Kui võim nõuab teadlastelt üheainsa tõe kuulutamist

Mis on ühiskondlik võim? Sellist võimu omavad näiteks meediamajad, kes elanikkonna arvamust kujundavad. Delfi näiteks ei varjagi oma sarjavat suhtumist teadlaste vastu, kes julgevad mõne teema puhul ühtainsat tõde kritiseerida. Delfis on avatud lausa eraldi nn roheportaal, mille peamine eesmärk näibki olevat kliimaaktivism ehk ühes olulises teadusvaldkonnas ühe ja ainsa narratiivi levitamine ning selle kriitikute nahutamine.

Eriti tuliselt võideldakse Delfis Martin Durkini dokumentaalfilmi „Kliimafilm: Külm Tõde“ vastu. Selle kohta avaldati juba kevadel, kui film välja tuli, omapärane faktikontrolliks nimetatud kirjatükk. Seda lähemalt uurides leiab küll kiiresti, et see polegi tegelikult niivõrd faktikontroll kui eriarvamus. Ehk kogu lugu seisneb selles, et üks teadlane esitab väite ja teine vastuväite. Faktikontroll aga omakorda valib ühe neist, nimetab tema väite faktiks ja teise oma mittefaktiks ehk valeinfoks. Ning lihtsa liigutusega, midagi tegelikult kontrollimata, kuulutatakse filmis üles astuvate teadlaste väited, kelle seas mitmed maailma oma ala tipud ja ka Nobeli preemia laureaat füüsikas, tühiseks ja tühistatuks.

Ja rohkem midagi tõestama ei peagi – film esitab valeväiteid, sest nii me ütlesime. Kes ei usu, siis siin on viide meie tehtud faktikontrollile. Ja eks sellest tuleb siis lähtuda. Läbivalt. Kui vabadused.ee portaal soovis ka Delfi kaudu vaatajaid teavitada 4. detsembri õhtul toimuvast kliimafilmi telelinastusest Kanal 2 eetris, siis Delfi toimetus lasi mõne aja pärast kliimafilmi reklaami kõikidest oma portaali keskkondadest eemaldada. Põhjuseks nimetati „valefaktide reklaamimist“. Sest nende faktikontroll, mis tegelikult fakte ei kontrolli, on nii öelnud. Ka pärast filmi näitamist Kanal 2 poolt ilmus roheportaalis sarnases mahlas järjekordne „lugu“.

Lõssenkismi lätetel

Aga selles kõiges ei olegi ehk midagi üllatavat. Eriti kui arvestada, et sarnases stiilis aktivismi nõuab, nüüd juba Eesti teadlastelt, nõuavad ka poliitikaga läbivalt põimunud figuurid. Kersti Kaljulaid lausa nahutab Eesti teadlasi, öeldes, et nad ei ole kliima-aktivismi alal piisavalt eeskujulikud. Kliima küsimuses olgu üksainus tõde, mille kritiseerimine on kurjade kapitalistide rahastatud kuritahtlik ja valelik vandenõu.

Selline lähenemine on otseselt lõssenkism. Trofim Lõssenko oli Nõukogude põllumajandusteadlane ja bioloog. Stalini ajal kuulutas riigivõim tema õpetuse ainuõigeks. Lõssenko kriitikud tembeldati pseudoteadlasteks ja neid kiusati taga.

Hiljem suudeti tõestada, et hoopis Lõssenko õpetus oli pseudoteadus, kuid enne 1965. aastat ei tohtinud keegi seda välja öelda. Kriitika puudumise tõttu jõudis lõssenkism aastakümneid kahjustada ja pidurdada geneetika ja teiste loodusteaduste arengut.

Teadus saab areneda ainult siis, kui teadlastel on õigus ja vabadus esitada eriarvamusi ja alternatiivseid hüpoteese uue nurga alt. Martin Durkini dokumentaal “Kliimafilm: Külm Tõde” on ja peabki olema igati avatud asjakohasele kriitikale ja teaduslikele vastuväidetele. Kuid paraku ei ole see küsimus meie tänases kontekstis enam üldse oluline. Oluline on aru saada, et teaduses ei tohi olla ühtki küsimust, mida küsida ja kritiseerida ei tohi. Ehk see film näitab hästi just seda, kuidas kliima teemal on küsimused ja kriitika muutunud peaaegu võimatuks. Ent kuidas on sel teadusharul üldse võimalik areneda, kui võimud ja osa meediast igasugust kriitikat alla suruvad?

Teadlaste tulemused võivad meeldida või mitte meeldida, aga ideoloogilistel eesmärkidel ei tohi teadlasi vaigistada. See ei puuduta ainult kliimat, vaid ka teisi poliitiliselt laetud teemasid. Näiteks hiljuti avastasid Ameerika teadlased, et mitmekesisuse, võrdsuse ja kaasatuse koolitused hoopis suurendavad osalejate vaenulikkust, autoritaarseid kalduvusi ja äärmusliku retoorikaga nõustumist.

Lugu mõjutab miljoneid ameeriklasi, kes selliseid koolitusi läbivad, kuid suured meediaväljaanded nagu The New York Times ja Bloomberg otsustasid väidetavalt uuringu tulemustest kirjutatud lugusid mitte avaldada. Meediamajade õnnetuseks kutsuti sellega esile Streisandi efekt ning uuringu tulemused on sotsiaalmeedia vahendusel laialt levima hakanud.

Need, kes üritavad teadlaste tegevust diskrediteerida või tsenseerida, peavad alati Streisandi efektiga arvestama, et tsenseeritud uuringud koguvad seeläbi hoopis suuremat populaarsust. Mida suurem on Streisandi efekt, seda rohkem kaotab tsensuuri kasutav asutus avalikkuse silmis austust ja usaldusväärsust.

Kui teadlastest saavad aktivistid ja ühehäälsed propagandistid, siis kaotavad nad samuti avalikkuse ees oma usaldusväärsuse. Teadlased ei tohi muutuda aktivistideks, vaid jääma teadlasteks – kriitilisteks, uudishimulikeks, avatud meeltega uurijateks, kes julgevad kõiges kahelda ja seda välja öelda.

Võim ei tohi teadlastele sõnu suhu panna ja lõssenkismi taotlev võim ei vääri ühiskonnas mingit usaldusväärsust ega austust. Hea meel on vähemalt selle üle, et lõssenkistid ise tulevad ja paljastavad end ehk on kõigile palju paremini teada. 

Artikli avaldas esimesena Postimees 15.12.2024.