INTERVJUU. Energeetikaekspert dr Lars Schernikau: tuule- ja päikeseenergia teevad elektri kalliks

Dr Lars Schernikau on energeetikaekspert, kes elektritootmise süsteemi endale peensusteni selgeks teinud. Intervjuus vabadused.ee-le selgitab ta detailselt meile elektritootmise süsteemi vajadusi ja seda, miks võimude poolt keskkonnasõbralikuks kuulutatud tuule- ja päikeseenergia seda tegelikult ei ole ning miks nende süsteemide aina laialdasem kasutamine meie elektrihinda langetamise asemel hoopis tõstab. Eraldi pöörab Schernikau intervjuus tähelepanu salvestustehnoloogiatele ehk akudele, mis peaksid ilmast sõltuvat tuule- ja päikeseenergia tootmist täiendama ehk andma meile voolu siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista. Schernikau sõnul ei ole akud aga lahenduseks, sest need on hirmkallid ning tänased tehnoloogiad on võimelised mahutama vaid murdosa energiast, mida tegelikult vajaksime. Lisaks sellele on akud ja nende tootmine Schernikau sõnul keskkonna mõttes õudusunenägu.

Dr Lars Schernikau on energeetika ökonomist ja ettevõtja, kes tegeleb toorainekaubandusega. Ta on Saksamaal noteeritud tooraineettevõtte HMS Bergbau AG asutaja, aktsionär ja endine nõukogu liige ning on asutanud ja nõustanud mitmeid teisi tooraine-, kaevandus- ja energiasektori ettevõtteid üle maailma. Ta on õppinud New Yorgi ülikoolis ja INSEADis Prantsusmaal ning omab doktorikraadi majandusteaduses Berliini Tehnikaülikoolist (TU Berlin) Saksamaal. Ta nõustab valitsusasutusi, panku ja ettevõtteid energiapoliitika küsimustes.

2024. aastal avaldas ta koos professor William H. Smith-ga raamatu, mis käsitleb põhjalikult elektritootmise süsteeme, nende efektiivsust, keskkonnaalast jalajälge ning tulevikuvalikuid: “The Unpopular Truth about Electricity and the Future of Energy” (“Ebapopulaarne tõde elektrist ja energeetika tulevikust”).

Intervjuu on varem avaldatud ka video vormis ja seda saab vaadata siit.

Dr Schernikau, alustame üldisest küsimusest – millised on teie arvates suurimad väärarusaamad elektritootmise kohta üldsuse ja otsustajate hulgas?

See on hea küsimus. Tõenäoliselt on suurim väärarusaam elektrist see, et elektrit peetakse tooteks, aga see on teenus. Kui mõelda elektritootmist puudutavatele aruteludele ja kajastusele, siis on need on suuresti seotud kilovatt-tundidega. Tegelikult aga on küsimus selles, et kilovatt-tunnid oleksid saadaval 24/7, 365 päeva. See tähendab, et elektrisüsteemi kohta käivat teavet tuleb vaadata teisiti kui loendades kilovatt-tunde ja paigaldatud võimsust.

Mida see tähendab? Miks on nii, et me seda ei mõista?

Kui ma vaatan kogu seda arutelu kivisöe, gaasi, tuumaenergia, tuule- ja päikeseenergia ümber, siis inimesed räägivad sellest, kui palju üks või teine maksab. Kulunumbrid on väga olulised, sest me kuuleme pidevalt ajakirjandusest, kuidas tuule- ja päikeseenergia on kõige odavamad. Kuidas nad on peaaegu tasuta. On tõsi, et kaudselt on üks lisakilovatt päikest meile tasuta. Aga tõsi on ka see, et mida rohkem päikeseenergiat meil elektrisüsteemis on, seda kallimaks see muutub. Ja see tekitab segadust, sest päike on justkui vabalt saada olev ressurss. Kuidas on siis nii, et elektri hind sellest hoopis tõuseb? Aga seda täpselt sellepärast, et kui vaatate üht täiendavat kilovatt-tundi päiksest eraldi, on see peaaegu tasuta. Aga elekter ei seisne kilovatt-tunnis. Meile, kes me seda kasutame, tähendab elekter teenust. See tähendab, et elekter peab olema kogu aeg kättesaadav. Ja selleks, et kilovatt-tund oleks kättesaadav, tuleb enne teha palju asju. Võrk tuleb ehitada üle nõudluse, vaja on lühiajalist akut, salvestust. On vaja pikaajalist salvestusvõimekust. Vaja on ülekandevõrku, integratsiooni, suuri keerulisi süsteeme. Vaja on tagavaravõimekust. Kui see kõik kokku lüüa, on hind korraga kallis, olgugi et kilovatt-tund ise on odav. Elekter, mida teie ja mina kasutame, läheb kalliks.

Nii et kui meile öeldakse, et tuule- ja päikeseenergia toovad elektrihinna alla, ei räägita meile tõtt?

See on valeväide. Võib-olla inimesed lihtsalt ei tea. Minagi ei teadnud seda. Pidin seda uurima. See on keerukam teema ja mitte niisama lihtne kui osta autot. Kui auto on odav, siis ma kasutan seda, eks? Pole probleemi. Aga elekter pole auto.

Võtame teise näite. Ostate Starbucksist kohvi. Kohvi valmistamise maksumus Starbucksis on minimaalne. Aga ometi maksab see mulle hulga raha, sest see on teenus. See on kogemus, milles ma näen väärtust. Hind ei ole pelgalt kohvi kulu.

Ja elektriga on midagi sarnast. Nii et see on tõsi, kui inimesed ütlevad, et tuule- ja päikeseenergia on kõige odavamad. See on tõsi ja samas ei ole tõsi. Kaudselt on see tõsi. Kilovatt-tund päikeseenergiast või tuulest võib olla odav, kuid elektrisüsteemi kulu kasvab. See on kõige tähtsam moment.

Miks see nii siis juhtub? Kuidas elektri tervikhind siis hoopis tõuseb?

Põhiline küsimus tuule- ja päikeseenergiaga on see, et see ei ole kogu aeg kättesaadav. Sa ei saa ette planeerida. Päike võib paista – täna on siin Tallinnas ilus päev. Aga kolm päeva tagasi võib-olla ei olnud ilus päev. Öösel kindlasti ei ole päikest. Samaoodi tuulega – tuult kas on või tuult ei ole. Nii et põhiline probleem on katkendlikkuses, ettearvamatuses. Saksamaal paistab päike keskmiselt ainult 10% ajast aastas. See tähendab, et kui teil on päikesepaneel, töötab see Saksamaal tegelikult ainult 10% ajast. Eestis on see number väiksem, te olete veel rohkem põhja pool – alla 10%, võib-olla 6% või 7%.

See tähendab, et ülejäänud 90% ajast ei tee päikesepaneel midagi – see lihtsalt seisab. Lisaks ei tea sa, millal see 10% aset leiab – võib olla pilvine või mõni muu asjaolu. Tead ainult, et see ei juhtu öösel. Nii et üks element on katkendlikkus.

Teine element on see, mida me nimetame energiatiheduseks. Elektrienergia kogus, mis on päikesest ruutmeetri kohta kättesaadav, on väga väike. Päike on suurim, tugevaim energiaallikas. Aga on fakt, et tihedus ruutmeetri kohta on sel väga madal. Seepärast ongi vaja rajada suured väljad paneele. Muidu poleks neid vaja. Sama muide ka tuulega. Et seda nn tasuta energiat koguda, on vaja neid suuri tuuleturbiine. Tootmise ruumivajadust on väga suur.  

