Kliimamudelid, katastroofistsenaariumid ja kujuteldav kliimakriis

IPCC teadusaruande ja kliimakriisi-narratiivi vahel laiub kuristik.

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toetan

Inimtekkelise kliimakriisi või -hädaolukorra esinemise kohta puudub teaduslik tõendusmaterjal. Suure osa kliimamudelite tulevikuprojektsioonid on isegi nende autorite kogukonna esindajate sõnul „hullumeelselt õudustäratavad ja valed” ning äärmuslike süsihappegaasi heitestsenaariumite teostumine on ebausutavaks muutunud. Need on faktid, millega tuleb arvestada enne kulukate „kliimaeesmärkide” seadmist ja vastavate piirangute jõustamist ühiskonnas.

Kaasajal esineb poliitikute sõnavõttudes ja elu-olu meediakajastustes sagedasti termin „kliimakriis”, mille „leevendamiseks” olevat ühiskonnal vaja saavutada süsihappegaasi nullheide või vähemalt „süsinikuneutraalsus”. Selle väidetavalt inimkonna kestvust ohustava nähtuse definitsiooni me aga kliimateaduse eeldatavast kontsentraadist, ÜRO Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC) aruannetest ei leia. Lausa vastupidi: viimase hinnanguaruande AR6 (Assessment Report 6, 2021) kliimamuutuste teaduslike aluste töögrupi WG1 poolt koostatud 2409-leheküljelise köite „Climate Change 2021. The Physical Science Basis”1 sissejuhatuses nenditakse, et kliimamuutuste käsitlus meedias on kaugenenud neutraalsest, võttes kasutusele ja propageerides väljendeid „kliimakriis”, „globaalne kuumenemine” ja „kliimahädaolukord”2. Sellest järeldub üheselt, et „kliimakriisi” kontseptsioon on kliimaaktivistide ja klõpsunäljas meedia ühistoodang, millel puudub teaduslik alus. Termin puudub ka Euroopa Liidu Kliimaseadusest3 (2021), ehkki Euroopa Parlament kuulutas juba novembris 2019 välja kliima- ja keskkonnahädaolukorra.

Meie planeedi kliima mõningane soojenemine on täheldatav, kui valida võrdluseks temperatuuride aegrea alguspunkt lähisajanditel sobivalt, näiteks võrrelda tänapäevast seisu ajaga Väikese jääaja lõpu järel alates aastast 1850, 1880 või jahedama perioodiga aastatel 1944-19764. Jahenemise põhjused 20. sajandi keskpaigas ei ole seni täielikult lahti seletatud. Küll aga osutab see periood samal ajal atmosfääris juba pikkamisi kasvanud süsihappegaasi osakaalu ja inimkonna CO2 heidet arvestades, et puudub ühene korrelatsioon ja seetõttu ka põhjuslikkus CO2 ja temperatuuri kasvu vahel. Hinnangud temperatuuri tõusule lahjeneks aga mõnevõrra, kui võtta aegrea alguspunktiks globaalseid temperatuure mõjutava troopilise ilmastikunähtuse El Niño „talveta aasta5 põhjustanud 1877/1878 intensiivne episood6. Kui aga aastatuhandete taha piiluda, rikuvad jõulise soojenemistrendi keskaegne ja Rooma soojaperioodid, 6000 aasta tagusest Holotseeni kliimaoptimumist rääkimata7.

Ka tänapäevasega võrreldavaid kiire soojenemise perioode on varemgi esinenud, osa neist on klassifitseeritud kui teadmata põhjusega Dansgaardi–Oeschgeri sündmused. Vaatamata paljude teadlaste poolt viidatud aastakümneid valitsenud kallutatusele kliimateaduses on kliima tulevaste arengute ja inimmõjude seoste uurimine ning tuleviku modelleerimise püüded siiski õigustatud. Lähiaastatel toimuvad uuringud näitavad, kas aastal 2023 registreeritud soojenemise põhjuseks oli kolme faktori kokkulangevus, nagu paljud teadlased on oletanud: Päikese aktiivsuse 25’nda tsükli tipu lähedus, tugev troopiline ilmastikunähtus El Niño ning varem veealuse vulkaanipurske Hunga Tonga-Hunga Ha’apai poolt stratosfääri paisatud teadaolevalt rekordiline veeauru kogus. Inimtekkelise CO2 mõju on olnud vähene ja pidev ega saanud põhjustada hüppelist soojenemist.

