Sada aastat hiljem: India õpetlase sõnum vabadusest resoneerub ka tänases Läänes

Katsed luua mehaanilist paradiisi ei õnnestu kunagi, ütleb sajanditagune bengali õpetlane.

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toeta täna

Vabadus on mitmemõõtmeline nähtus, mis võib lõpuks küündida ka pääsuni kannatustest ja ajalikkusest. Vaimse lunastuse hüljanud futuristlik teadus püüdleb sisult neidsamu sihte, mida varem on lubanud religioon. See püüd jääb aga tuule tagaajamiseks väljal, leiab 20. sajandi alguse bengali õpetlane Bhaktisiddhanta Sarasvati. Tõeline vabadus lasub inimese teadvuses.

1874. aastal Kolkatas sündinud Bhaktisiddhanta Sarasvati, kodanikunimega Bimal Prasad Datta, oli üks 20. sajandi alguse Bengalimaa mõjukamaid ja peljatumaid filosoofe ja õpetlasi. Ta oli kuulus oma kompromissitu kriitika poolest tollal populaarsust nautinud monismi ja tühjusefilosoofia aadressil ning see oli andnud talle rahvasuus nime simha-guru ehk “lõviks kehastunud õpetaja”. Ehkki ta oli sügavalt kriitiline institutsionaalse religiooni suhtes, nägi ta ateismis ja monismis põhimõttelist takistust inimese ja ühiskonna laiemale teostumisele. Keskse ideena rõhutas ta elusolendi igavest ja vääramatut individuaalsust ning jutlustas, erinevalt mitmetest teistest orientaalsetest õpetustest, isiksuslikust Absoluudist.

Aasta oli 1922, kui Sarasvati kohtus esmakordselt Abhay Charan De’ga, kellest hiljem sai tema õpilane ning Hare Krišna liikumisena tuntuks saanud õpetuse kuulus edendaja Läänemaailmas. De, keda teati hiljem nime all A.C. Bhaktivedanta Swami, oli tollal Gandhi vabadusliikumise innukas toetaja ning kandis selle märgiks khadi-kangast (jämedast puuvillast) rõivaid. Kohtumisel avaldas ta arvamust, et India kultuur ja traditsioon jäävad paratamatult kammitsetuiks, kuni nende kodumaa on briti võimu all. Sarasvati vaidles talle aga vastu, väites, et poliitiline vabadus on kõigest teisane küsimus – esmatähtis on inimese isiklik pääs materiaalse eksistentsi hädadest, mille põhjusena nägi ta teadmatust enese peenemast olemusest.

Vabaduse erinevad astmed

Sõltumata sellest, kas või kuivõrd me Sarasvati vaadete ja pärandiga haakume, näivad tema tähelepanekud ometigi osutavat millelegi olemuslikule vabaduse mõiste määratlemises: asjaolule, et vabadus on väga mitmetahuline nähtus. On huvitav märgata, et ajaloost tuntud vabadusvõitlejad on suuremalt jaolt olnud kõik poliitilised kangelased. Oleks aga siiski ekslik öelda, et see taandab nende vabadusepüüded vaid poliitilisteks – enamikel juhtudel on nende võitlus olnud tegelikult ajendatud soovist kehtestada (või taaskehtestada) ühiskonnas inimeste isiklikud vabadused ja õigused. Poliitiline siht on nõnda teeninud just indiviidi õiguste ja vabaduste huve, mida tulebki kaalutlematute poliitiliste ambitsioonide eest ikka jälle kaitsta – et vaba ühiskond saaks üldse säilida.

Vabaduse mõiste alla kuulub seega palju erinevaid väljendusi ja valdkondi – mitte ainult vabadus elada oma parema äranägemise järgi, vaid ka vabadus vabalt kõnelda, vabalt uskuda ja kui seda soovime, siis ka vabadus olla rahule jäetud. Vabadus ei ole seega mitte ainult meie füüsilise või sotsiaalse kaitstuse küsimus, vaid hõlmab neidki kudesid me olemusest, mis on seotud meie hingelise või psüühilise eneseteostuse ja heaoluga.

