Mul on kaua meeles püsinud üks Derek Walcotti luulerida: “Ja mul pole enam kirjutada millestki peale tänulikkuse.” See on pärit tema pikemast poeemist “The Prodigal” (“Kadunud poeg”), mis ilmus 2004. aastal, kaksteist aastat pärast seda, kui ta oli pälvinud Nobeli kirjanduspreemia. Olen ometigi veendunud, et kirjarida ei viita tema edule ja tunnustatusele autorina, vaid väljendab tema suhet elu kui sellisega – kuidas ellu tuleb alati suhtuda tänulikkusega, sest see on kingitus.
Derek Walcott sündis 1930. aastal Kariibi meres asuval St Lucia saarel, kui paik oli briti võimu all. Walcott jäi kogu elu briti kodanikuks ning tema luule kihab viidetest mitte ainult tema kodustele maastikele, vaid ka Euroopa ja eriti inglise kirjandustraditsioonile, mille keele ta ka ise kirjanikuna omaks võttis. Kirjutades ajastule omaselt palju pealtnäha argisest – nagu näiteks meie Jaan Kaplinski – lasusid tema luule keskmes siiski igavikulised küsimused. Ning kuigi teda on kirjandusteadlaste poolt tihti esile tõstetud kui ajaloo teist mustanahalist kirjanduslikku nobelisti (pärast Wole Soyinkat), ei ole ta ise ilmselt just eelmainitud põhjusel säärast esiletõstmist oluliseks pidanud. Vastupidi, ta on väitnud juba 1983. aastal Leif Sjöbergile antud intervjuus: “Hoolimata sellest, mida kriitikud on minu kohta kirjutanud, ei ole minu rass mulle pärast noorusaega midagi tähendanud. Rass on naeruväärsus. Isegi rassisõda on kokkuvõttes irooniline – eri värvi sipelgad heitlemas üksteisega. Ma ei tunne ühegi rassi suhtes eraldi truudust.”
Ütlus, mida tänasel päeval võidaks pidada ka vastuoluliseks või vaenumeelseks, leidis hiljem veel täiendust 1990. aastal Robert Brownile ja Cheryl Johnsonile The Cream City Review jaoks antud intervjuus, kus pärjatud poeet lausus Aafrika ajaloo kohta: “Orjakaubanduse sisuks olid kinnipüütud vangid, keda valgele mehele maha müüdi. Aafriklased püüdsid teisi aafriklasi ja müüsid neid valgetele. See oli orjanduse tegelik algus, see on see, mida koolides tuleks õpetada. Me peame sellisele tõelusele otsa vaatama – see, mis toimus, oli see, et üks hõim röövis inimesi teisest hõimust. Säärane on maailma ajalugu.”
Mitte rass polnud seega Walcotti silmis see, mis teinuks kellestki parema või halvema inimese, inimese suurus sõltus tema meelelaadist ja hoiakuist. Kurjus võis varitseda igaühe südames, ja headus igaühe südamesse ajada võrseid. Kirjanduses oli autoril seepärast – nagu Walcott arvas – vaba voli laenata viiteid kogu oma pärandist, sealhulgas koloniaalsest minevikust. Tema endagi juured ulatusid lõpeks mitte ainult Aafrikasse, vaid ka Euroopasse. Peale selle hoiatas ta kriitikuid autori spetsiifilise klassifitseerimise kitsendavuse eest – kui esmatähtsaks sai autori kuuluvus mõnda gruppi või vähemusse ning teda asuti tähistama kui “mustanahalist autorit”, “gei-autorit”, “feministist autorit” vmt, kaasnes sellega risk piiritleda selle autori tähtsust vaid tema kuuluvusega. Walcott leidis, et targem oleks identiteediküsimusele läheneda emotsioonide ja eelarvamusteta ning kirjutas oma luuletuses “In Amsterdam” (“Amsterdamis”), kuidas tema ema, “kelle perenimeks oli Marlin või Van der Mont, oli uhke oma Madalmaade päritolu üle”. “Miks ei peaks mina siis neid omaks tunnistama,” kirjutab Walcott Amsterdami kastanipuudest ja lehevarjudest, ja Rubensist, Rembrandtist jne, “sama innukalt kui tunnistan omaks jõeoru Kongos, kui nad mõlemad mu emale rõõmu tegid?”
