Douglas Murray. “Sõda Lääne vastu.” Tõlkinud Lauri Vahtre. Tallinn: Postimehe kirjastus, 2023. Arvustus on esmalt ilmunud ajakirjas Akadeemia, detsember 2023.
Murray vastupanuvõitlus algas ulatusliku migratsioonilaine käsitlusega tema esimeses raamatus Euroopa kummaline surm: Immigratsioonist, identiteedist, islamist (2017; eesti k 2018)1. Avatud uste poliitika Euroopas viis järk-järgult vajaduseni ennast koomale tõmmata ja jõudis peagi nõudmisteni, et me oma harjumused, traditsioonid ja kultuuri maha salgaksime. Ikka selleks, et tasuda “mineviku võlga” ja “lunastada süüd”, mida, nagu selgub, tuleb meil kõigil ühiselt kanda. Ja see pole mitte “rõõmus võlg”. Kas ka meil, kes me pärisorjusest umbes samal ajal vabanesime kui Ameerika mustanahalised orjusest? Küllap ikka – kui juba Euroopa riigid ja Euroopa tsivilisatsiooni järglasmaad peavad oma väärikuse säilitamiseks “kiirelt ja põhjalikult muutma oma demograafilist ülesehitust” (Murray, tutvustatav teos, lk 10), kuhu meiegi siis pääseme. Tundlikumad natuurid, kunstiinimesed, ongi juba asunud kolonialismijärgsuse narratiivi oma loomingusse põimima.2
Tema teine raamat Hulkade sõgedus: Sugu, rass ja identiteet (2019; eesti k 2022) käsitles masside hullust või hulkade sõgedust, vähemuste õiguste kaitsest alguse saanud liikumisi rassi, naiste, geide ja kvääride õiguste eest. Kõik need liikumised on praeguseks muutunud iseenda vastandiks – hakanud vaenama, keelama ja käskima. Selle raamatu kohta kirjutatud arvustust saab lugeda siit.
Tänapäeva hea toon on Läänest halvustavalt rääkida, jättes mulje, nagu oleks Lääne kultuur olemuslikult ja süsteemselt rassistlik, nagu poleks aastatepikkust võitlust ja lugematuid rassismi vastu ette võetud abinõusid ja seadusi olemaski. Ei ole kombeks rääkida Aafrikas, Lähis-Idas või Indias lokkavast rassismist ja orjusestki, vaid rõhutada hoopis, et “riigid, kus iga mõõdupuu järgi on kõige vähem rassismi ja kus rassismi taunitakse, on ühed rassismipesad” (Murray, lk 13). Võib kuulda koguni väiteid, et muu maailma rassism on Lääne süü. Kõnekaks näiteks sellisest mõtteviisist on ÜRO egiidi all peetud konverentsil kõlanud nõudmine, et “hutude mõrvamise tutside poolt 1994. aastal Ruandas peaks kinni maksma Ameerika Ühendriikide valitsus” (Murray, lk 121).
Kolmkümmend aastat tagasi juhtis kuulus ühiskonnategelane ja inimõiguste eest seisja pastor Jesse Jackson (snd 1941) Stanfordi ülikoolis meeleavaldust. Temaga koos skandeerisid rahvahulgad: “Maha Lääne tsivilisatsioon!” Neile ei meeldinud Stanfordi ülikooli õppekavas olnud populaarne kursus “Lääne kultuur”. Murray hinnangul sai just selle sündmuse järelmitest alguse terve mõistuse kapitulatsioon. Mis kasu on ülikoolidest, kui need lasevad tänaval karjujatel oma õppekava üle otsustada, küsib autor retooriliselt. Igatahes muudeti Lääne kultuuri kullafondi õpetanud kursus ära ja sellest sai “paljusid kultuure” käsitlev kursus. Tõesti, sellest 1987. aastal aset leidnud sündmusest lähtudes võib hea tahtmise korral ennustada kõike järgnevat, millest Murray raamatus juttu. Praeguseks on katsetest Lääne kultuuri väärtustada ja seda uurida saanud piinlik teema, millega tegelevaid teadlasi takistatakse ja naeruvääristatakse, ülikoolidki püüavad seda teemat pigem vältida. “Kultuuri, mis andis maailmale elupäästvad saavutused teaduses ja meditsiinis ning vabaturumajanduse, mis on aidanud miljarditel inimestel välja rabelda viletsusest ja toonud kaasa maailmas seninägematu ideedekülluse, vaadeldakse sügava vaenulikkuse ja lihtsameelsusega” (Murray, lk 16-17). Üle parda heidetakse kõik Lääne traditsiooniga seotu, isegi “arvamuste paljusus”, mis olevat “valgevõimu välja mõeldud rämps”. Nii õpetatakse tänapäeval Ameerika üliõpilastele (Murray, lk 17).
Sõda Lääne vastu käib vähemalt neljal rindel: rass, ajalugu, usk ja kultuur. Iga neist käsitleb Murray raamatus üks peatükk. Peatükkide vahel on vahelugemised Hiina, reparatsioonide ja tänulikkuse teemadel.
Rass
Alles hiljuti peeti ebaviisakaks inimesi üksnes nahavärvi pärast ühte kimpu siduda ja kõrvale heita. Nüüd on vastupidi: rass on üldse kõige tähtsam asi, sellest möödavaatamine aga on ise rassismi ilming. Rassismivastane võitlus algas võitlusena inimõiguste eest, selle eest, et teiste rasside esindajatel oleksid valgetega samad õigused. Nüüd on sellest võitlusest saanud valgete vaenamine. Valged taanduvad ja vabandavad, arutatakse ka seda, kas, kui palju ja kellele tuleks varasema ülekohtu hüvitamiseks kompensatsiooni maksta.
