõnavabadust.
Cordon sanitaire – Brüsseli püha rituaal.
Pehme totalitarismi olemust ei näita mitte ainult institutsionaalne ülesehitus, vaid ka poliitiline kultuur. Cordon sanitaire, mis väidetavalt kaitseb „demokraatiat äärmusluse eest“, on tegelikkuses muutunud viisiks, kuidas Brüssel ja riikide poliitilised eliidid taandavad osa valijaid poliitilisest protsessist.
Cordon sanitaire on mitteformaalne, kuid sisuliselt väga reaalselt toimiv kokkulepe, mille kohaselt teatud parteidega ei tehta koostööd, hoolimata nende toetuse hulgast valijate seas. Poliitilise süsteemi „legitiimsus“ ei tulene enam rahvast, vaid Brüsseli normatiivsetest otsustest, mille kohaselt premeeritakse Euroopa Liidu ideoloogiat järgivaid erakondi.
Selline poliitiline hügieen ei kaitse demokraatiat, vaid steriliseerib seda. Poliitiline konkurents ei ole enam vaba, vaid juhitud ja valija hääl loeb ainult siis, kui ta valib „õigesti“.
Sõnavabadus kui reguleeritud privileeg
Digiteenuste seadus ja vihakõne regulatsioonid on loonud süsteemi, kus Euroopa Liidu poolt rahastatud faktikontrollikeskused, kodanikuühendused ja ametkonnad toimivad sisuliselt poliitilise tsensuuri filtrina. Need organisatsioonid jälgivad platvorme, koostavad raporteid ja kujundavad arusaama sellest, mis on „lubatud“ ja mis on „kahjulik“ kõne.
Vihakõneseadused laienevad ka sõnumitele, mis ei ole kuritegelikud, kuid võivad olla „solvavad“ või ”alandavad“. Kriitika immigratsiooni, rahvusliku identiteedi või kultuuripoliitika kohta võib muutuda karistatavaks, sõltuvalt sellest, kuidas seda tõlgendada soovitakse, Nii sünnib ühiskond, kus kodanik vaigistatakse ja eriarvamust koheldakse patoloogiana, mitte debati loomuliku osana.
Nähtamatu mõjuvõim, lobi-skandaalid ja järelevalve puudulikkus
Skandaal, millest meedia vaikib, puudutab Euroopa Komisjoni kaudu sadade miljonite liikumist valitsusvälistele organisatsioonidele (NGO), kes tegid Green Deal’i ehk nn kliimaneutraalsuse saavutamiseks otsest lobitööd nii Euroopa Komisjonis kui ka Parlamendis. Juriidiliselt on kõik korrektne, kuid läbipaistvust, mida EL väidab end esindavat, selline praktika ei peegelda. Mängiti „kodanikuühiskonda“, kuid sisuliselt oli tegemist olukorraga, kus maksumaksja rahastas lobistruktuuri, mille eesmärk oli mõjutada Komisjoni ja Parlamendi liikmeid otsuse tegemisel, aidata kujundada avalikku arvamust rohepoliitika toetuseks ja seeläbi tugevdada Brüsseli ideoloogilist joont.
Novembris avaldas Euroopa Liidu Riigikontroll (ECA) eriaruande pealkirjaga „Finantsparandused sidususpoliitikas“, mille järeldused on laastavad. Sidususpoliitika rahakasutuse kontrollisüsteem on liiga keerukas ja toimib halvasti. Kuigi Euroopa Komisjonil on ulatuslikud volitused rahaliste paranduste, st valesti kasutatud või reeglitega vastuolus olevate toetuste tagasinõudmiseks, on aastatel 2014-2020 tehtud vaid üks (!) ametlik finantskorrektsioon olukorras, kus kokku jagati perioodil raha 317 miljardit. Euroopa Riigikontroll leidis, et mehhanism ei taga vajalikku läbipaistvust ega usaldusväärsust ning vajab kiiret reformi, et kaitsta maksumaksja raha.
Mitmed uurimisraportid ja meediaväljaanded on tõstatanud küsimuse, kas Euroopa Liidu kaudu rahastatud Gaza piirkonna projektid võivad olla olnud haavatavad Hamasi mõju suhtes. Lekkinud dokumendid viitavad, et mõnedes projektides jälgisid Hamasi mõju all olevad isikud projektide elluviimist ja rahakasutust. Projektide aruandluses ja järelevalves on avastatud lünki, puuduvad läbipaistvad andmed, mis raskendas rahavoogude jälgimist ja võimaldas olukordi, kus humanitaarabina mõeldud ressursse võidi kasutada muudel eesmärkidel. On selge, et Euroopa Liidu kontrollimehhanismid raha kasutuse osas ei ole piisavad.
