Hiljuti ilmus kirjastuse ESTRA väljaandel Ameerika psühhiaatri, kriitilise mõtleja Thomas S. Szaszi sulest üks 21. sajandi olulisemaid psühhiaatria ning vaimse tervise heaolutööstuse kriitikat esindav teos. Tegu on kriitilise käsitlusega, lähenemisega, mis on olnud erialases ajakirjanduses palju arvustatud ja poleemikat esile toonud. Kui siinkirjutaja 2014. aastal pöördus vastava kirjastuse juhtpersoonide poole sooviga see teos tõlkida ja välja anda eesti lugejale, ei kujutanud keegi ette, et teose tulemine meie lugeja ette võtab nii kaua aega!
Thomas S. Szaszi (1920-2012) tööd on meil vähe tuntud, veel vähem on neid ka sisuliselt loetud. Psühhiaatri ja kirjanikuna on Szaszi huvitanud vabaduse, meditsiiniäri, karistava, piirava psühholoogia, psühhiaatria kokkupuutepunktid eetika, vabaduse küsimustega. “Vaimuhaiguse müüt. Käitumisteooria alused” (1961) on autori esikteos (ja tänaseni olulisim), mis kasvas välja eksistentsiaalsest psühhoanalüüsist (Binswangeri Dasein-analüüsist) ja fenomenoloogilisest psühhiaatriast. Ühtlasi on teos äge protestireaktsioon vaimu häirete ja haiguste nosoloogilise klassifikatsiooni, institutsionaalse psühhiaatria ning ühiskonna liigse psühhiatriseerimise vastu. Szasz läheneb vaimsetele häiretele kui nonverbaalse kommunikatsiooni vormile, milles kasutatakse erilist märkide süsteemi (vaimsete häirete diagnoosid); kui reeglipärasusele, milles eriline tähendus on haigusel ja normatiivsuse sunni reeglitel; kui mängule, mida iseloomustab domineerimine (kui lõppeesmärk), isiksuse kontroll. Hullumeelsus on alati inimestevaheliste suhete karakteristika, mis põhineb ühtede inimeste tegude, motiivide ja hinnangute kardinaalsel erinevusel teiste inimeste omadest. Ajalooliselt vaadates pole inimesi paigutatud vaimuhaiglatesse mitte seetõttu, et nad on „ohtlikud“ või „vaimselt haiged“, vaid seetõttu, et nad on ühiskonna patuoinad, sundhospitaliseerimine eksisteeris juba ammu enne „vaimuhaiguste“ „ravi“. Vaimsed häired on terve, objektiivne reaktsioon hullumeelses maailmas. Psühhiaatria niisiis mitte ainult ei kirjelda oma patsiendi nn haigust, vaid määrab ka ära tema tulevase käitumise.
Szasz vaeb oma teoses erinevaid psühhiaatrilisi ravipraktikaid, küsitlusmeetodeid, karistusmeetmeid jne, paljastamaks teadlikult või teadmata neid võimumehhanisme, mis peituvad psühhiaatriaravis. Üks eesmärk dekonstrueerida traditsiooniline hullumeelsuse ja psühhiaatria ajalugu, näitamaks, et meie tänane arusaam hullusest, kannatusest, arsti, haige rollist pole midagi enesestmõistetavat ega paratamatut. Eriti oluline on, et teoses koorub välja arstkonnas endas levinud õel korporatiivsuse vaim, erialase kiusamiskultuuri näited, samuti piiritu rahaahnus, mis on osavalt maskeeritud erialasesse tegevusmaailma. Üle-üldisest võimuvõitlusest ei jää kõrvale ka psühhiaatria. Ilmekas on punavõimuga aktiivses koostöös olnud eesti psühhiaartia juhtkuju Jüri Saarma roll, mis on tänaseni allikapõhiselt uurimata. Eesti psühhiaatria koostöö totalitaarsüsteemiga on tänaseni suletud lugu, veel vähem on meil lugusi, teoseid, neist inimestest, kes sõltusid, või olid allutatud psühhiaatria võimule.Teoses avaldub “psühhiaatriline võim” oma erinevas ajaloolises olemuses, see kuulutab ühel või teisel moel ikka sedasama kõike relativeerivat peeglite mängu. Millised on psühhiaatria ja võimuorganite vahelised seosed? Kuid nii küsides muidugi ainult jätkame peegeldamist. Psühhiaatrias on igasugune tõlgendus juba olemasoleva tõlgenduse tõlgendamine. Nii näiteks ei tõlgenda Freud oma patsientide puhul mitte diagnoose, vaid alati tõlgendusi. Aga üht tuletab Szaszi vabadusele suunatud psühhiaatria meelde, et midagi muutub meie sees, ja see ei ole enam mäng. See on enese aus kogemine, kontakt on alati elu pärisosa. Igaviku ees on ükskõik, millised me oleme, milline väline roll meil ajaloos oli või on, aeg ise teeb valiku sellest, mis on ja jääb. Tšehhov on kirjutanud, et arst on veel kaduvam kui kirjanik, või mõni teine harilik surelik, aga tema kirjutatud raamatud ja teod ei ole hajuv tolm ajas.
Szaszi teos ei paku huvi mitte ainult psühhiaatria, psühholoogia ajaloo uurijatele, vaid laiemale kriitilisele lugejaskonnale. See on eriti ilmne praegu, mil naastakse samade arutelude juurde, mis kunagi erutasid suurte küsimuste lugejaid ning ka Szaszi loometöö ideoloogilisi vastaseid. Ja ometi on teosel ja lugejal palju ühist, mõlemad ületavad kaugelt tavaarutluste kogemuse ja filosoofia piirid. Szaszi debüütteos on jätkuvalt söakas, ta on heitnud kinda kogu senisele vaimsete häirete seletamistraditsioonile. Szasz tõi käibele arvukalt kriitilise psühhiaatria ja haigusfenomenoloogia mõisteid, raamat on sõõmuke nostalgiat psühhiaatria – ja psühholoogia suurest klassikast ja ajastust. Mis peamine, eestindatud teos on vaieldamatult mitme eriala klassika. Irriteeriva keelekasutusega Szaszi filosoofiline sõnamaagia on nüüd lõpuks maakeelse lugeja ees. Sisulises plaanis ühendab käeolev teos psühholoogia, elu ja filosoofia küsimuste suuri küsimusi.
Artikkel on varem lühendatud kujul ilmunud Postimehes, 9.07.2025.
Huvitav artikkel.
Pole seda raamatut lugenud, kuid võib kindel olla, et see jätab kõrvale eugeenika – see on ju “kappi surutud” teadusvaldkond.
Sordi- ja tõuaretuses võib geneetilisest muutumisest vabalt rääkida. Kuid, et inimene muutub geneetiliselt pidevalt siis see on “tabu”teema. Sellest rääkida ei tohi.
Mehed ei tohiks valida naisi ega naised ei tohiks valida mehi.
Hoopis äiapapad peaksid valima väimehi – nii on see varasemalt olnud juba sadu (võimalik et tuhandeid) aastaid.
Kõik teised variandid võivad kergesti hakata soodustama inimeste evolutsioonilist vaimset taandarengut (ehk siis: äia-papa saab oma tütrest paremini aru, et kas potentsiaalne väimees-poiss on loll või ei ole).
Siis kui abielud toimusid perekondlike kokkulepete tulemusena, jälgis koguni terve perekond tervet teist perekonda. Nii tekkis ülevaade juba selle potentsiaalse kaasa vanematest, nii nende töökuse kui ka intelligentsuse/vaimsuse osas. (vaesesse, rumalasse või veidrate kommetega peresse tütart naiseks ei antud)
See kõik pidurdas rumal-rahva paljunemist. Vaikimisi teostus kogu aeg progressiivsuse suunaline “eugeenika-projekt”.
Tänane lääne kultuur (oma praegusel kujul) on kindlalt taandarengut soodustav.
Teadupärast oli vanasti kombeks nõbudega abielluda, kas see mitte pole soodustanud geneetilist dekadentsi?
Jah, lähisugulaste abielud suurendavad geneetilist dekadentsi. Kui inimkond sai sellest teadlikuks siis üritas kirik lähisugulaste abielusid ära hoida. Lihtsalt vanem generatsioon peab olema ise haritud.
Kuid ega pole ka tänases maailmas ühtegi head mehhanismi mis aitaks geneetilist dekadentsi ära hoida.
Tänapäeval läheb tüdrukuke baari ja talle jääb seal silma see kõige ägedam möllu-mees. Ta ei suuda sellest aru saada, et milline on selle möll-mehe tegelik töökus, sihikindlus ja saavutamise tahe? Või kas see möllu-mees üldse on hiljem suuteline peret ära toitma?
Vanema generatsiooni pilk oleks selles osas tunduvalt terasem.
Ilmselt jõudsidki inimesed välja tänaste teaduslike ja tehniliste saavutusteni selle tulemusena, et juba paljude varasemate põlvkondade jooksul valis vanem generatsioon oma võsukesele kaaslaseks selle tööka ja sihikindla tüübi. See suutis toota jõukust.
Nüüd on see protsess katkenud ja pigem tagurlik.
Eliit kasutas omadega sugulusse astumist küll uhkelt ära. Siis oli kindel, et veri on puhas ja geenid asjalikud, s.h. ka ilu. No olid jah mõned mutandid, aga need visati ära valitud hooldekodudesse. Või surid “eliidi väljaõppe” käigus. Vaata Rothschilde – nemad siginevad ainult oma enda spermapangaga, et takistada enda iidsed geene “kaastunde geeniga” reostamist. Nemad tahavad olla ja igavesti jääda iidseteks külmaverelisteks “mõttetuteks sööjateks” parasiitideks. Ja nüüd süüdistavad nad maailma rahvast enda vigades.
See eliit ei püsi tavaliselt eliidina üle 2-3 sajandi (8-12 põlvkonda). “Tava”-geenid tulevad varem või hiljem sisse.
Kui geneetiline allakäik (dekadents) on ühiskonnas üldisem ja laialdasem siis sellest hakkavad pihta suuremad hädad.
Hiljuti sattus veel üks huvitav dokfilm vaimuhaigete teemal…
Nn süsteemi vastu paranoiline ja avalikult selle üle arutav “hull” sai aru, et süsteem on mäda ja teda kuritarvitati ja, et see saast, mida talle hullumajas sisse söödeti tegi tema ajutegevuse veel hullemaks. Kuidas asi lahendati? Muudeti saast veel hullemaks, lõpuks ta suri nagu kõik teisedki sealsed. Dokfilmi tegijad anti kohtusse, kuna nad jätsid hullumajast halva mulje, või nagu meie omadele meeldib öelda “näidati halvas valguses”. Seejärel pidi dokfilmi lõppu jätma teksti, et “nüüd on asjaolud seal hullumajas paremad”. Tegelt miskit ei muutunud.
Too hullumaja oli vaid äri. Saadi raha maksumaksja taskust, mõeldi välja vabandusi, et surmavat ravi määrata ja nii raha ringles.
Kaasa aitas rahva viha ja hirm teistsuguste vastu, kes said aru, et süsteem on mäda ja selles elamine ohtlik.Kes üritasid kuidagi teiste silmi avada aga ebaõnnestunult. Rahva madal intellekt on liiga tugev näitaja.
Osad määrati hullumajja ka selletõttu, et nad “põlesid süsteemis orjamisega läbi”. Tegelikult inimene polegi loodud elama Calhouni surmavannis. Vaimne protest parasiitide heaks töötamise ja rahu otsimine on täiesti normaalne, mitte vaimuhaigus.
Vanasti oli rahva külmaverelisus ka suurem. Näiteks ebavajalikke lapsi lihtsalt visati hullumajja. Seal nad surid. Ja mitte kedagi ei huvitanud, kuidas neid lapsi piinati seal surnuks.
Tänapäeval antakse antidepressante, mis pöörab “EI” ümber “JAH”-iks – antakse sulle idiootne orjatöö, mida ükski normaalne inimene ei peakski tegema aga antidepressant sunnib sind seda tegema. Inimene, kes neid tarvitab, ei saa aru, kui naeruväärseks ta ennast teeb.
Muidugi orjatöö lahendab ära ka EU-ga liitumine, lahtised piirid ja “sundimmigratsioon”, millega orjafirmad väga päri on. Sitt töö ja olematu palk töölistele aga bossid saavad elada mitmekümne inimese eest ehk siis kõigi tööliste eest. Nii on vajadus “ärganute” vaimuhaiglate vajaduse üle vajunud varju.