Varem valitses arusaam, et rassism on “inimeste tõrjumine, halvustamine ja nende kohta üldistuste tegemine ainult nahavärvi põhjal” (Murray, lk 21). Seda peeti üheks kõige inetumaks inimlikuks patuks. Vastuseisuks rassismile tunnustati üldkehtivana nn värvipimeduse põhimõtet, mille järgi rass ei tohiks mõjutada ühegi inimese elu puudutavat olulist otsust, nagu näiteks töölevõtmine või edutamine. Selle sajandi algul hakkas asi muutuma, sest “kriitiline rassiteooria” tuli ülikooolidest välja, jõudis koolidesse, valitsusasutustesse, personaliosakondadesse, mittetulnudusühingutesse ja lõpuks tänavalegi. Rass, mida varem taheti teha tähtsusetuks, on nüüdseks saanud maailma kõige tähtsamaks asjaks. Sellega mittenõustumine on ka üks rassismi ilmingutest.
Kriitilise rassiteooria eesmärgiks oli luua “aktivistide liikumine, mis näeks enam-vähem kõike siin maailmas läbi rassiprilli” (Murray, lk 22), see seab nende enda esindajate sõnutsi “kahtluse alla liberaalse ühiskonnakorralduse alustalad, kaasa arvatud võrdsusteooria, juriidilise analüüsi, valgustusfilosoofia ratsionalismi ja konstitutsioonilise õiguse neutraalsed printsiibid” (Delgado, Stefancic 2001; tsit. Murray, lk 24). Maksismi-leninismi klassikuid parafraseerides deklareeritakse sealsamas: “See teooria mitte ainult ei püüa mõista meie sotsiaalset situatsiooni, vaid proovib seda muuta; see ei sea endale eesmärgiks üksnes välja uurida, kuidas ühiskond end mööda rassipiire ja hierarhiaid organiseerib, vaid ka ühiskonda paremaks muuta” (samas). Teadlaste puhul on see muidugi ebatavaline keelekasutus ja eesmärk, aga eks on ebatavaline ja enneolematu ka selline teadus, milles võib avaldada artikleid, mis koosnevad ainult väidetest ilma ühegi tõendita. Ja just niisugune teadus on “kriitiline rassiteooria”, tänapäeva Lääne ühiskondliku mõtte peajoone osa. Neil pole tõendeid vaja: “Kui nõuate tõendeid, siis tõestab see teie rassismi,” võib lugeda selle teooria autorite teostest (Murray, lk 25).
Küsitluste andmetel arvas enamik ameeriklasi president Barack Obama ametisse vannutamise ajal 2009. aastal, et rassisuhetega on Ameerikas kõik väga hästi. Obama teise ametiaja algul 2014. aastal hakkas see rahulolu taanduma. Head selgitust Murrayl selle kohta ei ole, ja üldiselt ongi raamatus rohkem värvikaid kirjeldusi, mitte analüüsi. Aga ilmne see muidugi on, et enamik inimesi on mõjutatud sellest, mida ja kui palju meediast nendeni jõuab ja “kriitilise rassiteooria” võidukäik on istutanud paljudele pähe rassismiprillid, mõnikord ka läbi hirmu. Ka vastuolu terve mõistusega on tavaline ja ootuspärane. Rassiküsimustes on vahel ka küsimuste esitamine ohtlik.
Läbi nende prillide vaadates on ülikooli kampuses kõndinud dominikaanlase rüüs nähtud Ku Klux Klani kapuutsi, väidetud, et imikudki võivad olla rassistid, ja muidugi paistavad sellistena kõik kuriteod mustanahaliste suhtes. Näiteks kuulus George Floydi juhtum. Kes kahtleks, et tegu on rassiliselt motiveeritud kuriteoga? Aga kes oskaks nimetada selle väite kinnituseks mingeidki tõendeid? Murray väidab, et neid polegi, igal juhul on tõsi see, et süüdistajad neid kohtus ei esitanud (sic!). See kuritegu ei olnud rassiliselt motiveeritud, nagu ka täpselt sarnane juhtum nelja aasta eest, kui samu (legaalseid, sic!) politseivõtteid kasutades sai surma üks valge mees. Iseloomulikult ei ole keegi tollest teisest juhtumist justkui mitte midagi kuulnud. Tähtsustamata asjaolu, et vähemalt üks valge mehe tapnud politseinikest oli mustanahaline, juhib Murray tähelepanu valikulistele reaktsioonidele nende kahe, muidu igati väga sarnase juhtumi suhtes. George Floydi tapnud politsenikud mõisteti vähem kui aasta jooksul süüdi ja kannavad vanglakaristust, täpselt samadel asjaoludel neli aastat tagasi valge mehe tapnud politseinikke kohtu alla ei antudki ja nad on endiselt politseitööl. Me kuuleme palju rohkem mustade ohvritega kuritegudest ja loomulikult tekib inimestel liialdatud ettekujutus sellest, kui palju mustanahalisi Ameerikas igal aastal politsei käe läbi hukka saab. Ühele küsitlusele vastajad pakkusid selleks arvuks kuni kümmet tuhandet, kusjuures õige arv on kümne kandis. Kirjeldatud hoiak on seda tugevam, mida selgemalt vastaja end “liberaalina” määratleb. Teiste sõnadega, mida “liberaalsem” vastaja, seda mustemates värvides Ameerika mustanahaliste olukord talle paistab. Arusaamal puudub muidugi seos teadmistega tegelikest asjaoludest.
Kriitilise rassiteooria mõjul ilmuvad raamatud, mis väidavad, et rassistlik võib olla juba mõnekuune imik ja et rassism avaldub kõige tugevamalt nelja- ja viieaastastel valgetel lastel. Rassism on valgete kaasasündinud puue, mistõttu tuleb antirassiste kasvatada. Paljudes koolides ja riigiasutustes on kasutusel koolitusprogrammid ja kursused, millest osavõtmine on kõikidele valgetele kohustuslik. Osalejad peavad endas üles leidma sisemise rassisti, selle suhtumise eest vabandama, kirjutama vabanduskirju kujuteldavatele ohvritele jne. Need, kes ei soovi sellise ajupesuga kaasa minna, seavad oma töökoha ohtu. Sama toimub erafirmadeski, kus kohustuslikes koolitusprogrammides õpetatakse töötajaid “analüüsima oma süü- ja häbitunnet” ning otsima lunastust vastuhakust “värvipimedatele ideoloogiatele”. Jah, tõesti, nii imelik, kui see ka on, aga nüüdseks on Martin Luther King juuniori propageeritud “värvipimeduse põhimõte” kuulutatud rassistlikuks.
