Jordan B. Peterson on Eestiski üsna hästi tuntud. Kliiniline psühholoog ja Toronto Ülikooli emeriitprofessor, kes aastaid ka Harvardi Ülikoolis töötanud. Koos oma tudengite ja kaastöötajatega on ta avaldanud enam kui 100 teadustööd ning kirjutanud mitu raamatut. Ta on suurepärane kõneleja, kelle erinevaid teemasid käsitlevaid jutusaateid – olgu need siis arutelud praeguste poliitiliste valikute ja maailma ees seisvate probleemide üle või näiteks sissevaated religiooni ajalukku – jälgivad miljonid inimesed üle maailma.
Ent Peterson on ka kanadalane ja Kanada on riik, mille eeskuju järgimise eest ta maailma hoiatab. “Siinkohal peaks lugeja, olgu ta siis kanadalane või mitte, hoolikalt tähele panema, sest see on see, mis Läänes ees ootab, arvestades meie juhtide ja nende ikka veel pimedate ja kurtide järgijate valitud kurssi,” kirjutas ta eelmisel nädalal arvamusartiklis. Ta tegi seda isiklikule kogemusele tuginedes. Peterson on juba enam kui aasta pidanud võitlema selle eest, et Kanada Ontario provintsi psühholoogide kolleegium (The College of Psychologists of Ontario), mille võimuses on psühholoogide tunnustamine, ei tühistaks tema litsentsi. Ehk sisuliselt ei ole tegemist mitte ainult erialaorganisatsiooniga, vaid riik on provintsi psühholoogide kogule delegeerinud otsustuse selle üle, kes võib psühholoogi ametit pidada ja kes mitte. Litsentsi tühistamine tähendaks, et Peterson ei tohi enam praktiseerida – seda ei ole ta tegelikult teinud alates 2017. aastast, sest tegeleb peamiselt oma saadetega ning kirjutamisega. Kuid lisaks sellele ei tohiks ta litsentsist ilma jäädes tiitlit “psühholoog” kasutada.
“Sotsiaalmeedia ümberõpe”
Loo teeb eriti absurdseks see, et litsentsi säilitamiseks peaks Peterson läbima “sotsiaalmeedia ümberõppe”, mis paneks ta “mõtlema ja parandama [oma] professionaalsust avalikes avaldustes”. Programm maksab kuni 225 dollarit tunnis, kestab kuus kuud ja selle peaks tasuma Peterson ise. Kolleegiumi otsuse aluseks, nagu sellistel puhkudel ikka, olid esitatud kaebused. Ent mitte ükski neist ei puudutanud Petersoni tööd psühholoogina, vaid tema avalikke sõnavõtte.
Selliseid kaebusi hakati tema vastu esitama alates 2016. aastast, mil ta oma seisukohtade tõttu laiemalt tuntuks sai – ta astus selgesõnaliselt vastu nn transideoloogiale, mille kohaselt mehed saavad soovi korral naisteks hakata ja vastupidi ning keeldus kasutamast väljamõeldud asesõnu inglise keele meessoo ja naissoo asesõnade asemel. Nimelt väidavad paljud trans-inimesed, et ei tunne end ei mehe ega naisena ja seega ei peaks ka mees- ja naissugu tähistavad asesõnad, inglise keeles he või she, nende kohta kehtima. Seetõttu sunnivad nad teisi, et nende poole pöördutaks näiteks mitmust tähistava asesõnaga they (nemad) või mingi väljamõeldud sõnaga, mida nad soovivad kasutada – nt ze, zir, xi jne. Nimekiri on pikk.
Sel teemal on Peterson korduvalt kriitiliselt sõna võtnud ka sotsiaalmeedias. Nt tegi ta postituse tuntud näitleja Ellen Page’i kohta, kes pärast nn soovahetusoperatsioone ehk rindade maha lõikamist, nimetab end Elliot Page’ks. “Mäletate, kui uhkus oli patt? Ja kriminaalist arst eemaldas just Ellen Page’lt rinnad,” postitas ta Twitterisse (nüüd kannab nime X) 2022. aasta juunis. Juuni on teatavasti tuntud ka kui LGBTQ-liikumise “uhkuse” (inglise keeles pride) kuuna. Petersoni postituse järel blokeeris platvorm tema konto. Ta sai uuesti konto avada alles pärast seda, kui sõnavabadust austav suurettevõtja Elon Musk Twitteri ära ostis.
