Tiiu Kuurme: “meie”vormis rääkimine kui vastutuse varjutamine

Iga päev saan ma läbi avaliku ja sotsiaalmeedia teada, milles kõiges olen osalenud. Nad kirjutavad: meie oleme maa metsadest lagedaks raiunud, meie hävitame maaelu ja sulgeme koole, meie ei usu ega tunnista jumalat, meie teostame rohepööret, meie istume enamuse ajast nutitelefonis, me oleme hariduseusku, meie püstitame merre ja mujale tuuleparke, meie kehtestasime automaksu jne jne. Meie on võimas tegija, mina on selle tühine osake. Aga ükski meie ei ole võimalik ilma mõningase hulga mina-deta. Õieti loovadki ühe meie ikkagi need mina´d. Ja siin on probleem.

Kuidas selline meie tekib ja miks ei liiguta inimene kulmugi, kui ta avastab end järjekordse meie seest, mille vastu ehk ta sisetundmus hoopiski tõrgub? Meie võim peitub hulgas, meie-mõiste kasutamine legitimeerib tehtava teo, harjumuse, ettevõtmise. Ja minad on sellega samavõrd harjunud nagu sellega, et meie ju hingame kõik ühist õhku. Meie ju kõik mõtleme, tunneme külma ja sooja. Ning pole ju imelik, kuidas see meie on enesestmõistetavalt laienenud otsustele ja tegudele, mille osas mõni mina kõhkleb või mille eest põgeneks.

Meie kui vastutaja kadumine ja kollektiivne süü

See, et igaüks igasugustest toimingutest ja asjadest kirjutades kasutab endastmõistetavalt meie-vormi, ei olegi nii süütu. See tähistab ka minu osalust, ehk kui soovite, siis minu isiku taha varjumist, kui tegu on ebameeldiv ja kahjurlik. Ning ühtaegu tähendab see ka nende isikute varjumist, nende rolli pisendamist, kes on tegelikult otsuse või teo taga. Nii jääbki enamasti ebamääraseks, kes siis metsad on maha raiunud, maaelu hävitanud, koolid kaotanud, täies usus ja tahtes rohepööret teostavad, jumalat salgavad ja tuuleparke püstitavad. Tegija kirjutatakse kuhugi õige pisikeste tähtedega või polegi ta aimatav. Sündis otsus, ja meie kaasati sellesse. Tähendab see aga vastutuse hajumist või täpsemalt,  tegijate vastutuse kadumist. Kui läheb viltu, on süü kollektiivne. Meie on on võtnud süü enda kanda. Ning meie moodustab lõppeks ka selle jõu tagala, kes neid üksikuid mina-sid, kes meelevaldsete liigset indu taltsutada püüavad või lausrumalusele viitavad, mitte kuulda ei võta. Nad saavad niimoodi teha. Igal juhul kuuluvad võimule vastuseisjad nõrgema meie kategooriasse, nemad esinevad enda nimel. Nii nagu metsade hävitamise kriitikud Martti Helde filmis „Vara küps”. Selle tutvustuses on kirjas: Tõstatatakse ka küsimus, kuidas metsasõja algusajast vahetunud üheksa valitsust on jätkuva passiivsusega riigi vara, metsaga, hoolimatult ringi käinud. “Vara küps” loodusfilmina on meie aja peegeldus, mis eestlasi kui metsarahvast halastamatult portreteerib.  Kumb siin enam esile jääb, kas üheksa valitsust, kus nimed vaevu kuskil kellegi mälusopis, või metsarahvas-eestlased? Või on metsarahva kollektiivne süü nende üheksa valitsuse tegevus, mis enam tagasi pööratav pole, aga paraku, pole metsarahval võimu ka mitte ettevaatavalt sellise tegevuse jätkumine ära hoida. Sest on juba uued valitsused  (ise te meid valisite!), kelle silmavaates seesama ahne rahaläige. 

Selline meie-kasutus või siis temasse varjumine käib meiega kaasas aegadest, kui ühiskonna kollektiivsus ja inimese kuuluvus kuhugi olid sootuks monoliitsemad. Oldi kindlalt oma pere liige, oma klassi õpilane, oma töökollektiivi, organisatsiooni, ametkondliku kogukonna liige. Hoidumine oma arvamuse väljendamisest elas karistushirmus sügaval ja kui seda tehti, siis konstrueeriti oma arvamuse tagalaks mõni meie. Meie oma klassiga otsustasime mata tunnist poppi teha. Meie töökollektiiv võttis vastu otsuse eraldada autoostu luba sellele ja sellele seltsimehele. Meie pere seda tähtpäeva ei tähista, sinna peole me ei lähe. Meie oleme rahvaste sõpruse poolt.  Kas ja kuivõrd eelnesid arutelud, ühine otsustusprotsess, või otsustas ülemus, parteirakuke, patriarh? Sellest ei tehtud juttu. Harjumuspäraselt looritasid ka mõtteid välja ütlevad minad oma arvamuse meie-kardina taha. Nii oli kindlam, nii juurdus kõnepruugis, nii on see tänapäevani. Ka sotsioloogias esinevad kollektiivsed subjektid, kes esindavad valdkondlikke seisukohti, arusaamu, tõdesid. Taolist varjumist, olemist nagu teised, on nimetatud ka konformismiks. Konformistlikele ühiskonnaliikmetele on omane madal lend ja elamata elud. Aga säilitatud on teatud turvalisus. Meie-vormi kasutamine on turvaline kõigile osapooltele.