Traagilisel kombel on rassisuhted leidnud tee ka tervishoiupoliitikatesse. Covidi alguses said Guardianis sõna aktivistid, kes väitsid, et lääneriikide rassism püüab selle viiruse abil tappa mustanahalisi. Enne veel, kui keegi jõudis arutleda põhjuste üle, miks mustanahalised viirust raskemalt põevad, otsustasid hirmunud tervishoiuametnikud vältida riskigrupi (üle 65-aastased) eelistamist vaktsineerimisel3, sest selles grupis on valgeid rohkem. Üks meditsiinieetika ekspert selgitas: “Selle asemel, et pakkuda tervishoiualaseid hüvesid neile, kes on neid juba niigi rohkem tarbinud, saame alustada teatavat mänguväljaku tasandamist.” Teiste sõnadega — õigluse põhimõttest lähtudes peeti õigeks lasta valgetel rohkem surra (Murray, lk 58). See pole veel kõik. California Ülikooli professor ja “kriitilise rassiteooria” eestkõneleja Cheryl Harris on välja tulnud ettepanekuga, et “valgete õigus eraomandile tuleks peatada, nende maa ja raha ära võtta ning rassiprintsiipide alusel ümber jaotada” (Harris 1993, tsit Murray, lk 60).
Mis on selle kõige põhjuseks? Seda Murray kahjuks ei ütle. See on tema raamatu suurim puudus – ta tsiteerib ja refereerib suurel hulgal, kohati tüütuseni, väheväärtuslikke väitlusi keskpärastelt autoritelt, kelle äärmuslikke, ekslikke ja loogikavaeseid seisukohti on kerge naeuruvääristada. Keerulisem oleks otsida selgitusi nähtuste tagamaade kohta, mida Murray tegemast hoidub. Kes on selle sõja taga? Kas BLM-mässud ja “1619-rahutused”, kollavestid ja marodöörlus Prantsusmaal on tõesti kõik spontaantselt puhkenud meeleavaldused? Me ei leia raamatust seda küsimustki, vastustest rääkimata.
Ajalugu
“Kes kontrollib minevikku, see kontrollib tulevikku: kes kontrollib olevikku, kontrollib minevikku.” Need kuldsed sõnad ütleb George Orwelli kuulsa romaani 1984 tegelane, Partei Siseringi mõjukas liige. Tänapäeva aktivistid on tema usinad õpilased. Orwelli romaani instseneeringus, mida kahel suvel hiljuti Vanemuises etendati4, küsib üks tegelane: “Aga kust me teame, et Partei pole enam võimul? Neil oleks ju kasulik, kui meie arvaksime, et. . . ” Selles 2013. aastal kirjutatud ja paljudes teatrites lavale toodud instseneeringus leiduv vihje on kümme aastat hiljem õõvastavalt tänapäevane. Võitlevad aktivistid, kelle mõju on suurem kui kunagi varem, tegelevadki ju sellesamaga, mis oli Orwelli Tõeministeeriumi pärusmaa: nad kirjutavad ümber ajalugu, tühistavad inimesi, teevad ümber keelt, et keegi enam ei saaks “valesti mõelda” ja seeläbi “mõtteroima sooritada”. Tänapäevase ajaloo ümbertegemise eesmärgiks on Lääne kultuuri saavutuste pisendamine, selleks valitud tee on minevikus tehtud ülekohtu rõhutamine. Eks ikka parema tänase ja homse nimel.
Üks silmapaistvaid teetähiseid sellel rindel oli New York Timesi algatatud “Projekt 1619”, mille eest selle eestvedaja Nikole Hannah-Jones sai Pulitzeri preemia.5 Hannah-Jonesi sõnutsi on tegemist “suurejoonelise algatusega, mis on pühendatud 400 aasta möödumisele orjuse algusest Ameerikas”. Projekti eesmärk oli tema sõnutsi “meie maa ajalugu ümber mõtestada ja lugeda Ameerika Ühendriikide tõeliseks asutamisaastaks 1619”. Nimelt randunud just sellel aastal esimene orjalaev Ameerika rannikul ja just sellest päevast ja sündmusest sai alguse tegelik Ameerika Ühendriikide ajalugu. Riigi tegelik sünnipäev on muidugi kõigile hästi teada – see on 4. juuli 1776. Teame sedagi, missugused põhimõtted ja vabadusepüüdlused selle riigi sünnini viisid. Selle loo soovis New York Times nüüd asendada jutustusega rõhumisest ja häbist. Maailma võimsaima riigi asutamise aega ja asjaolusid ei saa siiski ka riigi kõige tähtsam ajaleht muuta. Ameerika lugu on Murray sõnutsi alati olnud “lugu võimsast sööstust uhkesse vabadusse, mida juhtisid ühed oma aja — või üle aegade — tähelepanuväärseimad mehed” (Murray, lk 80). New York Times aga püüdis Ameerika asutamist kuriteo külge ankurdada. Selleks ei olnud neil argumendina esitada mingit uut teadmist ega uurimistööd, ajalehe eriväljaandega loodeti see asi lihtsalt “ära korraldada”. Projekti vedanud ajakirjaniku Hannah-Jonesi põhjendamatud ja ajaloolise tõega vastuolus olevad väited (Inglismaast lahkulöömise peapõhjuseks olevat tema sõnutsi “kolonistide soov kaitsta oma orjandust”) või kapitalismivaenulike autorite asjatundmatud arutlused sellest, et paljud tänapäevased tööriistad (näiteks Exceli tabelarvutus!) on algselt leiutatud orjanduslikes istandustes. Tõsised ajaloolased on seda ettevõtmist kommenteerides algusest peale öelnud, et selles “ajaloo mõistmine asendatakse ideoloogiaga” (Murray, lk 82). Aga sama võib ju öelda suure osa nn sotsiaalteaduste kohta.
