Katkenud ühiskond: viis aastat pärast koroonakriisi

Üks mu Nigeeriast pärit sõber rääkis mulle kord, kuidas oli noore mehena, riigi kodusõja päevil, jalutanud üks hommik oma küla taha jõe äärde ja näinud, kuidas jõgi oli täis seal hulpinud laipu. Kogemus mõjus talle nii sürreaalselt ja šokeerivalt, et ta ütles, et tal läks ligi kakskümmend aastat, enne kui suutis sellest kellelegi rääkida või peaaegu et uskudagi, et see, mida ta oli näinud, oli olnud päris, ja mitte lihtsalt halb unenägu. Ta nendib, et isegi viiskümmend aastat hiljem valitseb tema kodumaal kodusõja teema ümber vaikus – sõda oli ära, jõed olid laipu täis, aga niipea kui sõda läbi sai, ei tahtnud enam keegi sellest midagi teada.

Õnnelik lõpplahendus või posttraumaatiline stress?

Sel kevadel möödub viis aastat ajast, mil pea kogu maailm koroonakriisiks peatus – ühiskonnad lukustusid, majandused tardusid ja takerdusid, inimesed panid maskid ette ja peatselt puhkes “vaktsiinikonflikt” selle üle, kes ikka on hooliv inimene ja kes mitte. Kas olete märganud, et juba mõnda aega ei taha keegi sellest enam midagi rääkida? Kui mõni üksik erand välja arvata, pole me näinud seda peegeldumas telesarjades või teatrilavastustes, see pole haaranud meie kirjandust ega kunsti, ja poliitmaastikul lasti, spordimetafoori kasutades, mängijail endil tagantjärele otsustada, milline oli maha peetud matši tulemus või milliste reeglite järgi seda õieti peeti – ehk et kunagine teadusnõukoda otsustas põhimõtteliselt ise, kas nende tollane töö oli pädev või mitte. Sellega oli teema justkui lõpetatud. Viimaseks keeldus parlament ka koroonavaktsiinide ohutuse hindamiseks uurimiskomisjoni moodustamisest.

Võib-olla on mu võrdlus laipe täis jõest ja kodusõjast ülepakutud – keegi kannatas rohkem ja keegi vähem, aga pealtnäha oleme ju täna ometi tagasi normaalsuses ja elame oma igapäevast elu nagu enne. Või kas ikka oleme? Kas ikka elame? Koroonakriisi puhkedes kõlas ju hulganisti hääli, mis võrdlesid seda just sõjaolukorraga; õigupoolest toimis ju ka seadusandlus sel ajal paljuski sõjaseadusena, kus valitsus sai langetada meie kõigi elusid drastiliselt puudutanud otsuseid ilma, et parlament (või keegi teine) oleks saanud nende üle arutleda – öeldi, et arutlemiseks pole aega. Vahel tundub, et oleme selle kõik tänaseks unustanud ja kui küsida, miks, siis näib silmapiiril terendavat kaks võimalikku vastust – probleem sai lahendatud, strateegia oli edukas ja kaasav, me kõik olime ühiskonnana sellega nõus ja võime seega endaga rahul olla. Teine ja hulga usutavam vastus tundub mulle aga see, et kogeme täna ühiskonnana, moel või teisel, traumajärgse stressi sündroomi ega soovi oma valulike kogemuste juurde uuesti naasta. Viimasel juhul tuleb aga paraku arvestada, et mööda meie aja jõge hulpivad psühholoogilised laibad jäävad sinna sedasi veel kauaks ujuma, kuna oleme nad ise olematuiks tunnistanud. Tunnistanud nad kõik omamoodi unenäoks.

Proovin seepärast alljärgnevalt lühidalt reflekteerida mitte niivõrd koroonakriisi teaduse, kui selle sotsiaalse tasandi üle – selle üle, mida kriis meile meie kohta ühiskonnana näitas ning kas ja kuivõrd oleme olnud nõus neid seiku tunnistama. Loomulikult ei ole siinne, tollase olukorra komplekssust arvestades, kõikehõlmav vaade, aga vast siiski mõne aspekti puudutus, mis vääriksid peatumist.

“Meid ei huvita sinu tahe!”

2020.-2022. aasta kriisis tundub mulle oluline eristada kahte suurt perioodi: 2020. aasta, kui viirus levima hakkas ja maailm sellele ehmunult reageeris, ning 2021. aastal alanud vaktsineerimiskampaania ehk ühiskonna survestamine viiruse alistamiseks konkreetset vaktsiini vastu võtta. Erinevus nende vahel on suuresti see, et kuigi ka esimese perioodi meetmed olid drastilised ja vahel drastilisemadki kui hiljem, kehtisid need ühtviisi kogu ühiskonnale ega põhjustanud seetõttu ka üldist sotsiaalset lõhenemist. Vastupidi, efekt võis olla osati isegi ühendav – usuti, kui me kõik korraks pingutame, jõuame lahenduseni. Teine periood, kus inimese võimalused ja õigused ühiskonnas seati sõltuvaks tema vaktsineeritusest, lõi aga ühiskonna kahte lehte, kes peagi üksteise peale – kes rohkem, kes vähem – näpuga näitama hakkasid. Arvamuste paljususest sai korraga õiguste erinevus, ja seeläbi ka konflikt.

Kriisi üheks drastilisemaks, aga samas ka iseloomulikumaks tsitaadiks jäi minu jaoks teadusnõukoja liikme Andero Uusbergi soovitus, et inimestele, kes ei soostu end antud viiruse vastu uue mRNA teraapiaga vaktsineerima, tuleb selgeks teha, et “meid” ei huvita, mida nad tahavad. Et selline mõtteavaldus tuli inimeselt, kes on erialalt psühholoog, lisab sellele ehk täiendavagi rõhu, aga sisuliselt edendas sama strateegiat kogu tollane valitsus. Teisisõnu avaldus ühiskonnas (ja poliitikas) hoiak, et ühel ja väidetavalt arukamal poolel oli õigus või vaat et kohustus teisele poolele ette kirjutada, kuidas nood peavad toimima ja milliste reeglite järgi elama. Sama meelsus väljendus ka meie varasema peaministri Andrus Ansipi sõnavõtus, kes rääkis sellest, kuidas inimesi tuleb “pidada”, ehk nõudis vaktsineerimata elanikkonna kõrvaldamist avalikust ruumist. Mida selle juures ei märgatud, oli see, et säärane hoiak tähendas inimese keha kuulutamist riigi (kui lõpliku otsustaja), mitte enam inimese enda omandiks.

Sellega sai löögi ka senine sõnatu ühiskondlik kokkulepe inimese ja tema keha autonoomsusest, või õigupoolest ehk üldse usk leppesse inimeste vabaduste ja õiguste võrdväärsusest ühiskonnas. Ühe poole argument, et kui küsimus on teiste inimeste eludes, siis tavapärased, “rahuaegsed” kokkulepped ei kehti ja pole moraalne nõuda vastupidist, jättis arvestamata enam kui reaalse võimaluse hirmus ülepaisutatud ohutajust. Aga ka tõsiasja, et inimese autonoomia säärast loovutamist polnud põhiseaduses kunagi sätestatud, ega oldud seesugust nõusolekut ühiskonnalt ka ühelgi muul moel küsitud. Osade inimeste usalduskriisi oma riigi ja võimu suhtes võib selle järel pidada vaid loogiliseks jätkuks – kui inimesele hakata temalt endalt maksudega kogutud raha läbi keelama või kitsendama tema otsuseid omaenda keha ja eluvalikute üle, ei tule vist ülearu imestada, kui ta kaotab tulemusena oma sotsiaalse osadustunde riigivõimu ja ühiskonnaga.  

Mis siis läks valesti?