Kaebused Twitteri-postituste peale
Page’i kohta tehtud postitus on üks neist, mille kohta Kanada psühholoogide kolleegiumile kaebus esitati. Ent neid kaebusi oli veel üksjagu. Näiteks üks puudutas Petersoni postitust 2022. aasta jaanuarist, mis kujutas endast vastust Roger Palfree nimelise kasutaja eelnevale postitusele. Palfree oli avaldanud arvamust, et inimesi on liialt palju ja see on planeedile hukutav. “Te võite igal ajal lahkuda,” kirjutas Peterson.
Veel heideti talle ühes kaebuses ette tema 2022. aasta mais postitatud kommentaari ajakirja Sports Illustrated esikaane kohta – spordiajakiri oli kaanele valinud foto, mis kujutas ülekaalulist naist. “Vabandust. Ei ole ilus. Ja mitte ükski kogus autoritaarset sallivust ei muuda seda,” kirjutas Peterson.
Sarnaseid jaburaid kaebusi tema kohta oli veel, kusjuures osaliselt heideti talle ette ka poliitikute või nendega seotud isikute suunal tehtud kriitilisi kommentaare. Näiteks veebruaris 2022 kritiseeris Peterson Ottawa linnavolikogu liiget Catherine McKenney’t, kes nõudis keskvalitsuse ja politsei jõulisemat sekkumist samal ajal Ottawas toimunud ulatusliku protesti laiali ajamisel. “Kohutav isehakanud moraliseeriv asi,” kirjutas ta McKenney kohta. Kuna McKenney kasutab enda puhul asesõnu nemad/neid (they/them), siis on võimalik, et teda või trans-aktiviste võis pahandada McKenney “asjaks” kutsumine.
Lisaks heideti Petersonile ette, et ta kritiseeris endist peaminister Trudeau lähedast nõunikku ja kirjeldas teda solvava sõnaga ning loomulikult kriitikat Trudeau aadressil. Üks tema vastu tõstatatud “süüdistustest” puudutas ka opositsiooni kuuluva Kanada konservatiivide juhi Pierre Poilievre’i postituse jagamist, milles poliitik kritiseeris tarbetuid Covid-piiranguid. Samuti pandi Petersonile pahaks osalemist populaarses Joe Rogani veebisaates, kus ta muu hulgas avaldas kriitikat kliimahuku ennustajate aadressil. Samas oli seal kaebaja seisukohast etteheiteid ilmselt rohkem, sest kaebusele oli lisatud kogu enam kui kolm tundi kestnud saate transkriptsioon.
Kõiki neid kaebusi vaagides ning Petersoni sotsiaalmeedia-sõnavõtte analüüsides jõudis psühholoogide kolleegium 2022. aasta novembris järeldusele, et Peterson on oma avalikes postitustes “alavääristav, alandav ja ebaprofessionaalne” ning tegi talle ettekirjutuse, et litsentsi säilitamiseks peab mees läbima ümberõppe-programmi. Peterson sellega loomulikult ei nõustunud ja kaebas asja kohtusse. Eelmise aasta augustis lükkas esimese astme kohus tema kaebuse tagasi, öeldes, et psühholoogide kolleegiumil oli õigus sellist otsust teha ning sellega ei piirata Petersoni sõnavabadust. Eelmisel nädalal lükkas ka kõrgema astme kohus Petersoni kaebuse tagasi ja rohkem edasikaebamisvõimalusi tal ei ole. Pärast otsust avaldatud kommentaaris lubas Peterson võitlust jätkata ning märkis, et ootab meeleldi kirja, kus selgitatakse, kuidas tema “ümberõppega” nüüd edasi minnakse.
Protestijate karistamine
Seda, kuidas Kanada riik nn liberaalist peaministri Justin Trudeau juhtimisel oma kodanikega viimastel aastatel käitunud on, oleme ehedalt näinud ka Covid-kriisis ja selle järelkajades.
Meenutagem vaid seda, milliste jõuvõtetega 2022. aasta veebruaris pealinnas Ottawas veokijuhtide eestvedamisel vaktsiinisunni ja arutute Covid-reeglite vastu mitu nädalat protestinud inimesed laiali aeti. Protestimise takistamisel mindi pretsedenditu sammuna ka isikliku omandi kallale – riik külmutas autoritaarsete meetmete vastu protestinud inimeste ja ettevõtete vara.
Seejuures on oluline tähele panna, et protest oli täielikult rahumeelne, kuid Trudeau valitsus otsustas selle laiali ajamiseks kasutada hädaolukorra seadust (Emergencies Act). Selle alusel saab riigi föderaalvalitsus kuulutada välja riikliku hädaolukorra juhul, kui miski ohustab tõsiselt kanadalaste tervist ja turvalisust või riigi suveräänsust, julgeolekut ja territoriaalset terviklikkust. Sisuliselt on tegemist seadusega, mida kasutada sõja olukorras – 1988. aastal asendaski see varasemat sõjameetmete seadust (War Measures Act) ning see oli uue seaduse esmakordne kasutamine üldse. Seadus annab föderaalvaltitsusele väga suure võimu – mh saab näiteks keelata ja laiali ajada kogunemisi või külmutada ning konfiskeerida isikute vara. Seaduse pretsedenditu kasutamine sai juba kaks aastat tagasi tugevat kriitikat ning eile tegi Kanada kohus otsuse, mille kohaselt selle kasutamine ei olnud õigustatud. “Olen jõudnud järeldusele, et otsus (hädaolukorra seaduse) väljakuulutamise kohta ei kanna mõistlikkuse, põhjendatuse, läbipaistvuse ja arusaadavuse tunnuseid ning ei olnud põhjendatud,” kirjutas Ottawa föderaalkohtunik Richard Mosley otsuse selgituses. Trudeau valitsus lubas selle edasi kaevata.
Protestide mahasurumise kõrval tasub aga tähele panna seda, kuidas Kanada riik on sealt edasi käitutud samade veokijuhtide protestide eestvedajatega. Näiteks üks neist, Tamara Lich, arreteeriti esimest korda 2022. aasta 17. veebruaril ja kohus keeldus esmalt talle kautsjoni vastu vabanemise võimalust pakkumast. Ta vabanes alles 7. märtsil.
Sama aasta 7. juunil arreteeriti ta uuesti, kuna teda süüdistati esimese vabastamise tingimuste rikkumises. Nimelt osales ta galal, kus võttis protestide korraldamise eest vastu auhinna. Riik tõlgendas seda vabastamistingimuste rikkumisena, sest tal oli keelatud kohtuda teiste protesti korraldajatega, kes samal galal viibisid. Lisaks oli talle keelatud sotsiaalmeedia, kuid ta osales ühes veebisaates. Ka seekord lükati tema kautsjoni vastu vabastamise taotlus esialgu tagasi ja ta pidi pea kuu aega vanglas viibima, enne kui kõrgem kohus tema vabastamisega nõustus.
Ehkki hiljem ei ole ta vanglas viibima pidanud, ei saa ka veel nüüd loole joont alla tõmmata. Koos teise protestide organiseerija Chris Barberiga seisavad nad tänaseni silmitsi kriminaalmenetlusega ja peavad end kohtus kaitsma. Neid süüdistatakse avaliku korra rikkumises, politsei töö takistamises ja teiste isikute korrarikkumisele kihutamises ning hirmutamises. Pikk ja kurnav menetlus ise on antud juhul karistus. Ent vähemalt lubati Lich hiljuti tagasi sotsiaalmeediasse – keeld seda kasutada lõppes mullu 21. detsembril.
Samasugust pikka menetlust oli sunnitud pidama ka läbi Covid-kriisi kehtestatud piirangute vastu protestinud Poola juurtega pastor Artur Pawlowski. Piirangute mittetäitmise eest määrati talle üle 40 trahvi, arreteeriti korduvalt ja hoiti koduarestis. Lõpuks süüdistati teda osalemises Ottawa protestiga samal ajal veokijuhtide eestvedamisel toimunud väljaastumises, millega blokeeriti Kanadat Ameerika Ühendriikidega ühendavat silda. Selle silla kaudu käib märkimisväärne osa riikidevahelisest kaubavahetusest. Pawlowski osalus tähendas, et ta pidas seal protesteerivatele inimestele kõne. Teda süüdistati selle tõttu avaliku korra rikkumises, kuna ta julgustas veokijuhte protesti ehk liikluse blokeerimist sillal jätkama. Selle eest mõistei talle lõpuks 60-päevane vanglakaristus.
Ka Covid-teemade väliselt võib esile tuua värskeid võimuliialduste näiteid. Hiljuti kirjutasime ka oma uudiste ülevaates sellest, kuidas asepeaminister Chrystia Freeland’i intervjueerida proovinud väljaande Rebel News reporteri David Menzies’i tööd asus politsei agressiivselt takistama ja arreteeris ta. See kõik toimus aga Rebel News’i kaamera ees ja politsei käitumine sai video avaldamise järel laiaulatusliku kriitika osaliseks. Ilmselt just seetõttu Menzies vabastati kiirelt ning talle jäeti süüdistus esitamata.
Wokeismi vohamisest
Mõtlemapanevaid juhtumeid Kanada võimude tegutsemisest on loomulikult veel. Näiteks paari aasta tagune lugu, kui oma alaealise tütre soomuutmise vastu olevale mehele ütles kohus, et tal ei ole õigust toona 15-aastasele lapsele hormoonide manustamist takistada. Kohus keelas mehel ka asja avaliku arutamise. Samuti ei tohtinud ta enam oma poisiks hakata soovinud tütart tütreks kutsuda või kasutada tema kohta naissoo asesõnu. Mees otsustas siiski oma suurest murest veebisaates avalikult rääkida ja kutsus ka last ikkagi tütreks edasi. Kohtu käskude eiramise tõttu ta arreteeriti ja pidi lõpuks pool aastat vanglas karistust kandma. Kuigi karistus määrati kohtule allumatuse eest, on oluline tähele panna, et algtõukeks oli asjaolu, et mees proovis oma tegelikult last kohtu abil kaitsta, kuid abi ta ei saanud.
2021. aastal otsustas Kanada kohus ka seda, et kui keegi on valinud endale mingi muu nn sooidentiteedi kui tema päris sugu, siis selle mitteaustamine võrdub inimõiguste rikkumisega. Juhtum puudutas üht restorani teenindajat, kes ei soovinud end enam naiseks pidada ja kasutas enda kohta asesõna “nemad” (they). Restorani juhataja kutsus teda ikkagi naise asesõnadega. Kuna sellest tekkis tüli, otsustas restorani omanik teenindaja vallandada ning too pöördus kohtusse. Kohus otsustas, et selline tahtlik valesti nimetamine on inimõiguste rikkumine. Teenindajale mõisteti välja 30 000 dollari suurune kahjutasu ning restorani kohustati kogu personalile läbi viima mitmekesisuse, kaasamise ja võrdsuse (Diversity, Equity and Inclusion -DEI) koolitusi ning rakendama töökeskkonnas poliitikat, milles kasutataks töötaja enda poolt valitud asesõnu.
Sooidentiteedi kaitse lisandus Kanada inimõiguste-alasesse seadusandlusse 2017. aastal. Samuti lisati see kaitstava tunnusena ka vihakõne-paragrahvi ehk põhimõtteliselt oleks selle alusel võimalus ka näiteks Petersoni sotsiaalmeedia-postitusi menetlema hakata. Ent ühtegi transideoloogilistel motiividel algatatud kriminaalprotsessi seni pole olnud. Samas me teame, et tingimuste olemasolul sõtub see ainult võimude soovist seadust tõlgendada ja kasutada. Olen varem kirjutanud, kuidas Norras ühel hetkel sooidentiteedi mittetunnistamise eest kriminaalmenetlusi algatama hakati. Samas näiteid selle kohta, kuidas lapsevanemate protesti kooliraamatukogudesse lisanduva transideoloogilise kirjanduse vastu nimetatakse kooli poolt “vihakõneks” ja selle protesti esitamist koolikoosoekult takistatakse, näeb Kanadas küll.
Ehk kui kokkuvõttes Petersoni hoiatust vaagida, siis mõistagi paistab praegune ideologiseeritud Kanada silma riigina, milles isikuvabadusi aina vähem austatakse ning professoritele “ümberõppe” korraldamisele saab järgneda ainult võimule allumatute isikute hulluks tunnistamine ning kinnisesse asutusse sulgemine. “Olen uurinud autoritaarsust väga kaua – 40 aastat – ja see saab alguse inimeste katsetest kontrollida ideoloogilist ja keelelist ruumi,” kommenteeris Peterson juba 2016. aastal, mil ta keeldus inimeste transideoloogilises vaimus kõnetamisest ja sattus selle tõttu kriitika alla. Saame nüüd vist öelda, et kommentaar oli üsna ettenägelik. Sääraseid absurdi-kaasusi kohtame ka Euroopas aina rohkem. Seega ei pea järelduste tegemisel ja hoiatavate juhtumite otsimisel ainult Kanadale mõtlema. Kuid Trudeau taktikepi all on Kanadast kujunenud kahtlemata üks silmapaistvalt hoiatav näide.
