Ajakirjas Science avaldatud artiklis uurisid Hiina, Vietnami ja Ameerika Ühendriikide teadlased Hiina 2344 maakonda ajavahemikus 2014–2023. Teadlased hindasid, kuidas on omavahel seotud päikeseenergia laiendamise poliitiline rangus ja linnuliikide mitmekesisus, tuginedes ametlikele dokumentidele ja linnuvaatluskeskuse andmetele (vt ka Meng jt 2025; Sun jt 2022).
Hiina ehitab päikeseparke kiiremini kui muud riigid, püüdes saavutada süsinikuneutraalsust aastaks 2060. Töö autorite järgi oli 2024. aastal Hiinas päikeseparke kokku hinnanguliselt 4520 km2, mis on sama suur ala nagu on USA Rhode Islandi osariik. Seepärast ilmnesid parkide negatiivsed mõjud kiiremini ja tõsisemalt. Autorid tõdesid, et mida rangem on päikeseenergia poliitika, seda tõsisem on mõju lindudele ehk “puhas energia jätab loodusele tohutu ökoloogilise jalajälje”. Selgus, et suurte päikeseparkide juures on lindude mitmekesisus vähenenud ja seda peamiselt muutunud maakasutuse tõttu. Maakasutuse muutuse all peavad teadlased silmas hiiglaslikke päikesepaneelivälju, mis haaravad tohutu maa-ala, mida varem kasutati põllunduses või mis olid isegi looduskaitsealad.
Autorite hinnangul on tegemist „halva rohemuutusega” (inferior greening) (vt ka Voigt jt 2019; Tinsley jt 2024; Pörtner jt 2023), kus päikesepaneelid vähendavad nende ümbruse taimestiku mitmekesisust ja tekitavad tiheda, aga ökoloogiliselt homogeense taimestiku. Eriti tõsiselt mõjutavad need just looduslikult rikkamaid piirkondi. Elurikkuse poolest n-ö vaesemates piirkondades pole päikeseparkide mõju aga nii märgatav. Teadlaste hinnangul võib selliste, nt kuivade, maastike linnustik olla juba kohanenud avatud keskkonnaga ega ole seepärast nii tundlik päikeseparkide põhjustatud elupaigamuutuste vastu.
Igal juhul täheldasid teadlased, et päikesepaneelidega muudetud maastikul on katastroofiline tagajärg lindudele, putukatele ja ka muudele loomadele, kes ei suuda uut homogeenset taimestikku kuigi hästi ära kasutada. Päikesepaneelid killustavad maastikke (vt ka Capellán-Pérez jt 2017; Hernandez jt 2014; Pimm jt 2014), tekitavad visuaalseid ja soojushäireid (vt ka Fleming 2025; Khan jt 2024) ning hävitavad lindude elupaiku (vt ka Rehbein jt 2020). Nii ränd- kui ka paiksete lindude puhul registreeriti märkimisväärne arvukuse vähenemine.
Paikseid linde mõjutas kõige enam nende elupaiga ümberkujundamine, rändlinde aga oluliste peatuskohtade muutus. Lindudest enim kannatasid taimedes pesitsevad linnuliigid, kes vajavad varjumiseks taimestiku keerukat struktuuri, aga ka lihasööjad või kõigesööjad linnud, kes sõltuvad põlispuistu toetatud selgrootute saagist. Taimtoidulised linnud võivad seevastu aga tiheda pinnakattega isegi kohaneda, mistõttu nende liikide arvukus ei olnud oluliselt vähenenud. Parvelindudele põhjustasid paneelid aga nn järveefekti, kus linnud satuvad segadusse päikesepaneelidelt peegelduva valguse tõttu, pidades seda veelt peegelduvaks päikesepaisteks. See viis surmavate kokkupõrgeteni, aga ka tõsiasjani, et linnud otsisid lootusetult järvi ja tiike, mida tegelikult ei olnudki olemas.
Peale selle leidsid teadlased, et Hiina päikeseenergia laienemisega vähenes põllukultuuride saagikus 2,88%. See langus ei sõltunud linnuliikide mitmekesisuse vähenemisest, vaid viitas päikeseenergia taristu ja põllumajandustootmise ruumilisele konkurentsile.
