Juuli alguses oli mul võimalus käia Londonis vaatamas Wyndhami teatri etendust “My Master Builder” (“Ehitusmeister Solness”). Ibseni põhjal ümber kirjutatud näidendis astus üle üheteistkümne aasta (ja üle seitsmeteistkümne aasta Londonis) lavale Golden Globe’i auhinnaga pärjatud tuntud näitleja Ewan McGregor, üheks partneriks ka sarjas “The Crown” printsess Dianat kehastanud austraallana Elizabeth Debicki. Ma ei ole ise kunagi olnud väga suur teatriarmastaja ja ma ei hakka seepärast tegema siin mingeid põhjapanevaid kõrvutusi meie koduse teatri või millegi muuga – ma lihtsalt ei tea sellest piisavalt. Tahan kirjutada natuke muust. (Tõsi, paradoksaalselt tõi mind etendust vaatama ehk just mu teatrikaugus – läinud sügisel soovitas üks mu teatriga seotud sõber, et vaataksin Londonisse sattudes kogemuse mõttes mõnda etendust, nii käisingi oktoobris National Theatre’is vaatamas Shakespeare’i ja nüüd West Endil seda.)
Võin muidugi subjektiivselt öelda, et mulle väga meeldis McGregori lavaline kohalolu, tema esituse katkematus või katkestamatus, veendumus viisis, kuidas rolli teostada. Meeldis see olematuks uhutud piir lavale tuleku ja laval olemise vahel – ettekanne algas sisuliselt juba enne, kui tuled saalis olid jõudnud päriselt kustuda. Meeldis, kuidas etendus algas justkui filosoofilise tutvustuse või teemassejuhatusega enne narratiivi ennast, mõtestades arhitektuuri – aga ka laiemalt mistahes loome – püsivust ja kaduvust ja seeläbi selle tähendust. Mis on see, mis lõpuks jääb püsima, mis on see, mis on inimeseks olemises (ja loomises) kokkuvõttes oluline? Meeldis väga ka lavakujundus, milles oli näidendi seisukohalt olulist avarust ja tühjust – arhitektuur ilmnes siin pigem ruumi avamise, kui selle täitmisena – aga ometi oli selles samal ajal ka teatud monumentaalsust, mastaapi. Ja valgustus – kuidas valgustada kaks embavat inimest lavasügavusest välja justkui üliteravaks, peaaegu et ülesäritatud fotoks?!
Mis oli mulle kummastav, oli pigem publiku vastuvõtt – kuigi näidend ise on ju draama, inimelu keerukust ja kannatust katsuv lugu, võinuks saali reaktsiooni põhjal sageli arvata, et tegu on lustliku komöödiaga. Jaa, näidendis on muidugi ka situatsioonikoomikat, aga pigem ikka hetketi, ja kuigi vahel võib kurblik stseen olla vaatajale võimalus naerda iseenda naeruväärsuse üle inimesena, ei mõjunud see naer mu meelest ka päris sedamoodi. Pigem jäi mulje, et publiku naer oli leevendus, peitumine, pagemine kujutatud olukorra tegelike küsimuste eest – kuidas elu keerukus ja valu võivad vahel tunduda ületamatud, kuidas kõik me valikud on omal poel piiratud, kuidas vananedes tuleb õppida mitte heituda möödunust, vaid pigem tunnistada allesjäänud hetkeisse kätketud küllust. Mis viis mind omakorda järgmise kummastuseni, kui lugesin kilde näidendi avalikust retseptsioonist.
The Guardian kirjutab nimelt oma arvustuses, et McGregor ei mängi välja oma tegelaselt nõutud nartsissismi (kuigi miks seda tuleks eeldada?) ning on pahane näidendis meesterahvale omistatud keskse positsiooni eest. Ühtlasi leiab arvustaja, et McGregor on “poisilikult (st sobimatult) tõsimeelne”, kuigi tegelaskuju on “vanem” (st keskeas) mees – ja imestab, et “ta näib siiralt armunud”. Tegeliku keskmena nähakse arvustaja silmis hoopis peategelase abikaasat, kes tundus mulle vastupidi ainus karakter, kes loo jooksul ei muutunud. Mõneti vastandina sellele sellele arvab The Telegraph, et klassikutesse tuleks suhtuda suurema austusega ning nende kaasajastamine lõpetada (või nii ma sealsest arvustajast aru sain) – millega on omakorda raske päriselt nõustuda, sest kas ei saa siis olemasolev olla pinnaseks (uuesti) sündivale loomele? Mõlemad kommentaarid leiavad aga seejuures ühtemoodi, et näidendi tuumaks on suhete võimudünaamika – mis näib mulle aga suuresti ettemõeldud raamistikuna, sest kas sünnivad, juhtuvad, toimivad suhted siis tõesti ikka jälle ainult läbi võimu?
*
Olin mõned päevad varem istunud Amsterdamis Euroopa kirjandusõhtul (European Literature Night: Against Indifference), kus üheks suureks küsimuseks oli olnud, kui poliitiline peaks kirjandus olema – lõppedes mitmete autorite arvamusega, et poliitika ja kirjandus, aktivism ja kultuur on sisuliselt üks ja sama, kui “kirjandus” ja “kultuur” üldse oma nime tahavad väärt olla. Mis sest, et kõlama jäi selle kõige juures mitte isegi niivõrd see, et kirjandus ja kultuur peaksid poliitilist tasandit küsivalt vaatlema või mõtestama meie inimlikkust selle keskel – ei, tundus, nagu oluline olnuks valida lihtsalt õige leer, sest inimsus saabki eeldatavalt kuuluda vaid ühele poolusele. (Mis omakorda tähendab, et teise poole ainsaks omandiks jääb automaatselt üksnes võim, või võimuiha, nõnda et igasugune “võimudünaamika” – või “suhtedünaamika” – saabki tähendada ainult ühte ettemääratud võimutsejat või agressorit ja teist, ühtviisi ettemääratud ohvrit.)
Kuidas on küll juhtunud, et kultuur, või siis konkreetselt ühe etteaste mõtestus on korraga pressitud niivõrd piiritletud raamidesse – see oli ennekõike see, mille üle pärast etendust Wyndhami teatris mõtlema jäin. Sest McGregor tegi minu meelest oma interpretatsioonis just seda, mida kultuur tegema peakski – näitas inimest nii oma jõus kui oma puudulikkuses, näitas inimlikkust, mis ongi alati ebatäiuslik, ja esitas küsimuse meie kohusest ja rollist seda teades. Etteaste näis mulle justnimelt vastukaal pimedale idealismile – ja ometi kinnitus, et ka selles ebatäiuslikkusest saab hea õnne ja asjaolude kokkulangemisel sündida midagi erakordset ja ajatut, midagi “puudutatut”. Ning selle eesmärgi saavutamiseks tundub ka ühe klassiku ümberkirjutamine mulle igati õigustatud looming. (Et avatav hoone on näidendis kirik, tundub ses kontekstis veel eriti tabav.)
“My Master Builder” on tänaseks oma ettekanded Londonis lõpetanud, nii et ma ei saa seda enam vaatamiseks soovitada – jõudsin selle ära näha etenduste eelviimasel nädalal. Aga Londonis teinekord teatrisse astuda, kui selleks võimalus tekib, soovitan küll – mitte et ma söandaks öelda, kas sealne teater on parem või halvem, aga kindlasti on ta juba ainuüksi oma kultuuritausta poolest teistsugune. West Endis ulatub ju näiteks mõne teatrihoone ajalugu ülemöödunud sajandisse, NT on vastupidi modernne, võib-olla küll mõneti külm, aga väga läbimõeldud teatriruum. Ja mind, tuleb tunnistada, on see mu viiekümne esimesel eluaastal lõpuks köitma hakanud.
