Lattiku autorisaade: mida õppida puuetega inimestelt?
Sotsiaalvaldkond vajab mõneski asjas ümber mõtestamist.
Kirjanik Margus Lattiku autorisaates on seekord vaatluse all puuetega inimeste olukord Eestis. Külas on Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht Maarja Krais-Leosk ning spordiklubis Meduus puuetega harrastajaid juhendav ujumistreener Triin Pollisinski. Nad arutlevad, millised väljakutsed ja mured puuetega inimeste ees täna seisavad ning miks nad ise on nii palju jõudu ja aega pühendada just sellele valdkonnale.
Alustatakse seejuures varju jäänud faktist, et puudega inimeste arv on Eestis ametlikult viimase vähem kui kümne aastaga 50 000 võrra kahanenud; püütakse mõista, millest selline statistika muutus on tulenenud. Edasi räägitakse puuetega laste ja noorte võimalustest huvitegevusteks ja hariduseks, ning seejärel puuetega laste vanemate raskustest ja koormatusest. Jõutakse järelduseni, et kuigi mõistmine puuetega inimeste vajadustest on ühiskonnas aastatega kindlasti paranenud, leidub kohati ikkagi valusat läbimõtlematust ja bürokraatlikku keerukust – mõne inva-WC uks on nii kitsas, et ratastool sealt läbi ei mahu, mõne spordikeskuse riidekapp nii väike, et proteesi sinna panna ei saa, mõne kooli lõpuaktus korrusel, kuhu viivad ainult trepid. Külalised kinnitavad, et mingi nõude ainult linnukese pärast täitmine ei aita lõpuks kedagi.
Maarja Krais-Leosk märgib veel, et sotsiaalhoolekanne vajaks laiemat ümber mõtestamist, kannatades – nagu palju muudki valdkonnad – liialt lühiajalise vaate all, valimistest valimisteni. “Sotsiaalvaldkond ei saagi tulu kohe vastu anda – aga kui see kord meieni jõuab, on see väga selge mõjuga,” ütleb ta, leides, et riik kaotab kiirustava lähenemisega endiselt sadu miljoneid potentsiaalset tulu.
Saade lõpeb veendumusega, et puudega inimesed on lõppkokkuvõttes täpselt sama väärtuslik osa ühiskonnast kui mis tahes teine. “Meil on puuetega inimestelt nii palju õppida,” ütleb Triin Pollisinski, tunnustades nende inimeste siirust, rõõmsameelsust ja heasoovlikkust. Märgakem rohkem, hooligem rohkem – sellest võidame kõik, leiavad kõnelejad. See on üldise ühiskondliku vastutuse küsimus.
