Kogume 25 000€ järgmise poolaasta tegevuseks – palume Sinu toetust! Vaata lähemalt siit!
Cambridge’i Ülikooli inimgeograafia professor Mike Hulme kirjutab oma mullu avaldatud raamatus “Kliimamuutus ei ole veel kõik: kliimapoliitika vabastamine alarmismist” (“Climate Change Isn’t Everything: Liberating Climate Politics from Alarmism”), et kliimamuutuste vastane võitlus on ammu ületanud teaduse piirid ja muutunud ideoloogiaks – ta on andnud selle nimeks klimatism. Klimatismi pooldajate hinnangul on kõik maailmas toimuvad olulised ja vähemolulised sündmused üht- või teistpidi seotud kliimamuutusega. Metsa- ja maastikupõlengud, üleujutused, orkaanid või midagi hoopis triviaalsemat – alati saab arutelu asemel väita, et süüdi on kliima. Seda isegi siis, kui näidata, et kuiva aja metsapõlengute taga on kuri või hooletu inimkäsi või et ÜRO Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC) aruanded ei näita tegelikult enamiku ekstreemsete ilmaolude kasvu.
Erinevaid materjale lugedes tekibki arusaadavalt Postimehe toimetaja Mihkel Kunnuse ilusat kõnekujundit laenates küsimus, et keda siis pidada udukudujateks? Kas IPCC teadlased on udukudujad, kui ei kinnita enamiku ekstreemsete ilmastikunähtuste sagedasemat inimtekkelist avaldumist isegi aastal 2100? Kas Hulme on udukuduja, kui ütleb, et inimkonda ei ähvarda mingi otsene katastroof, kui me teatud kuupäevaks CO2 emissioone nulli ei vii? Või on udukudujad hoopis poliitilised kliimaaktivistid, nt endine Ameerika Ühendriikide asepresident Al Gore, kelle sõnul ookeanid keevad või ÜRO peasekretär António Guterres, kes kuulutas kliimasoojenemise lõppenuks ja alustas keemise ajastut?
Liiga soojad mudelid
Hulme vast pääseb udukuduja tiitlist, kuna tema Durkini dokumentaalis “Kliimafilm: külm tõde” üles ei astunud. Küll aga oli seal mitmeid teisi maailma tippteadlasi. Näiteks andis mulle hiljuti intervjuu filmis sõna saanud Kanada Guelphi Ülikooli majandusprofessor Ross McKitrick. McKitrick on spetsialiseerunud keskonna- , energia- ja kliimapoliitika analüüsimisele ja olnud kliimadebati osaline mitukümmend aastat. Ta on statistika asjatundja ning uurinud näiteks koos klimatoloogi Patrick Michaels’ga 20. sajandi lõpu temperatuuri mõõtmise andmeid ning täheldanud, et need on tuntavalt kallutatud ehk neist ei ole eemaldatud soojendavat efekti, mida inimtegevus ja linnastumine temperatuurile avaldab. Mõistagi on McKitrick tähelepanelikult analüüsinud ka kliimamudeleid, mille IPCC aluseks võtab ja mille järgi meile soojenemist ennustatakse. Tema sõnul näitavad need ülemäärast soojenemist ja seda tunnistavad tegelikult ka mõned mudelite autorid. Nagu Vabaduste Portaali kaasautorist elektroonikainsener Aivar Usk ühes oma hiljutises artiklis tõdes, siis nende kliimamudelite soojalembuse teemal on sõna võtnud ka modelleerijate esindajad, nimetades osade mudelite poolt ennustatavaid temperatuure „hullumeelselt õudustäratavateks ja valedeks.” McKitrick lisab, et neid mudeleid on jooksutatud juba aastakümneid ja tänaseks on must-valgel võimalik vaadata, et need on osutunud liiga soojaks ehk ei ole reaalsusega kuidagi kooskõlas, kuid nendega jätkatakse. McKitrick küsib, kas me näiteks börsianalüütikut, kes pidevalt mööda ennustab, võtaksime samuti tõsiselt? Kuni pankrotini?
Professor McKitrick märgib ka, et suurem osa kliimat puudutavatest väidetest, mida me ajakirjandusest kuuleme, on tegelikult naeruväärsed ja tõsist debatti ei kohta. Kardetavasti on professoril õigus ja ka Kunnuse udukudumise artikkel on selle üheks näiteks. Sest tõele au andes, lähim katse midagi filmis faktiliselt ümber lükata, seisnes autori märkuses, et artikli toimetamise ajal jõudis “Delfi/EPLi faktikontroll teha filmis toodud väidetele üsna põrmustava hinnangu”. Paraku see märkus faktidele ei viita ja selle asemel võinuks faktikontrolli kohta kriitilisi küsimusi esitada. Näiteks selle kohta, miks Delfi faktikontrolör Durkini filmi “pseudodokumentaaliks” nimetades samal ajal ise süsinikdioksiidist kui Maa peamisest kasvuhoonegaasist räägib? Lihtsalt “pisike” eksitus?
Faktid, väited ja ad hominem argumendid
Kontrolli-artikkel ise põhines peaasjalikult välismaises portaalis Science Feedback avaldatud jutul. Tegelikkus selliste artiklite taga on, et üldiselt neis fakte ei kontrollita. Näiteks konkreetsel juhul võetakse ette füüsika nobelisti dr. John Clauseri poolt filmis välja öeldud hinnang, et CO2 kliimamuutusi ei mõjuta ja kuulutatakse see valeks teise teadlase hinnangu abil, kes ütleb, et mõjutab küll. Mõlemad teadlased võivad seejuures oma tööle tuginedes põhjendada, miks nad nii arvavad. Asja sisu on aga selles, et väitega, et ühe teadlase töö ja hinnang ei kehti, kuna teine teadlane on öelnud, et andmeid tuleb tõlgendada teistmoodi, saab põhjendada usku või poliitilist poolehoidu, aga mitte ühtegi fakti.
