“CO2 ei ole mingi halb gaas,” ütleb Suurbritannias Newcastle’s asuva Northumbria Ülikooli professor Valentina Zharkova. Vastupidi, märgib ta – iga aianduskeskus kasutab seda oma kasvuhoonetes, et taimed oleks lopsakamad ja rohelust rohkem. “Meil on maailmas tegelikult CO2 puudujääk ja seda on kolm-neli korda vähem, kui taimed tahaksid,” märgib ta ja lisab, et rohkem CO2 tähendaks rohelisemat ja bioloogiliselt mitmekesisemat maailma. Tema sõnul ongi CO2 osakaal atmosfääris läbi meie planeedi ajaloo olnud märksa kõrgematel tasemetel kui praegu.
See on tõsi. Viimase 140 miljoni aasta jooksul on CO2 osakaal õhus pidevalt vähenenud ja alles nüüd vähehaaval kasvama hakanud. Praegu on selle osakaal umbes 420 miljondikku (parts per million e ppm) ehk 0,042%. 140 miljonit aastat tagasi oli see hinnanguliselt 2500 ppm (0.25%) ehk umbes kuus korda suurem. Kui CO2 peaks aga langema alla 150 ppm-i (0,015%) – sinna lähedale ehk 182 ppm-ni (0,018%) langes see viimasel jääajal – tähendaks see juba taimestiku ja kogu muu elu väljasuremist.
Zharkova sõnul on seega praegu atmosfääris suurenev CO2 osakaal meile pigem hea uudis. “Me ei pea CO2-te eemaldama, sest meil oleks seda tegelikult rohkem vaja. See on taimedele toiduks, et nad meile hapnikku toodaksid. Need inimesed, kes räägivad, et CO2 on halb, ei ole ilmselgelt ülikoolis või kus iganes mujal nad haridust omandasid, väga hästi õppinud. Ainult harimatud inimesed võivad sellist absurdset juttu ajada, et CO2 tuleks õhust eemaldada,” ütleb Zharkova.
Kliimamuutuse loomulik mõjutaja – Päike
Professor Zharkova võib pikalt selgitada, mida CO2 looduses teeb või tee ja kuidas käitub, kuid tegelikult ta ise seda teadlasena otseselt ei uuri. Zharkova on Ukrainast pärit astrofüüsik. Ta on lõpetanud Kiievi Rahvusülikoolis matemaatika eriala ja omandanud doktorikraadi Kiievis Ukraina teaduste akadeemia observatooriumis. Erinevates Suurbritannia ülikoolides on ta töötanud ja teadustööd teinud 1992. aastast ning alates 2013. aastast olnud Northumbria Ülikooli matemaatika professor, õpetades seal peamisi matemaatika- ja füüsika õppekavade aineid.
Oma teadustöödes on ta keskendunud Päikese uurimisele ning kinnitab, et erinevalt CO2-st on sellel suurel meile valgust ja soojust andval gaasikeral Maa kliimamuutustes väga suur roll. Koguni sedavõrd suur, et oma teadustöödele tuginedes väidab Zharkova, et oleme üldise soojenemise taustal Päikese aktiivsuse nõrgenemise tõttu järgnevaks 30-ks aastaks sisenenud hoopis külmemasse ajajärku ehk väikesesse jääaega.
Teisisõnu ei ole küsimus selles, et Zharkova – või mõni teine teadlane, kes CO2-molekuli kõikvõimsasse jõusse ilma soojendamisel põhjendatult skeptiliselt suhtub – kliimamuutusi eitaks. Vastupidi, kliimamuutused ja temperatuuri jahenemine või soojenemine on vägagi reaalsed, kinnitab ta. Näiteks märgib Zharkova, et Šotimaal, kus ta on pikalt elanud, oli ilm 2000 aastat tagasi märksa soojem. “Roomlased kasvatasid Šotimaal sel ajal näiteks viinamarju ja tegid veini,” ütleb ta.