Ja kolmas küsimus on see, et kõik need rajatised ei kesta kuigi kaua, sest neid on vaja asendada 10-15 aasta järel. Räägitakse, et päikesepaneel kestab 25 aastat, aga see ei pea paika. Kui lood võrgu uusimate päikesepaneelidega Hiinast, siis kestavad need 10-13 või  võib-olla 15 aastat. See tähendab, et neid tuleb pidevalt välja vahetada. Nii et need on põhilised probleemid, miks hind on kallis.

Ja siis selleks, et korvata katkendlikkust, tuleb paigaldada lühiajalised akud. Need peavad vastu vaid paar tundi. Sellest pole abi.

Meile ju öeldakse, et akud  on lahendus – aga ei ole?

Ei, asi on kaugel lahendusest. See teeb olukorra hullemaks.

Kuidas nii?

Energia ja tooraine hulk, mida on vaja, et kogu seda süsteemi ehitada, et tuule- ja päikeseenergia oleks üldse kasutatav, on nii suur, et sellest saab uus energiaprobleem. See, kui palju energiainvesteeringuid on vaja, tähendab, et toodetav energia ei pruugi isegi katta seda energiat, mis te esmalt pidite investeerima. Nii et ma väidaks, et võrgumahus päikeseenergia tootmisest Eestis võib saada hoopis energianeel. See tähendab, et ühe päikesepaneeli eluajal võite sinna investeerida rohkem, kui see suudab tagasi toota.

Aga kas tuulegeneraatoritega on sama?

Asi pole sama halb, aga sarnane.

Kui palju toorainet kulub tuulegeneraatorile või akule võrreldes näiteks traditsiooniliste süsteemidega?

Kivisüsi, gaas, tuumaenergia – neisse tuleb muidugi investeerida, ehitada infrastruktuur. Läheb vaja hulk terast ja tsementi, kõike seesugust. Ja siis on vaja toorainet ehk kütust. Vaja on kütusevarustust. Uraan on kõige tõhusam ja kõige kaasaegsem, seda on vaja väga väike kogus. Energia mõttes on tuumatehnoloogia parim, mis meil maailmas olemas on. See ei ole kõige odavam ja seepärast kasutame kivisütt ning gaasi. Kivisüsi ei ole nii tõhus kui tuumaenergia, aga see on tegelikult väga odav. Maagaas on veidi kallim, aga sellel on muid eeliseid. Kui mõelda globaalsetele süsteemidele, siis rahvad ja riigid kasutavad eeskätt seda, mis neil kohpeal olemas on. Eestis kasutate te põlevkivi, eks?

Jah.

Sest see on see, mis teil olemas on. Ja see on loogiline. Ikka otsid optimaalset lahendust elektri või energia tootmiseks, kasutades endale kättesaadavat ressurssi. Te saaksite kasutada tuumaenergiat. On teil tuumajaam?

Ei, meil arutatakse selle rajamise üle.

Teil saaks olla tuumajaam. See oleks väga mõistlik, aga oleks kulukam kui põlevkivi. Nii et tuleb kaaluda, mis on millegi eelised või puudused. Seepärast on eri riikides kombinatsioone kõigest.

Ainus, milles võib kindel olla, on see, et mida rohkem tuule ja päikese tootmist rajate, seda kõrgem on kulu. See on naljakas, kuidas see toimib. Esimene päikesepaneel vähendab ilmselt teie kulu, aga üsna laienemise alguses tuleb optimaalne punkt ja siis hakkavad kulud tõusma. Kulu läheb üles ja tõuseb eksponentsiaalselt, mida suurem on teie süsteemi maksumus. See on väga huvitav, kuidas see toimib.

Miks siis on nii, et mida rohkem neid nn taastuvaid energiaallikaid on, seda kõrgem keskmine elektri hind tuleb?