Kui vaadata tänaseks ilmunud erinevaid teadusuuringuid, mille üheks väga arvestatavaks kokkuvõtteks on USA Kongressi erikomisjoni raport – mis, olgu igaks juhuks öeldud, ilmus juba eelmise valitsuse ajal 2024. a. sügisel –, siis kinnitavad need meile, et enamus koroonakriisis kasutatud meetmeid ei toonud loodetud ja lubatud kasu. Paljudel juhtudel olid kaasnenud kahjud isegi oluliselt suuremad kui mistahes saadud hüve. Näiteks ei andnud maskid raporti hinnangul reaalset kasu ega kaitset, kuigi neile kulutati sadu miljardeid; halvematel juhtudel võisid need põhjustasid hoopis uusi, sh psühholoogilisi probleeme, rääkimata keskkonnasaastest. Vaktsiinid, mis võisid aidata küll mõnd riskigruppi, ei olnud kaugeltki nii “tõhusad ja ohutud” kui oli lubatud – nad ei peatanud viiruse levikut ja nende suhtes on tänaseks raporteeritud rekordiline arv kõrvaltoimeid ja surmajuhtumeid. Õigupoolest on Pfizer tänaseks tunnistanud, et enne müügiloa saamist ei oldud toote mõju viiruse leviku peatamisele isegi testitud, mis tähendab, et soovitused vaktsineerida end “vanaema kaitseks” ei saanud kuidagi põhineda teadusandmetel. Veidi hilisem, delta-tüve aegne statistika näitas aga juba selgelt, et vaktsiini mõju nakatumise vastu oli lühiajaline ja nõrk, mistõttu polnud nn vaktsiinipassidel ja seotud vallandamistel tegelikku teaduslikku alust. Tõstatus ka üldisem küsimus, et kui aastakümnete pikkustest pingutustest hoolimata polnud seni suudetud luua ühtegi vaktsiini, mis peatanuks mõne hingamisteede viirushaiguse leviku, kust tekkis nüüd üldse usk, et uued, kiirkorras arendatud vaktsiinid seda suudavad?

Eraldi küsimuseks on meetmete majanduslik mõju. Ühiskondade lukustamine ajas nii meil kui mujal põhja suure hulga (väike)ettevõtjaid ja koondas seeläbi üha enam resurssi (tihti välismaiste) suurtootjate kätesse, millest kohalik väiketootmine – muuhulgas üks meie julgeoleku garantiisid – pole tänaseni toibunud. Meetmeteks jagatud raha ohjeldamatu juurdetrükk tõi samas kaasa inflatsiooni ja sellest tingitud täiendavad majandusraskused. Lisaks on küllap oluline märkida viiruse päritolu küsimust – kui algul oli suurematel meediaplatvormidel suisa keelatud arvata, nagu võinuks see pärineda laborist, siis tänaseks on viiruse laboripäritolu teiste hulgas üsna kindlasõnaliselt kinnitanud briti tollane peaminister Boris Johnson. Mis tekitab omakorda põhimõttelise küsimuse vastutusest kriisi puhkemise osas. Suurimad kannatajad olid tekkinud olukorras aga kindlasti lapsed ja noored, kelle haridusse ja sotsiaalsesse lävimisse jäi auk, mis võib mõnel puhul neid mõjutada kogu ülejäänud elu – olgu näideteks lukustuste ajal üles kasvanud lapsed, kes ei suutnud veel kooli minneski oma nimele reageerida, või kuidas suur hulk koolilapsi, Ühendriikide näitel, pärast kriisi enam kooli ei naasnudki. Enamasti kehtis ka reegel, et mida madalamast ühiskonnaklassist keegi pärit oli – ehk midagi raskem tal niigi oli juba toime tulla – seda rängemalt antud kriis teda räsis.

Miks valet uskuma jäädi?

Miks siis aga ühiskond oma enamuses kõigi nende meetmetega leppis? Põhjuseid võib olla siin mitmeid, nt hakkasid võim ja selle palgatud eksperdid aja möödudes üha jõulisemalt propageerima ennast kui ainutõde ja pisendama mistahes vastuseisu. Kaude toimis küllap ka häbimärgistamine loosungitega nagu “aitäh, et hoolid”, mis andsid mõista, et valitud poliitikale vastuseisja on juba inimesena “hoolimatu”. Ilmselt kaasnes paljudele hirm sotsiaalse ja vaimse üksijäetuse ees, mõnelgi puhul aga küllap palju pragmaatilisemad kaalutlused – hirm töökoha või eneseteostusvõimaluste kaotamise ees.

Sellest kõigest enam tuleks aga küllap kriitiliselt otsa vaadata viisile, kuidas kriisi meedias kajastati. Nii näiteks kuulsime vaktsineerimiskampaania ajal igal õhtul uudistest, kui palju haiglasse sattunuist olid vaktsineeritud ja kui paljud mitte, kuigi tegelikult oleks pidanud kohe ära märkima ka kolmanda kategooria – selle, kui paljud haiglasse sattunuist olid haiguse varem läbi põdenud. See number olnuks tõenäoliselt nullilähedane, kuna isegi vaktsiinide apologeet ja rahastaja Bill Gates leidis ühel hetkel, et haiguse läbipõdemine toimib kahjuks ise omamoodi vaktsiinina. Ehk et teadusele tuttavaim tugi – loomulik immuunsus – tühistati ametlikust võrrandist. Samamoodi tuleb surmade korral otsa vaadata tõele, et nende hulka arvati pikka aega ka need, kus lahkunul tuvastati surres positiivne koroonatest, kuigi surm ei pruukinud viirusega kuidagi seotud olla. Rootsi tollane peaepidemioloog Anders Tegnell on näiteks leidnud, et statistikasse läinud koroonasurmadest sai viiruse kindlalt nende põhjuseks määrata vaid umbes 10-20% juhtudest ning vähemalt pooltel puhkudel polnud surmadel viirusega ilmselgelt mitte mingit põhjuslikku seost.

Ei saa ka päriselt öelda, et seda kõike teame me ainult tagantjärele: arvukate teadustunnustustega pärjatud John P.A. Ioannidis, Stanfordi Ülikooli epidemioloogiaprofessor, hoiatas näiteks kohe 2020. a. märtsis, et rangeteks meetmeteks puuduvad piisavad teadusandmed ja ohuhinnangud on tõenäoliselt liialdatud. 2020. a. oktoobris kirjutas maailma vanima meditsiinialase teadusajakirja British Medical Journal vanemtoimetaja ja Marylandi Ülikooli tervishoiuteenuste uurimise kaasprofessor Peter Doshi, kuidas vaktsiinitootjate kavandatud uuringutest pole kuidagi võimalik saada vastust, kas need ikka hakkavad vaktsineeritavat kaitsma nakatumise ja raske haigestumise eest või mitte. Brittide teadusühingu Royal Society poolt 2013. aastal üheks kõigi aegade olulisemaks naisteadlaseks tunnistatud ning karjääris ka ise vaktsiinide loomisega tegelenud Oxfordi Ülikooli epidemioloogiaprofessor Sunetra Gupta panigi seepärast südamele, et süsteemselt süstitaval vaktsiinil ei saa juba olemuslikult olla võimet hingamisteede viirushaiguse levikut peatada. Ta rõhutas ka, et absoluutselt igal vaktsiinil on teatud oht kõrvalmõjudeks ning noorte tervete inimeste vaktsineerima survestamine on seetõttu antud juhul ebaeetiline, aga ka pragmaatiliselt mõttetu. (Määratledes “noori” oma avaldustes enamasti kui alla 50-aastaseid inimesi.) Sellised teadmised aga paraku meie massimeediasse ei jõudnud ning inimesele, kes ise täiendavat infot otsida ei jõudnud või osanud, jäigi seetõttu pilt tihtipeale just nii puudulik kui puudulikult see talle ette maaliti.

Tasunuks ju muidu otsa vaadata kasvõi kõige lihtsamale statistikale – vaktsineerimiseelsed suremusnumbrid (ja needki võivad Tegnelli eeltoodud ütlust arvestades olla tugevalt liialdatud) olid koroonas vanusegrupiti järgmised: vanuses 0-19 0.0003% (ehk üks juhtum kolmest miljonist), vanuses 20-29 0.003% (üks juhtum kolme sajast tuhandest, jne), vanuses 30-39 0.011%, vanuses 40-49 0.035%. ja vanuses 50-59 0.129%. Alles vanuserühmas 60-69 toimub märgatav hüpe ja protsent on 0.501%. Tuleb aga märkida, et kõrgemas vanuses on suremuseoht paratamatult oluliselt suurem ka nt gripi või teiste sarnaste viiruste puhul. Mis tähendab, et väljaspool riskigruppe – eakaid ja kaasuvate vaevustega inimesi – koroonaviirus, kuigi ebameeldiv, mingit erakorralist riski tegelikult ei kujutanud.

Tagasihoidlikult väljendudes võiks seega öelda, et oleksime riigina saanud toimida palju paremini ning et üks, mis väidetavale hoolivusele rõhudes kaduma läks, oli vastastikune kaastunne.

Ühiskondlik muutumine või tegelikkuse paljastumine?

Siit jõuangi oma põhilise küsimuse juurde: näib tänaseks ilmne, et ühiskond koroonakriisi läbi muutus. Kahtlen, et leiduks väga palju vastuvaidlejaid arvamusele, et oleme täna polariseerunumad kui varem ning et inimeste sotsiaalne ja poliitiline “valulävi” – kui hinnata kasvõi selle järgi, kui kergesti ja kirglikult millelegi sotsiaalmeedias reageeritakse – näib täna märksa madalam. Raske on öelda, kas koroonakriisi ja selle käigus rakendatud poliitikaid saab tingimata pidada selle põhjuseks või tõi kriis lihtsalt esile ühiskonnas juba varem peidul olnud maailmavaatelise lõhe. Kahtlustan ise pigem viimast, aga tahaksin nii või teisiti alljärgnevalt otsa vaadata mõnele kriisis avaldunud sotsiaalsele tendentsile.

Esiteks, kuigi lääne liberalistliku ühiskonna peamise alustalana on selle algusest saati nähtud indiviidi ja tema vabadust, ilmutas kriis üsna selgelt, et tegelikult on meiegi tänast lääne ühiskonda juhtiv väärtus mitte individualism, vaid kollektivism. Nagu ülaltoodud näited ilmestavad, ütles võim – ja need, kes sellega nõustusid –, et mitte indiviid ei ole ühiskonna ülim hüve, vaid seda on kollektiiv, ning need, kes sellega ei nõustu, tuleb ühiskonnast – kollektiivist – välja arvata. Või siis survestada neid seni, kuni nad kuuletuvad – muud teed sidususele ei ole. Olgugi, et seesama ühiskond oli seni rääkinud palju mitmekesisuse väärtusest, selgus nüüd, et see taotlus ei hõlma nt teaduse või ka laiemalt maailmavaadete mitmekesisust, vaid ikkagi ainult sellist mitmekesisust, mis ei ohusta olemasolevat poliitilist ja ideoloogilist status quo’d. Sama hoiakut näeme tänaseni avaldumas teisteski ühiskondlikes või maailmavaatelistes küsimustes, kus endast erineva tunnetuse suhtes ollakse tihti hävitavalt kriitilised, seda sagedamini ehk isegi poliitilise sfääri nn liberaalses või progressiivses tiivas. See tähelepanek tundub mulle oluline, sest väljusime ju suure pingutusega kolm kümnendit tagasi senisest kollektivistlikust maailmakorrast – kommunismist – just selleks, et luua teistel alustel toimiv ühiskond. Ent koroonakriisis näis, nagu oleksime sihiks seadnud hoopis uue kollektivismi või konformismi, kus arutelu on taaskord taunitud nähtus. Ja seda piirini, kus isegi teadust asub otsustama “konsensus”, olgugi et selline mõiste on otseses vastuolus teaduse ja tõe kui sellise loomupärase olemusega.

