Jaapan on pikka aega näinud vaeva, et saavutada tervislikumat töö- ja eraelu tasakaalu, sest liiga tavapärane on töökohtade tohutu surve töötada lõputult. Jaapani peaminister Sanae Takaichi reklaamib aga taas töökultust, kirjutab Deutsche Welle.
Jaapani valitsuse statistika järgi registreeriti mullu rekordarv ehk 1304 ületöötamisest tingitud surmajuhtumit ja tervisehäiret. Neist 1057 juhtumit olid tööst tingitud vaimse tervise häired, sageli töötajat kurjasti ära kasutanud ülemuste või kolleegide tõttu või äärmiselt ebaviisakate ja lausa vägivaldsete klientide tõttu.
Oktoobris peaministriks nimetatud Sanae Takaichi on aga teatanud, et kavatseb loobuda mõistest töö ja eraelu tasakaal ning lubas vaid töötada, töötada, töötada ja töötada. Samuti “kulutab” ta enda sõnutsi magamisele vaid kaks, maksimaalselt neli tundi ööpäevas. Takaichi on väljendanud, et tema poliitiline eeskuju on Briti kunagine peaminister Margaret Thatcher, kelle maine põhines osaliselt märkimisväärsel töövõimel ja veendumusel, et ta vajab öösel vaid nelja tundi und. Takaichi suhtub töösse samamoodi ja on andnud mõista, et ootab sellist pühendumust nii ministritelt kui ka ülejäänud jaapanlastelt. Nii ongi ta oma abilisi tööle kutsunud näiteks kell 3 öösel.
Kuigi lubades ainult töötada pidas peaminister esialgu küll vaid ennast silmas, siis kriitikud peavad suhtumist siiski murettekitavaks. Eriti kui arvestada, et Takaichi on tööministril palunud uurida võimalust leevendada ületunnitöö piiranguid. Praegu on kehtestatud maksimaalselt 720 ületundi aastas, kuid Jaapani suurima ametiühingu juhi Tomoko Yoshino sõnutsi on seegi tundide arv juba niivõrd lähedal piirile, millega suureneb „karoshi” risk. “Karoshi” on jaapani termin, mis tähendab surma ületöötamise tagajärjel. Yoshino leiab, et ületundide ülempiiri ei saa veelgi leevendada, vaid vastupidi, “karoshi” tuleks nulli saada.
Sama seisukohta jagab ka rühm advokaate, kes esindavad „karoshi” tõttu surnud inimeste perekondi. Rühma avalduses seisab, et peaministri kommentaarid ei aita riiki, mis on pikka aega olnud kurikuulus ülemääraste tööaegade kultuuri poolest. “Karoshi” ohvrite riikliku kaitse nõukogu avalduses paluti Takaichil peatada algatused, mille eesmärk on muuta seniseid edusamme tervislikuma töö- ja eraelu tasakaalu loomisel. Samuti soovitati peaministril tagasi võtta äärmiselt sobimatud kommentaarid.
Human Rights Watchi ametnik Teppei Kasai märkis, et tegemist on ka inimõiguste küsimusega. „Ma ei arva, et see oleks eriline Jaapani nähtus, kuna mürgine töökultuur ja normid on ka paljudes teistes riikides,” ütles ta. Kuid Jaapani töökultuuris on Teppei sõnutsi kalduvus rõhutada pigem kohalolekut kui tootlikkust. See aga võib viia selleni, et töötajad tunnevad kohustust tööle ilmuda isegi haigena või teades, et mingil muul põhjusel ei ole nad tootlikud. Veel selgitas Teppei, et kui kaotada või vähendada tööaja regulatsioone, võib suureneda tööjõu ekspluateerimise oht teatud sektorites.
Arutelu on võimendanud mitmed palgatöötajad, kes jagavad sotsiaalmeedias Jaapani tööelu kogemusi, kirjeldavad ülipikki tööpäevi ja karme töötingimusi jm, nt Japanese Typical Salaryman ja Tired Salaryman in Osaka.
Aga robotid ja tehisaru? Las uhavad 24/7 , mind jätke mängust välja. Niigi on pooled või ka rohkem inimtöökohti mõttetud, kasutud või lausa kahjulikud. Heaks näiteks on Eesti valitsus – mida rohkem nad teevad seda halvemaks elu muutub.
Poliitilised dogmad ja eluline reaalsus liiguvad erinevat rada nii jaapanis kui ka eestis. Mõlemas riigis propageeritakse töötamist ja mõlemas riigis ei tõstatata küsimust, et kellele seda töö vilja lõpuks pärandada?!
Mõlemas riigis on ju järeltulev põlvkond nii väikese-arvuline, et nad ei suudaks enam eelmiste põlvkondade poolt loodud varasid korras hoida – suur osa loodud varadest hakkab tulevikus lihtsalt lagunema ja amortiseeruma.
Kuhu siis veel edasi?
Fantaasiana võiks siis veel olla robotite süsteem, mis aitab inimeste varasid korras hoida ja vajadusel juurde luua.
No, see fantaasiaks jääbki!
Kuidas siis läheb jaapanlastel?
Lugege/kuulake seda:
https://novaator.err.ee/1609880392/jaapanis-votab-maad-uksilduses-suremise-epideemia
“Mõlemas riigis on ju järeltulev põlvkond nii väikese-arvuline, et nad ei suudaks enam eelmiste põlvkondade poolt loodud varasid korras hoida –”
Järeltulev põlvkond Eestis on väga suur – venelased, ukrainlased, usbekid, ahvriklased ja kõik muud pudulojused. Küll nad juba pärandi eest hoolitsevad, vastavalt võimetele muidugi.:)
Ei lähe ju nii.
Ida-Virumaal elavad venelased aga see piirkond järjest tühjeneb rahvast. Seal juba lammutatakse tühjaks jäänud elumaju. Ned majad pole amortiseerunud (kui aknad on puruks ja vihm sajab kogu aeg sisse siis muidugi amortiseeruvad kiiremini).
Rahvastiku asendamine muidugi toimub ja varad päranduvad asendus-rahvale aga ma ei usu, et see protsess toimub nii, et eelmiste põlvkondade poolt loodud varad lagunema ei jääks. Loodud varadest võib selle rahvastiku asendamise käigus lagunema ja amortiseeruma jääda isegi enamik.
Jaapanlased ei tahagi asendus-rahvast. Seal jääb lõpuks kindlasti üle poole loodud varadest lihtsalt lagunema.
Jätkuvalt ei saa ma mõlema riigi puhul aru sellest propagandast, et “tehke tööd”! Töö käigus luuakse ju juurde jälle uusi varasid. Seda pole enam nii palju vaja!
Ida-Virumaal lõpetati energeetika ja põlevkivitööstus ning loomulikult pole inimestel seal enam midagi teha. Tuleb kolida Tallinnasse või teistesse suurematesse linnadesse või hoopis piiri taha. Mitte ainult Ida-Virumaal vaid igal pool maakohtades rahvastik väheneb ja seda päris mitmetel põhjustel. Maaelu on muudetud piisavalt kulukaks samas kui sissetulekud jäävad napimaks. Ka suletakse koole, kauplusi, postiasutusi jne. Asemele topitakse tuuleveskeid ja päikesepõlde mis ei ole just inimsõbralik elukeskkond. Sellised on olnud isevalitsejate otsused ja tulemused on nagu nad on.
Tean seda kõike.
Ma pidasin silmas seda suuremat pilt, et kui väheneb inimeste arv siis väheneb ju ka tarbijate arv – väheneb ka tuule- ja päikeseelektri tarbijate arv. Väheneb üle-üldse tootjate ja tarbijate arv.
Kas võõr-rahvad tulevad ja hakkavad kõike saavutatut endises konditsioonis ja korras hoidma?
Ma kahtlen!?
Siit ka minu mõttekäik, et milleks on siis üldse nii palju vaja töötada ja saavutada…?