Saan seda selgitada väga lihtsalt. Vaata Saksamaad. Saksamaal on paigaldatud tuule- ja päikeseenergia võimsusi kaks korda rohkem kui on tegelik nõudlus. See tähendab, et võrk tuleb ehitada üle nõudluse, sest kui päike paistab, on seda liiga palju. See tähendab ka, et iga lisanduv kilovatt-tund päikeseenergiat on näiteks täna kl üks päeval, kui päike paistab, Saksamaal kasutu. See tuleb tasuta ära anda või teha negatiivsed hinnad. Sellest on vaja lahti saada.

Nii et mida rohkem sul on päikeseparke, seda suuremad on kulud, sest tasuvus väheneb. Seda nimetatakse päikese tabamise määraks. Esimene kilovatt-tund päikesest on üsna tasuv. Aga iga järgnev on juba järjest vähem tasuv, sest sul juba on vajaminev olemas ja päike on tol hetkel kõigile kättesaadav. Rohkem pole seda vaja.

Mul oleks vaja seda öösel, aga siis ei paku seda keegi. Või vajan seda talvehämaras, aga jälle keegi ei paku. Nii et muidugi tähendab see, et tasuvus langeb ja see tähendab ka seda, et kuna kulud jäävad samaks, läheb süsteemi kogumaksumus kilovatt-tunni kohta üles. Teisiti ei ole lihtsalt võimalik.

Olete koos oma kolleegiga raamatus “Ebapopulaarne tõde elektrist ja energeetika tulevikust” välja toonud, et elektritootmises ja elektritootmise tehnoloogias tuleks arvestada ka tootmisseadmete endi tootmise kogukulu ja keskkonnamõju. Aga seda ei tehta. Miks?

Nüüd me hakkama rääkima sellest, milline on motivatsioon. Ma ei tea, mis motivatsioon kellelgi on. Ma arvan, et on palju inimesi, kes on siiralt mures ja nad üritavad muuta maailma paremaks. Ka mina püüan maailma paremaks teha. Ma püüan edendada kõige tõhusamaid kütusekasutuse viise. Sest energia on alus kõigele, mida me teeme. Ilma energiata ei ole elu tänapäeva mõttes olemas. Me võiksime minna tagasi koopasse, kuid seda me ei taha.

Muidugi tahame me, et meie eksistentsil oleks vähim võimalik keskkonnamõju. Kuid me peame arvestama, et kui tegemist on energiaga, on kolm peamist punkti, millele tähelepanu pöörata – me nimetame seda energia trilemmaks. Üks on töökindlus. Teine on taskukohasus. Ja kolmandaks on keskkonnamõju. Ja neid kolme tuleb optimeerida. Mul on tunne, et tänapäeva maailmas alustavad paljud poliitikud keskkonnast. Aga mõelge sellele, et esiteks peab energia olema töökindel. Alles siis, kui on tagatud töökindlus, saab hakata maksumust optimeerima, sest maksumuse optimeerimisel pole mõtet, kui puudub usaldusväärne energia. Kui sul on töökindel ja taskukohane energia, siis saab hakata optimeerima ja minimeerima keskkonnamõju. Sellest ei saa alustada. Aga just sellest on alustatud tuule- ja päikeseenergiaga. Sisuliselt me üritame vähendada tootmisest tulenevaid heitkoguseid, sest päikesepaneelidel ei ole töötamise ajal praktiliselt mingit heidet.

Kusjuures väike heide on, sest päikesepaneelid kummalisel kombel tegelikult soojendavad biosfääri. Kui sa paned ühe oma käe päikesepaneeli kohale ja teise selle alla, siis päikesepaneeli all on õhk soojem. Nii et tegelikult biosfäär soojeneb suurte päikeseparkide tõttu.

Aga igatahes alustame me siin keskkonnaküsimusest, teatud narratiive järgides, ja siis vaatame muud. Aga esmalt tuleb vaadata töökindlust. Vaadake Hispaania elektrikatkestust (2025. aasta aprilli lõpus tabas Hispaaniat ja Portugali suuremahuline elektrikatkestus, mille põhjus oli liigne nn taastuvenergia osakaal võrgus – toim.). See on töökindluse probleem. Seda konkreetset elektrikatkestust ei oleks juhtunud, kui Hispaania oleks jäänud söe ja maagaasi juurde. Elektrikatkestusi esineb muidugi ka söe ja maagaasi puhul, aga seda konkreetset katkestust oleks saanud vältida.

Hispaania valitsus ei tunnista tegelikult, et põhjuseks on liigne panus tuule- ja päikeseenergiale.

Sellega on huvitav lugu, sest omamoodi on nad seda tunnistanud. Kui vaadata, mis juhtus pärast seda elektrikatkestust, siis on näha, et päikeseenergiat tõmmati tagasi. Nad panid reegli, et päikeseenergiat oleks süsteemis vähem, sest mõistsid, kui oluline on pöörlevate masinate nn inertsus, nende suurte turbiinide inertsus, millel meie võrk töötab. Mõistate – ma uurin neid asju ja see on mulle põnev. Lihtsalt mõelda, et me istume siin ja meil on valgus. See valgus töötab 50Hz sagedusega. See tähendab, et 50 korda sekundis, käib see üles ja alla. See on sama sagedus, mis meil on Saksamaal, sest süsteemid on ühendatud millisekundi pealt. Kogu võrk on sama sagedusega. Iga häire põhjustab probleeme, masinad lakkavad töötamast, tuled põlevad läbi. See sagedus tuleb alati hoida sama. Kui tekib liiga suur varieerumine, lülituvad masinad välja. Ja elektri sellise keerukuse pärast ei olegi elekter kilovatt-tund. Elekter on teenus hoida seda sagedust stabiilsena kogu aeg, 24/7, aasta igal päeval. Ja see ei ole lihtsalt nii, et ma genereerin natuke päikeseenergiat ja mul on aku ja ma kavatsen laadida oma autot, olen sõltumatu. Nii see ei toimi. Teoreetiliselt võiks toimida, kui oleksid tõesti võrgust väljas. Kui sul kodus on päikesepaneel ja aku, null võrguühendust, laske käia. Aga sa ei saa seda endale lubada, sest kuidas sa nii talve üle elad, kuidas öö üle elad?

Ma küsin veel nende akude kohta. Kui suur peaks aku olema et pakkuda elektrienergiat sellisele linnale nagu näiteks Berliin?

Võtame näiteks Eesti. Kui ma ei eksi, siis teie tippvõimsus on 1,5GW või midagi sellist. See tähendab, et kui tahate salvestada energiat üheks tunniks, oleks teil vaja 1,5 gigavatt-tunnist akut, eeldusel, et see töötab 100% efektiivselt, mida ei juhtu. Akude efektiivsus on 70-80%, aga eeldame, et see on 100%. Teil oleks vaja 1,5GW-tunni võimsuses akusid ühe tunni tagavara jaoks. Et ehitada see 1,5GW-tunni jagu akuvõimsust, peaksite kõigepealt investeerima 450 korda nii palju energiat.

Nii et 1GW-tunnine aku eeldab energiainvesteeringut 450 GW-tunni ulatuses, sest tuleb kaevandada toorainet, seda töödelda, seda transportida, väärindada, toota. 450-kordne kulu. Ja samuti tuleb investeerida 700,000 tonni toorainet, mis tulevad Aafrikast ja igalt poolt mujalt. Ja tootmine toimub peamiselt Hiinas. Mitte kõik, aga enamus protsessist.

Olete nüüd selle aku valmis ehitanud, investeerinud sinna selle energia, investeerinud toorainet. Teil on nüüd siin see 1GWh aku, milles on üks tund salvestusruumi. Nüüd peate kõigepealt selle täis laadima. See tähendab, et teil on vaja päikeseenergia liigvõimsust, et pakkuda teile siis, kui päike paistab, mitte ainult elektrit, vaid ka võimekust akut laadida. Kui olete selle ära laadinud, on teil üks tund tagavara. Kasutu! Kolm tundi, neli tundi, viis tundi?

See on mulle täiesti kujuteldamatu, kuidas inimesed saavad arvata, et akud on tõepoolest lahendus. Akud võivad aidata teid teatud aspektis mõne sekundi, mõne minuti, võib-olla mõne tunni. Aga akude keskkonnamõju? Need kestavad võib-olla kümme või kaheksa aastat, enne, kui peate nad ära viskama, sest taaskasutamisel pole mõtet, see on liiga kallis või kulutab jälle energiat. Mõelda, et akud on lahendus tuule- ja päikeseenergia ebapidevusele on minu jaoks täiesti arusaamatu. Selles pole mingit loogikat. Akud on keskkonnaprobleem. Nad on plahvatusohtlikud. Nad on keskkonnakaitse õudusunenägu. Me teame seda. Vaatame näiteks meie telefonide akusid ja seda, kui kaua need kestavad, kuidas nad aja jooksul alla käivad, nende suutlikkus langeb. Mis nendega pärast teha? Nii et kogu võrku katvad hiigelakud? Vabandust, need ei ole keskkonnale head ja nad ei lahenda probleemi.

Akusid ning tuule- ja päikeseenergiat nimetatakse roheliseks energiaks või keskkonnasõbralikuks energiaks. Aga siis on ju vastupidi?

Maailmas pole midagi rohelist. Maailmas pole miski null. Sellist asja pole olemas. Kõik, mida me teeme, nõuab tööstuslikke toiminguid ja seda nõuavad ka tuule- ja päikeseenergia ning akude tootmine. See mitte ainult ei eelda tööstuslikke toimingud, vaid ka toorainet. Kõige ehitamiseks on vaja energiat. See on ilmselt kõige olulisem majanduslik põhimõte, mida minu arvates iga inimene ei pea mõistma, aga peaksid vähemalt need, kes teevad energiapoliitikas otsuseid. Nad peaksid omama teadmist sellest suhtest, kui palju energiat te investeerite ja kui palju see tagasi toodab. Seda nimetatakse eROI-ks (energy return on investment), energiainvesteeringu tasuvuseks. Me teame ROI-d (return on investment), rahainvesteeringu tasuvust. Panen ühe dollarit sisse, saan kaks tagasi. Sama on energiaga. Panustan ühe energiaühiku ja saan kaks tagasi. Aga meil on vaja saada 20-30 tagasi, aga tuulest ja päikesest saab süsteemi tasandil väga vähe tagasi.

Euroopa Liidus (EL), nt nii Saksamaa kui ka Eesti puhul, olen ikka arvanud, et ühel hetkel põrkume oma energiapoliitikaga sellise nn reaalsuse müüriga. Aga seda ei ole juhtunud.

Asjad on ju ikka muutunud. Energiamaailm on muutumas. Rahandusmaailm on muutumas. Viie aasta eest olid asjad väga teisiti.

Aga ELi poliitiline juhtkond taotleb endiselt samu eesmärke.

Energiateemat on poliitikas juba sadu aastaid väärkasutatud. Liigipääsu energiale ja energiat ennast on alati valesti ära kasutatud. Minu jaoks on peamine arusaamatus selles, miks poliitiline vasakleer ei poolda madalat energiahinda. Kui energiahinnad tõusevad, on rikkad need, kes sellest suurt ei hooli. Aga need, kes on vaesed või vaesemad, nemad hoolivad. Kas poliitiline vasakleer ei peaks siis huvituma madalast energiahinnast? Nii et ma arvan, et kui saabub arusaam, et tuule- ja päikeseenergia ei alanda hinda, vaid tõstab seda, peaks vasakleer sellest minu meelest kohe kinni haarama. Ütlema, et jumal küll, me ei saanud tegelikult aru, kuidas see toimib. Me arvasime, et see on odav, aga ei ole. Ja kui see ei ole odav, kes selle all rohkem kannatab – need kannatavad, kes pole nii jõukad. Arengumaad kannatavad. Kui sa päriselt mõistad seda, et tuule- ja päikeseenergia tõstab energia hinda, siis muutub kogu su energiapoliitika. Euroopa jagab Aafrikale raha, et hävitada kivisöetootmist ja ehitada tuule- ja päikeseenergiat. Kas nad jätkaksid seda, kui teaksid, et tegelikult see suurendab energiamaksumust? See tähendab – teeb vaesed vaesemaks.