Selle põhjuseks võib olla teine kriisis avaldunud tendents: arvestatava hulga inimeste janu lihtsustatud maailma, sealhulgas lihtsustatud moraalsuse järele. Teisisõnu ilmnes, milline osa üldsusest on valmis leppima ülalt etteantud jaotusega heast ja halvast, kui selline joondumine vabastab nad isiklikust moraalsest vastutusest oma otsuste ja seeläbi ka eksimuste eest. Tuli välja, et see osa oli üsna suur. Avaldus soov pigem must-valge kui pool- ja veerandtoonides maailma järele, sest esimeses elada ongi oluliselt lihtsam. Niisiis pidid ka vaktsiinid olema kas ühemõtteliselt head või halvad, ja lõpuks sedasama ka inimesed, kes nendega nõustusid või mitte. Ka ühiskondade lukustused pidid olema jäägitult head või halvad, ning neid kehtestanud võim seeläbi samuti kas hea või halb. Ja kes oli kord juba seisnud oma mõttes “headuse” poolele, ei saanud sellest enam säärases must-valges maailmas taganeda, kuna see tähendanuks, et nende isiklik vastutus oma otsuste (või otsustamatuse) eest polnud tegelikult siiski kuhugi kadunud ning eksimuse tunnistamine – mis oleks muul juhul väljendanud vaid inimlikkust – muutus paljude enesetajus seetõttu justkui märgiks omaenda moraalsest rikutusest. Veidi liialdatult võiks öelda, et oma alateadvuses hakati nõnda looma moraalset “üliinimest”, kes seisab absoluutselt alati õigel poolel.

Küllap see tegigi võimalikuks tähelepanu kaotuse kriisi potentsiaalsete kaasuvate kahjude suhtes: müstilisel moel teati kohe, et vaktsiinidel, mille katseaeg polnud veel lõppenud, ei olnud mingeid kaasuvaid riske, et meetmetega päästetud elud kaalusid igal juhul üles mistahes arvu kaotatud täisväärtuslikke eluaastaid, et lastega ei juhtunud midagi, kui nad omaealistega vabalt suhelda ja mängida ei saanud, jne, jne. Vastupidine tähendanuks paratamatult moraalsete pooltoonide territooriumile astumist ja seeläbi vastutuse kandmist potentsiaalsete hüvedega kaasnenud potentsiaalsete ja kohati ka pöördumatute kahjude eest.

Vastutustundlik individualism ja kuuluvustunne

Tuleb siinkohal muidugi lisada, et ka individualism ei tähenda, nagu poleks olemas midagi säärast nagu “suurem” või “üldisem hüve”, mille nimel teatud olukordades isiklikud vabadused ohverdada – küll aga seda, et indiviidile peab alati alles jääma tema isiklik ruum eneseteostuseks enda valitud (vägivallatute) veendumuste kohaselt. Ainult nõnda saab ühiskonnas seda läbiva joonena säilida inimlikkus, ehk olukord, kus me võime küll kellegagi mitte nõustuda, ja seda vahel ka põhimõttelistes küsimustes, kuid adume ometi, et oleme kõik osa ühest samast ühiskondlikust tervikust. Ning et selle terviku harmooniliseks toimimiseks tuleb igaühele tema isiklik valik alles jätta, sest me ei tea kunagi ette, millal võib tekkida ühiskondlik vajadus toetuda just nendele indiviididele. Kollektivism seevastu määrab kõik endast ideoloogiliselt erineva automaatselt “paheks” ja halvemal juhul isegi dehumaniseerib selle (lakkab teist indiviidi käsitlemast kui endaga a priori võrdseid õigusi omavat elusolendit). Kollektivismil on seeläbi paratamatult ka teatud religioosse fanatismi tunnused – nõida saabki ju tuleriidale saata vaid siis, kui on ollakse otsustatud, et ta pole päriselt inimene.

