Ameerika Ühendriikide soomuutmise edendajast doktori Johanna Olson-Kennedy juhitud uuringut alustati juba 2015. aastal osana laiemast, 9,7 miljoni dollari (8,7 miljoni euro) suurusest maksumaksjate rahast finantseeritud projektist „transsooliste“ noorte kohta, kirjutab The New York Times. Uuringu raames värvati Ameerika Ühendriikidest 95 last, kellele anti puberteeti blokeerivaid aineid ehk puberteedi blokaatoreid. Nende ainete manustamine lastele ja noorukitele hoiab tagasi nende normaalset arengut ja füüsilisi muutusi, nagu rindade areng või häälemurre. On hästi teada, et need põhjustavad lastele ka erinevaid püsivaid vaevusi ja kahjustusi, nii vaimseid kui füüsilisi.
Olson-Kennedy juhitud grupp jälgis oma uuringus lapsi kaks aastat, lootuses näha tulemust, et puberteedi blokaatorid parandavad nende vaimset tervist. Üks varasem Hollandi uuring nimelt väitab, et puberteedi blokaatorid parandasid soolise düsfooria all kannatavate laste vaimset heaolu ja seda uuringut on laialdaselt kasutatud nende ainete lastele manustamise õigustamiseks ja propageerimiseks.
Ameeriklaste uuringus aga sarnast suundumust ei leitud, st jõuti järeldusele, et puberteedi blokaatorid laste ja noorukite vaimset tervist ei parandanud. Kuid seda uuringut ei ole senimaani avaldatud. „Ma ei taha, et meie töö annaks meie oponentidele argumente,“ põhjendas Olson-Kennedy otsust tööd mitte avaldada. Teisisõnu ei soovi ta, et avaldataks midagi, mis oleks vastuolus tema varasemate avalduste ja praktikatega või neid kuidagi kahtluse alla seaks. Muu hulgas kardab ta, et töö avaldamisel võivad olla reaalsed tagajärjed kohtuvaidlustes, st tema uurimisrühma tööle võidakse viidata ja selle abil argumenteerida, et puberteedi blokaatoreid ei tohiks üldse kasutada.
Püüdes aga selgitada, miks puberteedi blokaatoreid saanud noorukite vaimne tervis ei parane, ütles Olson-Kennedy, et tegelikult on lapsed, kellele neid aineid antakse, „väga heas vormis, kui nad tulevad, ja nad on väga heas vormis kahe aasta pärast“. See on vastuolus tema ja tema uurimisrühma varasema tööga, kus Olson-Kennedy koos kolleegidega väitid, et veerand noorukitest olid enne puberteedi blokaatorite võtmist depressiivsed või enesetapumõtetega.
