2019. aasta juunis tehtud Twitteri-postitusest alguse saanud Räsäneni protsess pole sugugi veel lõppenud. Räsänen kritiseeris toona kiriku osalust Helsingi Pride-festivalil. Sellele postitusele lisandusid süüdistuse esitamise ajaks veel mõned juhtumid, kus ta oma vastumeelsust samasooliste abielude seadustamisele väljandanud oli. 2022. aasta märtsis jõudis protsess vahefinišisse – Helsingi ringkonnakohus mõistis Räsäneni õigeks. Kuna prokurör otsustas asja edasi kaevata, siis augustis hakkab asja arutama Helsingi apellatsioonikohus. Tema juhtumist ja Soome vihakõne-juhtumitest laiemalt kirjutasime siin.
On selge, et sõnavabadust piiratakse praegu kogu maailmas. Kui mures peaksime kujunevas olukorras olema?
Ma olen olukorra pärast mures. Olen olnud poliitikas 28 aastat ja nende aastate jooksul on toimunud suured muutused. Me oleme seda näinud nii Soomes kui teistes Euroopa riikides. Üldine õhkkond näiteks kristluse ja konservatiivsete väärtuste suhtes muutub Euroopas üha vaenulikumaks. Niinimetatud tühistamiskultuuri tõus – idee, et inimest, kellel on teatud usumused, võib avalikult laimata, visata ta välja sotsiaalmeediast või tema ametiringkondadest, on oht demokraatiale ja igale vabale ühiskonnale. Ma ütleksin, et see on üsna uus nähtus. Neli aastat tagasi, kui minu juhtum algas, olin üsna üllatunud, et midagi sellist võib Soomes juhtuda. Soomes on pikalt juurdunud sõna- ja usuvabadus ning demokraatia. Ja muidugi on meil pikad juured kristluses. Ma arvan, et kui me nüüd ei kasuta õigust vabalt rääkida, siis muutub ruum meie õiguste – sõna- ja usuvabaduse – kasutamiseks veelgi väiksemaks. Seega on nüüd oluline rääkida ja kasutada neid vabadusi, mis põhinevad meie põhiseadusel ja rahvusvahelistel konventsioonidel.
Te ütlesite midagi, sest te usute sellesse ja teie riik hakkas teid selle tõttu süüdistama. Mis tunde see teis tekitas?
Pean ütlema, et oli väga absurdne ja kummaline tunne, et politsei uurib ja kuulab mind üle arvamuste ja avalduste pärast, mis põhinevad minu veendumustel. Olen kogu aeg avalikkuse ees olnud oma kristliku vaate ja väärtuste suhtes väga avatud. See, millest ma olen rääkinud, minu avaldused, need ei ole muutunud. Kuid keskkond on muutunud. Näiteks neli aastat tagasi, kui kogu see protsess algas minu postituse tõttu Twitteris – see viis kriminaalkaebuste ja politseiuurimiseni – istusin ma politseijaoskonnas, kus mind kuulati üle ja küsitleti väga teoloogilistes küsimustes. Mul oli Piibel laual ja politsei küsis minult, mida üks või teine asi seal tähendab. Mida tähendab sõna “patt” või “häbi” ja mida tähendab kiri roomlastele ja selle esimene peatükk? See oli selline absurdne tunne ja küsisin endalt, kas see võib olla Soome? Kas on võimalik, et Soomes küsitletakse mind minu usu tõttu? See põhineb väga klassikalisel arusaamal kristlusest. Ma ei ole öelnud kunagi, et ma kedagi vihkan või midagi sellist. Ma lihtsalt ütlesin, et minu arvates on abielu ühe mehe ja ühe naise vahel ja seda, mida Piibel ütleb patust – ma usun seda.
Ja vaid mõned aastad enne seda olin siseminister, kes vastutas politsei eest. Ja siis politsei küsitles mind minu usu kohta. Nii et see oli absurdne. Mulle tundus, et see oli nagu Valgevenes või Põhja-Koreas. Kuidas saab see Soomes juhtuda?
Kuidas menetlus algas?
Protsessi alguspunktiks oli Twitteri-säuts, mille ma avaldasin 2019. aasta juunis. See oli reaktsioon Soome luteri kiriku otsusele toetada Helsingi Pride-festivali. Ma olen ise Soome luteri kiriku liige ja aktiivne liige. Olen kohaliku koguduse nõukogu liige ja mu abikaasa on pikaajaline pastor. Seega osaleme Soome luteri kiriku elus väga palju. Ma olin nii pettunud selles kiriku avalikus toetuses Helsingi Pride-festivalile ja olin mures, et kirik käitub siin omaenda õpetuse ja usutunnistuse vastaselt, Piibli õpetuse vastaselt ja õõnestab inimeste usaldust jumala vastu. Nii et mul oli väga, ma ütleksin, suur vaimne motivatsioon selle Twitteri-postituse tegemiseks. Sellesse postitusse lisasin ma foto Piiblist nende salmide kohta, mida apostel Paulus õpetab homoseksuaalsete suhete kohta ja küsisin, et kuidas on võimalik, et kirik toetab midagi, mida Piibel nimetab patuks? Siis tegi keegi kodanik selle kohta kriminaalkaebuse ja politsei hakkas seda uurima. Pärast seda, kui uurimine avalikuks sai, esitati minu kohta veel mitu kaebust. Näiteks üks vana brošüür, mille ma olin kirjutanud juba 2004. aastal. See oli kiriklik brošüür ja selle nimi on “Ta lõi mehe ja naise”. Piiskop Juhana Pohjola oli selle brošüüriga samuti seotud, sest ta oli selle väljaandmise eest vastutav. See polnud juba mõnda aega avalikult kättesaadav, kuid keegi leidis selle üles. See oli 20 aastat vana ja siis hakkas politsei ka seda uurima. Ja siis olid mõned raadiosaated ja nii edasi. Aga pärast seda, kui politsei oli asja uurinud ja meid, mind ja Juhana Pohjolat, üle kuulanud, ütlesid nad, et nad ei leidnud mingit kuritegu. Ent peaprokurör andis politseile korralduse jätkata asja menetlemist ja siis 2021. aastal esitas prokurör kolm süüdistust minu ja ühe Juhana Pohjola vastu. Eelmisel aastal arutas süüdistusi Helsingi ringkonnakohus – me võitsime ja meid mõisteti õigeks. Prokurör otsustas edasi kaevata ja augustis hakkab asja arutama apellatsioonikohus.
Milliste ootustega apellatsioonikohtusse lähete?
Olen Helsingi ringkonnakohtu otsuse ja järeldustega väga rahul. See oli väga selge, kohtunikke oli kolm ja otsus oli ühehäälne. Tegelikult olid kõige stressirohkemad ja raskemad küsimused selles protsessis prokuröri valesüüdistused. Prokurör pani minu suhu asju, mida ma ei olnud kunagi öelnud. Näiteks süüdistas ta mind selles, et ma ütlesin, et homoseksuaalid on teistest inimestest halvemad või et nad ei ole jumala poolt loodud või midagi sellist. Ma ei ole kunagi midagi sellist öelnud. Ma olen alati öelnud, ka brošüüris, et minu arvates on kõik inimesed võrdsed, kõik on jumala poolt loodud, kõigil on jumala poolt võrdne väärtus ja kõik on ka patused. Me kõik vajame oma pattude andeksandmist. Aga see on jumal, kes ütleb, mis on patt ja mis mitte. Ja piibli järgi on samasooliste suhted jumala tahte vastased. See oli kõik, mida ma ütlesin. Ringkonnakohus ütles väga selgelt, et nad ei leidnud selliseid väiteid minu brošüürist ega nendest raadiosaadetest, milles prokurör mind valesti süüdistas. Nii et mul on rahulik meel, kui ma mõtlen apellatsioonikohtu peale. Ma usun, et ma võin võita. Aga muidugi on kogu see protsess iseenesest üsna suur karistus. Ma arvan, et prokurör kasutab seda kui hoiatust teistele inimestele, et nad ei tohiks vabalt rääkida ja oma veendumusi vabalt väljendada. Ja see ongi selle juhtumi probleem.