Kolmanda avaldunud tendentsina võis märgata aga inimeste kuuluvustunde muutumist võrreldes möödanikuga. Koroonakriis ja ka sellele järgnenud periood näivad ilmutavat, et Eestiski ei ole paljude inimeste jaoks nende esmane kuuluvustunne seotud enam mitte niivõrd maa, rahvuse või riigiga, vaid mõne üldisema ideoloogilise liikumisega – piltlikult öeldes ollakse esmajärjekorras nt vasakpoolsed või parempoolsed, või ollakse mingi üldse globaalse suundumuse toetajad ja sellest osa võtjad, olgu sääraseks suundumuseks siis nn rohepööre, vabad sooidentiteedid või mis iganes muu trend. Ning alles seejärel tuntakse ja tähtsustatakse oma kuulumist väiksemasse kogukonda nagu rahvus, riik, piirkond, linn, küla jne. See ongi küllap ajend, mis lubab inimesel olla leppimatult kriitiline oma naabri suhtes, aga kaitsta narratiivi või vaadet, millega tal võib-olla mingit isiklikku “silmast-silma” kokkupuudet polegi. Säärase tajumuutuse äärmuseks saab lõpuks see, kui ennast hakatakse esmajärjekorras määratlema mingi “kollektiivi” või liikumise esindajana, kui et eraldiseisva sõltumatu indiviidina – kelle olemust ongi ju oluliselt keerulisem määratleda.

Olemasolu, mitte elu hoidmine

Mõnes mõttes paljastas koroonakriis ka tegelikkuse meie ühiskonna hetke ideaalidest ning selgus, et need on tihti vastuolus avalikkuses esitatud kuvandiga. Nii öeldi meile näiteks kriisi ajal ikka jälle, et kõige tähtsam väärtus on tervis, aga ometi ei meenu kriisi ajast õieti kordagi, kui keegi otsuselangetajaist oleks tervise mõistet avalikkusele lahti mõtestanud. Ei meenu üleskutseid vabaneda ebatervislikest harjumustest – nt loobuda suitsetamisest –, tarbida alkoholi ainult väga mõõdukalt, toituda tervislikult, hoolitseda oma liikumisharjumuste eest, karastada ennast jne. Ei meenu viiteid WHO enda põhikirja ütlusele, et “tervis on täieliku füüsilise, mentaalse ja sotsiaalse heaolu seisund ning mitte üksi haiguse või põduruse puudumine.” Tervis, samamoodi nagu kõik muu, oli korraga taandatud ainsale must-valgele kriteeriumile: vaktsineerimine või sellest loobumine.

Üks loosung või väide ses kriisis oli ka see, et iga elu tuleb kaitsta ja iga surm on traagika. Muidugi, täpselt nii see ongi. Aga ometi näitasid mõnedki valitud strateegiad unustust elamise laiemast tähendusest, ehk sellest, kuidas “elamine” ei ole tingimata seesama kui “olemasolu”. Võib ju näiteks küsida, kui paljud meist valiksid päriselt pikaajalise, kuid tegevusvõimetu eksistentsi mõnevõrra lühiajalisema ja täisvõimelise elu ees – kui kellelegi hüpoteetiliselt sellist valikut pakutaks? Või kui paljud meist elavad ja tegutsevad ainult puhtalt oma eksistentsi kui sellise nimel, ühegi kaugema sihita? Südamepõhjas teame ilmselt kõik, et mitte igasugune olemasolu ei ole veel päriselt elamine ja see ongi see, millele rõhuti näiteks Rootsi (muust maailmast teistsuguses) strateegias – kuidas ülejäänud elu ei saa ühiskonnas kriisi tõttu seisma jääda, sest muidu on ka sellel oma tagajärjed. Meil jäi seevastu kohati lausa mulje, nagu oleks alles esmakordselt avastatud, et iga elu lõpeb paratamatult surmaga, ning nõnda toimitigi retoorika järgi, millest võinuks arvata, et konkreetsesse viirusse haigestumata on “eluga” kõik korras ja kõik riskid maandatud. Sellega kaasnes seejärel veel teinegi illusioon, nagu oleks iga koroonaviirusest päästetud elu igal juhul rohkem väärt kui mõni teine, nt depressioonis sooritatud enesetapule kaotatud elu – sest viimastest ei tahetud eriti rääkida, olgugi et suitsiidsete noorte arv kriisis oluliselt kasvas.

Mis oli aga ehk koroonakriisi suurim avalik vale? Vahest just see, et me kõik tulime sellest üheskoos läbi. Tegelikult ei pandud enamasti tähelegi, kui keegi “vankrilt” maha pudenes. Halvemal juhul rõõmustati selle üle.

Kuidas edasi?