Bhaktisiddhanta Sarasvati. Eestikeelse artiklikogumiku kaanel kasutatuna keelas Facebook fotot enda kanalis levitada, kuna kahtlustas sobimatut seksuaalset sisu. Sarasvati oli tegelikult eluaegne munk, kes järgis tsölibaati.

Vabadust saab määratleda aga ka sõltumatusena välisest, vabadusena me keha ja meelte kihkudest üle olla. Seda võib määratleda ka enesevalitsusena, ja viimaks ka vabadusena kannatustest – isegi kui mitte läbi nende puudumise, siis vähemasti läbi säärase seisundi, mis võimaldab meil kogetava valu või survega mitte samastuda. Ning just selles nägi Sarasvati inimese vabaduse kaugemat tähendust, kui soovitas selle saavutamiseks pühade vibratsioonide laulmist.

Mehhanistlik lunastus versus vaimne vabanemine

Ehkki Sarasvati ideed ja eesmärgid võivad 21. sajandi Läänes kõlada vanamoodsate või ehk isegi arusaamatutena, ning ka mõte lunastusest või vaimsest teostumisest võib näida möödunud aegade igand, on raske eitada, et mitmed tänase päeva ideoloogilised pürgimused näivad püüdlevat sarnaseid ideaale. Olles justkui kummutanud idee kõrgemalt antud lunastusest – lunastusest läbi armu või vaimse alistumise viljana – otsivad futuristidest teadlased ühtviisi igavest elu või vähemasti võimalust oma materiaalset eksistentsi uutel ja ennenägematutel viisidel oluliselt pikendada. Selle asemel, et püüda alistada surma pääsuga teispoolsusse, püütakse seda teha teaduse ja tehnoloogia abil – nii on näiteks selle tiiva tuntumaid eestkostjaid Ray Kurzweil avaldanud lootust, et 30 aasta jooksul võtavad nanomasinad meie immuunsussüsteemi juhtimise üle ning inimese aju ühendatakse “pilve”.

Lunastus näib aga olevat üks üha laieneva woke-ideoloogia taotlusi, sedavõrd kui see põhineb püüdel heastada mineviku eksimusi üha ulatuslikemate regulatsioonidega. Eeldatakse, et need välistavad, enamasti küll karistuse – ehk füüsilise või emotsionaalse “põrgu” – ähvardusel, kõikvõimalikud edasised solvangud ja väärkäitumised. Nii peaksime jõudma välja parima võimaliku, kui mitte täiusliku ühiskonnani. Harmoonia on selles vaates vaid lubatu ja lubamatu, moraalse ja ebamoraalse vaheliste range piiride kehtestamise küsimus. Selle hoobadeks on (näiteks) iga väidetavalt vihkava mõtteavalduse kängitsemine, absoluutne nõustumine igaühe omaalgatusliku soolise enesemääratlusega ning autoriteetide poolt teaduslikuks ja seega ka tõeks kuulutatu vaidlustamisest loobumine.

See kõik näib ometigi peegeldavat ka seda, millisena me vabaduse mõistet inimestena enda jaoks päriselt mõtestame. Ka materialistlikus ühiskonnas pürgime me niisiis endiselt igavese (või vähemasti varasemast pikema elu) poole ja ihaldame maailma, kus ei kogeta kannatusi. Erinevus on vaid selles, et tänases päevas püüame neid sihte saavutada materiaalselt, mehaaniliselt. Bhaktisiddhanta Sarasvati arvates ei ole selline ideaal aga sel moel kunagi saavutatav, sest meie materiaalne ihu hävib varem või hiljem ning paratamatult saadavad me siinset elu ka katsumused ja kannatused. Ühes 1932. aastal avaldatud essees juhib ta seejuures tähelepanu sellelegi, et ilmalikku maailma jääb alati saatma kurjus, kuna tõelise puhtuseni saab jõuda vaid omaenese teadvuses. “Kus iganes on olemas inimmõistus, seal eksisteerib ka printsiip, mida võib nimetada kurjuseks,” kirjutab ta.[i] “Meie maises elus käib headusega alati kaasas kurjus. Need kaks on ainelise maailma ühesama funktsiooni teineteist täiendavad osapooled. Need, kes tahavad kõrvaldada ilmast maise kurjuse ja lasta valitseda ilmpuhtal maisel headusel, püüavad seega ainult tuult väljal.”