Kui me jätkame seda teed, mis teie arvates siis juhtub?

See on seesama, millest ma räägin ka oma raamatus. Olen mures selle pärast, mida ma nimetan energianäljaks. Kui jätkame sama teed, jätame maailma sõna otseses mõttes energianälga. Me näljutame energiapuudusega oma majandust, oma ühiskonda. Kuna surve tuule- ja päikeseenergia laialdaseks kasutuselevõtuks toimub peamiselt Euroopas, paneb Euroopa end Ameerika või Aasiaga võrreldes ebasoodsasse olukorda. Ja sellel on majanduslik tagajärg. Mida rohkem panustada tuulele, päikesele, vesinikule, akudele, seda hullemaks asi läheb. Nii et see ei ole lahendus. Siin peab toimuma nihe või ärkamine, et poisid, lähme tagasi põhitõdede juurde. See on lihtne energiaökonoomika. See ei ole kuigi keeruline. Tuleb lihtsalt mõelda sellele. Ja siis sa mõistad, et pole oluline, milline on su vaade keskkonnaküsimustele, asi on puhtalt energeetikas – ilma taskukohase ja töökindla energiata ei saa olla tööstust. Sa ei ole tänases maailmas konkurentsivõimeline. Ettevõtted kolivad ära. See ju toimub juba. Miks? Näiteks keskmise suurusega linnades Saksamaal, kui ma räägin tegevjuhtidega ja nad peavad investeerima… Nad ütlevad: ma pean investeerima kümne aasta pärast uude tootmisüksusse. Ma pean hakkama seda ette valmistama, sest see maksab palju raha. Ma pean hakkama kokku hoidma, otsima rahastust, tegema ajakava järgmiseks kümneks aastaks. Aga see tegevjuht või omanik ei tea, kust elekter sel ajal tuleb. Ja ta ei tea, kui palju see talle maksma läheb. Kas see inimene siis investeerib veel Saksamaale? Või ütleb, et tead mis, las ma vaatan, kuidas investeerida kuhugi, kus see maksab vähem ja on kindlam. Kus mul on valitsuse toetus. Ma tean, kust mu energia tuleb. Ma oskan planeerida.

Kuidas suured või keskmised ettevõtted peaksid oma tööstustegevusse investeerima? Me kõik saame teinteteisele teenuseid pakkuda, ennast teenindada. Minna muuseumisse ja sportima ja muud taolist. Aga tööstustegevus kolib mujale. Kas me tahame seda? See ei saa nii olla.

Milline meie energia tulevik teie arvates välja näeb?

Esiteks on minu väide see, et tuule- ja päikeseenergia ei ole lahendus. Ja see on puhtalt energiamajanduslik argument. See ei puuduta poliitikat, ei puuduta vasak- või parempoolsust. See ei loe. Tuule- ja päikeseenergia ei saa olla lahendus energiatiheduse tõttu, töökindluse probleemi tõttu ning kuna seadmed ei kesta kuigi kaua.