Walcotti vaadetega orjakaubandusest ja identiteedist näib nõustuvat ka hiliseim Nobeli kirjanduspreemia mustanahaline laureaat, Tansaaniast pärit romaanikirjanik Abdulrazak Gurnah. Oma läbimurderomaanis “Paradiis” (eesti k. 2023) kirjeldab ta Aafrika elu-olu eurooplaste saabumise künnisel ning lisaks külameeste sunniviisilisele värbamisele Saksa sõjaväkke (Esimese maailmasõja hakul) jutustab lugu ka Araabia kaupmeeste harrastatud orjapidamisest ning vägivaldsetest konfliktidest erinevate kohalike hõimude vahel. Hõimupõhised vastasseisud ja vaen ei ole seejuures võõrad ka Aafrika kaasajale, kui mõelda kasvõi Rwanda 1994. aasta genotsiidile, milles üks hõim hukkas saja päeva jooksul maa “etnilise puhastamise” nimel hinnanguliselt 800 000 teise hõimu kuulunud inimest.
Walcotti ja Gurnah’ nägemusega haakub ka Nigeerias sündinud Bookeri kirjandusauhinna laureaat söör Ben Okri, kes on kinnitanud, et näeb end pigem “maailmakirjaniku”, kui eraldi piiritletult Aafrika või Briti kirjanikuna. Teoses “Starbook” (“Täheraamat”), millest ta lõi hiljem veel uusversiooni “The Last Gift of the Master Artists” (“Meisterkunstnike viimane and”), jutustab ta mütoloogilise loo kahe hõimu kommetest ja suhetest enne “valgete tuulte” saabumist, näidates rahva sisemist vaenu ühe olulise “valge mehe” ohvriks langemise põhjusena. “Tihti rüüstasid Mamba [üks hõimujuhte] ja tema järgijad külasid ning riisusid röövsaake ümbritsenud maadelt,” kirjutab Okri, kes oli nooruses ise tunnistajaks Nigeeria kodusõjale. “Mamba ja tema järgijad olidki need, kes äratasid valgete vaimude spioonide tähelepanu.”
Sääraste näidete mõte ei ole muidugi mitte pisendada koloniaalse mineviku ebaõiglusi ja tragöödiaid, ei Aafrikas ega kustahes mujal. Vaevalt saaks see olla nende hinnatud autorite sõnum, kes on kõik kirjutanud teemast ka sügava kurbusega – Okri “Täheraamat” on ju kokkuvõttes omalaadne mälestuskiri “valgetes tuultes” kadumaläinud kultuurile. Aga kõik nad näivad kutsuvat meid üles märkama ja teadvustama universaalsusi, mis meid inimolenditena seovad ning mis on sügavamad ja olulisemad kehalistest määratlustest, nagu rahvus või rass.
*
“Ja mul pole enam kirjutada millestki peale tänulikkuse,” kirjutab niisiis Derek Walcott. “Hommikul sadas ilusat vihma. /…/ Nii paljusid nimesid retsiteeris vihm: Alan, Joseph ja Claude, ja Charles ja Roddy. Läbi vihma ilmus päevavalgus ja tibutuse piisad särasid, just nagu olid säranud mu eelkäijatele.” Et tema ja teiste mainitud autorite sõnumit tõesti kuulda, läheb küllap niisamuti tarvis tänulikkust – ja selle eeldusena alandlikkust, sest saame päriselt olla tänulikud vaid selle eest, mida me enda suhtes juba ette ei eelda. Tänu autasu eest on näiteks vaevalt siiras, kui oleme ette arvamusel, et meie peaksimegi selle saama. Sama mõte on kinnistunud paljudesse vanadesse vaimutraditsioonidesse, kus leidub ütlusi, nagu näiteks juudi kultuuris või idamaades, ja mitmel pool mujalgi, et tark on see, kes õpib kõikjalt ja rikas see, kes ei tunne, et tal on midagi puudu. Veidra vastuoluna kõlab selle kõrval Lääne tänane diskursus, kus voorust ja pahet on sagedasti püütud omistada leeriti, lubades ühele inimhulgale ühe ja teisele teise.