Euroopa seisab valiku ees
Muutub üha selgemaks, et praegune Euroopa Liidu struktuur ei ole jätkusuutlik. Kui demokraatia välised vormid on küll alles, kuid demokraatia sisu on kadunud, hakkab süsteem lagunema ja mitte tänu populistidele, vaid tänu sellele, et rahvas ei näe enam oma otsuste mõju. Vajalik on, et otsused sõnavabaduse, perepoliitika, piiride ja kultuuri kohta tehtaks taas Roomas, Varssavis, Madridis, Budapestis ja Pariisis, mitte anonüümsetes bürookabinettides Brüsselis ja Luksemburgis.
Euroopa riigid võivad ja peavad tegema koostööd kaubanduses, kaitses, taristuprojektides, kuid koostöö peab põhinema selgetel lepingutel, mille eest poliitikud vastutavad, mitte struktuuril, mida ei saa valimistel muuta.
USA julgeolekustrateegia ütleb valjusti välja, mida tavakodanik mõtleb – EL ei toimi enam nende väärtuste järgi, mis võimaldasid Euroopal vabaneda impeeriumidest ja totalitarismist.
Kui Euroopa soovib jääda mandriks, kus kodanikud on võimu allikas, mitte selle objekt, peab ta lõpetama illusiooni, nagu oleks tehnokraatlik kontroll lahendus kõikidele probleemidele. Vabadus ei saa olla bürokraatidele lubatav privileeg. Kui süsteem välistab poliitilise konkurentsi, reguleerib sõnavabadust, kontrollib ideoloogilist joont ja premeerib ainult lojaalsust liidu kesksele dogmale, ei saa seda nimetada demokraatiaks. Cordon sanitaire, tsensuuripraktikad ja bürokraatliku võimu ülemvõim ei kaitse Euroopa tulevikku, vaid õõnestavad seda.
Vabadus peab olema poliitilise süsteemi alus või ei ole teda varsti enam üldse.
Päris õige jutt aga tuletan Triinule meelde et “demokraatia” ongi illusioon. Maksab vaid võim ja jõud. Isegi kui demokraatia oleks päriselt olemas siis ei maksaks häid tulemusi loota sest, tsiteerides klassikuid (Siim Kallas) on 70% valijatest purulollid. Elu on näidanud et Siimul on 100% õigus!
Mõnes mõttes nõus. Aga isegi purulollidest valijatest enamus saab mingil hetkel aru, et läks vähe viltu. Kuid kui me väidetavalt elame demokraatias, siis ka purulollide hääl loeb. Ja püüaks neid harida.
Purulollide harimine on muidugi tänuväärt tegevus, eriti kui see veel tulemusi ka annaks. Siin on aga mitmeid takistusi. Purulollid kipuvad propagandat paremini omaks võtma kui reaalseid teadmisi. Samuti võib puududa analüütiline mõtlemine või on tegemist lihtsalt mõttelaiskusega. Mängu tulevad veel propagandistide toiduahelad ja ehk muudki veel. Kui poleks mõttelaiskust ja karjainstinkti siis poleks ajaloos toimunud ühtki verist revolutsiooni. Minule on jäänud arusaam et lollitatud massid pole ise ühestki revolutsioonist suurt midagi võitnud ja see polegi kunagi ühegi revolutsiooni organiseerija eesmärgiks olnud.
Sellele kõigele vaatamata on tõe kuulutamine igati tervitatav tegevus aga ka riskantne. Jeesus Kristus löödi risti, Karl Reits sai nüpeldada ja pandi ka kongi, praeguseid tõekuulutajaid “tühistatakse”, vallandatakse jne.
Austan inimesi kes seda teed käivad ja kellel on võimalik oma sõna suuremale publikule edasi anda.
Tänapäeval ellujäämiseks tuleb mõelda sellele, mida sa saad ära teha enda võimete piirides. Valitsevad parasiidid tulevad kohe kallale, kui nende toidulaud on ohus. Zombimass on geneetilisel tasandil töödeldud orjadeks mitusada aastat tagasi. Nüüd on vaja samaväärset jõudu, et massi geenidest sitt välja juurida. Valitsejad kasutavad lihtsat meetodit: kui nende toidulaud on üle paljunenud, siis mõeldakse välja mida iganes, et oleks põhjust inimeste tapmiseks. Bioterrorism, sõjad, ebaloogilised piirangud elule, mis rahva vaeseks teevad ja kvaliteetse toidulaua asendamine saastaga.
