Kallaletung sõnavabadusele süveneb

Brüsseli tehnokraadid legaliseerivad tsensuuri kiiremini, kui oskame märgata

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toetan

Võrdlemisi vaikselt kehtima hakanud EL digiteenuste õigusakti (Digital Services Act – DSA) mõju sõnavabadusele Euroopas saab olema muserdav. DSA on justkui alasi, millel lebavale sõnavabadusele antakse vihakõneseaduste vasaraga üha tugevamaid hoope. Ja nii ei karastu mitte teras, vaid võimu autoritaarsem haare.

Paljud teavad, et totalitaarsed režiimid nagu Hiina, Venemaa jt käivad oma kodanike mõtte- ja sõnavabadusega ringi nagu kaltsuga. Kahjuks on aga vaba sõna jäämas üha rohkem jalgu osale Euroopa Liidu nomenklatuurist, kes on nihutanud EL õigusraamistikku mõtte- ja sõnaroimade karistamise suunas. EL on muutumas vähem sallivaks arvamuste suhtes, mis ei lange kokku nn ametliku konformse liiniga. Seda said tunda paljud teadlased, arstid ja ajakirjanikud koroonakriisi ajal ning vastav suundumus on süvenenud näiteks kliimamuutuste, migratsiooni ja nn vähemustega seonduvalt juba pikemat aega.

DSA kui alasi

Augustis jõustunud DSA mitmekihiline mõju sõnavabadusele on saanud vähe tähelepanu. Lihtsalt öeldes anti DSA-ga Euroopa Komisjonile õigus väänata sotsiaalmeediaettevõtete käsi, et sundida neid tsenseerima (st takistama levikut, sulgema kontosid jm) nn sobimatuid postitusi ja nende tegijaid. Euroopa Komisjon seab seega eraettevõtetele karistustega jõustatud kohustused “ebaseadusliku sisu, veebipõhise desinformatsiooni ja muude ühiskondlike riskide leviku vastu võitlemiseks”. Kui suured sotsiaalmeediaettevõtted (Facebook, Youtube, X, Instagram jm) ei eemalda sobimatut sisu, ootavad ees hiilgaslikud trahvid, mis ulatuvad kuni 6% ettevõtte globaalsest käibest. Samuti võib platvorme ees oodata ka sulgemine Euroopa Liidus.

Mõiste “ebaseaduslik sisu” alla mahub väga lai valik potentsiaalseid postitusi – võltskaupadest ja sõjapropagandast kuni võimu poolt väärinfoks kuulutatud teadeteni. Sarnast ettevõtete süsteemset survestamist rakendas ka Bideni administratsioon koroonakriisi ajal, kuid see on äsja USA kohtute poolt põhiseaduse esimese paranduse alusel selgelt hukka mõistetud. ELs on aga säärane surve nüüd seadustatud ja seda tahetakse muuta uueks normaalsuseks.

Image via Wikimedia Commons

EL määratleb väärinfoks vale või eksitava teabe, mida levitatakse ilma pahatahtliku kavatsuseta, teadlikult levitatava vale või eksitava teabe puhul on tegemist desinformatsiooniga. Mõlemal puhul lisandub avalikkuse kahjustamise mõõde ja desinformatsiooni korral eesmärk petta või kindlustada majanduslikku või poliitilist kasu.

Nende mõistete subjektiivsus on silmapaistev. “Kahju avalikkusele” või “eksitav teave” on määratlused, millele viidates saab meelevaldselt piirata sõnavabadust kriminaalõiguslike või haldusõiguslike vahenditega ja nii on mitmel pool Euroopas juba tehtud.

Lisaks, nende mõistetega kistakse meid õigusformaalsesse rägastikku, mille loosungiteks on “turvalisem internet”, “vähem vihkamist” jms, kuid mis tegelikult tähendab isikuvabaduste piiride ahendamist. Kaasnevat retoorikat kuulates võib tunduda, et väära teabe levitamisele tulekski panna piirid, seda teha on lihtne ja valitsusaparaat ongi selleks, et teostada teabekohtuniku rolli. Kes siis valet sallida saaks!