Selline sisutu vaidlus ongi põhimõtteliselt kogu faktikontrolli-ajastu tuumaks. Valeks või pooltõeks ei kuulutata fakte, vaid väiteid. Näiteks kui teadlane ütleb filmis, et planeedi ajaloos on suurem osa ajast CO2 tase atmosfääris olnud märkimisväärselt kõrgem ja praegune tase on pigem madal, siis see on fakt. Sellel põhinevat hinnangu, et järelikult ei ole meil siin süsihappegaasiga seoses midagi hullu, lükkavad faktikontrollijad ümber hinnanguga, et varasem märksa kõrgem tase ei oma tähtsust, sest viimase 800 000 aasta jooksul on tase olnud keskmiselt madalamal ja perioodid miljoneid või sadu miljoneid aastaid tagasi ei ole praegusega võrreldavad.
Samuti armastavad faktikontrollijad miskipärast faktide asemel esile tuua ad hominem argumente, öeldes näiteks, et suur osa filmis sõna võtvaid teadlasi ei ole kliimateadlased, justkui näiteks füüsikutel puuduks võime kliimasüsteemis toimuvaid protsesse uurida ja mõtestada. Delfi artiklis märgitakse ka, et enamikku filmis sõna saanud teadlastest “rahastavad suured õlifirmad ja äriühingud”. Kuigi selle väitega ei lükata ümber ühtegi filmis esitatavat fakti, on tegemist kahtlemata olulise märkusega. Samas see, mida mõne filmis esinenud tuntud teadlase rahstamise all silmas peetakse, peaks muigama panema. Näiteks Ameerika Ühendriikide Princetoni Ülikooli füüsika emeriitprofessori dr. William Happer’i puhul tähendab see seda, et ta sai kunagi ühe ettekande eest mingilt söefirmalt 8000 dollarit (7500 eurot). Samuti filmis esinenud astrofüüsik Willie Soon‘i teadustööd on toetatud aga suuremate summadega, kuid ta ei olegi seda kunagi eitanud ning väidab, et rahastus tema järeldusi ei mõjuta. Keegi ei keela selles loomulikult kahelda, kuid kahtlemine ei tähenda, et tema esitatud faktiväiteid ei peaks eraldi analüüsima. Ja kas see mõjutab kuidagi ka näiteks filmis rääkinud atmosfäärifüüsikust emeriitprofessor Richard Lindzen’i või endise Ühendriikide teaduse aseministri, samuti tuntud füüsikaprofessori, Steven E. Koonin’i esitatud väiteid?
Mitte faktikontroll, vaid arvamus
Eraldi peab välja tooma, et Facebook tunnistas juba 2021. aastal Ühendriikides ühe kohtuvaidluse käigus, et sama Science Feedback, keda nad oma emafirma Meta kaudu ülal peavad, ei tegele tegelikult mitte faktide kontrollimise, vaid arvamuste esitamisega, millele tuginedes kujuneb ka Facebooki enda otsus millegi valeinfoks tunnistamisest. Nimelt oli Facebook Science Feedback-i arvamuse alusel liigitanud ajakirjanik John Stossel’i mõned videod väärinfoks. Stossel rääkis neis metsamajandamisest ja puudutas ka kliima teemasid. Facebook varustas videod märkidega “vale” ning “puudub kontekst”. Seejuures muud põhjust Science Feedback oma hinnangus välja ei toonudki, kui see, et Stossel’i toon oli kuidagi vale. Tänu oma “faktikontrollijate” hinnangule piiras Facebook Stossel’i sisu levikut, mis vähendab märkimisväärselt võimalusi sisu tootmisega teenida. Kohtus esines Facebook aga ootamatu väitega, et faktikontroll ei ole tegelikult üldse mitte nende, vaid kolmanda osapoole – antud juhul sama Science Feedback-i – teema. Ja see, et Stossel’i postitus valeinfoks kuulutati, ei olnud Facebooki sõnul midagi muud, kui nendepoolne arvamusavaldus, mille nad siis teise arvamuse alusel olid teinud. Arvamine on aga nende sõnul sõnavabaduse kaitse all.
Nagu juhtumist näeme, ei ole selliste faktikontrolli-artiklite väited mitte lihtsalt tihti puudlikud või ise valed, vaid Facebook on tunnistanud, et tegemist on arvamustega. Traagiline on aga asjaolu, et suured sotsiaalmeediakanalid kuulutavad neile arvamusartiklitele tuginedes vaatluse all oleva sisu valimatult valeks, millel on otsene mõju sisu edasisele levikule – postitusele lisatakse nähtav märge ning selle levik kukub kivina ehk väidetavalt piiratakse seda koguni 95% ulatuses. Sellega takistatakse aga ka võimalusi oma tööga sissetulekut teenida. Teisisõnu tähendab see tsensuuri. Kliimafilm aga ei ole sellist tsensuuri ära teeninud. Kui tahta päriselt selle kallal norida, siis tuleks hoiatavalt öelda, et film esitab debatis vaid ühe poole vaateid. Selle poole, kes jutu kliima-katastroofist tühiseks kuulutab. Seda pehmendab aga asjaolu, et selle teise poole argumente, kes kliimakatastroofist räägivad, serveeritakse meile ajakirjanduse vahendusel niikuinii igapäevaselt.
Artikli avaldas esimesena (25.05.2024) Postimees.