Meie kui tööriist kurja varjutamisel

Ja nüüd on meie kasutusel kurja tegemise varjutamisel või siis vastutuse hajutamisel. Meile sisendatakse järjepanu, et elame demokraatias. Oleme ise valinud oma valitsejad ja tahtnud, et nad meid niimoodi valitseksid. Kui aga alustada valimisseadusest, tuleb küsida, kas ma valingi? Paberilehel on ees enamasti tundmatud nimed ja mõni peibutuspart. Nende minevikust ja võimalikest tulevikutegudest, nagu see näiteks oli Jaak Madisoni osas, pole valijal tihti aimugi. Kas napi informatsiooni olekus tehtud tärn on ikka valimine? Varjutatud oli seegi teadmine, et kui hääletad mõne väikeerakonna poolt ja ta joone alla jääb, läheb su hääl kõige mõjukamatele, ehkki sa iga närvirakuga oled tema vastu.

Mäletan, kui arutlusel olid Kaja Kallase valed ja tegutsemine vastu oma valimislubadusi. Ning õiguskantsleri väide meedias: aga ei pea ju uskuma valimislubadusi, neid ei peagi erakonnad täitma? Jälle meie süüdi, et uskus.  Siin jääb vaid küsida: kuidas siis meie oleme nemad valinud, kelle tegemistele ei sea piiri mingid väärtused ega sündsustunne ega ka küsimus, et mis nüüd saama hakkab? Mis saab inimestest, kellest mõnel peale maksude maksmist enam suurt elamisraha ei jäägi?  Nende tegemiste eest vastutaja on seesama meie ning tegija nimi jääb hämarusse. Nagu on jäänud Keit Pentus-Rosimannuse ja Annely Akkermanni nimi, kes väitsid uue valitsuse tulekul, et andsid üle korras riigirahanduse. Meie on nohisedes vait.

Meie seas on rohkesti haritud ja arukaid inimesi, on tervet talupojamõistust, on kriitikameelt, on ekspertteadmisi. Aga kui „demokraatlik kord” on kehtestanud seadused (tuleks küll küsida, kes nimeliselt tegi?), et võim ei pea rahvaga olema dialoogis, võim ei pea mitte kellegagi arvestama, võim ei pea kuulama eksperte, ta ei pea hoolima nende valust, kelle kodud näiteks jäävad ette suurrajatistele, mille investeeringud tulevad sellesama meie taskust? Võimur ütleb, et need matsid seal ei peagi teadma, kuhu riigieelarve alusel nende raha läheb. Meie on nohisedes vait. Sest meie oleme nõutud, me ei saa nende seaduste vastu, mis välistavad erakorralised valimised, moraalitute ja andetute saadikute tagasikutsumise, kuriteohõnguliste tegevuste 75-aastaks salastamise, kahjurlusega tegelevate võimurite võimult eemaldamise, valdade elukollete hävitamise vallaisade poolt. Meie vaatab pealt parlamenditeatri umbusaldamiste totter-naljakat mängu, sest tulemus ju ette teada. Kui võimukoalitsioon on parlamendis enamuses, on umbusaldamine vaid lavastus. Kui leiba on vähevõitu, olgu siis tsirkus. Meie on omaks võtnud ehk normaliseerinud tõsiasja, et kogu valimistevahelisel ajal pole „kõrgema võimu kandjal” mingit varianti mõjustada tehtavaid otsuseid, midagi päästa, millessegi sekkuda.

Meie asemele mina

See, mida meie teha saaks, on mitte enam võtta omaks otsuseid ja tegusid, kus mina´d pole osalenud. Mina´d võiksid järjepanu öelda, et meie ei kuulu selle meie sisse, nad saaksid teha omad maailmavaatelised kogukonnad ja eitada enese kollektiivse konformistliku meie osadusse kuulumist. Nad saavad öelda ei.  Siin aga läheb vaja julgust. See on loobuda meie loodud turvalisusest ja öeldagi otse välja: mina ei ole selle poolt, mina ei lähe sellega kaasa, mina ei aktsepteeri, ma taunin, ma ei soovi kuulda, et see, mis toimub, on nimetatud demokraatiaks. Rahvuse, looduse ja elu vastaste otsuste puhul tuleb karjuda nagu laulupeol: autor välja! Tuleb nõuda nende nimesid, kes päriselt otsustasid, päriselt tegid, ja nõuda neilt oma tegude heastamist. Tõepoolest, tuleks rääkida rohkem enda nimel ja neid, kes seda teinud, on ju ajaloos olnud. Nemad ongi ajalugu muutnud. Niisugused mina`d peaksid meie rahval täna olema, et meiegi ajalugu saaks jätkuda.