Samas näiteks aastatel 1645-1715 ehk perioodil, mida kutsutakse Maunderi miinimumiks ja mil Päikese aktiivsus eriti järsult nõrgenes, muutus ilm Euroopas tunduvalt külmemaks. Suurbritannia suurte jõgedel – nt Thames ja Tyne – sai uisutada, samuti jäätusid regulaarselt Hollandi kanalid, mis on praegusel ajal haruldane. Alpide liustikud laienesid ja võtsid enda alla suure hulga põllumaad ning jäämass laienes jõuliselt Arktikast lõunasse. Temperatuurid olid üle planeedi tunduvalt madalamad – näiteks Euroopas ja Põhja-Ameerikas kohati 5 kuni 7 C külmemad. See on meeletu muutus.
Zharkova hindab varasemaid sellekohaseid teadustöid arvesse võttes, et keskmiselt – see tähendab piirkonniti loomulikult palju suuremaid muutusi – langeb temperatuur Maal järgmise 30 aasta jooksul 1 kraadi võrra, mitte ei tõuse, nagu ÜRO Valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (Intergovernmental Panel on Climate Change – IPCC) meid hoiatab.
Ta selgitab, et sellised järsud muutused sõltuvad Päikese aktiivsusest. Kui Päikese aktiivsus on madalam, siis selle vähenev magnetväli põhjustab ka kiirgustiheduse vähenemist. Vähem kiirgust tähendab aga vähem sooja. Zharkova sõnul toimub selline muutus iga 350-400 aasta järel, kui Päikese suurte tsüklite (grand solar cycle, GSC) vahel on Päikese suure miinimumi (Grand Solar Minima, GSM) ehk madalama aktiivsuse perioodid. Ühte GSM-perioodi sisenesime me tema sõnul ka 2020. aastal ja see kestab aastani 2053, mil Päikese aktiivsus taastub.
Päikesepaneelidesse investeerimist ei soovita
Seega ei tasu lähitulevikku silmas pidades Zharkova sõnul mõelda mitte kliimasoojenemisele, vaid tuntavale jahenemisele, nagu see juhtus 17. sajandil ja sellel on meie elu-olule mõistagi otsene mõju. Võtame näiteks energeetika, kus nn rohepöörde sildi all soovitakse fossiilkütustest eemaldudes asendada tänased energiatootmisvõimsused näiteks päikesepaneelidega. Zharkova sõnul ei maksa väheneva Päikese intensiivsuse ajal naiivselt loota, et päikesepaneelide abil saab mingilgi arvestataval määral energiat toota. “Ma saan ainult kaasa tunda neile inimestele, kes päikesepaneelidesse on investeerinud,” ütleb Zharkova. Kui arvestada, et algava Päikese aktiivsuse madalperioodi puhul võime Zharkova sõnul eeldada, et talved pikenevad ja Põhja-Euroopas võib lund sadada isegi veel juunis, nagu juhtus 17. sajandil, ei ole päikesepaneelide perspektiiv kuigi hea. “Maunderi miinimumi ajal oli aastaid, kui suve ei olnudki – oli lühike kevad, siis sügis ja jälle talv. Ja kui sul ikka lumi päikesepaneelidel on või taevas pilvine, siis need on kasutud,” ütleb ta. Samuti võime eeldada, et külmem ilm seaks ka tuuleenergia tootmise surve alla – on küllalt näiteid tuulikute külmumisest ja seisma jäämisest.
Tõsine probleem on Zharkova sõnul ka see, et toidutootmine satub Euroopas surve alla, sest ilm läheb külmemaks ja saak võib ikalduda. See tähendab, et toidutootmiseks paremaid tingimusi tuleb otsida Lõuna-Euroopast või isegi Aafriakst. Põhja pool vajatakse nii toidu tootmiseks, toasooja hoidmiseks kui kõigiks muudeks tegevusteks rohkem energiat. Ehk me ei pääse Zharkova sõnul kuidagi fossiilkütustest, mis on energiaallikana usaldusväärsed. “Kui inimesed said keskajal sellega (külmema perioodiga – HS) hakkama, siis praegu on meil rohkem energiaallikaid ja kui me neid targalt kasutame, siis saame hakkama,” ütleb ta.
Ka kliimasoojenemine on reaalsus
Kuid mõnekümne aasta pikkune külmaperiood on Zharkova sõnul lühike episood võrreldes praeguse pika soojenemise trendiga. Kui külmaperiood tuleneb sellest, et Päikese aktiivsus kahaneb, siis soojenemise põhjus on samuti Päikese ja maailmaruumiga seotud – Päike tuleb Maale lähemale. Ka selles ei ole midagi ootamatut, et planeetide ja Päikese asetus maailmaruumis suhtes meiega muutub. Ka seda on pikema ajaloo vältel korduvalt juhtunud. See toimub suurte planeetide gravitatsiooni mõjul ning Maale lähemale liikuv Päike tõstab siin ka õhutemperatuuri.
Zharkova sõnul kestab selline liikumine 2100-2300 aastat ja see on tuntud kui Hallstatt’i tsükkel. Praegune tsükkel jõuab oma lõppu umbes aastal 2600 ja ehkki sinna ajavahemikku jääb veel üks Päikese aktiivsuse madalperiood (2375-2415), mil on jälle külmem, toimub järgenva 500 aasta jooksul pidev soojenemine. Zharkova hindab oma arvutuste baasil temperatuuri tõusuks aastaks 2600 3.5 C. “Loomulikult meie siin enam siis ei ela, kuid meie pärand elab ja inimesed saavad siis kontrollida ja öleda, et see blond naine siin rääkis Hallstatt’i tsükli kohta tõtt,” naljatleb ta enda kohta.
Zharkova sõnul on meie praeguses poliitilises kliima päästmise kontekstis oluline mõista, et inimene on selles muutuste protesseis tegelikult kõrvaltvaataja. “Mida iganes me teeme Maa peal, me ei saa muuta Päikese ja suurte planeetide, nagu Jupiter, Saturn, Neptuun ja Uraan, orbiiti,” selgitab ta. “Me ei saa midagi teha selle vastu.”
“Nagu Hispaania inkvisitsioon”
Kuid just seda, et mingi protsess on loomulik või looduslik, peavoolu kliimateadus eitab ning ainsaks aktsepteeritavaks kliimamuutuste põhjuseks on inimtekkelise CO2 osakaalu kasv atmosfääris. Sellise “pisiasjaga”, nagu Päike, Zharkova sõnul pead ei vaevata. Ta märgib, et tegelikult on teadusuuringutega näidatud ka see, et CO2 kasv atmosfääris järgneb temperatuuri kasvule, mitte vastupidi, aga ka seda ei soovi inimtekkelise kliimaoojenemise pooldajad arvesse võtta. “Nii et see annab teile aimu, kui harimatud ja ebaprofessionaalsed need inimesed on, kes ütlevad, et CO2 toob temperatuuri tõusu,” märgib Zharkova. “Nad püüavad vaigistada kõiki, kes seavad nende vigased mudelid kahtluse alla,” lisab ta.
Zharkova on ka ise sellist vaigitamist ja tagakiusamist kogenud. Ta toob näiteks, et inimtekkelise kliimasoojenemise pooldajate survel võttis teadusajakiri Nature Scientific Reports 2020. aasta märtsis tagasi ühe tema avaldatud artikli, kuna selles väideti, et Päikese heledus võib muutuda vastavalt sellele, kui kaugel Päike täpselt asub. Kuna sellisest väitest järeldub loogiliselt, et Päike võib mõjutada ka Maa kliimat, sõltuvalt sellest, kui kaugel ta parajasti asub, tuli tööst lahti öelda. Zharkova ütleb, et paraku on tõesti tõsiasi, et sellistes teadusajakirjades, nagu Nature, kus ta varem tihti avaldas, tema töid enam ei oodata. Samamoodi, nagu ei oodata seal kellegi töid, kes inimtekkelise kliimasoojenemise hüpoteesi ei toeta ja kliimamuutusi kuidagi teisiti selgitavad. “Nad tegutsevad, nagu Hispaania inkvisitsioon tegutses Maunderi miinimumi ajal,” ütleb Zharkova talle omase huumoriga inimtekkelise globaalse soojenemise pooldajate kohta ja nimetab neid naljaga pooleks CO2-maffiaks.
Aasta pärast seda, kui Nature tema töö tagasi võttis, avaldas Zharkova ühes teaduskogumikus samal teemal peatüki, mis näitas NASA ja Prantsusmaa Meudoni observatooriumi andmete põhjal, et Päikese ja Maa vahemaa muutub täpselt selliselt, nagu tagasi võetud töös öeldi. See näitab Zharkova sõnul ka seda, et Päike, selle aktiivsus ja asukoht, on Maa ja teiste planeeritde mistahes kliimamuutuste loomulikuks allikaks.