Teisalt kirjeldasid teadlased ka mõningaid võimalikke kasusid. Näiteks tekivad paneelide alla varjulised, jahedamad ja niiskemad mikrokliimad, mis võivad taimestiku kasvu soodustada (vt ka Uldrijan jt 2021; Uldrijan jt 2022), rikastades toiduallikaid. Samuti võivad füüsilised struktuurid toimida nn eluapaigasaartena degradeerunud aladel (vt ka Sinha jt 2018; Nordberg jt 2021). Samas tunnistasid teadlased, et need teoreetilised „kasud” siiski Hiina linde kuigi palju ei aidanud.
Hiinat keskkonnamõju ei huvita
Teadlaste hinnangul on Hiina puhul peamine probleem kommunistliku keskvalitsuse kavandatud viisaastakuplaan. Enamasti on see ruumiliselt ebaühtlane, paindumatu ega arvesta negatiivsete mõjude ja avastustega. Näiteks 2014. aastal käivitati ja 2016. aastal laiendati fotogalvaanilist projekti, et leevendada vaesust, sidudes päikeseenergia kasutuselevõtt majandusabiga. Projekt hõlmas 471 maakonda ja ligikaudu 35 000 küla (vt ka Zhang jt 2020). Samas oli praeguse uuringu juures keskplaneerimisest kasu, sest tulemuseks oli nn poolkatseline maastik, mis võimaldas teadlastel lihtsamini võrrelda päikeseenergia eri piirkondade strateegiate keskkonnamõju. Selgus, et äärmiselt range päikeseparkide laiendamise plaaniga maakondades kannatas bioloogiline mitmekesisus märkimisväärset kahju. Leevendusmeetmed aga ei paistnud eriti aitavat.
Lõpetuseks rõhutasid autorid, et ainus viis linde päästa, ei ole pidurdada Hiina üleminekut päikeseenergiale, vaid pigem hoolikas ruumiline kavandamine ja optimeerida päikeseenergia arendamist. Teadlased pakkusid seepärast, et suured päikesepargid tuleks plaanida pigem kuivadesse ja poolkuivadesse piirkondadesse, näiteks Põhja-Hiina kõrbesse ja Gobi piirkonda. “Need piirkonnad pakuvad ökoloogiliselt kõige vähem takistusi, sest sealne elupaikade mitmekesisus on algselt madal ja päikeseenergiataristu põhjustab minimaalset ökoloogilist nihet,” kirjutasid teadlased. Lopsakama loodusega piirkondades tuleks aga päikeseparkide jaoks maakasutuse muutuseid rangelt minimeerida ning energiavajaduse rahuldamiseks tuleks soodustada keskkonnasõbralikke detsentraliseeritud päikeseenergialahendusi, nt katustele paigaldatavad paneelid. Samuti soovitasid autorid, et järsu taastuvenergiale ülemineku asemel tuleks eelistada etapilist, sest kiire poliitiline muutus põhjustab ka kiire elupaikade muutuse. Ühtlasi tuleks päikeseparke seirata, hinnata mõju mitmekesisusele ja püüda sedasi leida muidki variante, et lindude olukorda parandada. Samuti pakkusid nad välja variandi maksta nendele päikseparkide haldajatele preemiaid, kes suudavad rajada pargid, mis mõjutavad elurikkust positiivselt.
Pekingi ülikooli dotsent Liang Yuanning lisas uuringule kommentaari, kus kritiseeris Hiina valitsust, et see on päikeseparkidele asukohta valinud poliitiliste vajaduste alusel, seades tehnilise teostatavuse, vaesuse leevendamise ja majandusarengu ökoloogilistest muredest kõrgemale. Liang mäkis, et alguses olid suurimad päikesepargid kavandatud Hiina põhja- ja lääneosa kõrbetesse ja tundratesse, kuid need piirkonnad jõudsid ehitusteostatavuse ja energianõudluse piirini ning nüüd paigaldatakse päiksepaneele igale poole kogu riigis.
Uuringu peaautori, Nanjingi infoteaduste ja tehnoloogia ülikooli teadlase Huiming Zhangi sõnutsi on töö peamine sõnum selles, et üleminekut taastuvenergiale ei pea aeglustama, kui see tuleb muuta ökoloogiliselt teadlikumaks. „Puhast energiat ei pea arendama ja bioloogilise mitmekesisust säilitama teineteise arvelt, kuid hoolikas asukohavalik ja elurikkuse kaitsemeetmeid on hädasti vaja,“ ütles Zhang.
Just! Vaja pole mitte suuri päikesepõlde vaid detsentraliseeritud individuaalseid lahendusi hoonetele. Põllumaa ja mets tuleb rahule jätta. Sama lugu ka tuuleenergiaga.