Kui te mõtlete pikemas perspektiivis realistlikult, siis me ei saa igavesti sütt, gaasi ja naftat välja kaevata ja põletada. Ka see ei saa olla lahendus. Aga me peame investeerima, et leida see lahendus. Mis on see lahendus? Ma ei tea. Tuumaenergia on osa sellest. Termotuumasüntees, tuumalõhustumine, geotermiline energia võib-olla… Fakt on ka see, et päikeses on nii palju energiat, et kui me tõesti suudaksime seda energiat ära kasutada, mitte tänaste fotogalvaaniliste süsteemide abil, vaid kui leiaksime teise viisi – kasvõi kosmoses. Seda ma ei tea, aga võib-olla see oleks lahendus.

Või äkki tuleb keegi ja avastab mingi uue elemendi. Me ei tea seda, mida me ei tea.

Aga me peame investeerima teadusse ja arendusse. Peame kindlasti investeerima ülekandevõrkudesse. Sest kui ülekanne on tõhusam, saame optimeerida ka oma energiakasutust.

Ka akud – kui meil on tõhusam salvestusvõimekus, saame optimeerida oma energiakasutust. Saaksime vähendada kulusid. Saaksime vähendada keskkonnamõju. Aga me peame investeerima teadus- ja arendustegevusse. See on number üks.

Number kaks on see, et me peame investeerima olemasolevatesse süsteemidesse – kivisüsi, maagaas, tuumaenergia, naftapõhine energia, hüdroenergia. Me peame ka sinna investeerima, mitte sealt raha ära võtma. Peame sinna investeerima, et muuta need tõhusamaks ja puhtamaks. Ütleme, et elektrijaamade globaalne tõhusus on praegu 35%. See tähendab, et 35% energiast, mis te panete elektrijaama, väljub sealt elektrina. Ülejäänu läheb raisku. See on kohutav, aga nii see praegu on. Kui me suurendame seda keskmiselt 35-lt 38%-le, oleme parandanud tõhusust juba 10% võrra. Oleme vähendanud söepõletust 10% võrra. Oleme vähendanud kogu oma keskkonnamõju 10% võrra, investeerides uusimatesse elektrijaamadesse. Ja täpselt seda teeb Hiina. Hiina ehitab uusi elektrijaamu vasakule ja paremale. Kõige uuemaid, edasiarendatumaid. Saksamaa lasi just õhku kuue aasta vanuse kivisöejaama Hamburgis. Sõna otseses mõttes lasti õhku. Kuus aastat vana elektrijaam. Kõige moodsam elektrijaam Euroopas hävitati.

Kasvuhoonegaaside tõttu?

Täpselt. Selleks, et päästa kliimat.

Kas teie muretsete kasvuhoonegaaside heidete pärast?

Vaadake, ma olen mures keskkonna pärast, nagu kõik teisedki. Öelda, et meie CO2 heitkoguste vähendamine annab mõõdetava mõju meie kliimale… Selles on mul teatud kahtlused. Ja leidub teaduslikke tõendeid, et see ei paista pidavat paika. Aga kasvuhoonegaasid on kasvuhoonegaasid. Neil on mõju temperatuurile. Kindlasti. See mõju aga väheneb logaritmiliselt. Nii et mida enam on kasvuhoonegaase, seda väiksem on nende mõju. See ei ole mingi kliimaeitus või midagi taolist. Kõigel on oma plussid ja miinused.

Aga ma olen ka näiteks väga õnnelik CO2 üle, sest CO2 annab rohkem rohelust. Kasvuhoonetesse üle maailma lisatakse CO2-te, et taimed kasvaksid kiiremini ja jõudsamalt. Nii et see on veel üks positiivne element. Aga jällegi, minu jaoks ei ole energia arutelu mitte arutelu kliimast. Kliimast võivad spetsialistid arvutada eri asju, teha keerulisi mudeleid. Aga mina ütlen praegu, mis tegelikult toimib. Kui tahate meie keskkonda tõesti parandada, on meil vaja midagi, mis oleks taskukohane ja töökindel ja võimalikult väikese keskkonnamõjuga. See on minu mure.