Kogu planeedi temperatuurianomaaliate koondamist ühte kunstlikku arvväärtusesse ning selle jälgimist kümnendiku või isegi sajandiku kraadi täpsusega on kritiseerinud paljud teadlased. Kui kaasajal on mõõteandmeid planeedi eri piirkondadest ehk piisavaltki, paljud neist on küll väidetavalt isegi planetaarse mõjuga8 linna soojussaare efekti poolt kallutatud, siis mineviku temperatuuride saamisloos on loomingulisi elemente. Ning kui vaadata selle ühe numbri taha, ei pruugi pilt üle kõigi kliimavöötmete olla kaugeltki nii hirmuäratav kui katastroofikuulutused meedias lubavad. NASA AIRS satelliitide poolt kogutud ja Oslo Ülikooli geograafia emeriitprofessor Ole Humlum’i veebilehtedel igakuiselt publitseeritavad andmed näitavad, et „Maa mõõtmisajaloo kuumimaks kuuks” nimetatud juulis 2023 oli maailmas kümne aasta taguse ajaga võrreldes soojemaid ja jahedamaid piirkondi silma järgi hinnates peaaegu ühepalju. Igaüks võib Ilmateenistuse veebilehelt kontrollida Eesti juulikuise keskmise temperatuurianomaalia väärtust: kõrvalekalle pikaajalisest (1991-2020) normist oli -1,2 °C, mis on lähedane AIRS näidule. Vanad ajalehed ei lase aga unustada ligi saja aasta taguseid ekstreemseid ilmastikuolusid, mille kõrval möödunudsuvised kahvatuvad.

Läbi aegade kuumimaks kuuks kuulutatud juuli 2023 ülemaailmsete temperatuuride erinevused 10 aasta tagustest NASA AIRS satelliitide mõõteinfo põhjal veebilehelt Climate4you.com. 10 aasta tagusega võrreldes on soojemaid ja jahedamaid piirkondi silma järgi hinnates peaaegu ühepalju.

Kliimamudelistide klubi soojalembesus

IPCC kolmandas hinnanguaruandes TAR WG1 tõdeti, et kliimasüsteem on liidestatud kaootiline mittelineaarne süsteem, mille tulevasi olekuid pikaajaliselt ette ennustada ei ole võimalik; selle asemel tuleb keskenduda süsteemi tulevaste olekute esinemise tõenäosuste jaotuse ennustamisele kliimamudelite „ansamblite” abil9. Sisuliselt loovad eri riikides tegutsevad teadlased oma kliimamudelid (Atmosphere-Ocean Coupled General Circulation Model AOGCM, lihtsustatult GCM) temperatuuri, sademete ja teiste kliimaparameetrite projektsioonide arvutamiseks, mille väljundeid siis üheskoos võrreldakse lootuses, et mudeliperekonna kõigi esindajate keskmine võiks anda usaldusväärset informatsiooni. Selleks on käivitatud Coupled Model Intercomparison Project (CMIP), mille viimati võrreldud mudeliperekonna CMIP6 tulemused olid sisendiks IPCC värskeimale aruandele AR6. Ehkki kliimamudelite horisontaalne eraldusvõime on seni olnud tagasihoidlik – simulatsioonides kasutati tüüpiliselt 100 x 100 km võrgustikku -, kulus suure hulga parameetrite, kümnete vertikaalkihtide ja keerukate algoritmide tõttu mudelarvutuse tulemuste saamiseks palju aega, mida mõõdetakse kuudes.

Eesti teadlased pole oma kliimamudelit loonud, mõnel riigil on neid aga rohkemgi kui üks. Eri riikide teadlaste nägemus inimkonna poolt atmosfääri lisatava süsihappegaasi tõttu tekkiva täiendava kasvuhooneefekti ulatusest erineb märkimisväärselt. Nende mudelites kasutatav CO2 osakaalu kahekordistumisel atmosfääris uue tasakaalu saavutamiseks vajalik temperatuuri tõus kraadides erineb kordades, mitte komakoha võrra. Selles osas konsensust ei paista: kui Venemaa mudeli INM-CM4-8 loonud kliimateadlased on veendunud, et „tasakaalustunud kliimatundlikkus” (Equilibrium Climate Sensitivity, ECS) on 1,8 °C, Hiina mudeli CAMS-CSM1–0 puhul on see 2,3 ºC, Norra NorESM2-LM puhul 2,5 ºC, Jaapani MIROC6 puhul 2,6 ºC ning USA NASA GISS-E2–1-G puhul 2,7 ºC, siis USA NCAR mudeli CESM2 puhul on ECS 5,2 ºC, Ühendkuningriigi HadGEM3-GC31-LL puhul 5,5 ºC ning Kanada mudeli CanESM5 puhul 5,6 ºC (McKitrick & Christy, 2020)10. Sedavõrd erinevate tulemuste valguses on isegi IPCC ootused kliimamudelite kui tõekuulutajate osas pärast kümneid aastaid mudeliarendust üksjagu kahanenud – ECS väärtuste koondumist pole toimunud.11

Juba aastal 2017 demonstreeris USA Alabama Ülikooli professor John R. Christy USA kongressi teaduse, kosmose ja tehnoloogia komiteele eelmise mudeliperekonna CMIP5 esindajate valdava enamiku ning ka keskmise märkimisväärset kallutatust ülemäärasele soojenemisele vaatlusandmetega võrreldes.12 Kokkuvõttes osutas ta mudelite keskmise poolt kontrolli käigus taasloodud viimaste kümnendite temperatuurimuutuste kõvera ebatõesusele ning selliste mudelite sobimatusele poliitikakujunduse alusena kasutatavate kliimamuutuste ennustamiseks.13

Praeguse mudeliperekonna CMIP6 soojalembuse teemal on sõna võtnud ka modelleerijate esindajad ise, nimetades osa mudelite poolt ennustatavaid temperatuure „hullumeelselt õudustäratavateks ja valedeks”.14 Dr. Zeke Hausfather jt artikkel teadusajakirjas Nature maikuus 2022 hoiatas, et osa uusimaid kliimamudeleid on „liiga kuumad” ja ennustavad süsihappegaasiheitele järgnevat kliima soojenemist ulatuses, mis ületab muude teadaolevate allikate põhjal tõendatavat. Märgiti ka, et juba avaldatud teadusuuringute leiud väidetega, et kliimamuutuste mõjud saavad olema „hullemad kui me arvasime” põhinevad sageli CMIP6 „kuumadel” mudelitel.15 Võimetus usutavaid tulevikuennustusi genereerida annab tunnistust sellest, et modelleerijatel puudub korrektne ja täielik arusaamine kliimaprotsesside olemusest. Eelkõige heidetakse neile ette päikese, pilvede ja vulkaanilise aktiivsuse mõjude ebapiisavat käsitlust. Otsesest väitlusest hoiavad kriisinarratiivi toitvad teadlased üldjuhul kõrvale, kuid vähestel avalikel debattidel on kliimarealistide leeri teadlased esitanud veenvamaid argumente (2018, 2023). Eriarvamusi enamasti summutatakse või ignoreeritakse, aktivistid püüavad neile järjekindlalt „fossiilitööstuse poolt kinnimakstud” või lausa „uhhuu”-silte külge kleepida. Ei ole ju võimalik, et füüsika nobelist, kes ei ole ise kliimateadlane, oleks suuteline kliimateaduse nüanssidest aru saama ja võiks sel teemal kriitilisi arvamusi avaldada?

NASA taustaga USA kliimateadlane dr. Roy W. Spencer võrdleb viimase põlvkonna kliimamudelite kontrollennustusi seniste vaatlusandmetega ning nendib, et satelliitmõõtmiste ajastul 1979-2022 ületab mudeliperekonna CMIP6 keskmise poolt ennustatav globaalne soojenemine meteoroloogiliste õhupallide vaatlusandmeid 43% võrra ning satelliitide vaatlusandmeid 75% võrra. Lisaks eri riikide kliimateadlaste poolt koostatud mudelite tulemuste suurtele erinevustele temperatuuride projitseerimisel lähtuvad mudelid eeldusest, et peale inimtekkeliste kasvuhoonegaaside ei ole kliimasüsteemis looduslikke pikaajaliste muutuste põhjustajaid. Neid fakte ei mainita, kui kliimamudelite projektsioone poliitikakujunduse alusena kasutatakse. Teistegi asjassepuutuvate mõjurite lühiülevaate järel võtab dr. Spencer artikli kokku tõdemusega: „Neid määramatusi arvestades tuleks poliitikakujundajatel toimida ettevaatlikult ning mitte lubada endale saada mõjutatud demonstreeritult vigastel kliimamudelitel põhinevatest ülepaisutatud väidetest.”16

Stsenaristid ja lavastajad

Üheks kliimamudelite sisendväärtustest on inimkonna poolt tulevikus tekitatava süsihappegaasiheite aegridade stsenaariumid, mis võimaldavad analüüsi läbi viies valida, kas eeldatakse vähese, keskmise või kasvava fossiilkütuste kasutusega tulevikuarenguid. Eelmise põlvkonna senini kasutatavad neli heitestsenaariumit kandsid üldnimetust Representative Concentration Pathway (RCP); neid eristati lühendite järel näidatud aastaks 2100 ennustatud kiirgusliku mõju alusel. Näiteks suurimat süsinikuheidet eeldav ekstreemne stsenaarium RCP8.5 põhjustaks teostumisel aastal 2100 kasvuhoonegaaside osakaalu tõusu tõttu atmosfääris koos võimalike kaasnevate nähtustega kasvuhooneefekti suurenemist 8,5 W/m2 võrra aastaga 1750 võrreldes, madalaima mõjuga RCP2.6 vaid 2,6 W/m2 võrra. Aastal 2021 luges IPCC kasvuhooneefekti ulatuseks atmosfääris 159 W/m2, valdava osa sellest põhjustab veeaur.

Viimase põlvkonna viis heitestsenaariumit kannavad üldnimetust Shared Socioeconomic Pathway (SSP); nende lühendi järele on enne kiirgusliku mõju arvväärtust lisatud raskusastet näitav number ühest viieni, näiteks fossiilkütustel põhinevat arengut kajastav SSP5-8.5 asendab eelneva stsenaariumi RCP8.5. Mõlema teostumise ebatõenäolisusele on oma aruandes AR6 viidanud ka IPCC, nähes ette nende kasutust uuringutes mittevälistatava piirjuhtumina, mitte oodatava suundumusena (baseline).17 Asjatundjad on välja arvutanud, et vastava mõju saavutamiseks tuleks maailmas kuni aastani 2100 igal nädalal käiku lasta 8 uut söeelektrijaama. Nagu aga varasemateski artiklites märgitud, avaldatakse stsenaariumil RCP8.5 põhinevaid teadusartikleid sellegipoolest jätkuvalt ligi 25 kaupa päevas ning ka Eesti kliimaseaduse algatamise põhjendusena kasutatud argumendid Eesti uuringust tuginesid valdavalt samale stsenaariumile. IPCC aruande AR6 WG1 peatükist 12.5.2 leitav tabel 12.12 ei jäta aga kahtlusi selles, et enamiku juba praegu meedias valdavalt inimtekkelisusega seostatavate ekstreemsete ilmastikunähtuste nagu üleujutused, tornaadod, põuad, „tuleilm” jms avaldumise tõenäosus poleks suur ka sajandi lõpuaastal 2100 isegi äärmuslike CO2 heitestsenaariumite RCP8.5/SSP5-8.5 teostumisel.

Tabel 12.12 IPCC hinnanguaruande AR6 WG1 peatükist 12.5.2: kliimamõjude avaldumine kaasajal, aastatel 2050 ning 2100. Lahtrite taustavärv näitab kliimamõjude avaldumise usaldusnivood; valge tähistab puudulikku tõendusmaterjali või ebakindlust kliimamõju suuna osas.18

Tulevase IPCC aruande AR7 ettevalmistamiseks loodava mudeliperekonna CMIP7 tarvis on kavas välja arendada ka uus heitestsenaariumite komplekt, mille kohta on esimese ScenarioMIP töötoa protokolli põhjal teada, et uus ekstreemne heitestsenaarium saab olema madalama kiirgusliku mõjuga kui RCP8.5, pigem 7 W/m2 läheduses. See on sammuks teel katastroofi kuulutamisest eemaldumisele, kuid USA kliimateadlase Roger Pielke Jr hinnangul peaks usutav ekstreemum olema veelgi väiksema mõjuga, kuna praeguseks liigub maailm heite osas juba madalamalgi trajektooril kui RCP4.5. Tulemuseks oleksid kliima mõõduka ja ohutu soojenemise projektsioonid, mis ei võimaldaks põhjendada vajadust jõulise „kliimapöördega” elukorraldusse ja majandusse sekkumiseks, nagu järeldab oma artiklis ka dr. Nicola Scafetta, kliimateadlane Itaaliast19. Ehkki IPCC seda otseselt ei soovita, kehtib senini „kliimakriisi” küpsetamiseks retsept: võtta mõni „kuumema”otsa kliimamudelitest, kasutada seda koos ekstreemse heitestsenaariumiga ning sööta õõvastavad tulemused ette mõnele kliimaaktivistist ajakirjanikule või mõõduka analüüsivõimega poliitikule.

Ressursisäästlikkus ja mõistlikus tempos juurutatav ringmajandus on ühiskonna tasakaalustatud arengu jaoks olulised, kuid kliimaseaduse ettevalmistamise ja „kliimaeesmärkide” poole pürgimise kulud jäävad ülalkirjeldatut arvestades ressursiraiskamiseks, mille poliitiliselt motiveeritud teadusele tugineva vundamendi püsimise põhjused USA emeriitprofessor William Happer hiljutises dokumentaalfilmis üheselt mõistetavalt lahti seletas.20 „Kliimaneutraalsuse” saavutamise eeldatavad kulud võivad aastaks 2100 ületada saadavat tulu enam kui seitsmekordselt, selle poliitikameetmed on võrreldavad liikluses kiiruspiirangu kolm miili tunnis kehtestamisega kogu maailmas, et vältida kokku üle miljoni liiklussurma aastas.21 Ka kliimamuutustega kohanemise meetmete kulud võivad saada üle paisutatud, kui tulevikuhinnangute aluseks võetakse „kuumad” mudelid ja ekstreemsed heitestsenaariumid.

Artikli „Saatanliku süsihappegaasi saaga” sisu ja CLINTEL üldrahvaliku üleskutse taustal sobiks lõpetuseks tsitaat ühe IPCC teadusaruande AR3 ametliku hindaja, eesti juurtega Toronto Ülikooli professori Olev Trässi märtsikuisest intervjuust Postimehes: „Küsimus on süsihappegaasi vähendamises ja mingit suurt raha selle peale panna – seda ma ei teeks. Olen selles üsna veendunud ja tunnen, et olen õigel teel, sest süsihappegaasi mõju on nii pagana pisike. Kogu teadlaste ringkond, kellega kasvõi Toronto ülikoolis arutleme, arvab suurelt osalt samamoodi – oleme veendunud, et see roheline agenda on tegelikult pettus.” Teadlasi kuulda võttes oleks Eestil põhiseaduse kohaselt sekulaarse riigina sobilik distantseeruda kliimakriisi-kultusest, loobuda oodatud mõjuta utoopilistest ja kulukatest „kliimaeesmärkidest” ning lasta ühiskonna dekarboniseerumisel jätkuda loomulikus tempos, juhituna teaduse ja tehnika arengust ning politiseerimata turunõudlusest.

  1. “Climate Change 2021 – The Physical Science Basis. Working Group I Contribution to the Sixth Assessment Report of the Intergovernmental Panel on Climate Change”. https://doi.org/10.1017/9781009157896 ↩︎
  2. IPCC aruanne AR6 WG1, lk 173: „Also, some media outlets have recently adopted and promoted terms and phrases stronger than the more neutral ‘climate change’ and ‘global warming’, including ‘climate crisis’, ‘global heating’, and ‘climate emergency’ … ” ↩︎
  3. REGULATION (EU) 2021/1119 OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL of 30 June 2021 establishing the framework for achieving climate neutrality and amending Regulations (EC) No 401/2009 and (EU) 2018/1999 (‘European Climate Law’) ↩︎
  4. https://co2coalition.org/facts/co2-rose-after-the-second-world-war-but-temperature-fell/ ↩︎
  5. https://www.dnr.state.mn.us/climate/journal/1877_1878_winter.html ↩︎
  6. „How Significant Was the 1877/78 El Niño?”, https://journals.ametsoc.org/view/journals/clim/33/11/jcli-d-19-0650.1.xml ↩︎
  7. https://nihk.de/en/research/current-projects/between-the-roman-climate-optimum-and-the-year-without-a-summer-1816 ↩︎
  8. “Satellite observations reveal a decreasing albedo trend of global cities over the past 35 years.” Shengbiao Wu, et al., Remote Sensing of Environment, February 2024. DOI:10.1016/j.rse.2024.114003 ↩︎
  9. „The climate system is a coupled non-linear chaotic system, and therefore the long-term prediction of future climate states is not possible. Rather the focus must be upon the prediction of the probability distribution of the system’s future possible states by the generation of ensembles of model solutions.” IPCC TAR WG I: The Scientific Basis, Chapter 14: Advancing our understanding. Executive Summary. 2001. https://archive.ipcc.ch/ipccreports/tar/wg1/index.php?idp=501 ↩︎
  10. „Pervasive Warming Bias in CMIP6 Tropospheric Layers”. https://doi.org/10.1029/2020EA001281 ↩︎
  11. IPCC aruanne AR6 WG1, ptk 7.5.6., lk 1008: „It is sometimes assumed that parametrization improvements will eventually lead to convergence in model response and therefore a decrease in the model spread of ECS. However, despite decades of model development, increases in model resolution and advances in parametrization schemes, there has been no systematic convergence in model estimates of ECS. In fact, the overall inter-model spread in ECS for CMIP6 is larger than for CMIP5 …” ↩︎
  12. U.S. House Committee on Science, Space & Technology. 29 Mar 2017. Testimony of John R. Christy, Professor of Atmospheric Science, Alabama State Climatologist, University of Alabama in Huntsville ↩︎
  13. „As such, the average of the models is considered to be untruthful in representing the recent decades of climate variation and change, and thus would be inappropriate for use in predicting future changes in the climate or for related policy decisions.” ↩︎
  14. „Already scientific papers are appearing using CMIP’s unconstrained worst-case scenarios for 2100, adding fire to what are already well-justified fears. But that practice needs to change, Schmidt says. “You end up with numbers for even the near-term that are insanely scary – and wrong.”„U.N. climate panel confronts implausibly hot forecasts of future warming”. Science, 27 July 2021. ↩︎
  15. “Users beware: a subset of the newest generation of models are ‘too hot’ and project climate warming in response to carbon dioxide emissions that might be larger than that supported by other evidence. … Findings that show projected climate change will be ‘worse than we thought’ are often attributable to the hot models in CMIP6.” ↩︎
  16. „Given these uncertainties, policymakers should proceed cautiously and not allow themselves to be influenced by exaggerated claims based on demonstrably faulty climate models.” Global Warming: Observations vs. Climate Models. Roy W. Spencer, PhD. BACKGROUNDER No. 3809, January 24, 2024 ↩︎
  17. IPCC aruanne AR6 WG1, lk 54: ”In the scenario literature, the plausibility of some scenarios with high CO2 emissions, such as RCP8.5 or SSP5-8.5, has been debated in light of recent developments in the energy sector. However, climate projections from these scenarios can still be valuable because the concentration levels reached in RCP8.5 or SSP5-8.5 and corresponding simulated climate futures cannot be ruled out.” ↩︎
  18. Table 12.12 | Emergence of CIDs in different time periods, as assessed in this section. The colour corresponds to the confidence of the region with the highest confidence: white cells indicate where evidence is lacking or the signal is not present, leading to overall low confidence of an emerging signal. ↩︎
  19. Impacts and risks of “realistic” global warming projections for the 21st century. Nicola Scafetta. Geoscience Frontiers, Volume 15, Issue 2, March 2024. https://doi.org/10.1016/j.gsf.2023.101774 ↩︎
  20. “Climate: The Movie (The Cold Truth)” (1:19:53) https://www.climatethemovie.net/ ↩︎
  21. ‘Follow the Science’ Leads to Ruin. Climate policy needs to take into account the costs of draconian measures, which are enormous.” Björn Lomborg, WSJ 13.03.2024. ↩︎
Liitu meie uudiskirjaga
See on kõige kindlam viis end vabaduste teemaga kursis hoida.

Me hindame sinu privaatsust ja ei jaga sinu kontaktandmeid mitte kellegi teisega. Tutvu meie privaatsustingimustega.

Kommentaaride teavitused
Teavitus
2 Kommentaari
Enim hääli saanud
Uuemad Vanemad
Inline Feedbacks
View all comments

Legend inimtekkelisest kliimakatastroofist on kaasajal kanoniseeritud võrdselt kunagise legendiga laste sõbrast – Suurest Leninist, kelle headuses ja aususes kahtlemine tähendas “kodumaa reetmist”. – Ilma ajaloolise religioonita rahvad usuvad infantiilselt ja fanaatiliselt suvalisi ebajumalaid ja soolapuhujaid.

Mõni päev tagasi oli FB USA pateniga, pikk rida, kliima muutusega organisatsioone. CIA, Bilbergi grupp, mõni veel. Patendi numrid, aeg ja teema. Kas kustutati või mina küll enam ei leidnud.

Seotud artiklid