Paraku on säärane käsitlus võõras ja kahjulik õigusriigile, kus põhiseaduse alusel hinnatakse sõnavabadust kõrgemalt kui võimu “võitlust” väärteabe levimisega. Lisaks on see ka ebareaalne, sest leida objektiivset teabekohtunikku huvigruppidest kubisevas egotsentrilises demokraatias on rohkem kui keeruline. Pealegi, iga samm säärasel teel toimub vabaduste arvelt ja ühe sammu tegemine viib järgmise piirangu või sunduseni. Väärteave ja desinformatsiooni on ühiskonnas tihti sümptom, mitte haigus ise ning sellega tegelemine märksa keerukam, kui võimud ette kujutavad.

EL bürokraadid tunnistavad ka ise silmapaistvaid raskusi nende ebamääraste mõistete sisustamisel. Nii tõdetakse, et juba praegu on raske saavutada ELi siseselt kokkulepet, millist sisu loetakse desinformatsiooniks, kuna tõlgendused problemaatilise, kahjuliku või isegi ebaseadusliku sisu üle sõltuvad suuresti konkreetsetest poliitilisest ja kultuurilisest kontekstist ning eri riikide õigustraditsioonidest. Peamine erinevus desinformatsiooni ja väärteabe vahel seisneb kavatsuse olemasolus, kuid raske on määrata kõigil võimalikel juhtudel kindlaks, kas on olemas või puudub kavatsus eksitada või tekitada kahju. Lisaks ei ole selge, kes ja kuidas peaks tegema kindlaks “märkimisväärse kahju avalikkusele”.

Desinformatsiooniga võitlemist on selgitatud sooviga tõkestada tahtlikke ründekampaaniaid ehk ELi vastaste riikide (Hiina, Venemaa jt) propagandat. Paraku on see Euroopas kiiresti laienenud ka teistesse valdkondadesse, sest kiusatus libiseda välisvastasega võitlemisest sisekriitikute tsenseerimisele on paraku tugev. Desinformatsiooniks peetakse näiteks nii CO2-keskse kliimanarratiivi kritiseerimist, väärinfo levitamist olulistel teemadel nagu valimised ja parteipoliitika kui teavet Covid-19 ja terviseväidete kohta.

Toeta

X ei taha alluda

Elon Muski X ei taha alluda sõnavabaduse piirangutele (U.S. Air Force photo by Trevor Cokley via Wikimedia Commons)

Värske Euroopa Komisjoni uuringu kohaselt olevat X (endine Twitter) suurim desinformatsiooni levitaja, järgneb Facebook. Selle väljaselgitamiseks analüüsiti 100 väärinfoks nimetatud väidet Poolas, Slovakkias ja Hispaanias. Millised aga need 100 väidet olid, jääb salapäraseks. Uuringus on vihjatud paljudele teemadele nagu migratsioon, lasteröövid, tervishoid, kliimamuutused, identiteedikriisiga seonduv ja Venemaa-Ukraina sõda1.

Selle uuringu alusel andsid Komisjoni tippametnikud X-le avaliku hoiatuse allumiseks. Tõekuulutajateks on seejuures nn faktikontrolli organisatsioonid, mille hinnangute alusel eristatakse õiget teavet väärast. Nende hammustust on saanud tunda paljud arvajad, näiteks sildistas Facebooki faktikontroll Leadstories vääraks ühe vanima meditsiiniajakirja British Medical Journal artikli, mille toimetajad pöördusid seepeale jõulise protestiga otse M. Zuckerbergi poole.

X-i omanik Elon Musk peab vaba sõna kaitsmist oluliseks ja nii astus X kevadel välja EL desinformatsiooniga võitlemise tegevusjuhendist (Code of Practice). Seetõttu on X teeninud ära Komisjoni erilise pahameele ja Muski survestatakse, et ta tooks kurikuulsa “sisumodereerimise” (loe: tsenseerimise) tagasi nüüd talle kuuluvale platvormile.

Ka USAs on valitsusvõim survestanud sotsiaalmeediat tsensuuri rakendamisele, kuid ainult salaja, mitte avaliku poliitikana. Lisaks kukkus seal 2022. aastal haledalt kokku Bideni administratsiooni katse luua spetsiaalne desinformatsiooniga tegelemise ametkond, mis sai tegutseda vaid mõned kuud. Põhjuseks võis eelkõige olla sõnavabaduse tugev põhiseaduse kaitse (esimene parandus), mis oli aluseks erinevate arvajate jõuliseks reaktsiooniks säärase autoritaarse algatuse vastu.