Veelgi huvitavamaks läks asi siis, kui see ettevõtmine jõudis n-ö ajalehest tänavale. George Floydi tapmisele järgnenud meeleavaldused, mis peagi arenesid ohjeldamatuks vägivaldseks üleriigiliseks laamenduslaineks, ristis teine juhtiv ajaleht New York Post “1619-mässudeks”. Hannah-Jones pidas sellist nimetust endale komplimendiks, öeldes, et tal on “hea meel seda kuulda”. Seda ajal, kui kogu maa oli leekides ja mässavad märatsejad terroriseerisid rahulikke kodanikke. Peagi jõudsid mässulised kihuni kiskuda maha kõikvõimalikke Ameerika asutamisega seotud isikute mälestusmärke. Esimeseks ohvriks sai Christoph Kolumbus, peagi ka George Washington, Thomas Jefferson, hiljem näiteks ka Ameerika hümni sõnade autor Francis Scott Key. Tundus, nagu oleks eesmärgiks kogu Ameerika ajaloo kustutamine ja et parem olnuks, kui Kolumbuse asemel oleks Ameerika avastanud ja asustanud mõni teine tsivilisatsioon. “Sest kui maa, kus sa elad, on lihtsalt röövitud, riigi rajajad olid lihtsalt “orjapidajad”, põhiseadus tuleb ümber kirjutada ja ükski tegelane su ajaloos ei pälvi lugupidamist, siis mis õieti peaks seda grandioosset, veerandi aastatuhande pikkust projekti nagu Ameerika üldse koos hoidma?” küsib Murray (lk 87).
Läänevastasus ei ole eile tekkinud, sellele on teed sillutanud pikk kolonialismivastaste autorite traditsioon (Jean-Paul Sartre, Frantz Fanon, Edward Said jpt). Kolonialismi pärandi maharaputamisest saab kergesti läänevastasus ja lahendusena ei nähta mitte traditsioonilise ühiskonnakorralduse juurde tagasipöördumist, vaid üsna tihti marksismi ja sellele vastavat ühiskonnakorraldust. Akadeemilises maailmas on Saidi ülipopulaarne raamat Orientalism (1978) Murray väitel oluliseks hooandjaks (vasak)intellektuaalide hulgas levinud läänevastasele retoorikale, mille järgi “mitte-lääne rahvad on need, kellega midagi tehakse, lääne rahvad aga on need, kes teevad. Kusjuures koledaid asju” (lk 92). Muidugi käib sellega kaasas arusaam, et “Lääs on ära teeninud teatava õigusemõistmise või täpsemalt öeldes kättemaksu” (samas). Sellisel taustal on juba täiesti ootuspärane, et postkoloniaalse perioodi ajaloolased ei pea võimalikuks leida koloniaalperioodis midagi positiivset. Kui 20. sajandi algul arvati, et koloniaalimpeerium teenib headust, näib 21. sajandil olevat ainuvõimalik arusaam, et impeerium tegi üksnes kurja.
Üks keskseid nähtusi, mille pärast Lääs peab muretsema, vabandama ja häbenema, on muidugi orjus. See pani aluse koloniaalimpeeriumidele, aga see ei vabasta süüst ka neid riike, millistel koloniaalvaldusi ei olnudki. Samuti ei tule süüd kergendava asjaoluna arvesse orjakaubanduse lõpetamiseks tehtud jõupingutused, millega tegi algust Suurbritannia juba 1807. aastal, kui ta otsustas saata Kuningliku Mereväe kõigile maailma meredele orjakaubandusega võitlema. Peagi tegeles sellega koguni kuuendik mereväe alustest ja meremeestest. Vabastati tuhat kuussada orjalaeva ja rohkem kui sada viiskümmend tuhat Aafrika orja. Briti mereväe kaotuste poolel oli sellega seoses üle tuhande viiesaja mereväelase. See kõik ei loe midagi nende jaoks, kellel on soov näha ja näidata Suurbritanniat lihtsalt orjakauplejatena ja salata maha see, mida see maailma orjusest vabastamiseks tegi.
Orjakaubandus pole valgete leiutis. Orjus oli “kirjapandud ajaloo koidikust saadik olnud püsiv nähtus peaaegu kõigis ühiskondades” (Murray, lk 101). Antiikajal toodi orje Etioopiast ja veel kaugemaltki, 15.–19. sajandini veeti üle Atlandi arvatavalt kuni kaksteist miljonit aafriklast. Orjade ostjad olid küll eurooplased, aga müüjad peamiselt aafriklased ise, nimelt orjadeks müüdute naabrid või sugulased. See ei vähenda ostjate süüd, aga on kogu nähtusest arusaamiseks siiski väga tähtis.
Praegu on tavaks rääkida vaid läände veetud orjadest, jättes täielikult tähelepanuta araablaste poolt itta veetud orjad. Väidetavalt vedasid araablased Aafrikast välja kuni seitseteist miljonit inimest. Araablaste praktika, mille järgi orjad süstemaatiliselt kastreeriti, tagas selle, et itta veetud orjadel ei olnud järeltulijaid, mis teeb ka hinnangud selle kaubanduse mahule raskemaks. Aktiivselt tegutsesid ka Berbeeria mereröövlid, peamiselt Põhja-Aafrikast pärit muhameedlastest piraadid, kes 16.–19. sajandil ründasid Euroopa rannakülasid ja linnu, röövides ja vangistades inimesi, keda nad lunaraha eest vabastasid või siis orjaks müüsid. Nende küüditatud eurooplasi võis olla 1,25 miljonit.