Kuidas muidu saaks olla tõsi, et avalikul miitingul rahvast eriarvajate läbipeksmisele üles kutsunud transaktivist mõistetakse vägivallaõhutuse süüst priiks, mustanahalise sportlase poolt kaasvõistleja vastu pillutud ütluses “valge pe**ega lita” ei nähta rassistlikku elementi, aga loosungi “White Lives Matter” jalgpallistaadioni kohale lennutanud fänn saab kaela süüdistused rassivihast ja vallandamisotsuse või Saksamaa ametliku vägistamisstatistika avaldanud noorpoliitik kohtulikult karistada. Kohalikus kontekstis on sama kahesuslikkuse väljenduseks näiteks seigad, kui oma parteile või kogukonnale andestatakse skandaalid, mida vastasleeril mingil juhul unustada ei lastaks. Ehk et pöördunud rollide kõrval poleks hoiakud ega otsused neis olukordades peaaegu kunagi samasugused.
Miks on siis voorusest ja pahest, headusest ja kurjusest saanud justkui üksteisest isoleeritud reaalsused? Ja kust on tekkinud suhtumine, nagu oleksid traagika ja valu (ja vastav kaastunne nende suhtes) vaid teatud inimgruppide privileeg? Oleme ju küllap kõik ühel või teisel hetkel olnud elus olude või kellegi pahatahtlikkuse ohvrid. Keegi võib olla läbi käinud sõjast või kogenud looduskatastroofe, teiste tragöödiad on olnud privaatsemad ja varjul. Aga vaevalt leidub elukogemust, millest ootamatused ja tagasilöögid puuduksid sootuks. Küsimus on seega vaid selles, kuivõrd keegi ise oma kogetud kaotuste või katsumustega samastub.
Loodan, et ei liialda, kui ütlen, et olen oma elus kogenud katsumusi rohkem kui oma mõõdetud jao. Heitlesin teismelisena aastaid vähkkasvajaga ja enne seda oli mu isa elujõus mehena siitilmast ootamatult lahkunud (surres seejuures mu sünnipäeval). Eks ole mind vähist jäänud puude pärast aastate jooksul ka narritud, kord jalutas mulle üks võhivõõras naine mulle tänaval ligi ja teatas naeratades, et tema arvates oleks mul säärases seisus parem ära surra. Oskasin vastuseks vaid muiata. Ja ometigi julgen öelda, et mulle pole peaaegu kunagi tulnud pähe oma olukorda ära kasutada ettekäändena. Mulle sai ruttu selgeks – ja sama äratundmist olen kohanud hiljem ka (teiste) parasportlaste hulgas –, et kui oleksin seda teinud, oleksin sillutanud endale teed hukatusse. Polnud ju kedagi, kes tulnuks ja saavutanuks minu eest seda, mida olin tahtnud elus saavutada, selle mulle niisama kätte ulatanud.
Tänaste (hüper)liberalistide kinnismõte vältida võimalustki, et keegi saaks kunagi kedagi solvata, võib pealtnäha kõlada ülla ideena, aga selle tagajärjeks jääb ometigi tajumus veel enamast agressioonist. Säärane püüe jagab maailma paratamatult agressoriteks ja ohvriteks, süüdlasteks ja süütuteks, moraalseteks ja moraalsusetuteks leerideks. Ja niipea, kui keegi määratleb end ohvrina ning seab ohvristaatuse oma enesemääratluse keskmeks, läheb tal vaja ikka uut ja jätkuvat agressiooni, et oma identiteeti alal hoida – sest agressioonita poleks ka ohvrit. Lisaks tähendab see seda, et süüdlane peab alati olema keegi teine ja konkreetne, ohvril endal aga puudub olukorra ees vastutus, sealhulgas vastutus õppetunnist.