80% rahvast on sündinud orjusesse, millest 20% lausroppudesse tingimustesse. Kui sa ei orja, siis hoiab sind elus vaid õnn.
Praegu pole enam tõe levitamisest mingit kasu. Need kes tahtsid teada, teavad piisavalt. Need, keda ei huvita, las nad olla. Nende ümbertöötlemine oleks nagu uue inimese sünnitamine.
Praegu on vaja 100% investeerida tegudesse. Ja kõik sõnad peavad tootma tegu. Mõistus tuleb panna tööle maksimaalses ulatuses, mida ei piira inimese bioloogia vaid universumi füüsika piirid. Kõik on teostatav.
Jäi juhtimata tähelepanu asjaolule et kui juhm valija hakkab millestki aru saama siis on talle pakutud meeldiv võimalus valida sama poliitikat teiste nimede all. Samuti võib talle valetada mida iganes sest kõigi riigi probleemide eest vastutab vaid valija ise.
Veel üks mõte! Kunagi ei tasu loota et “pehme totalitarism” kõvaks ei lähe.
Laused, nagu “70% valijatest on lollid”, “eestlased on veel hullemad” jne ongi selleks, et tappa diskussioon ja varjata viigilehena demokraatlike õiguste puudumist ja et Toomase-sugused saaksid sisusse süüvimata neid võimendada Libraalid on selliste lendlausete levitamises ülivõimekad ja kahjuks need toimivad ülihästi, sest need, kelle õigusi piiratakse, levitavad seda mõtteviisi ja mõtteraame edasi. Mina näiteks ei arva, et 70% eestlasi on lollid.
Mina näiteks ei arva et eestlased millegipoolest hullemad või ka paremad on. See 70+-% kehtib ilmselt igal pool ning seda ei maksaks väga südamesse võtta. Needsamad “purulollid” ei pruugi tavaelus kuskilt otsast lollid olla aga poliitiliste mängudega lasevad ennast ära petta ja geopoliitikast ning telgitagustest pole neil õrna aimugi. Võibolla lihtsalt ei huvita, või on mingid isiklikud hetkekasud mängus. Igatahes see Siimu väide tundub tõele vastav kui jälgida kuidas valitakse lolli järjekindlusega riiki juhtima tegelasi keda ei huvita miski muu kui võim ja omakasu. Toomasesugustega on see jama et neid pole rohkem kui üks nagu kõiki teisigi. See üldistamine ei ole mõistlik. Diskussiooni ei suru maha mitte mina vaid riiklik poliitika kus on ette antud mis teemadel on avalik diskussioon lubatud ja millest tuleb vaikida. Põhiseadus küll ütleb et tsensuuri ei ole aga tegelikkus on pehmelt öeldes teistsugune. Igaks juhuks mainin et pole kunagi aktiivselt poliitikaga tegelenud ega ka ühtegi erakonda kuulunud, ka mitte ENSV ajal.
Elatanud ja vanurid on tihti unistanud suurest võimust, piiritust rikkusest ja tagasiostetavast noorusest.- Vanasti oli vanurite parim kogunemise koht Kremli Poliitbüroo, aga täna on selleks Euroopa Komisjon. Mittekeegi ei kontrolli ega kamanda neid hälvikuid, aga ise võivad vanakesed välja mõelda väga jaburaid utoopiaid ja sunduda teisi nende nikastanud mõtete peale plaksutama ja maksma. Euroopa Komisjon pole sugugi demokraatlik asutus, vaid tegemist on ülbikutest vanurite parima vanadekoduga planeedil Maa.
Minu arvates on väga hea, et kommentaarides jõudis jutt küsimuseni, kas tõe levitamisest piisab või on vaja asuda tegudele. See küsimus on huvitanud mind mitmeid aastaid.
Esimene mõte: rahvamasside harimine on võimalik ainult keskklassi esindajate poolt. Ei ole mõtet loota, et inimesed, kelle energia kulub 100%selt tööle ja perele, hakkavad ise seoseid tegema ja midagi uurima. Tegelike kasusaajate ja nende keskastmejuhtide klass ei ole kindlasti huvitatud kellegi harimisest. Seega tõe levitamine on jätkuvalt väga oluline, kuigi oleme
sellega suurelt hiljaks jäänud.