Spetsiiflisiselt lääne-vaenulik orjusekäsitus ei taha seda kõike märgata või arvab, et varauusaegse maailma valimatu orjandusäri, “mille keskmes oli mitmekesisus”, on hilisemast, mustanahalistele keskendunud ärist kuidagi parem. See, “kui orjastati nii aafriklasi, araablasi kui eurooplasi, on tänapäevaste arusaamade kohaselt parem uusaegsest käitumisest, kui hakati kauplema üksnes aafrika kehadega” (Murray, lk 103).
Tänapäevalgi pole orjus maailmast kadunud. Orjusevastased kõneisikud eelistavad tegelda pigem mineviku süü, mitte praeguste orjade muredega, aga orjus on igapäevane asi Mauritaanias, Ghanas, Lõuna-Sudaanis ja jõuab sealt ka läänemaailma. Mõni aasta tagasi pandi üks Samoa hõimupealik Uus-Meremaal vangi selle eest, et ta meelitas inimesi Samoalt Uus-Meremaale, kus ta nad vangistas ja orjastas. Oletatavasti elab tänapäeval orjuses üle neljakümne miljoni inimese, palju rohkem kui 19. sajandil.
Religioon6
Kui kuskil levivad kuuldused, et keegi on põletanud Koraani, saab sellest üleriiklik suursündmus või koguni rahvusvaheline skandaal. Kui aga põletatakse Piiblit, võib selle peaaegu maha vaikida ja tühiseks kuulutada. No mis seal ikka, paar Piiblit, mida kasutati lihtsalt tulehakatuseks, nagu ühel meeleavaldusel juhtunu kohta tõesti öeldi. Nojah, Lääs kaldub austama kõiki pühadusi, välja arvatud meie enda omi. Kiriku populaarsus ja enda kristlasena identifitseerimine on kogu läänemaailmas languses, kui just sisserändajate massid siin-seal vahel suurt pilti ei muuda. Tühjaks jäänud koha hõivavad ebareligioonid. Üks selliseid on “antirassism”. See on mitme tunnuse järgi täiuslik religioosne süsteem: olemas on oma pärispatt (“valgete privileeg”), viimne kohtupäev (“rassiga leppimine”) ja ketserite ekskommunikatsioon (häbistamine ühismeedias). See uus religioon vaatab vanadele religioonidele ülevalt alla ja annab oma järgijatele suurepärase võimaluse teisi inimesi halvasti kohelda, samas heategijana esinedes. Lääne kultuuri lätted seda uut religiooni ei huvita, küll aga on neil kalduvus austada ja kiita kõike, mis jääb Lääne traditsioonist väljapoole. See Lääne halvustamise traditsioon lähtub juba Voltaire’ist ja Rousseau’st, hiljem andsid oma panuse Claude Levi-Strauss, Edward Said ja paljud teised. Rikkumatu ja puhas metslane, kes elab rahumeelselt ja armastades Eedeni aias või mõnel päikesesaarel — see on paljude idealistide loomingus korduv motiiv, mida päris elus otsima läinud uurijad või misjonärid tihti maha löödi ja ära söödi.
Läänevastasuse oluline rindejoon on Lääne mõtlejate tühistamine. “Immanuel Kant kasutas n-sõna”, kuulis Murray ühelt üliõpilaselt pärast oma loengut, milles ta Kanti oli maininud. Kanti ajal tänapäevast n-sõna muidugi ei tuntud, aga tema rikkalikust loomingust võib leida mõne lause, mis tänapäeva akadeemilisse kõnepruuki hästi ei sobitu. Selliseid leiab paljudelt omaaegsetelt suurmeestelt aegadest, kui paljut meile teadaolevat veel ei teatud ja üldised arusaamad olid teistsugused. Näiteks oli üsna levinud see, et võrreldi eri kultuuride ja rasside arengutaset. Nüüd saab peaaegu kõiki minevikumõtlejaid kergesti tühistada, nende ausambad avalikust ruumist eemaldada, nende loomingu uurimine mittenõutavaks või koguni mittesoovitavaks kuulutada jne. Eks see teeb elu lihtsamaks. Kantiga vaidlemiseks tuleb teda lugeda, n-sõna kasutamise süüdistus aga teeb sellest tüütust kohustusest vabaks. Kuna keegi enam suurt midagi ei loe, kõlbavad kellegi tühistamiseks ka moonutatud või lausa valeväited. Näiteks kui Prantsuse Akadeemia eest võeti 2020. aastal maha Voltaire’i kuju seetõttu, et ta oli investeerinud Prantsuse Ida-India Kompaniisse või teinud kuskil ühe rassistliku märkuse, ei võtnud keegi vaevaks panna tähele tema raevukaid rünnakuid orjuse ebamoraalsuse vastu. Ka Suurbritannias rünnatakse valgustusaja tegelasi, nagu John Locke, David Hume ja John Stuart Mill. Küll leiab ikka mingi joonealuse märkuse või erakirjas väljendatud seisukoha, mis kontekstist välja rebituna mõjub rassistlikult. Ja üldse ei sobi valgustusajastu tegelased tänapäeva minakultuse maailma, kus igaühel on oma tõde. “Euroopa valgustusajastu kujutas endast suurimat hüpet objektiivse tõe kontseptsiooni suunas,” see aga “asetas faktidega tõestamata väited ligi kaheks sajandiks ebasoosingusse” (Murray, lk 149). Viimasel ajal on aga toimunud vastupidine: ette on võetud kontrollitava tõe põlu alla panek. “Kontrollitav tõde on põlu all. Igaühel võib olla oma tõde, just selle pärast tuleb valgustusajastu ratsionalistid ajaloo prügikasti pagendada” (samas). See on üks neist analüüsi algetest või siis vihjetest, mida Murray vahel teeb. Kahju küll, et ta neid edasi ei arenda.
On siiski üks grupp tegelasi, kes on rassismisüüdistuste suhtes immuunsed. Nende esirinnas on Karl Marx ja Friedrich Engels, kelle kirjavahetuses leidub hulganisti rassistlikke ja antisemiitlikke seisukohavõtte, aga ka otsesõnu orjuse õigustamist: “Orjus on majanduskategooria nagu iga teinegi,” kirjutas Marx (Murray, lk 153). Ja siiski on Marx kaitstud, sest tema vaated sobivad hästi kõigile, kes soovivad Läänt hävitada. “Kõik teised lähevad lammutuskotta, sest nende reputatsioon aitab Läänt alles hoida. Sest lõpuks – kui kõrvaldada kõik teised filosoofid, kiskuda maha kõik nende monumendid, likvideerida lugupidamine ja tagada, et nende mõtteid õpetataks eeskätt (ebahistoristlikult) kui rassismi ja orjuse lugu, mis siis Lääne traditsioonist üldse järele jääb?” (Murray, lk 154.)
Selle mõttekäigu heaks illustratsiooniks on Michel Foucault’ (1926–1984) juhtum. Üle lugematute teadusharude tsiteerituimast autorist ei ole keegi teinud rohkem selleks, et “lagundada Lääne ühiskondliku korra osaks olev institutsioonide süsteem. Foucault’ maaniline viis analüüsida kõike kvaasimarksistlikust võimusuhete vaatevinklist madaldab peaaegu kogu ühiskonna rõhuvaks, karistavaks ja mõttetuks düstoopiaks” (Murray, lk 155). Koos oma suure populariseerija Edward Saidiga on tema sooviks “destabiliseerida, kui mitte dekonstrueerida idee, et Lääne rahvaste kohta üldse midagi head võiks öelda” (samas).
2021. aastal said avalikult teatavaks Foucault’ seksiostmise juhtumid alaealistelt poistelt Tuneesias, keda ta süstemaatiliselt ja hulgakaupa surnuaial raha eest seksuaalselt kuritarvitas. Sellel juhtumil pole olnud mingit mõju Foucault’ reputatsioonile, tema teoste läbimüügile ega tsiteeritavusele. Focault jääb oma troonile ja mitte “keegi ei näi arvavat, et sellest võiks midagi välja lugeda, kui üks nüüdisaegse antikolonialismi ja läänevastasuse rajajaid ja ikoone on ennast võõral maal lõbustanud põlisrahvusest laste palkamisega oma seksuaalseid ihasid rahuldama” (Murray, lk 156).7 “Kui kõik teised suurkujud maha kiskuda, jäävad oma pjedestaalidele. . . need, kes Läänt kõige enam arvustasid” (samas).
Kultuuriliste turbulentside ajastul otsivad inimesed hingepidet institutsioonide juurest, mis on sellistest tormidest ennegi läbi tulnud. Kristlikud kirikud on kahtlemata sellised. Aga nüüd on needki ajaga kaasas käia otsustanud ja asunud andma oma panust Lääne-vastastesse meeleoludesse vabandustega oma unikaalse kultuuripärandi pärast. Anglikaani kirik on siin esirinnas, tehes kõige karmimat kriitikat iseenda kohta ja võttes vastu otsuseid enda parandamiseks. Need “projektid” puudutavad nii “musta teoloogia elementaarkursuste” lisamist õppeplaanidesse, “rassilise õigluse laupäevade” korraldamist ja positiivset diskrimineerimist värbamisel. Murray arvates on “kriitiline rassiteooria” anglikaani kirikus Kristuse õpetusest tähtsamalgi kohal. Halvem lugu on see, et kui kirik ikka ise kuulutab, et ta on läbinisti rassistlik ja vanameelne, jäävad inimesed seda uskuma ja hoiavad sellest õudsest kohast eemale. Lugu Kanada “massihaudade skandaaliga” on ehk kõige ehmatavam näide selle nähtuse illustreerimiseks. 2021. aasta juulis, “kui Kanadas peeti järjekordset kujude purustamise orgiat” (Murray, lk 164), hakkasid ajakirjanduses ilmuma lood tähistamata haudadest Kanada kirikute ümber. Levisid mitte millegagi tõestatud väited, et tegemist olevat sadade haudadega, kuhu on maetud lapsi, peagi oli selge, et arvatavasti indiaanlaste lapsi, ja siis seegi, et need lapsed on mõrvatud katoliku kiriku poolt. Nojah, seda need kirikud ju teevad. Mitte ühtegi hauda ei avatud, mitte mingeid tegelikke andmeid ei olnud. Inimesed hakkasid aga kirikuid põletama ja nädalaga sai kannatada vähemalt kolmkümmend kirikut. Mitu organisatsiooni kiitis selle teguviisi heaks, professorid ja saatejuhid õhutasid takka. Isegi Kanada peaministri nõunik ja isiklik sõber ütles avalikult, et ta mõistab inimesi, kes niimoodi käituvad. Kanadat külastanud paavst Franciscus pidas vajalikuks esineda omapoolse vabandusega.
Kas läänelikul mõttel on siiski veel üks pelgupaik alles? Kuidas oleks lihtsa loogika ja tõestatava faktiga? Siiski, enam vist mitte. Kui juba juhtiv meditsiiniajakiri Lancet avaldab “antirassistliku tõotuse”, mille järgi “rassism on ülemaailmse tähtsusega terviseprobleem” (Murray, lk 165), on asjad halvasti. Ka ajakiri Nature pidas BLM-liikumise valguses vajalikuks oma rassistlikkust kinnitama tõtata. Nature leidis muu hulgas: “Konventsionaalsed mõõdikud – viitamine, publikatsioonid, tulud – tulevad kasuks pigem võimulolijaile, mitte ei aita nihutada võimu tasakaalu” (Murray, lk 166). Miks peaks teadusajakirja asi olema “võimu tasakaalu nihutamine”, on vist tänapäeval juba kohatu küsimus, kui paljude teadlaste jaoks on igapäevane seesuguste asjade kirjutamine mitmesugustesse taotlustesse ja aruannetesse. Murray esindab vanamoodsat arusaama, et teadlase asi on lihtsalt “avaldada parimaid ja tähtsamaid uurimusi”. Ta on ilmselt lootnud koos mõnede konservatiividest naljameestega, et “teadusmõtte kõige hullematel äärmustel on loodusest seatud piirid”. Selle arvamuse järgi pole mingit häda selles, et “kriitilise rassiteooria taolised ideed võivad küll kulutulena läbi humanitaarteaduste tuisata”, “[s]est tõelus ja faktid jäävad [—] sellegipoolest alles”, “suure algustähega Teooria võib toimida merevahu teadusliku koordineerimise teoreetiliste aluste omandamisel”, peatub aga “täppisteaduste ja matemaatika piiril. Tema jõud raugeb inseneriteabe väraval, sest mingist hetkest alates on vaja, et sild kannaks” (samas).
