Kopehaageni ülikooli teadlased on ajakirjas Nature Communications avaldanud uurimuse, milles käsitlesid liustikumuutuseid Ida-Antarktika piirkonnas, kus on sama palju jääd kui Gröönimaa mandrijääs. Selgus, et 1930. aastatest peale on ligikaudu 2000 km pikkusel alal jää püsinud stabiilsena ja isegi veidi kasvanud, vahendab The Daily Sceptic.
Autorid uurisid sadu vanu aerofotosid, mis olid tehtud 1937. aastal kaardistamise jaoks. Fotodele lisati sama piirkonna fotod aastatest 1950 ja 1974 ning koostati 3D arvutirekonstruktsioon. See võimaldas teadlastel uurida liustike arengut pika ajavahemiku kestel, mis aitab määrata, kas hiljutised suundumused ületavad loodusliku varieeruvuse ulatust. Teadlased järeldasid, et võrreldes tänapäevaste andmetega ei ole jäävoolukiirused muutunud. Kuigi mõni liustik on vähenenud lühema aja, 10–20 aasta kestel, on need pikemas vaates jäänud stabiilseks või veidi suurenenud. Autorite sõnutsi viitab see asjaolu tasakaalus olevale süsteemile.
Uurimuse autorid märgivad, et ajaloolised allikad, sh vanad fotod, annavad ulatusliku katvuse suurtel aladel koos üksikasjaliku ajalise ja kolmemõõtmelise teabega. Geoloogilised tõendid hõlmavad pikemat aega, samas kui jääkihi hinnangud on üldiselt väga lokaalsed ja ruumiliselt piiratud. Antarktika kohta märgitakse, et ajalooliste kliimaandmete vähesuse tõttu on kliimaanalüüs enne 1970. aastat üsna ebakindel ja täheldatud suundumusi ei saa selgelt eristada looduslikust muutlikkusest. Tegelikud pikaajalised teaduslikud vaatlused ületavad aga alati arvamusi, mille on modelleerinud arvutid ja mis on meediasõbralikud, aga ka ärevuse, mida on õhutanud lühiajalised kõrvalekalded.
Mõistagi ei ole teadlaste säärased tulemused takistanud aktiviste, nagu näiteks Financial Times’i Clive Cooksonit reageerimast Antarktika merejää hiljutisele kaheaastasele langusele väitega, et piirkond on vastamisi „äärmuslike keskkonnasündmuste katastroofilise tulvaga … mis mõjutab kliimat kogu maailmas“.
Loomulikult on tasakaalus süsteem viimane asi, millest kliimaaktivstid kuulda sooviksid. Antarktika tsirkumpolaarne hoovus on tugevaim veevool planeedil ja märtsi alguses avaldas BBC, et see on kokkuvarisemise ohus. Nimelt pidavat uued uuringud näitama, et 25 aastaga on voolu kiirus kahanenud 20%, sest maailm soojeneb. Jää sulamisvesi põhjustavat suuri muutusi ookeanis tiheduses ja see omakorda hoovuse aeglustumise. BBC aruandes oli aga jäetud märkimata, et see prognoos oli koostatud arvutimudeli abil, millele oli ette antud eeldus, et globaalne temperatuur tõuseb vähem kui 80 aastaga kuni 4°C. Selle uuringu koostanud teadlased täheldasid, et hiljaaegu oli Antarktikas merejää kiiresti vähenenud, kuid jätsid targu käsitlusest välja, et veelgi hiljem on jää taastunud. 2024. aasta lõpus oli merejää ulatus ligikaudu sama suur kui keskmiselt aastatel 1981–2010. USA lume- ja jääandmete keskuse sõnutsi illustreerib see väga hästi, kuivõrd muutlik on Antarktika merejää ulatus. Nüüdsest ajalooliste aerofotode alusel tehtud uurimusest ilmneb veel, et 2023. aasta jää ulatuse vähenemine oli sarnane 1966. aastaga.
Sarnased tulemused on ilmunud ka mujal. Näiteks EGU (European Geosciences Union) järeldas, et Antarktikat ümbritsevate jääväljade üldine suurus on aastatel 2009–2019 kasvanud. Seda tulemust näib kinnitavat Singhi ja Polvani hiljutine uurimus, mille järgi on Antarktika merejää mõõdukalt suurenenud ja soojenemine on 70 aasta kestel olnud peaaegu olematu. NASA andmetel on jääkadu 0,0005% aastas. Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et Antarktika jätab palju soovida kui tahta seda kasutada näitena sellest, kuidas inimesed põhjustavad kliima soojenemist süsinikdioksiidi ja liha söömisega.