2019. aastal, kui teie asja juba uuriti, ütlesite, et selline protsess toob kaasa enesetsensuuri kristlaste seas. Ma ütleksin, et see toob kaasa enesetsensuuri ka teiste gruppide seas, sest igaüks saab aru, et teatud asjade ütlemine võib tuua süüdistuse ja uurimise. Milline on olukord Soomes? Kas seal on palju enesetsensuuri teemadel, mis on polariseerivad?
See on probleem. Olen saanud palju sõnumeid, kirju ja telefonikõnesid, eriti noortelt kristlastelt, kes ütlevad, et neil on raskusi ja nad kardavad oma usku väljendada, sest nad kardavad, et neid häbimärgistatakse. Näiteks nende karjäär võib olla ohus, neid häbimärgistatakse ülikoolides või muudes sotsiaalsetes ringkondades. Nii et ma arvan, et see on probleem. Ja see ei ole kristlaste probleem. Kui meil ei ole sõnavabadust ja vabadust väljendada oma veendumusi, siis on see probleem igaühe jaoks. Ja tegelikult on meil Soomes tehtud uuring – ma ei mäleta täpselt numbreid, aga oli suur hulk soomlasi, kes ütlevad, et nad kardavad oma arvamust avalikult väljendada. Nii et see on probleem, sest demokraatias on sõnavabadus demokraatia alus. Igaühel on õigus oma arvamust avaldada. Ja ma ütleksin, et see on ka seksuaalvähemuste probleem. Ka neil on vaja samu õigusi oma arvamuse väljendamiseks. Nii et see on oluline kõigi jaoks.
Kas Soomes on selge, milline kõne siis on kriminaalne? Norras näiteks võid saada süüdistuse, kui ütled, et mees ei saa olla naine. Kas Soomes võib öelda, et mees ei saa olla naine?
Ma ütleksin, et see on vähemalt poliitiliselt ebakorrektne. Ma ei tea, kas see on ebaseaduslik, aga vähemalt on nüüd poliitiliselt ebakorrektne neid bioloogilisi fakte öelda. Meie õigusaktides ei ole sõna “vihakõne”. Me räägime palju “vihakõnest”, kuid meie seadustes ei ole seda sõna. Ja tegelikult ei tea keegi, mida “vihakõne” täpselt tähendab. Soomes on meil seadus vähemuste vastu suunatud agitatsiooni kohta ja see on just see seadus, mille alusel menetlus minu ja minu avalduste vastu algatati. Ja see seadus keelab vähemuste vastase agitatsiooni ning see on sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude laiema peatüki all ning seepärast ongi peaprokurör see, kes vastutab nende kuritegude eest. Seega on see tõsine kuritegude kategooria. Samas sõnastuses on see paragrahv seaduses kehtinud 2010. aastast ja kui seda meie parlamendis menetleti, ei tekitanud see väga palju arutelusid. Ma mäletan ka ise, et ma ei osanud kunagi ette kujutada, et seda kasutatakse minu või minu kirjutiste vastu. Tegelikult kirjutasin ma juba 2004. aastal, kuus aastat varem, selle voldiku ja nüüd süüdistab prokurör, et minu kirjutised on vastuolus selle seadusega, mille parlament 2010. aastal vastu võttis.
Kuidas siis juhtus, et seadus, mille menetlemisel keegi sellist arengut ei oodanud, hakkas ühel hetkel sellisel viisil sõnavabadust piirama?
See on väga hea küsimus. See on küsimus, mida ma olen esitanud mitu korda, sest ma arvan, et keegi parlamendis ei arvanud sel ajal, kui see arutlusel oli, et see keelab sellised kirjutised. Nii et ma ütleksin, et see on lihtsalt nii absurdne, sest meie seadus ei ole muutunud, minu vaated ei ole muutunud, kuid prokuröride arvamused on muutunud. Ja see on tavakodanike jaoks väga raske, sest seadus peaks olema nii selge, et igaüks saab aru, mis on seaduslik ja mis on ebaseaduslik. Minu puhul ütleb politsei, et kuritegu ei ole, kuid peaprokurör ütleb, et kuritegu on olemas. Helsingi ringkonnakohus ütleb, kolm kohtunikku ütlevad, et nad ei leidnud mingit kuritegu, kuid protsess jätkub. Ma ütleksin, et prokurör kasutab seda protsessi kui karistust ja kui hoiatust teistele inimestele, et te peaksite olema väga ettevaatlikud, kui end väljendate. Ma arvan, et Soomes on sadu ja tuhandeid sarnaseid kirjutisi ja sarnaseid kõnesid ja postitusi sotsiaalmeedias, nii et kui mind mõistetakse süüdi, siis on tuhanded inimesed ohus, et neid karistatakse nende kirjutiste eest. Tegelikult ütles politsei oma avalduses, et kui minu kirjutis tunnistatakse kriminaalseks, siis tuleks ka piibel keelata, piibli omamine peaks olema kriminaalne. Pean ütlema, et olen optimistlik – protsessi jätkumine kõrgemas kohtus võiks anda tugevama aluse sõnavabadusele. Kuigi see on olnud raske aeg, on olnud ka au kaitsta neid vabadusi, mis on ohus mitte ainult minu, vaid ka teiste inimeste puhul. Ja ma olen valmis jätkama võitlust nende vabaduste eest nii palju kui vaja. Isegi Euroopa Inimõiguste Kohtus, kui see on vajalik.
Soome justiitsministeeriumi tellitud uuringus leiti 2020. aasta septembris ja oktoobris 300 000 näidet internetis esineva vihakõne kohta. Mida see võib tähendada?
Ma arvan, et justiitsministeeriumis on meil palju sellist ideoloogilist mõtlemist. Loomulikult on ka vihakõne juhtumeid, keegi näiteks õhutab vägivallale või selliseid selgeid juhtumeid. Aga kui on selliseid juhtumeid, kus keegi tunneb end solvatuna, avaldused teevad talle haiget, siis ma ei nimetaks seda vihakõneks. On palju avaldusi, mida ma tunnen solvavana, aga ma ei arva, et neid tuleks sellepärast tsenseerida või keelata. Mul on teistsugune arvamus ja see solvab näiteks minu religioosseid tundeid. Näiteks LGBT-aktivistid on teinud väga aktiivset koostööd meie valitsuse ja ministeeriumidega ning ma arvan, et see mõjutab selliseid uuringuid.
Kas vihakõne küsimus põhjustab Soomes väga palju vaidlusi?
Eelmisel parlamendiperioodil (enne viimaseid valimisi 2. aprillil – HS) oli meil palju arutelusid ja loomulikult minu juhtum tõstatas neid. On olnud ka teisi juhtumeid. Ja on olnud arvamusi, et me peaksime muutma seadust. Ma ütleksin, et meie ühiskond ja meie parlament on üsna lõhestunud. On poliitikuid, kes ütlevad, et meil peaksid olema väga selged vihakõne-seadused. Ja nagu te teate, tahavad nad ka Euroopa tasandil vihakõne-vastast seadusandlust. Kui peaprokurör nimetati ametisse (Raija Toiviainen oli ametis 2017. aasta septembrist kuni 2022. aasta oktoobrini – HS), ütles ta, et tema peamine eesmärk on võidelda vihakõne vastu. Ja võib-olla mind valiti näidisjuhtumiks, et hoiatada teisi inimesi ja ma oletan, et ta tahtis neid vihakõne-seadusi katsetada.
Meie uus koalitsioon kavandab Eestis ka vihakõne-seadust. Konservatiivsed poliitikud ütlevad, et selline seadus saab olema suunatud peamiselt nende väljendusvabaduse vastu. Kas see on teie arvates põhjendatud mure?
Ma tõesti usun, et see oleks ohtlik, kui vihakõne-paragrahv seadusesse lisatakse ja seda kasutataksegi peamiselt konservatiivsete arvamuste tsenseerimiseks. Me näeme Soomes ja Euroopas, et need juhtumid on konservatiivsete arvamuste vastu. Soomes on meil võimalik karistus etnilise agitatsioonikuriteo eest kuni 2 aastat vangistust või rahatrahv. Kuid probleem on veelgi tõsisem, sest sellise seaduse tulemuseks on tsensuur, postituste eemaldamine sotsiaalmeediast või postituste ja kirjutiste keelustamine. Ma arvan, et see peaks olema hoiatus ka Eestile.