Aga seegi lootus osutub põhjendamatult optimistlikuks. Et purustada alussambad, millele on rajatud kõik muu, tuleb purustada matemaatilise vaieldamatuse alussammas. Saadi lahti meestest ja naistest, nüüd võtame ette matemaatika, sest see on “elitaarne, privilegeeritud ja muidugi olemuslikult rassistlik” (Murray, lk 167). Abinõud teistsuguseks lähenemiseks on juba olemas. Murray raamatus kirjeldatakse pikalt õpikuid, milles põhikooli matemaatikatundide materjaliks on õpilaste toetamine “oma matemaatilise pärandi tagasinõudmisel”, “värviliste õpilaste ebakonventsionaalsete matemaatiliste teadmiste tunnustamine” ja “matemaatikatunnis valitseva valgevõimu lammutamine”, “europotsentristlike matemaatikateadmiste asendamine dekoloniaalse, antirassistliku lähenemisega matemaatilisele haridusele” (lk 168). Mida see siis tegelikult tähendab? Uskumatu küll, aga 2020. aasta suvel tegelesid paljud matemaatikaõpetajad ja -õppejõud sellega, et “dekonstrueerida hegemoonilist narratiivi” sellest, et 2 + 2 = 4. Abikäe ulatas bioeetika teadur Harvardist, kes tegi asjad selgeks. Ta ütles nimelt lihtsalt ja arusaadavalt, et arvud on “kvantitatiivsed mõõdud” ja “universumis tõeliselt olemas olevate asjade abstraktsioonid”. Nii võisid kõik nimetada väidet 2 + 2 = 4 tegelikkuse lihtsustamiseks ja valmistuda valgevõimule maksahaagi andmiseks tõestusega, et 2 + 2 ei võrdugi alati neljaga. Kas tõesti ei olnud keegi neist aktivistidest lugenud George Orwelli kuulsat raamatut 1984? Kardan, et just nii see asi oligi. Meenutan: Partei Siseringi kuuluv tegelane ütleb “ja lõpuks teatab Partei, et kaks pluss kaks võrdub viiega, ning sina pead seda uskuma”. 2 + 2 = 5 poolele asunud Harvardi bioeetikadoktor sai sellest Orwelli-seosest teada liiga hilja. Tal ei olnud öelda midagi targemat, kui et tegemist on “õnnetu juhtumiga”. See on muidugi sulatõsi, ükskõik mida see tema öelduna ka tähendas.
Kultuur
1927. aastal avati Londonis Tate’i galeriis8 restoran, mille seinu kattis Rex Whistleri seinamaaling Haruldast liha jahtimas. See oli fantaasiamaaling “Epicurania hertsogi” ja tema õukonna väljasõidust väljamõeldud maale maitsvaid toidupalasid otsima. Seinamaali avamisel pidas kõne George Bernard Shaw, ajakirjanduses tituleeriti äsja avatud restoran “kõige meeldivamaks ruumiks Euroopas”. Peaaegu sada aastat hiljem, 2020. aastal, teatas Tate’i galerii Whistleri restorani sulgemisest. Põhjuseks oli tundmatute aktivistide etteheide, et maalil leidub ka kaks pisikest musta figuuri, kes ilmselt on orjad. Kaebuse esitasid ühe Instagrami-kontoga seotud “isehakanud kauboikriitikud”, kelle hüüatus “Persse politsei, persse Tate: elagu mäss ja reformid” Tate’i eetikakomiteele hirmu nahka ajas. Tate püüdis algul pääseda sellega, et tunnistas teose rassistlikuks ja imperialistlikuks ning lisas ekspositsiooni juurde selgitavad tekstid, aga hiljem andis kasvavale survele järele ja otsustas restorani sulgeda. Tate’i kuraatorid ei püüdnudki vastu seista kunstiväliste aktivistide terrorile ja möönsid seega, et moodsa poliitmoe teerullil on täielik õigus nende hoolde usaldatud teosest üle sõita ja kleepida suurele kunstnikule külge põhjendamatu rassismisilt.
