Kahjuks ei ole mõttevabadus meie tsivilisatsioonis nii austatud ja kaitstud nagu paljud arvavad. “Suur tulemüür” kommunistlikus Hiinas on näide 21. sajandi otsesest meelsuskontrollist, sest tehnoloogia ja riigiametnike armee määravad, milline sisu internetis on kodanike jaoks lubatud ja millist teavet riiki ei lubata. Sama tehnoloogiat, mida Hiina kasutab teabe ja andmete mahasurumiseks, müüakse ja levitatakse ilmselt ka teistesse riikidesse, näiteks Venemaale, mitmesse Aafrika riiki jne. Hiina, Venemaa ja teised autoritaarsed riigid teostavad kontrolli oma repressiiv- ja julgeolekuaparaatide kaudu, mis kiusavad alamaid taga avalikus ruumis toimepandud nn mõtteroimade tõttu.
Demokraatlikus Läänes toimub ideede mahasurumine ja meelsuskontroll varjatumal viisil. Ellu on kutsutud erinevad ühiskondlikud tabud ja dogmad, mida edendatakse nn “konsensusjuhtumitena”, “kinnistunud teadusena” jne, mis aga tegelikkuses on aluseks mõttevabaduse piiramisele. Meelsuskontroll tuleneb peamiselt ideoloogilisest survest ning võtab grupimõtlemise ja kollektiivsete psühhooside kuju, mida järgivad konkreetsed huvi- ja ideoloogiagrupid. Neid, kes ei allu või kes julgevad erineda massist, võidakse heita välja sotsiaalsest suhtlusest, avalikust elust ja/või tagandada ametikohalt – olgu see siis meedia, ettevõtluse või akadeemilises sfääris. Selline sunniviisiline grupimõtlemine võtab üha enam ruumi avalikes ja korporatiivsetes asutustes, takistab vaba mõttevahetust ja surub maha avaliku arutelu.
Meelsuskontroll sai eriti ilmseks 2020-2022. aasta tervishoiukriisi ajal, kui ametiasutused läksid sunnimeetmete ja negatiivsete sõnumite teed, mis aitasid kaasa massihüsteeria tekkimisele. Konventsionaalsetest meditsiinilistest ja teaduslikest seisukohtadest erinevad arvamused suruti riigi- ja korporatiivvõimude poolt süsteemselt maha. Eri riikide kõrgelt kvalifitseeritud arstid ja teadurid muutusid represseerimise ja/või tsensuuri sihtmärgiks Covid-19-ga seotud kirjutiste ja avalduste tõttu, mis vaidlustasid ametlikke seisukohti. Alternatiivsete häälte vaigistamiseks kasutati laialdaselt mitte ainult tsensuuri, vaid ka erinevaid mahasurumise taktikaid (tõrjumine, halvustamine, diskrediteerimine, ametlikud uurimised, teadusartiklite tagasivõtmine jne), mis kahjustasid eriarvamusel olevate arstide ja teadlaste mainet ning karjääri.
Näiteks kavandasid mitmed USA kõrgetasemelised rahvatervise ametnikud (Riikliku Tervishoiuinstituudi direktor ja Riikliku Allergia- ja Nakkushaiguste Instituudi direktor) nende teadlaste ja arstide süsteemset avalikku mustamist, kes väljendasid seisukohti, mis olid vastuolus tollase meditsiinilise ortodoksiaga pandeemiale reageerimise kohta. Samamoodi on mitmed USA föderaalasutused suhelnud salaja sotsiaalmeedia platvormidega, et suruda maha föderaalametnikele ebasoodsaid arvamusi.
Euroopas väljendub meelsuskontroll erinevate tabude kaudu, millede arvustamist on hakatud paljudes riikides karistama kriminaalselt “vihakõnena” ja “vaenu õhutamisena”. Nende kummist terminite üha laialdasem ja meelevaldsem kasutamine on paratamatult viinud vaba mõttevahetuse vähenemiseni ja enesetsensuurini, mille tagajärjed Euroopa ühiskondadele ei ole kerged.
Sellised kasvavad näited meelsuskontrollist ei ole kahjuks üksikjuhtumid, vaid peegeldab hiilivat suundumust, mida kehtestatakse ka Lääne valitsusasutustes, akadeemilistes ringkondades ja teaduskogukondades. Selleks, et seista vastu nendele vaigistavatele suundumustele ja kaitsta mõttevabadust, on väga oluline, et sääraseid juhtumeid tunnistatakse, avalikustatakse ja mõistetakse hukka võimalikult paljude poolt.