See on küllap ka põhjus, miks impeeriumite eeldatav võlg kunagiste orjade lapselapselapselapse(jne)laste ees jääb alati justkui lõpuni hüvitamata, üha enamaid sõnumeid on vaja käsitleda solvangu või vihakõnena ning teatud rass, sugu või taust tuleb juba ette hukka mõista. Sellist ohvrimeelsuse paradigmat pole kunagi võimalik lõpuni rahuldada ning selle viimaseks tulemuseks saab olla ainult selle kandja enese häving. Rassismi hakatakse sel juhul määratlema mitte võrdse kohtlemisena, vaid vastupidi – kõigi võrdsena kohtlemist hakatakse nägema rassismina. Kaasatusena hakatakse nägema mitte koha pakkumist kõigile, vaid vastupidi – endamääratletud moraalse standardiga mittenõustujate tühistamist ja väljaarvamist ühiskonnast. Ilmekad näited sellest on täna mõnede Ameerika Ühendriikide ülikoolide värbamisjuhised, kus võrdsuse ja sidususe egiidi all – nt Berkeley California Ülikoolis – soovitatakse vältida kandidaate, kes ei soosi rassipõhiseid põhimõtteid ning alandada hinnet neil, kes tahavad “kohelda kõiki ühtemoodi”. Üritus kaitsta vähekaitstuid ja rõhutuid on selle ühemõõtmelisuses saanud sedasi uute privileegide kehtestamise vahendiks.
Nagu viidatud kirjanikud on üritanud näidata, läheb selline poliitika aga lõpuks vastuollu elu enesega ja toob kaasa ühiskonna vaimse vaesumise. Püüdes end turvata igasuguste raskuste ja kannatuste eest, jääme ilma ka võimalusest neist kasvada. Nõudes (või ehk isegi ähvardades), et keegi meid kunagi ei solvaks, jääme ilma võimalusest saada teiste arvamustest ja salvamistest mõjutamatuks (ja saada seeläbi tegelikult ju sallivamaks). Ning samastudes oma traagika ja valuga, vahest omalaadses kujutletud märtrirollis, loobume võimalusest kogeda oma tegelikku suurust ja hiilgust läbi sisemise transformatsiooni. Miski ei kasva looduses pingutuseta – pane seeme mulda ja näed, et taim peab suruma end läbi mullapinna, pimedusest valgusse, enne kui saab teostada oma potentsiaali õitseda ja viljuda.
Elule, ja ka tema toodud kaotustele saab alati reageerida mitmeti. Neid saab esile tõsta, neist saab teha enda – inimese, rahva või ajastu – esmatähtsa atribuudi. Kaotusi saab samavõrd ka maha suruda, näiliselt (või päriselt) ära unustada. Teinekord saab neid kasutada omamoodi pusletükkidena oma ülesande ja koha mõistmiseks elus. Kaotust võib kanda endaga kui kaaluraskust. Kaotusele saab aga olla tänulik, isegi sellega kaasnenud valus ja väljakutsetes. Vahest sellepärast märgib Walcott ka nii: “Idee rõhumisest on eksijäreldus, eks ole? Sest kui sa seda usud, oled ori. Kui ei usu, siis ei saa sind ka orjastada.” Tänulik vastutusevõtt pakub meile lõppkokkuvõttes enam rahulolu kui ettemääratud ohvriroll. Kui tahame alati olla väliselt kaitstud, lõpetame oma sisemuses üleüldise kaitsetusega.
[Eesti keeles on ilmunud Derek Walcotti raamatud “Saared” ja “Oo tähine, tähine öö” ning Ben Okri raamatud “Aafrika eleegia”, “Näljutatud tee”, “Vabadusekunstnik”, “Jumalaid hämmastades” ja “Imelamp”. Abdulrazak Gurnah’ teostest on ilmunud üks, “Paradiis”. Intervjuud Derek Walcottiga on kokku võetud raamatus “Conversations with Derek Walcott”, toimetaja William Baer, University Press of Mississippi, 1996.]