Teine mõte: head inimesed ei saa organiseeruda. Organiseerumine toimub kurjuse põhimõttel, kus hierarhiat jõustatakse kasutades omakasu, hirmu ja teisi pahesid. Heade inimeste kogunemisel õilsa eesmärgi elluviimiseks tekivad koheselt erimeelsused ja organiseerumiseks on vaja kedagi, kes rahuldab osapooltes kas ahnusetunnet või paneb nad kompromiteeritud olukorda vmt. Näiteks vaadake selle artikli all olevaid kommentaare – selgelt heatahtlikud ja suure tõenäosusega moraalsed inimesed lähevad suhteliselt väikeste eriarvamuste tõttu kiiresti (peaaegu et) tülli.
Kolmas mõte: kui head inimesed ei saa organiseeruda (või nad kaotavad organiseerudes headuse), siis on teod võimalikud ainult individuaalselt. Ja individuaalselt on teod võimalikud ainult eneseohverduse kaudu. Kas iga üks meist või kasvõi mõni meist julgeb rääkida tõtt, kui sellest võib sõltuda töökoht või elementaarselt lihtsalt mugavus/rahulik meel? Kas me suudame pühendada tuntava osa oma sissetulekust õigena tunduvate eesmärkide toetamiseks? Kas me leiame endas sisemise jõu asuda süsteemi poolt tagakiusatud inimese kaitseks varjatult ja veelgi enam avalikult?
Neljas mõte: kui inimkonna (ennekõike) keskklass ei leia üles enda eneseohverdusliku iseloomujoont, siis me oleme suures pildis määratud täielikule orjastamisele. See on peamine argument, mille kaudu olen keskealise mehena jõudnud arusaamisele, et usk Jumalasse on ainus viis ühiskonnas isikuvabaduste tagamiseks, kuivõrd rõhuvaks ei ole me harjunud organiseeritud religiooni pidama. Materialistlik maailmavaade ei näe ette eneseohverdust headuse nimel, kuna ütleb, et materiaalse heaolu saavutamiseks õigustab eesmärk abinõud.
Lõpetuseks: eelnevast mõttekäigust suudan mina järeldada, et tõe levitamine on esimene, mida me peame propageerima, kiitma ja ise tegema. Teiseks peame toetama mõttekaaslasi rahaliselt ja, kui leiame sisemise jõu, siis astudes nende kaitseks välja avalikult. Kolmandaks peame mõtlema, uurima ja õpetama endale ja teistele eneseohverdust õilsate eesmärkide nimel. Kui viimane eeldab religiooni, siis olgu nii.
Tunnistan piinlikkusega, et kirjutan seda kommentaari varinime all.
Kas inimesed ikka sallivad tõtt?
Olen siin mõnes varasemas kommentaaris avaldanud arvamust, et kui kunagi peaks loodama tehisintellekt, mis ütleks inimestele tõtt ja ainult tõtt siis sellist tehisintellekti ei salliks varsti enam mitte keegi!
See võib nii olla aga loodan et ei ole. Keegi ehk ikka salliks. Ainult tõese informatsiooni põhjal saab õigeid otsuseid teha.
Siin tuleb mängu jällegi realistlikuse ja illusionistlikuse teema (geneetilise rumaluse teema).
Kui saaks “mingist kruvist” inimestele natuke realistlikust peale keerata siis oleks juba suur samm edasi.
Kuid, et inimesed hakkaksid sallima igas valdkonnas täit tõtt…?…no, see on inimestele liiga suur nõudmine!
No ma ei tea, ise arvan et parem halb tõde kui ilus vale. Asja idu on et halva tõe pealt saab hakata paremuse poole liikuma aga ilusa vale järel pole peale pettumuse midagi oodata. Teisest küljest on targad seletanud et hea ja halb eksisteerib ainult meie mõtetes. Elus on lihtsalt nii nagu on. Olen hakanud tarkade mõttekäigule tasapisi pihta saama.
Nii arvan ka mina – parem halb tõde kui ilus vale. Tõene info on ikkagi see, mille pealt saab ratsionaalseid otsuseid tegema hakata.
Aga ned targad kes on seletanud et hea ja halb eksisteerib ainult meie mõtetes ongi ned illusionistid. Nad ei mõtesta seda enestele selliselt lahti, et illusionismi on nad saanud evolutsioonilise pärandina oma kaugematelt esivanematelt. Nendel oli nii lihtsam järglasi saada.
Ma ei materda seda illusionismi ka 100%-selt maha ja seda just sellepärast, et see kaitseb inimesi emotsionaalsete tagasilöökide korral (lähedaste kaotus, jms).
Samas võivad inimesed illusionismi (ja idealismi) tulemusena teha ka tohutuid rumalusi.