Kanada Lääne-Ontario Ülikooli endine eetikaprofessor Julie Ponesse kirjutab oma raamatus “Our Last Innocent Moment”, et trauma olemasolu eitamine on kannatajale tihti suuremgi trauma, kui traumaatiline sündmus ise. Kui sõjas käe või jala (või sõbra) kaotanud sõdurile öeldaks, et ta pole tegelikult midagi kaotanud ning tal pole seepärast õigust rääkida traumast, oleks selle tulemuseks võõrandumistunne. Ka koroonakriisi analüüsis on tänaseni väga vähe avalikult tunnistatud, et mingi trauma või ülekohus üldse aset leidis. Need, kes läbisid kriisi valutult, ei soovi teada, et see kellelegi teisele – ja võib-olla nende endi heakskiidul – valu põhjustas. Hoopis lihtsam on süüdistada kannatustes ohvrit ennast, või nagu levis kriisi ajal ütlus, et kedagi pole piiratud, tuleb teha ainult “õige valik”. Vabandajaid ja oma eksimuse tunnistajaid on siin üsna napilt. Valu olemasolu aktsepteerimine oleks aga ometi suur samm selle lahenemise suunas.

Nagu juba viitasin, tuleb ka mõista, et inimestelt, kellele äsja räägiti, kuidas “meid” ei huvita nende tahe, ei saagi korraga uuesti oodata kõikehõlmavat osadusvalmidust neid äsja survestanud riigi ja sootsiumi suhtes. Olgu selle ajendiks koroonakriis või mitte, tuleks ehk tunnistada, kuidas ühiskond on kaotanud ühtsuse ning kõiki ühendavat ideed ja ideaali, millele oleks võimalik ka käegakatsuvat kuju anda, täna tegelikult ei ole. Ning et see asjaolu on vähemalt osati “meie” seniste otsuste ja hoiakute tagajärg või väljendus. Lahendus ei ole mitte see, et oodata, millal teised hakkavad mõtlema samamoodi nagu “meie” – sest seda vaevalt et kunagi juhtub. Lahendus ei ole ka see, et tollastele otsustajatele kätte maksta ja nad igaveseks häbiposti siduda – kuigi ühiskonna tervenemise seisukohast oleks kindlasti oluline, kui avalikkuses nähtaks vastutuse, sh poliitilise vastutuse toimimist.

Julie Ponesse ütleb oma raamatus veel, et tema kogemuses ei ole reaalne statistika veel kedagi veennud oma arvamust muutma. Eks inimese senisesse maailma mittesobituvat ei tahetagi tihtipeale teada. Tervenemiseks oleks seepärast vaja mingit laiemat ühiskondliku paradigma muutust, ja selle esimeseks sammuks võiks olla näiteks suutlikkus teine pool lihtsalt ära kuulata. Pooltoonides maailm võib olla segasem, kurvem ja traagilisem kui must-valge. Aga ühiskondliku kriisi vaimseks ülesandeks on tihtipeale just naasmine reaalsusse – tähendab ju nt kreeka keelest pärit sõna “apokalüpsis” algselt “ilmutust” või teatud tõeluse selginemist. Igaühega ei saa küllap rääkida igast asjast – erimeelsused võivadki olla liiga vastandlikud ja kategoorilised. Aga raske on näha, et ühiskondlik sidusus saaks päriselt taastuda millestki muust peale valmiduse suhtluseks. Ja kui mõnest asjast ei saa suhelda, siis tuleb suhelda sellest, millest veel saab. Ja kelle poolt on ees totaalne eelarvamuste müür – eks siis jääb vaid loota, et see aja jooksul mureneb või selle tähtsus lahtub. Ei tasu ju unustada, et mida enam on inimene mõjutatav avalikust arvamusest, seda kergemini on ta valmis oma seisukohti muutma, sest need polegi tegelikult tema enda seisukohad. Inimlik heasoovlikkus – olgu ka ettevaatlikkuse taustal – jääb siin seepärast endiselt parimaks strateegiaks ja hingerikkuseks. Niisamuti kui võimalus oma traumat vähemalt kellegagi jagada.