USA välisministeeriumi demokraatia, inimõiguste ja tööbüroo avaldab igal aastal inimõiguste aruande riikide kohta, mis saavad abi või mis on ÜRO liikmed. Aruanne käsitleb rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguseid, mh hinnatakse iga riigi sõna- ja meediavabaduse olukorda, usu- ja veendumuste vabadust, aga ka sõja- ja inimsusevastaseid kuritegusid. Hinnangud põhinevad andmetel, mis on saadud valitsustelt, teadusuuringutest, meediast, rahvusvahelistelt organisatsioonidelt ja mittetulundusühingutelt.
Varem oleme põhjalikumalt käsitlenud Euroopa sõnavabaduse olukorda, täpsemini Saksamaa, Ühendkuningriik ja Prantsusmaa, mis teevad arvestatavaid pingutusi, et vaba väljendust vaigistada ja maha suruda. Oleme käsitlenud Venemaa inimõiguste olukorda ja nagu seal, on ka Hiinas USA välisministeeriumi andmetel üha vähem vabadusi ja õiguseid.
Kodanikke on meelevaldselt või ebaseaduslikult kinni peetud või tapetud, paljud on “kaduma” läinud, teisi on piinatud või koheldud julmal, ebainimlikul või alandaval moel, suunatud sundravile või „ümberõppele“. Sõna- ja meediavabadus on riigis tõsiselt piiratud; ajakirjanikke, aktiviste, advokaate, kirjanikke võetakse kriminaalvastutusele ning sõltumatuid ühinguid tabab tegutsemiskeeld. Tsensuur lokkab, usuvabadusel on piirangud ning aktiviste püütakse sundida riiki naasma igalt poolt maailmast.
Juhtumite üksikasjad on sageli paksu saladuseloori varjus, infot on vähe või üldse mitte. Uudislood kaovad Hiina meediast minuteid pärast avaldamist, nagu haihtus Hiina meediaväljaandest Caixin artikkel kohtumenetlusest, mis käsitles kaheksat Xinjiangi politseinikku, kes 2018. aastal Ili Kazahhi autonoomses prefektuuris olid vahistatud eraisikut (Sun Renze) piinanud ja lõpuks surmanud.
Etnilisi või usuvähemusi saadetakse “äärmusluse” tõttu ümberõppele ja vangi
Hiina võimud on 2017. aastast peale rakendanud laia äärmusluse määratlust. Selle alusel on võimudel võimalik ümberõppe- ja kinnipidamiskeskustes kinni pidada enamat kui miljonit uiguuri, kasahhi, kirgiisi ja muid moslemeid. Eesmärk on sisendada neile patriotismi ja kustutada nende religioosne, kultuuriline ja etniline identiteet. Paljud neis keskustes kinni peetud isikud on hiljem viidud ametlikku vanglasüsteemi, mõistetuna suletud kohtuprotsessidel valesüüdistuse alusel süüdi ja karistatud ebatavaliselt pikkade vanglakaristustega.
Hiina võimud on hoogu andnud rassismile ja institutsioonilisele diskrimineerimsele vähemuste, eriti uiguuride, suhtes ning riiklikud meediakanalid avaldavad propagandat, milles vähemusrahvuseid või usurühmade liikmeid kirjeldatakse vägivaldsete või alaväärsetena, usklikke kultuuriliselt tagurlike ja harimatutena, kes vajavad seetõttu ümberõpet.
Valitsus teeb märkimisväärseid pingutusi, et assimileerida etnilisi ja usulisi vähemusrühmasid. Kehtestatud on ranged piirangud vähemuskultuuri, keele ja usu kohta ning keelatud on valitsuse arvates “äärmuslik” käitumine, nt “ebanormaalne” habe või loor. Samuti on keelatud mõned islami nimed ning karistada saab ka selle eest, kui lastele õpetada religiooni. Hiinastamise kampaaniaga on etnilistele vähemustele seatud liikumispiiranguid ja keelatud neile reisidokumente. Vähemuste kogukondadesse on sisse seatud suurem järelevalve, sh tehisaruga kaamerad ja relvastatud politsei. Xinjiangi ametivõimud kasutavad tohutut andmebaasi, kus on tallel piirkonna elanike liikumised, telefonirakenduste kasutus ja isegi elektri ja bensiini tarbimine. Peale selle on ametnikud korraldanud nn leibkondade uuringuid ja “kodumajutusi”, kus asusid nt uiguuride kodudesse elama, et uurida perekonna “äärmusluse” märke. Ühtlasi soodustavad võimud hanide ehk pärishiinlaste rännet vähemuste piirkondadesse.
Hiina kommunistlik partei kontrollib meediat ja nn tabuteemasid lisandub vajaduse järgi
Hiina põhiseaduse järgi on kodanikel sõna-, ajakirjandus-, kogunemis-, ühinemis-, rongkäigu- ja meeleavaldusvabadus, kuid neid õiguseid võimud ei austa. Eriti kui sõnavabadust kasutati vastuolus Hiina kommunistliku partei huvidega. Trükimeedia, ringhääling, elektroonilised ja sotsiaalmeediakanalid on aga riigi range kontrolli all ja pigem vaid selleks, et edastada valitsuse ja Hiina kommunistliku partei ideoloogiat (vt ka siit). Ametivõimud tsenseerivad ja manipuleerivad ajakirjandust, sotsiaalmeediat ja veebilehti ning kommunistlik partei jälgib pidevalt kõiki ajakirjanduslikke väljundeid, isegi otseülekandeid.
USA välisministeeriumi aruande järgi ei dikteeri Hiina kommunistlik partei ja valitsus kogu avaldatavat või eetris edastatavat sisu, kuid neil on piiramatu õigus määrata, kas, millal ja kuidas teatavaid teemasid kajastatakse või kas midagi keelatakse täielikult. Seda eriti mõne tähtpäeva ja nn tabuteema puhul. Teadaolevalt on tabuteemad näiteks rahvatervis ja koroonapoliitika, korruptsioon, looduskatastroofid ja isegi #MeToo liikumine. Loomulikult on tabuteemade seas ka alad piirkondade kaupa koos reportaažidega nendest piirkondadest. Sellised on näiteks Tiibet, Taiwan, Xinjiang ning Sise-Mongoolia ja Kagu-Aasia piirialad, kuigi viimaste puhul on juhtumeid pisut vähenenud.
Range kontroll kehtib ka kommunistliku partei ja presidendi Xi Jinpingi avaliku kuvandi puhul. Näiteks ei tohi sotsiaalmeedias kasutada “Karupoeg Puhhi” tegelaskuju pilti, sest Puhhina on kiputud kujutama Xi Jinpingi ja sel moel püütud tsensuuri vältida. Sotsiaalmeediaplatvormid aitavad seejuures agaralt, blokeerides võimupoliitikutega seotud kriitilisi kommentaare (vt ka siit).
Valitsuse määrused piiravad ja kitsendavad juurdepääsu välismaistele telesaadetele, mida nn parimal teleajal ei tohigi näidata. Kohalikud voogedastusteenused peavad välismaise programmi hoidma 30% piires. Välismaiste väljaannete tarbeks on aga vaja valitsuse impordiluba, sh veebipoodides, kus on keelatud pakkuda välismaiseid väljaandeid, näiteks raamatuid, filme ja mänge, millel pole valitsuse heakskiitu. Üldiselt on keelatud raamatud, mille sisu pole ametlikuga kooskõlas ning raamatuidki võivad trükkida üksnes valitsuse heakskiidetud kirjastused.
Reeglite vastu “eksinute” süüdistustepalett on kirju
Ajakirjanikud ja toimetajad peavad tegema ranget enesetsensuuri, et jääda Hiina kommunistliku partei dikteeritud piiridesse. Karmid karistused tabavad kõiki, kes julgevad kahelda Hiina kommunistliku partei legitiimsuses, kritiseerida president Xi Jinpingi või avaldada kommentaare nn tabuteemadel. Neid süüdistatakse spionaažis, riigivastases tegevuses, riigivastase tegevuse õhutamises või tülide tekitamises ja probleemide põhjustamises. Need on nn põhikuriteod, mis on Hiina seadustes niivõrd laialt määratletud, et neid saab kohaldada kõigi tegevuste ja isikute korral, et maha suruda poliitilisi eriarvamusi ja aktivismi jm. Peale selle võib riik mistahes teabe määrata riigisaladuseks ka tagasiulatuvalt ja kasutada uute süüdistuste alusena.
“Eksinuid” võib tabada vallandamine ja alandamine, neid on rünnatud, ahistatud, jälitatud, hirmutatud ja vahistatud ning nende vastu on alustatud kriminaalmenetlusi ja tsiviilhagisid. Kõige eesmärk on autoreid ja ajakirjanikke takistada “lubamatut” teavet levitada. Näiteks peaaegu neljaks aastaks mõisteti vangi Hiina režissöör Chen Pinlin dokumentaalfilmi eest, mis kajastas nn valge paberi meeleavaldusi 2022. aastal. Valge paberi meeleavaldusteks nimetatakse kogu riigi suuremates linnades toimunud proteste, millega Hiina kodanikud väljendasid vastuseisu riigi kehtestatud ülirangetele koroonapiirangutele. Chen Pinlin mõisteti süüdi kolmetunnisel suletud kohtuistungil „tülide ja probleemide tekitamise“ eest, mis on puna-Hiinas sage süüdistus teisitimõtlejate ja inimõiguste aktivistide vastu. Selle eest võib saada maksimaalselt viis aastat vanglakaristust.
Koroonakriisi ajal kehtinud piiranguid kritiseerinud ajakirjanikest ja kodanikest paljud on tänini vahi all, tuhanded sotsiaalmeediakontod suletud kas ajutiselt või püsivalt. Kui režissöör Chen Pinlini süüks pandi “probleemide tekitamine”, siis Nanjingi ülikooli lektor Guo Quan, kes kritiseeris puna-Hiina koroonapoliitikat, mõisteti neljaks aastaks vangi riigivastase tegevuse eest. Kusjuures vahi alla võeti Guo juba 2020. aastal, kuid karistus määrati alles pärast kolmeaastast eelvangistust. Ajakirjanik ja kodanikuõiguste aktivist Zhang Zhan “kadus” aga vahetult pärast seda, kui ta oli kandnud nelja-aastase karistuse koroonaviiruse esimese puhangu kajastamise eest Wuhanis. Arvatakse, et Zhang on uuesti arreteeritud ja sedapuhku süüdistatuna „tülide tekitamises ja rahutuste õhutamises”.
Ametivõimud karistasid või pidasid kodanikke kinni valeuudiste, ebaseadusliku teabe või kuulujuttude levitamise eest internetis. Näiteks valeinfo ja kuulujutu levitamise süüdistusega haihtusid päeva pealt populaarse suunamudija Thurman Maoyibei kontod TikTokis, Weibos ja BiliBilis. Kuigi suunamudija tunnistas, et oli video lavastanud, peetakse tema juhtumit üheks suuremaks puna-võimude kampaaniast, mille käigus Hiina võimud on väidetavalt sulgenud 63 000 kontot ja vahistanud enam kui 1500 suunamudijat ja blogijat. Süüdistuste põhjused ulatusid poliitilistest vaadetest usulise “ekstremismini”, rahvatervise faktidest kuulujuttude ja valeinfoni.
Kättemaksuna välismaal elava ajakirjaniku reportaažide eest kannatasid ahistamise ja isegi vahistamise käes ka ajakirjaniku pereliikmed Hiinas. Näiteks Piirideta Reporterite (Reporters Without Borders, RSF) teenistuses töötavate, välismaal elavate uiguuri ajakirjanike sugulased kadusid või peeti Xinjiangis kinni. Piirideta Ajakirjanike mitme viimase aasta maailma ajakirjandusvabaduse indeksi aruande järgi viibib enam kui 100 ajakirjanikku vahi all. Spionaaži eest viibisid mullu vahi all ka kaks Hiina päritolu välisajakirjanikku – Rootsi kodanik ja kirjastaja Gui Minhai, kes mõisteti 2020. aastal 10 aastaks vangi, ja Austraalia kirjanik Yang Hengjun, kes arreteeriti 2019. aastal ja mõisteti spionaaži eest surma, mille täitmine on küll esialgu edasi lükatud. Yangi perekonna sõnutsi ei pidavat mees kohtuotsust edasi kaebama, sest pole põhjust arvata, et nii jõuakse õiglase tulemuseni, kuid see-eest võib edasikaebamine kahjustada Yangi võimalust saada piisavat arstiabi.
Karistuse hirmus ei julge kodanikud arutleda poliitiliste küsimuste, juhtide või tabuteemade üle. Taga kiusatud aga ei julge kohtuda sõltumatute väljaannetega, kartes valitsuse meetmeid, sest Hiina võimud jägivad kodanikke iga päev nii avalikes kohtades kui ka veebis, kasutades mobiilirakendusi, ulatuslikku kaameravõrgustikku ja muid elektroonikaseadmeid (vt ka siit, siit ja siit). Mõni sõltumatu mõttekoda ja ühing on pidanud tegevuse lõpetama. Teised aga kirjeldavad pidevaid hoiatusi, et pole “soovitatav” kohtuda välisriikide ajakirjanike või diplomaatidega ega osaleda välisriikide korraldatud diplomaatilistel vastuvõttudel või avalikel üritustel. Näiteks detsembris mõisteti seitsmeks aastaks vangi Guangming Daily endine asetoimetaja ja kolumnist Dong Yuyu süüdistatuna spionaažis, sest oli 2022. aastal Pekingis kohtunud Jaapani diplomaadiga.
Inimesed “kaovad” mitut sorti kinnipidamisvormide kaudu, sageli igaveseks
USA välisministeeriumi andmetel võib peale ametlike kriminaal- ja tsiviilmenetluste “ebasobiv” inimene ka kaduma minna. Selleks kasutavad võimud peamiselt kaht meetodit – määratud asukohas jälgimine (Residential Surveillance at a Designated Location – RSDL) ja kinnipidamine (liuzhi). Esimese puhul eemaldavad võimud isikud, keda peetakse ohuks riiklikule julgeolekule või keda kavatsetakse kasutada pantvangina, hoides neid isolatsioonis salajases asukohas. Inimõiguste organisatsiooni Safeguard Defenders 2021. aasta andmetel paigutati aastatel 2013–2021 RSDL-i (ja hiljem kohtu) alla 27 000–57 000 isikut.
Teine meetod on kinnipidamisüsteem liuzhi, mida haldavad valitsus- ja parteiorganid, kelle ülesanne on välja juurida korruptsiooni. Liuzhi’ kinnipidamissüsteemis viibivate isikute täpsemad andmed pole USA välisministeeriumi järgi kättesaadavad. Hinnanguliselt viibis mullu liuzhi’s ligikaudu 3000 isikut.
Nende kahe meetoditega “kaduma” läinud isikud on sageli mõne vähemuse esindajad, nt uiguurid, kasahhid, kirgiisid või teisitimõtlejad. “Kadumise” ajal on nad sageli olnud nii füüsilise kui ka psühholoogilise väärkohtlemise, alandamise, vägistamise, piinamise, näljutamise, isolatsiooni ja sunnitud ülestunnistuse ohvrid, kelle asukohast perele teada ei anta ega ka kinnipidamise kestusest.
Näiteks 2023. aastal kadus Hongkongis asuva South China Morning Posti vanemreporter Minnie Chan Man Li, kes oli sõitnud Pekingisse julgeolekukonverentsi kajastama. Pekingist tagasi koju ajakirjanik ei jõudnud ja tema sotsiaalmeediakontodel on sellest peale valitsenud vaikus. Samamoodi on 2022. aastast peale nagu tina tuhka kadunud protestija Peng Lifa, kes oli Pekingi kesklinna sillale laotanud loosungid nõuetega lõpetada koroonaviiruse nullpoliitika ja üheparteiline autoritarism. USA välisministeeriumi aruande järgi olid Pengi abikaasa ja lapsed Pekingis koduarestis ning abielupaari sugulased politsei järelevalve all. Teatatud on isegi sellest, et sugulaste koduküla suleti tervikuna, et takistada ajakirjanike ja toetajate sissepääsu.
USA välisministeeriumi aruanne juhib tähelepanu veel tõsiasjale, et tänaseni ei ole Hiina võimud avaldanud 1989. aasta Tiananmeni väljaku meeleavalduste järel kadunud, tapetud ja vahistatud inimeste kohta usaldusväärseid andmeid. Vastupidi, paljud toona meelt avaldanud ja nende pereliikmed kannatavad jätkuvalt võimude ahistamise all. Peale selle mõisteti 2022. aastal neljaks aastaks „tülide tekitamise ja rahutuste õhutamise” eest vangi üliõpilasesindaja Xu Guang, sest oli protestinud politseijaoskonna ees nõudega tunnistada Tiananmeni veresauna.
Veel kasutavad võimud koduaresti süsteemi (RS), mis on uurimise all oleva isiku kinnipidamise vorm, kus kinnipeetu võis jääda oma koju. Sellega erineb süsteem RSDL-ist, kus isik viidi võimude valitud asukohta. Sellest hoolimata peavad inimõiguste organisatsioonid ka koduaresti meelevaldse kinnipidamise variandiks. Mõnel koduarestitul on lubatud vastu võtta külalisi ja kasutada telefoni, paljude jaoks on aga igasugune suhtlus keelatud. Safeguard Defendersi andmetel on 2012. aastast peale koduaresti pandud 560 000–860 000 isikut. Koduaresti pandi kodanikke näiteks nn tundlikel aegadel, näiteks välisriikide kõrgete ametnike visiitide ajal, rahvuskongressi ja Tiananmeni veresauna aastapäeval. Kohaldati ka “puhkust” kaugetes piirkondades, kuhu julgeolekuametnikud isiku viisid.
USA välisministeeriumi aruanne toob poliitvangide, kes on aastateks moel või teisel kinni pandud või kes on jäletult kaduma läinud, näidetena esile kirjaniku Yang Maodongi (kirjanikunimi Guo Feixiong); uiguuri teadlased Ilham Tohti, Rahile Dawuti ja Hushtar Isa, uiguuri kirjaniku Yalqun Rozi; Tiibeti budistlikud mungad Go Sherab Gyatso ja Tenzin Khenrabi; Tiibeti ettevõtja Dorje Tashi; Tiibeti lauljad Lhundrub Drakpa ja Trinley Tsekari; aktivistid Wang Bingzhangi ja Qin Yongmini; Shanghai aktivisti Chen Jianfangi; Falun Gongi praktiseerija Zhou Deyongi; Shanghai katoliku abipiiskopi Thaddeus Ma Daqini; inimõiguste advokaadid ja aktivistid Xia Lini, Gao Zhishengi, Xu Zhiyongi ja Ding Jiaxi; ajakirjaniku Yang Zewei ja meeleavaldaja Peng Lifa. Mõistagi on tegemist vaid murdosaga advokaatidest, inimõiguste aktivistidest, ajakirjanikest, usujuhtidest ja usklikest, etnilise rühmade esindajatest jpt-st, kes ühtelugu on meelevaldse kinnipidamise või vahistamise sihtmärgid (vt ka siit).
Vangistatud peavad kannatama aastatepikkust piinamist
Hiina seadus keelab kinnipeetavaid füüsiliselt väärkohelda või kuritarvitada. Kahtlustatavaid ei tohi sundida tunnistusi andma ja vange ei tohi solvata ega peksta või julgustada vangide omavahelist vägivalda, aga võimud eiravad kõiki neid reegleid. Endised vangid on kirjeldanud, kuidas neid peksti, vägistati, neile anti elektrišokke, sunniti tundide kaupa toolil istuma, riputati randmetest üles, keelati magada, sunniti sööma või ravimeid võtma jpm. Väidetavalt vailiti poliitilised ja usulised dissidendid eriti karmiks kohtlemiseks. Liuzhi’ kinnipidamissüsteemis, mis on kohtuväline vahend, et uurida ametnike korruptsiooni ja rikkumisi, määrati kinnipeetavaid üksikvangistusse, keelati magada, peksti, sunniti tunde ja isegi päevi ebamugavatesse asenditesse.
Vastu isiku tahtmist paigutati kinnipeetuid ka psühhiaatrilisele ravile. USA välisministeeriumi aruande järgi haldab Hiina julgeolekuministeerium lausa 23 psühhiaatriahaiglat. Kuigi paljud psühhiaatriahaiglatesse paigutatud isikud olid mõistetud süüdi mõrvas ja muudes vägivaldsetes kuritegudes, oli ka teateid aktivistide, usklike jts sunniviisilisest psühhiaatriaravist poliitilistel põhjustel. Võimud võisid isikuid psühhiaatriahaiglatesse paigutada ja sundida ravima „haigusi”, millel puudus psühhiaatriline alus. Näiteks tervishoiuõiguste aktivist He Fangmei ja tema abikaasa Li Xin vahistati 2020. aasta oktoobris pärast seda, kui ta nõudis vastutust ja hüvitist oma tütre halvatuse eest, mille põhjustas 2018. aastal 10 kuu vanusena saadud defektne vaktsiin. Nende kolm last, sealhulgas puudega tütar, kannatasid väärkohtlemise all, kaht tütart hoiti psühhiaatriahaiglas jälgimise all ja poeg oli politsei järelevalve all Henanis. He Fangmei mõisteti 2024. aasta oktoobris viieks aastaks ja kuueks kuuks vangi „bigaamia” ja „tülide tekitamise” eest, mis peegeldab Hiina karmi suhtumist vaktsiinide ohutuse eest võitlemisse.
Kommunistliku partei haarmed ulatuvad ka välismaale
Hiina puna-võimud on 2012. aastast rakendanud laiaulatuslikku rahvusvahelist repressiooni, püüdes tabada uiguure, tiibetlasi, usulisi praktikuid, dissidente, välisajakirjanikke ning Hiina üliõpilasi ja õppejõude välisülikoolides. Nagu kodumaalgi, kasutatakse ka välismaal füüsilist vägivalda, ähvardusi, jälgimist, inimrööve ja liikumispiiranguid. Demokraatia toetajaid määratakse tagaotsitavate nimekirja, kelle eest on välja pandud tasu, ja teisitimõtlejaid surutakse kõigi võimalike meetoditega maha.
Freedom House’i 2023. aasta aruanded dokumenteerisid aastatel 2014–2022 ligikaudu 250 otsest füüsilist repressiooniakti ja ulatuslikku kampaaniat, mis hõlmas digitaalseid ähvardusi, rahvusvaheliste organisatsioonide kuritarvitusi ja välisriikide kaasamist sunniviisilisse tagasisaatmisse. Näiteks 2023. aasta novembris San Franciscos toimunud Aasia-Vaikse ookeani piirkonna majanduskoostöö kohtumise ajal ründasid Hiina kommunistliku partei toetajad neid, kes pooldavad demokraatiat Hongkongis ja vaba Tiibetit. Väidetavalt oli juhtumi taga Hiina kommunistliku partei välismaa partnerid ja puna-Hiina pooldajate diasporaa liidrid.
Safeguard Defenders’i 2023. aasta aprilli aruanne tõi esile 283 juhtumit, kus Hiina ametivõimud sundisid alates 2014. aastast 56 riigist inimesi tagasi Hiinasse. Tegemist oli osaga operatsioonidest Fox Hunt ja Sky Net, mis hõlmasid 12 000 sunduslikku tagasisaatmist. Selleks kasutati ähvardusi, karistati pereliikmeid ja kuritarvitati rahvusvahelisi õiguskaitsemehhanisme. Peale selle lekkisid küberjulgeolekufirma i-Soon (Aixun) dokumendid, mille järgi ettevõte oli Hiina julgeolekuministeeriumi tellimusel korraldanud küberrünnakuid välismaal paiknevatele uiguuride, tiibetlaste ja teiste vähemuste organisatsioonidele, aga ka välisriikide haiglatele ja valitsustele, nt Indias, Indoneesias ja Taiwanis. Näiteks Austraalia dokumentaalsaates 4Corners paljastas endine Hiina agent oma tegevuse Austraalias, Jaapanis, Tais ja Myanmaris. Tema ülesanne oli jälgida dissidente ja meelitada neid Kambodžasse või Laosesse, riikidesse, mida kahtlustatakse võimaldavat Hiina võimudel vabalt tegutseda.
Rahvastikukontroll on kirjade järgi peaaegu lõpetatud, aga mitte vallalistele naistele
Hiinas aastakümneid kehtinud rahvastikukontrolli ühe lapse poliitikat rakendati sotsiaalse surve, hariduse, propaganda ja majanduslike karistuste abil, aga ka kohustusliku raseduskontrolli, sundkontratseptsiooni, -steriliseerimise ja -abordiga. Karistus lubatud laste arvu ületamise eest varieerusid provintsiti. Kuna seadus käsitles üknes abielupaaride õigust saada last, tõlgendasid ametnikud seda enamasti nii, et vallalised naised ei tohtinud lapsi saada. Lapse saanud vallalisele naisele võis aga määrata sotsiaalsed trahvid ja keelduda väljastamast sünnitunnistust ja piirkonna elamisluba (hukou). Tõsi, viimaseid rakendasid kohalikud omavalitsused harva. Eriti julm rahvastikukontrolli meetmed said mõistagi osaks etniliste ja usuliste vähemuste naistele, eriti uiguuride ja kasahhide, kes pidid taluma kõige karmimaid sunnimeetmeid. Lubatud laste arvu ületanud pärishiinlased (hanid) riskisid küll kinnipidamiskeskustega, kuid ülemäära suuri trahve neile ei määratud.
Teatavasti on riik pereplaneerimisseaduseid viimastel aastatel pisut leevendanud. Enamikul on nüüd lubatud saada kolm last (2021. aastast, mil oli lubatud veel vaid kaks last). Paar võib taotleda ka neljanda lapse luba juhul, kui nad vastavad kohalikele ja provintsi nõuetele. Seadus sisaldab sätteid, mille eesmärk on suurendada sündimust ja „vähendada laste kasvatamise koormust”. Mõni provints on kaotanud kõik laste arvu ja vallaliste naiste lapsesaamise õiguse piirangud, nt Sichuani provints, kuid sealgi vaid viieks aastaks alates 2023. aastast. Leidus teisigi provintse, kus abielutunnistus polnud enam lapse saamise eeldus, kuid rakendamine on ebaühtlane ja vallalisel naisel on endiselt keerukas rasedana saada ravi ja toetusi. Peale selle on vallalisele naisele keelatud kunstlik viljastamine ja munarakkude külmutamine, küll aga võib oma spermat külmutada vallaline mees.