ELs seevastu on tehnokraatliku bürokraatia suur võim, poliitilise vastutuse puudujääk ja märksa kehvem seis sõnavabaduse kaitsega, mistõttu saab vastuseis säärastele tsensuurikavadele tekkida liikmesriikide seest. Selle teostamine on seetõttu praktikas keerukam, kuid võimalik, kui Euroopa ühiskondades saadakse adekvaatselt aru, kuidas ja milliste vahenditega on asutud vaba sõna Brüsseli juhtimisel ahendama.

Vihakõne kui vasar

Iga vastutustundlik arvaja peaks võtma väga tõsiselt seda eraettevõtete kätega teostatavat sõnavabaduse piiramist ja astuma selle takistamiseks välja. DSAga tehakse uks lahti järgmistele piiramistele, sest tsensuur Euroopas on levimas ja paljud näited peaksid olema äratuskellaks ka uskmatutele.

Saksamaal võeti 2017. aastal vastu nn võrgustiku jõustamise seadust, mida on võtnud seejärel eeskujuks autoritaarsed režiimid maailmas. See seadus on olnud inspiratsiooniks ka DSA koostamisel. Saksamaal on viimastel aastatel algatatud sadu kriminaalmenetlusi ja politsei tunginud nende inimeste kodudesse, kes on jõuasutuste meelest levitanud sotsiaalmeedias “vihkamist”. Ühendkuningriigis vahistati hiljuti linnavolinikust poliitik sõnavabadust toetavate sotsiaalmeedia postituste tõttu. Soome pikaaegne parlamendiliige Päivi Räsanen, kes sai avalikult piibli tsiteerimise eest kriminaalsüüdistuse, on tunnistanud, et ei oleks osanud kunagi ette kujutada, et enda osalusel vastu võetud seadust kasutatakse tema kirjutiste vastu. Prantsusmaal on läinud prokurörid kriminaalmenetlusega kodanike kallale, kes on protestiks pilanud riigijuhte või ei ole sõnavalikuga hoolsad näiteks migrantide suhtes.

Iirimaal on hetkel parlamendis eriti vastuoluline vihakõneseadus, mis muuhulgas võimaldab karistada ka nn eelkuriteo eest ehk juhul, kui keegi valmistab või omab materjali, mis võib tõenäoliselt õhutada vihkamisele mingi grupi vastu. Hispaanias on kriminaalselt karistatavad mitmed erinevad sõnaroimad nagu vihakõne, moraalse puutumatuse vastased süüteod, oht avalikule korrale, solvangud või laimamine, rahvatervise vastased kuriteod. Inimesi võidakse üha enam mõista vangi nende meelsuse ja arvamuste pärast. Tavameedia nendest näidetest tihti ei räägi, kuid sotsiaalmeedia seni veel selle võrra rohkem.

Eesti võimuloleva salga püüdlus suruda parlamendis läbi vihakõneseadus teeb ukse lahti sarnasele allakäigule. Vihakõneseaduse ebamääraste mõistete kriminaalõiguslik legaliseerimine viib ühiskonnas säärase repressiooni ja enesetsensuuri laiendamisele, mida näeme mitmetes Euroopa riikides. Mida küll peab üks kohusetundlik prokurör järeldama sellisest vihakõne eelnõu kriminaalõiguslikust sättest nagu: “karistatav on tegu, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist. See on märg unistus neile autoritaaridele, kes soovivad ideoloogilisi oponente ja teisimõtlejaid vaigistada ning suruda ühiskonda ühetaolisse mõtte- ja arvamusmustrisse. Selle unistuse osaks on ka need võimalused kontrolli laiendamiseks, mida võimaldab tehisintellekt ja muud tehnoloogilised vahendid.

Kaugeltki ei ole hilja jätta ühiskonnale kahju tegemata. John Stuart Mill on öelnud tabavalt, et tuleb arvestada, et kui mõnd arvamust sunnitakse vaikima, siis saame vaevalt ju lõpuni kindlad olla, et see arvamus ei võiks väljendada tõde. Seda võimalust eitada tähendaks eeldada enda eksimatust.

Artikkel avaldati algselt ajalehes “Postimees” 12.oktoobril 2023

Toeta

1 Uuringus sõnastatud just selliselt, mitte näiteks Venemaa agressioon Ukrainas.

Vabaduste portaal on loodud ja toetatud inimeste poolt nagu Sina.
Liitu vabadused.ee toetajatega
Toetan
Telli järgmine artikkel oma e-posti aadressile

Me hindame sinu privaatsust ja ei jaga sinu kontaktandmeid mitte kellegi teisega. Tutvu meie privaatsustingimustega.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare