Faktikontrollijad kuulutasid kliimafilmi valeinfoks: kas fakte ka kontrolliti?

Delfi peaks faktide kontrollimist alustama enda esitatud väidete hindamisest.

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toeta täna

Kui sotsiaalmeediaplatvormid asusid Briti dokumentalisti Martin Durkini kliima-hädaolukorra kuulutamist kriitiliselt vaatleva dokumentaalfilmi “Kliimafilm: külm tõde” (Climate: The Movie) levikut piirama kohe selle avaldamise järel, siis nüüdseks on ärganud ka “ametlikud” faktikontrolli-portaalid nii välismaal kui Eestis. Ehkki filmi sisu kuulutatakse valimatult valeks, selgub lähemal vaatlusel, et sellisel kõlaval väitel alust ei ole. Küll aga paistab selle tagant ebameeldiv süsteem, kuidas heaks kiidetud jutupunktidest erinevaid arvamusi tsenseeritakse ning nende esitajaid majanduslikult pitsitatakse.

Et faktikontroll ärkab, oli oodatav – lihtsalt niisama ilma igasuguse aluseta kliimafilmi levikut piirata oligi ju natuke veider. Eelmisel nädalal avaldaski filmi kohta pikema artikli Science Feedback nime kandev portaal, mille rahastajate seas näiteks suured sotsiaalmeedia- ja tehnoloogiafirmad Meta, TikTok ja Google, aga ka terve rida avalikku- ja eraraha jagavaid fonde.

Eelkõige samale portaalile tuginedes avaldas oma kontrolli tulemused ka Delfi faktikontrolli üksus, mis kliimafilmi neljapäeval samuti valeinfoks kuulutas, sildistades Durkini töö “pseudodokumentaaliks”. Samas artiklis väidab Delfi faktikontrolör millegipärast ka seda, et süsinikdioksiid on maa peamine kasvuhoonegaas. Kui on tõsine soov fakte kontrollida, võiks vast alustada sellest väitest.

Kas faktid või väited?

Laiem tegelikkus selliste kontrolliartiklite taga on aga see, et üldiselt neis fakte ei kontrollitagi. Näiteks konkreetsel juhul ei ole valefaktide ümberlükkamiseks kasutatud mitte fakte, vaid filmis sõna võtnud teadlaste hinnangud ja tõlgendused on asendatud teiste teadlaste hinnangute ja tõlgendustega. Näiteks füüsika nobelisti Dr. John Clauseri filmis välja öeldud hinnang, et CO2 kliimamuutusi ei mõjuta, kuulutatakse valeks teise teadlase hinnangu abil, kes ütleb, et mõjutab küll. Mõlemad teadlased võivad seejuures oma tööle tuginedes põhjendada, miks nad nii arvavad. Asja tuum on aga selles, et väitega, et ühe teadlase töö ja hinnang ei kehti, kuna teine teadlane on öelnud, et andmeid tuleb tõlgendada teistmoodi, saab põhjendada usku või poolehoidu, aga mitte ühtegi fakti.

2022. aastal füüsikas Nobeli preemia pälvinud John Clauser ei sobi faktikontrollijate hinnangul kliima teemal rääkima, sest on füüsik, mitte kliimateadlane. Foto: Peter Lyons/Wikimedia Commons.

Ühe näitena võetakse faktikontrollijate poolt ette ka filmis esinev väide, et Maa ajaloos on olnud aegu, mil CO2 tase atmosfääris on olnud märkimisväärselt kõrgem ja praegune tase on pigem madal. Faktikontrollijad seda asjaolu ei eitagi, kuid selgitavad, et see ei oma tähtsust, sest viimase 800 000 aasta jooksul on tase olnud keskmiselt madalamal ja perioodid miljoneid või sadu miljoneid aastaid tagasi ei ole praegusega võrreldavad. Ehk taas, fakti ümber ei lükata, kuid andmete tõlgendusvõimalusi saab loomulikult olla erinevaid.

Samamoodi väidetakse faktikontrolli tegijate poolt, et CO2 kõikumine on viimase 800 000 aasta jooksul käinud käsikäes temperatuuri muutumisega. Sellist korrelatsiooni keegi jällegi ei eita, kuid iseasi on, kuidas seda tõlgendada. Kas CO2 põhjustab temperatuuri kõikumist või vastupidi? Ehkki faktikontrollijad väidavad, et CO2 on temperatuuri kõikumiste põhjuseks, saab vastukaaluks mandrijää uuringutel saadud andmetele tuginedes näidata, et CO2 taseme muutus on järgnenud temperatuuri muutumisele ja mitte vastupidi.

Tõsi, seda küsimust on ühe teise portaali faktikontrollijad, kes samuti ütlesid, et kliimafilm kubiseb valedest, samuti adresseerinud, andes selgituse, millest järeldub, et inimese abil õhku lennanud CO2 erineb kuidagi looduslikult ringlevast: “Inimtegevusest põhjustatud kliimamuutused erinevad põhimõtteliselt looduslikest jääaegade ja jääaegade vahepealsetest kliimatsüklitest.”

Kes võib kliimateaduse kohta sõna võtta?

Delfi lisab oma kontrolli “faktikasti” miskipärast faktide asemel aga ka ad hominem argumente, öeldes näiteks, et suur osa filmis sõna võtvaid teadlasi ei ole kliimateadlased, justkui näiteks füüsikutel puuduks võime maailmas toimuvaid protsesse uurida ja mõtestada. Märgitakse ka, et enamikku filmis sõna saanud teadlastest “rahastavad suured õlifirmad ja äriühingud”. Kuigi selle väitega ei lükata ümber ühtegi filmis esitatavat fakti, on tegemist kahtlemata olulise märkusega. Samas see, mida mõne filmis esinenud tuntud teadlase rahstamise all silmas peetakse, peaks muigama panema. Näiteks Ameerika Ühendriikide Princetoni Ülikooli füüsika emeriitprofessori dr. William Happer’i puhul tähendab see seda, et ta sai kunagi ühe ettekande eest mingilt söefirmalt 8000 dollarit (7500 eurot). Samuti filmis esinenud astrofüüsik Willie Soon‘i teadustööd on toetatud aga suuremate summadega, kuid ta ei olegi seda kunagi eitanud ning väidab, et rahastus tema järeldusi ei mõjuta. Keegi ei keela selles loomulikult kahelda.

Ameerika Ühendriikide Princetoni Ülikooli füüsika emeriitprofessori teeb faktikontrollijate hinnangul kahtlaseks 8000 dollarit esinemise eest saadud honorari. Foto: Gage Skidmore/Wikimedia Commons.

On ka igal juhul õige, et selline taust välja tuuakse, kuid teisalt tuleks rahastamise mõttes alati samasugune taustakontroll teha kõigi nende puhul, kes esitavad kriitika all olevatele väidetele vastupidiseid väiteid. Kusjuures omaette probleem kliimateaduses on, et teaduprojektile rahastuse saamise eelduseks on tänasel hetkel see, et uuring puudutaks kuidagi kliimamuutuse negatiivseid mõjusid. Ka selleks, et saada avaldatud, tuleb negatiivsed sündmused – nt metsa- ja maastikupõlengud – seostada kliimasoojenemisega ning andmed, mis järeldust ei toeta, teadusartiklist eemaldada. Sellest kõigest on ka faktikontrollijate poolt kritiseeritavas filmis põhjalikult juttu.

Mitte faktikontroll, vaid arvamus

Ja eraldi peab loomulikult välja tooma, et Facebook tunnistas juba 2021. aastal Ühendriikides ühe kohtuvaidluse käigus, et sama Science Feedback, keda nad oma emafirma Meta kaudu ülal peavad, ei tegele tegelikult mitte faktide kontrollimise, vaid arvamuste esitamisega, millele tuginedes kujuneb ka Facebooki enda arvamus millegi valeinfoks tunnistamisest. Nimelt oli Facebook Science Feedback-i arvamuse alusel liigitanud ajakirjanik John Stossel’i mõned videod väärinfoks. Stossel rääkis neis metsamajandamisest ja puudutas ka kliima teemasid. Facebook varustas videod märkidega “vale” ning “puudub kontekst”. Seejuures muud põhjust Science Feedback oma hinnangus välja ei toonudki, kui see, et Stossel’i toon oli kuidagi vale. Tänu oma faktikontrollijate hinnangule piiras Facebook Stossel’i sisu levikut, mis vähendab märkimisväärselt võimalusi sisu tootmisega teenida. Kohtus esines Facebook aga ootamatu väitega, et faktikontroll ei ole tegelikult üldse mitte nende, vaid kolmanda osapoole – antud juhul sama Science Feedback-i – teema. Ja see, et Stossel’i postitus valeinfoks kuulutati, ei olnud Facebooki sõnul midagi muud, kui nendepoolne arvamusavaldus, mille nad siis teise arvamuse alusel olid teinud. Arvamine on aga nende sõnul sõnavabaduse kaitse all.

Ehk nagu sellestki juhtumist näeme, ei ole selliste faktikontrolli-artiklite väited mitte lihtsalt tihti puudlikud või vahel koguni ise valed, vaid Facebook on ise tunnistanud, et tegemist on arvamustega. Traagiline on aga seejuures asjaolu, et suured sotsiaalmeediakanalid kuulutavad neile arvamusartiklitele tuginedes vaatluse all oleva sisu valimatult valeks, millel on otsene mõju sisu edasisele levikule – postitusele lisatakse nähtav märge ning selle levik kukub kivina ehk väidetavalt piiratakse seda koguni 95% ulatuses. Sellega takistatakse aga ka võimalusi oma tööga raha teenida. Teisisõnu tähendab see selget tsensuuri.

Eile avaldatud uudiste ülevaates vaatlesin veel üht sarnast juhtumit, kus Briti tuntud väljaanne UnHerd lisati Global Disinformation Index (GDI, globaalne desinformatsiooni indeks) nime kandva asutuse poolt väljaannete nimekirja, mis väidetavalt jagavad valeinfot ja mida reklaamiandjad peaks seetõttu boikoteerima. GDI rahstajate seas on näiteks George Sorose Avatud Ühiskonna Fond (Open Society Foundation), Ühendkuningriigi valitus, Euroopa Liit, Saksamaa välisministeerium ja asutus nimega Disinfo Cloud (tõlkes: valeinfo pilv), mille rahastajaks on Ameerika Ühendriikide välisministeerium. Kuna reklaamiandjad tõepoolest sellliste asututste koostatud nimekirju jälgivad, kaotas UnHerd pea täielikult võimaluse reklaami müüa. Asja teeb eriti näotuks tõsiasi, et päringu peale tunnistas ka GDI ise, et mingit valeinfot väljaanne jaganud ei ole, vaid neile lihtsalt ei meeldi mõned seal avaldamist leidnud artiklid autoritelt, kes argumenteerivad transideoloogia vastu ning tunnistavad sugude vahelisi erinevusi. Sarnaseid näiteid, kus sama GDI on enda poolt esitatud valefaktidele tuginedes mõne väljaande majandusmudeli hävitanud, on veel.

Mis aga kliimamuutusi ja kliimateadust puudutab, siis Vabaduste Portaalis oleme neil teemadel avaldanud põhjalikke käsitlusi. Neid saab lugeda ja vaadata siit.

Artiklit on võrreldes algse avaldamisega täiendatud. Selle esimene versioon ilmus eile avaldatud nädala uudiste ülevaates.

Kommentaaride teavitused
Teavitus
2 Kommentaari
Enim hääli saanud
Uuemad Vanemad
Inline Feedbacks
View all comments

Tegelikult on tõde ja fakt see, et ühe teadlase arvutused näitasid tugevat korrelatsiooni maailmas registreeritud UFO-de nägemise juhtumite arvu ja õhus oleva CO2-e kontsentratsiooni vahel (viide on olemas). See ei saa muud tähendada kui seda, et tulnukate sagedasem külastamine põhjustab CO2-e tõustu.
Järeldus, kui CO2 põhjustab Maa kliima soojenemist, siis selle algpõhjuseks on tulnukad. Me peame hakkama võitlema tulnukate vastu, see peaks saama inimühiskonna missiooniks. Alustama peaks tulnukapeletite paigaldamise kohustuslikuks tegemisest.