Elame kahesuslikus maailmas, kus kõigel, mil on algus, tuleb ükskord ka lõpp. Hoone Sarasvati kodulinnas Kolkatas, britiaegse India esimeses pealinnas. Foto: Margus Lattik

Materiaalne maailm on möödapääsmatult kahesuste kants – kõigel, millel on algus, on siin ka lõpp, seal, kus on rõõmu, leidub kord kurbust. Kui on valgust, on kuskil ka pimedus. Üks ei saa eksisteerida, omada tähendustki ilma teiseta. Ühes “suurema hea” või “suurema hüvega” peab seepärast kuskil avalduma ka “suurem kahju”. Sarasvati poolt tihti tsiteeritud India kultuuri tüvitekst “Bhagavad-gita” ütleb, et igat püüdlust katab siinilmas puudus, mis tähendab sedagi, et ühelgi ettevõtmisel ei õnnestu saavutada ühtainust isoleeritud resultaati. Ehk poleks mõtet edasi arendades siis liialdus öelda, et suurema hüve püüdlemine võib ise tehagi vajalikuks suurema kahju – ja kui mitte muul otstarbel, siis kasvõi selleks, et “suuremal hüvel” oleks millegagi heidelda. Kes tahab alistada lohet, peab ta esmalt leidma, või muul juhul ta välja mõtlema.

Nagu mitmed kaasaegsed mõtlejad on ajaloole viidates leidnud – Le Bon ja Arendt nende hulgas –, on kõik katsed luua mehhanistlikku paradiisi varem või hiljem määratud nurjuma. Kahesusest pole pääsu ning selle asjaolu eitus toob reeglina endaga vaid täiendavaid kannatusi. Või nagu on ära märkinud üks Sarasvati liini kaasaegseid järgijaid Edward Striker (aka Aindra Dasa): “Et areneda, peame olema valmis revolutsiooniks – ja re-evolutsiooniks. Tõeline revolutsioon tähendab vahetada mõõtkava, muutuda oma sisemuses, tõusta kõrgemale oma piiratud arusaamadest sellest, kuidas asjad on või kuidas nad peaksid olema. See tähendab ülendada ja laiendada oma pilku, nõnda et sinna mahuksid ära ka reaalsuse kõrgemad mõõtmed. Vastasel juhul saame ise takistuseks oma arengule.”[ii] Need on aga sihid ja vabadused, mis peavad võrsuma me sisemusest ning mida ükski formaalne regulatsioon iial ei saavuta. Bhaktisiddhanta Sarasvati on üks näide möödaniku juhendajaist ja filosoofidest, kellel näib meile ses osas enamgi öelda kui mõnel tänase päeva kõrgelennulisel loosungil.


[i] Bhaktisiddhanta Sarasvati. Gandhi kümme küsimust. Allikaäärne, 2015. lk. 57-62.

[ii] Revolutsioon tähendab revolutsiooni. Katkeid Aindra prabhu loengutest. Allikaäärne, 2016. lk. 12.

Kogume 25 000€ järgmise poolaasta tegevuseks – palume Sinu toetust!
TOETA SOBIVA SUMMAGA TÄNA
Kommentaaride teavitused
Teavitus
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments