“Vaatamine muudab objekti.” – Erwin Schrödinger
Öeldakse, et inimese tegelik pale avaldub kriisiolukorras. Siis, kui olud on rasked ja asjad ei suju, näeme ära, mis “puust” keegi on tehtud ja millistele väärtustele ta tegelikult tugineb. Küllap kehtib sama siis ka ühiskonna kohta. Viimased kriisirohked aastad pole meile siin läänes meist endist just parimat pilti paraku pakkunud. Pole vist liialdus öelda, et oleme seisus, kus oluline osa meie ühiskonnast on jagunenud üksteise suhtes vastandlikesse leeridesse, kes on tihtipeale lausa tervitanud järgnenud “hõimusõda” kui oma moraalset kohust. Nii sotsiaal- kui tavameedia on andnud siia oma täiendava panuse, nõnda et päriselt sõltumatud uudised – nood, mis pakuvad teavet ilma eeldatud moraalsete järeldusteta – on üha enam saamas harulduseks. Moraalsest eesõigusest on selle käigus ühtaegu saanudki faktiline tõde, mistõttu ongi hinnangute andmisel tihti esmatähtsaks muutunud inimese eeldatav kuuluvus või poolehoid. Tulemuseks on suuresti nii ühiskondlik kui ka kultuuriline patiseis, kus kumbki osapool pole valmis maad loovutama, sest kardab – ja ilmselt õigustatult – enda järgnevat hääbumist.
Mattias Desmeti “Totalitarismi psühholoogia”, mis esmailmus hollandi keeles 2022. aastal, on sellises olukorras ühtaegu äärmiselt ajakohane, ja ometigi olemuselt ajatu uurimus. Autor püüab selles astuda sammu hetkeolukorrast tagasi ning mõista toimuvat inimpsüühika ja ajaloo laiemas kontekstis. Kandvaks aluseks on siin arusaam, et iga eraldiseisev juhtumus või sündmus võrsub meie kalduvuste ja püüdluste peenemast koest ning kui ajaloost midagi päriselt õppida soovime, siis eeldab see oskust vaadelda mustreid, mitte vaid üksikasju. Laskumata seepärast päevapoliitikasse või väidetesse sellest, mis ikkagi on tõde, omistab raamat suurema väärtuse ja tähtsuse inimese isiklikule moraalsele kompassile ja reaalsustajule.
Võib märkida, et Genti Ülikooli psühholoogiaprofessorist autor tõusis laiemasse rahvusvahelisse tuntusse koroona-aastatel, kui täheldas ühiskondade käitumises märke nähtusest, mida on nimetanud massiformatsiooniks (eesti keelde vahel tõlgitud ka kui “kollektiivne hing”). Massiformatsioon on mõiste, mille esimeseks kasutajaks oli 19. sajandi lõpupoolel prantsuse filosoof ja sotsioloog Gustave Le Bon. Ta markeeris sellega säärast ühiskonna seisundit, milles enamus selle liikmeid võtab ühiselt omaks teatud propageeritud väärtuse, ilma et esitaks küsimuse selle eelduseks olevaist teesidest. Seisundit võib kirjeldada ka tundmusena, kus ühiskondlik kuuluvus saab inimestele tähtsamaks nende individuaalsetest vabadustest ja arvamustest. Ent kuigi Desmet raamatu järelsõnas märgib, kuidas tõuke teose kirjutamiseks andis talle just koroona-aeg, ei ole see siiski piiritletult raamat pandeemiast, vaid pigem pilguheit Lääne ühiskondade tänasesse psühholoogilisesse seisundisse. See on uurimus sellest, kuidas ja miks oleme jõudnud siia, kus me täna oleme ning milline tulevik meid võiks meie eesseisvate valikute läbi ees oodata.
*
Desmeti raamat on jaotatud kolme suurde ossa, mida on omakorda täiendavalt liigendatud, nõnda et moodustavad üsna kergesti käsitletava raamistiku raamatu teemadele. Tänase mõttemaailma esimese lähte- ja lahkemiskohana näeb autor valgustusajastut, kui teaduse teke lubas inimesel astuda kõrvale kiriku diktaatidest ja ülemvõimust, astuda maailma, kus ta sai vaatluste ja katsete läbi kehtestada omaenese tõe. Pöörde tuumaks oli avastus, või nägemus, et maailma nähtused on enamasti mõõdetavad ja piiritletavad ning sestap ei vaja inimene pühakirja, et reaalsusest aru saada.
Desmet väidab ometigi, et juba algusest hargnes teadus tegelikult kahte vastandlikku suunda. Üks neist tegi teadusest uue, kaasajale vastava ideoloogia, sellal kui teine jäi kõhklema, avatuks ka säärastele teaduslikele järeldustele, mis esmapilgul sobimatute või ootamatutena võisid näida. Esimene – mehhanistlik maailmavaade – kaevus aja jooksul üha enam arusaama maailmast kui elutust ja juhitavast mateeriast, sellal kui teine jõudis lõpuks, Albert Einsteini, Niels Bohri, David Bohmi jpt tööde läbi arusaamani, et teadus “ei saa olla inimese juhtmõtteks” (lk 20). See oli teadus, mille järeldusena pole “kõige tähtsam ja peamine inimese ratsionaalne mõistus, vaid inimene kui eetilisi ja moraalseid valikuid tegev olend, inimene suhetes kaasinimestega, inimese suhe nimetamatuga, mis reaalsuse keskmes teda kõnetab” (ibid). See vorm teadusest jõudis paljuski ringiga tagasi sinna, kust oli kunagi alustanud: teadvustuseni, et kuigi teaduslik meetod saab meid vabastada ebausust ja dogmadest, seisab see lõpuks ikkagi silmitsi loendamatu, piiritlematu, teadmatugagi, ning vaid säärases äratundmises saab tõeline teadus püsima jääda ning hoiduda ise muutumast järjekordseks dogmaks.
Just see on see lahknemine, mis näib lasuvat ka paljude tänaste vastasseisude ja peataolekute keskmes. Laiem üldsus ei taju seejuures teaduse teist nimetatud haru küllap tihtipeale üldsegi teadusena – Einsteinistki teame enamasti tema nime ja harvem tema teese. Oleme läänes üha enam omaks võtnud reduktsionistliku (kõike materiaalselt määratletavateks osakesteks taandava), mehhanistliku arusaama maailmast ning nõudnud sellele sageli ainupädevust. Ent kui kõik alluks tõepoolest määratletavale mehhaanilisusele, peaks kõik maailmas olema ka juhitav ja ennustatav. Ometigi ei käitu reaalsus alati sellise mudeli järgi. Mehhanistlikust vaatest kinni hoides, ja ettearvamatust, aga ehk enamgi isiklikku vastutust ja otsusekohustust kartes, hakkame me selle tõsiasjaga silmitsi jäädes siis suruma tõelust veel kangemini piiritletavatesse raamidesse. Kui suurvaimudel nagu Einstein on aga õigus, tuleb varem või hiljem leppida, et kuigi universumis saab tuvastada mitmeid mõõdetavaid seaduspärasid ja mustreid ning me võime nende puhul ehk tinglikult rääkida vahel ka “kinnistunud teadusest”, ei ole olemas olemuslikult kinnistunud inimolendit, kuna kestab alati tung ja vajadus õppida ja kasvada. Või muidu, nagu vana Rooma-aegne tarkus ütleb, tuleb meil arengus tagasi minna – non progredi est regredi.
*
Mehhanistlik teadus on sedasi maailma lihtsustus. See väidab, et tõelus on oma objektiivseimal moel mõõdetav ja arvutletav, unustades, et säärane eeldus on ise olemuslikult subjektiivne, pelgalt vaid arvamus. Mida enam me püüame tõelust oma kontrolli alla saada, seda suletumaks me ise muutume, ja seda üksildasemate ja eraldatumatena me ennast tunneme – mitte ainult sotsiaalselt, vaid ka oma koha tajumise mõttes maailmas. Sest kas pole kummaline, et just ajastul, kui oleme justkui üha enam “ühendatud”, kui füüsilised ja geograafilised vahemaad takistavad üha vähem meie suhtlust ning me kõneleme ikka enam ühtsusest ja solidaarsusest, on meie keskel üha rohkem inimesi, kes heitlevad depressiooniga või ei leia elule tähendust. Kui käsitleme maailma teadvusetute ja tahtetute osakeste määratletava – ja ettemääratava – toimimisena, on ometigi vaid loomulik ja loogiline tunda, et sellisel maailmal, ja meil enestel selles, puudub sügavam tähendus ja otstarve. Siit avanebki tee tuimusele või hedonismile. Desmet palub meil arvestada sedagi, et peljates kindlusetust peame paratamatult tooma sellele ohvriks ka oma loovuse ning seeläbi oma suurema elususe ja innukuse oma ettevõtmistes.
Ja see on Desmeti jaoks see, milles seisneb totalitarismi iva. Totalitarism ei ole mitte niivõrd üks vorm valitsemisest ja propagandast, kui eluhoiak, mis tahab kinnistada ühe ainuvõimaliku tõe. “Totalitarism on usk, et elus ja ühiskonnas saab juhtprintsiibiks olla vaid inimese intellekt,” ütleb ta. “Selle eesmärk on luua utoopiline kunstlik ühiskond, mida juhivad tehnokraadid ja eksperdid, kes oma tehniliste teadmiste toel tagavad ühiskonnamasina laitmatu töö.” (lk 175) Totalitarism on aga teostatav vaid ühiskonnas, kus enamik inimesi nõustub selle teesidega ning näeb indiviidi lõppkokkuvõttes vaid kui kollektiivi allüksust. Seetõttu on kõik totalitaristlikud režiimid ajaloos välja arenenud ajapikku ning isegi kui nad olnud ülalt suunatud, on nad jõu saavutanud reeglina just rahva keskel. “Ajaloo ambitsioonikaimad katsed,” kirjutab Desmet, “totalitaristlikust ideoloogiast tõelust luua on olnud natsism, ja enamgi veel stalinism. Nende lubaduseks oli teoks teha paradiis ning selle eesmärgi nimel peeti kõike õigustatuks: ühiskonnast väljaarvamist, häbimärgistamist ja viimaks ka ideaalile sobimatute inimrühmade tööstuslikku hävitamist.” (lk 175) Totalitarism ei saa ühiskonnas juurduda vaid juhul, kui piisav hulk selle elanikkonnast jääb toimuva suhtes tähelepanelikuks ja teadlikuks ega pelga irduda massist ka oma arvamustes ja maailmavaates – näha tõelust esmajärjekorras millegi isiklikuna. Desmet ütleb kokkuvõtteks: “Tuleviku üks kahtlemata suuremaid väljakutseid on uurida ja rakendada võimalusi, mida psühholoogilisem vaade inimesest bioloogilis-reduktsionistlikule lähenemisele alternatiivina pakub. Seismata selle väljakutse kõrgusel, on vähe tõenäosust, et leiaksime nüüdsetele või tulevastele kriisidele kauakestvaid lahendusi.” (lk 173)
[Mattias Desmet. Totalitarismi psühholoogia. Tõlkinud Raul Kilgas. Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon, 2023. 184 lk. Arvustus on algselt ilmunud ajalehes “Sirp”.]
