India valitsus plaanib infotehnoloogia (The Information Technology Rules (Intermediary Guidelines and Digital Media Ethics Code)) seaduse järjekordse muudatusega lubada võimudel kohelda tavalisi sotsiaalmeediakasutajaid võrdselt meediamajadega. Muudatus piiraks sõnavabadust ja tooks kaasa enesetsensuuri, kirjutab Human Rights Watch.
Human Rights Watch Aasia asedirektori Jayshree Bajoria sõnutsi on India 2021. aastast peale mitu korda muutnud infotehnoloogia seadust nii, et iga muudatusega on võimud endale haaranud üha suurema kontrolli veebisisu üle. „Valitsus väidab, et reeglid on valeuudiste ja vihakõne vastu, kuid tegelikult on neid kasutatud teisitimõtlejate vastu,“ nentis Bajoria.
Juba 2000. aastast on India keskvalitsusel õigus kohustada platvorme postitusi blokeerima ja seda volitust on võimud innukalt tarvitanud. Eriti agaralt selliste postituste puhul, mis kritiseerivad valitsust, ennekõike peaminister Narendra Modit. Kuid enamik blokeeritud postitustest pole kuidagi ebaseaduslikud ehk valeuudised või vihakõne, vaid lihtsalt kriitika. Blokeerimistaotluste täpne arv on siiski teadmata, sest valitsus saadab neid salaja. Blokeerimise põhjust ei saa teada isegi postituse autor, kellel pole ka otsust võimalik vaidlustada. Näiteks tänavu veebruarist on sotsiaalmeediaplatvormi X andmetel suurenenud blokeerimistaotluste hulk. Paljud neist on olnud satiirilised või opositsioonipoliitikute postitused. X on peatanud ka mitmed kontod, kus postitatud sisu on kritiseerinud või pilganud peaminister Modit või Bharatiya Janata partei juhitud valitsust. Meta aruanded näitavad sarnast: valitsuse nõudel on Instagramis ja Facebookis piiratud sisu Indias iga aruandeaastaga kasvanud juba 2024. aastast peale.
Kusjuures sisu blokeeritakse vaatamata tõsiasjale, et 2015. aasta ülemkohtu lahendi (Shreya Singhal v. Union of India) järgi peab keskvalitsus blokeerimist põhjendama kirjalikult ja korralduse võib anda ainult kõrgem ametnik. Kohtuotsuse järgi on võimud kohustatud kasutajat teavitama, kui ta on tuvastatav, ja kasutajal peab olema võimalus vastata. Blokeerimiskorraldust peab veel kontrollima sellekohane komisjon ja platvormid peavad reageerima vaid siis, kui neil on ametlik kohtumäärus või valitsuse teatis.
Kuid selle asemel, et kohtuotsust täita, asus India valitsus hoopis seaduseid kohendama. Näiteks 2011. aastal lisati infotehnoloogia seadusesse sätted, mis võimaldavad süsteemselt sisu tsenseerida. Platvormidele (vahendajatele) sätestati kaitse, mis vabastab platvormid vastutusest kasutaja postitatud sisu pärast, kui platvorm täidab teatud nõudeid. Seejärel laiendas valitsus 2021. aastal reegleid digiuudistele ja voogedastusplatvormidele, kuigi IT-seadus neid ei hõlmanud. Muudatusega kehtestati ka jälgitavuse nõue, mis pälvis palju kriitikat sõnumiteenuste otspunktkrüpteeringu ohustamise pärast. Seevastu menetluslikke tagatisi kasutajate andmete kaitseks ei ole kehtestatud, küll aga on iga seadusemuudatus laiendanud võimuametite volitusi.
Sellega India võimud ei ole piirdunud. Valitsus kavandas 2023. aastal lausa sellist muudatust, millega oleks asutatud faktikontrolliorgan. Viimane saanuks õiguse otsustada, kas valitsuse kohta postitatud sisu on võltsitud, vale või eksitav ehk võimud plaanisid organit, millel olnuks internetis tõe kuulutaja roll. Selle plaani kohus siiski peatas 2024. aastal, nagu ka kolmeastmelise kaebuste lahendamise süsteemi ja digimeedia vastavusnõuded, mida eetikakoodeksi all sooviti läbi suruda. Madrasi kõrgem kohus märkis, et „valitsuse loodud meediakontrolli järelevalvesüsteem võib meedialt võtta selle sõltumatuse ning demokraatia neljas sammas võib üldse kaduda”.
Kuid mullu oktoobris muutis keskvalitsus taas seadust. Selle muudatusega tegi valitsus ametlikuks siseministeeriumi Sahyogi portaali, mis on keskne platvorm, mille kaudu ametid ja omavalitsused saavad edastada sisu eemaldamise ja blokeerimise käske. Menetlus on seal aga üsna ähmane ja mingeid kaitsemeetmeid ei kohaldata. New Delhi digiõiguste rühma Internet Freedom Foundationi hinnangul on Sahyogi portaaliga loodud nn paralleelne süsteem, mis erineb eespool kirjeldatud lahendustest ja on peagi peamine tsensuurivahend. Sahyogi veebiplatvormi kaudu on lihtsam ja kiirem korraldusi esitada, aga samas pole vaja korraldust avalikustada ega küsida sõltumatu komisjoni arvamust. Tänavu veebruaris lühendas valitsus veel ühe muudatusega platvormidele antud reageerimisaega 36 tunnilt 3 tunnile, et nn ebaseaduslikku sisu eemaldada.
Nüüdse muudatusega on plaanis kohustada platvorme kohtumääruse või valitsuse teate asemel järgima mitmeid võimude antud selgitusi, soovitusi, juhiseid, töökorraldusi, tegevusjuhiseid ja suuniseid. Kui platvorm suudab reeglite rägastikku järgida, säiliks tal seaduses sätestatud kaitse vastutuse asjus. Kuid lisaks sellele on kavas peale meediaväljaannete kohustada eetikakoodeksit järgima ka sotsiaalmeedia tavakasutajaid, kui kommenteerivad näiteks uudislugusid. Täitevvõim ehk ministeeriume hõlmav komisjon saaks volituse tegutseda tsenseerijana, kellel on õigus üle vaadata infoministeeriumi edastatud sisu ja soovitada meetmeid, sh nõuda, et sisu eemaldataks või sisulooja vabandaks.
Human Rigths Watch leiab, et India loodud regulatsioonid võivad viia selleni, et platvormide jaoks lihtsaim lahendus on sisu tsenseerida. “Kuid inimestel peaks olema võimalik postitada purunenud tänavavalgusti fotot või nõuda valitsusametnikelt elementaarset vastutust, kartmata valitsuse meetmeid,“ ütles Bajoria. Human Rights Watchi Aasia asedirektor leiab, et uued reeglid suurendavad võimude volitusi, mis aitavad senisest veelgi enam summutada sõltumatuid hääli, meediat, inimõiguslasi ja rahumeelseid kriitikuid.
See et India tsensuuri karmistab ei tule üllatusena. Küll aga tuleks üllatusena see kui mõni riigivõim seda vähendaks. Maailmast võiks asja saada kui puuduks tsensuur ja propaganda. Praegu on kahjuks vastupidi.