“Inimene nimetas hea heaks, sealt ka halb”
“Kulgemise väe raamat”
“illusionist” Lao Zi
Üks mõttekamaid kirjatükke mida lugema olen sattunud.
Pole Lao Zi raamatut lugenud aga selle filosoofiaga võib minna veelgi kaugemale: kui me nimetasime kõik heaks siis ei olekski meie koht siin vaid hoopis seal kus mõni meist “südamekrepsuga” ära käib.
Aga see kõik hakkab väljuma minu mõistuse ja kompetentsi piirest.
Pole realistlikumat raamatut! Illusionismiga ei ole seal midagi tegemist. Väga lihtsustatult öeldes on hea ja halb indiviidi tühised emotsioonid. On vaid erinevad olukorrad mis esile kerkivad ja erinevad viisid nendega toime tulemiseks. Igati väärt kirjandus, tuhandeid aastaid pole midagi samaväärset kirjutatud. Ketserist kristlane või kristlasest ketser nagu ma olen hindan seda raamatut piibliga võrdväärselt.
Teie lühikirjeldus annab aimu, et tegemist on psühholoogiliselt toetava raamatuga. Seda psühholoogilist toetust ongi inimestele vaja!
Darwin pole ka mitte vilets mees. Tema evolutsiooniteooria võimaldab lahti seletada nähtuse:
Psühholoogilist toetust saavad inimesed said paremini järglasi. Kuid sellest psühholoogilisest toetusest illusionismini on lühike samm. Nii said ka illusionistlikud inimesed paremini järglasi.
Nüüd me siis sellised olemegi – väga tihti ebaratsionaalsed ja illusionistlikud.
Rahva juhte pole meil ka kusagilt mujalt saada kui ikka omasuguste seast.
Nii me siis teenimegi täna rohepööret ja kui see lõpeb siis varsti jälle mingit järgmist rahvajuhtide utopistlikku ideed.
Minu lühikirjeldus oli vilets.
“Daodejing” on oma toonilt teos valitsevale kihile oma ja teiste elu selliseks korraldamiseks, mis tagaks elu toimimise ja kasvu. See on teos valitsejale, kes püüdleb läbi enesetäiustamise rahusse, et ühineda kogu elava kulgemisega. Seetarvis on kirja pandud üldised elulaadilised alused, praktilise teostamise põhiprintsiibid ja meditatiivse protsessi sisuline kirjeldus. ”
Tsitaat Vikipediast.
Kui nii siis võis ka Lao Zi-l olla soov oma ühiskonda kuidagi meritokraatia poole suunata (vastavalt oma ajastule ja vastavalt oma võimalustele). Ühiskonnakorralduse kohta polnud muidugi sellist terminit aga ega terminid asja sisu ei muudagi.
Täna ei läheks selline lähenemine rahvale peale.
Tänastele valitsejatele ei läheks see peale ammugi mitte. Nemad tahavad vaid oma kukrut täita ja rahvale puru silma ajada.
Tuleks välja mõelda teisi lahendusi kuidas ühiskonnakorraldust kuidagi meritokraatia suunas nihutada.
Ilya Varlamov tegi Brüsselist paljastava video:
https://www.youtube.com/watch?v=tnVS-DayG98
EL ei pea üldse alluma täislastud peldiku käskudele.
Jah, nõus artikli autoriga aga kui tavainimesena lahtiste silmade-kõrvadega olen, siis pidevalt on mingi kaeblemine, et keegi tegi või ütles seda või toda ja see ei kõlba, valitsus tehku midagi. Ja nii on sedadusi ja regulatsioone muudkui vorbitud ja vorbitud. Inimesed ise ju soovivad, et kõik oleks turvaline, reguleeritud, riik pakuks teenuseid, kaitset jne. Eks see nii ole, et kui tahad olla kodusiga aedikus kus toit on olemas ja kaitse metsloomade eest, tuleb vastutasuks vabadus ära anda. Metsseana vaba elu aga on täis omavastutust, ohtusi ja määramatust. Mõlemat korraga ju ei saa?
Minu mõistuse tervis ütleb et ei soovi need inimesed midagi nii väga neid regulatsioone ja aedikuid. Inimesed pannakse olukorda kus nad on sunnitud seda soovima. Tundub et oled üsna heausklik. See on ausa inimese tunnus aga maailm kahjuks koosneb palju halvematest eksemplaridest. Need kes kaeblevad et keegi tega või rääkis seda ja teist on suurelt osalt kas ise võimu juures, lihtsalt kasulikud idioodid või siis mingi skeemiga võimu teenistuses. Tänu nendele ongi võimalik kehtestada totaalset kontrolli.