Selline kadalipp, millest Whistler läbi aeti, ohustab tänapäeval kõiki kultuurivaldkondi. Karmisõnalised kriitikud on tihti täiesti asjatundmatud. Püüdes nende suu läbi kõlavat “rahva häält” ajastu vaimus kuulda võtta, nagu tegi ka Tate, satuvad lugupeetud kultuuriinstitutsioonid lõksu, millest pole enam väljapääsu. Ülikoolid kärbivad õppekavasid, jättes täielikult välja keskaja ja vähendades oluliselt varase uusaja kirjanduse käsitlemist õppeprogrammis, et olla “jätkusuutlik” ja “konkurentsivõimeline”, Globe’i teater otsustas Shakespeare’i “dekoloniseerida” ja palkas selleks teadlaste rühma, kes avaldasid seisukohti, nagu oleks sajandeid imetletud autori “keel läbi ja lõhki puudulik”, sest see sisaldab väljendeid nagu “tume” ja “hele”. Briti Raamatukogu otsustas samal, antirassistliku hulluse tippaastal 2020 “muutuda aktiivselt antirassistlikuks organisatsiooniks” ja asus koostama nimekirja kirjanikest, kellel on mingeid seoseid orjakaubanduse või kolonialismiga. Algselt kolmesajast autorist koosnenud nimekirjas olid ka Oscar Wilde, lord Byron ja George Orwell. Maha ei tahtnud jääda ka Londoni botaanikaaed Kew Gardens, mis kuulutas, et neil on plaanis “dekoloniseeruda” ja tunnistada oma “ekspluateerivat ja rassistlikku pärandit”. See tähendas kõikide stendide ja siltide asendamist uutega, mis rõhutasid kolonialismi süüd ning taimede seost orjuse ja kolonialismiga. “Briti Impeeriumi valitsemisel olid taimed keskse tähtsusega,” selgitas Kew direktor (Murray, lk 193). BBC ajakirjanik James Wong aga kirjutab agaralt aianduse politiseerimise toetuseks: “Teised kunstiliigid on poliitilised, miks mitte aiandus?” Kanadas võeti rünnaku objektiks muruplatsid, sest muru kujutab endast “looduse valitsemise manifestatsiooni” (Murray, lk 195).
“Suure muruplatsiga tagaaed on nagu kolonialismi õppetuba,” selgitas ajalooprofessor John Douglas. Ka muusikaelul pole pääsu. New York Timesi eestvedamisel nõutakse näiteks “pimekuulamiste lõpetamist”, et tagada suuremat rassilist mitmekesisust orkestrites. Tegelikult on praegune pimekuulamise praktika just selleks sisse seatudki, et töölevõtmisotsust ei mõjutaks mingid muud asjaolud peale mängija meisterlikkuse.9 Rünnatakse koguni noodikirja, sest see olevat elitaarne, valge ja läänelik, kuni selle nimetamiseni “kolonialistlikuks märgisüsteemiks”. Seda loetelu hullustest võiks pikalt jätkata, aga põhiline on neis näidetes juba ilmne. Tegemist on “ühe ja sama eemaletõukava, kättemaksuhimulise maailmavaate rakendamisega kõigele,” võtab Murray oma masendava ülevaate kokku (lk 202).
Kokkuvõtteks
Douglas Murray kolmas raamat pole kahjuks niisama hea kui eelmised kaks. Nii juhtub tihti autoritega nende tähelennu alguses, kui kaks esimest raamatut on teinud autori rikkaks ja populaarseks, kirjastus soovib kolmandat ja autor annab järele, selmet võtta aega süvenemiseks ja millegi põhjalikuma kirjutamiseks.
Suur osa raamatust on lihtsalt kirjeldav, räägitakse palju huvitavaid lugusid, igaüks neist on veenev ja haarav, aga üldistuse ja suure pildi järele igatseva lugeja jaoks jääb asi fragmentaarseks ja lõdvalt seotud detailide reaks. Nagu diplomitöö või väitekiri, mida autor ei jõudnud tegelikult läbi seedida, ja trükki läks konspekti parandatud variant.
Õhku jääb mitu küsimust: Miks ometi kõik see jama toimub? Kas võib kõige selle juures näha kellegi korraldavat kätt või/ja soosivat rahastamist? Muidugi tahaks teada, mis meid ees ootab — pendel justkui juba seisaks või oleks tagasiteel, aga kui kindlal kursil ja kui kiiresti see liigub? Neid vastuseid tuleb otsida muudest raamatutest, sest kultuurisõdade dokumenteerija sarnaneb rindeblogijaga, kelle käest kuuleb vaid praeguste sündmuste kroonikat, mitte ennustusi selle kohta, mis hakkab juhtuma lähiaastatel või üldistavaid järeldusi toimunu põhjuste kohta.
Douglas Murray on viljakas publitsist, kes teeb oma artiklites ja sõnavõttudes tihti häid, vaimukaid ja tabavaid üldistusi. Loodame, et nendest saab aines tema järgmise ja parema raamatu jaoks. Praegu võime siiski tänulikult hinnata seda, mis meil on: tähelepanelikku ja hästi loetavat kogumikku sõjast meie tsivilisatsiooni vastu, mille mastaapsust ja süstemaatilisust me võib-olla ilma sellise kokkuvõtteta ei märkakski.
Raamatu lõpuosas leidub üks soovituslik käitumismuster, mida tahan lõpetuseks mainida. Me ei tohi kärarikka vähemuse absurdsetele nõudmistele järele anda, see teeb asja üha hullemaks. Raamatus jutustatud lood näitavad veenvalt, et järeleandmised viivad uute, üha absurdsemate nõudmisteni, aga kindlameelne vastuseis võib anda tõhusaid tulemusi. Lääne kultuuri halvustamise komme ei saa üleüldiseks muutuda, kui me ise sellega kaasa ei lähe, aga olles juba olukorras, kus valgeid võib häbistada selle kultuuri pärast, mille nad on loonud, on väga raske kindlameelselt oma väärtuste eest seista. Siiski ei ole meil muud võimalust kui väärikalt, kedagi seejuures halvustamata, tunnistada Lääne teadlaste, riigimeeste, arhitektide, heliloojate ja kirjanike saavutusi ning seista vastu nende tühistamise katsele ükskõik millises vormis.
- Vt selle tutvustust Jaak Jõerüüt, “Enesetapjalik Euroopa”. — Akadeemia, nr 6, 2019, lk 975–984. ↩︎
- Mõtlen siin Veneetsia biennaali 2022. aasta väljapanekut, mille kuraatoritekstis (kuraator Corina L. Apostol) vohav dekoloniseerimise sõnavaht mõjub irooniliselt, aga kahtlustada tuleb siiski pigem vist konjunktuurlust. Näiteks keskne väide, et Indoneesias orhideesid joonistanud Emilie Saal (1871–1954) oli küll “ühest küljest koloniaalsubjekt, kuid teisalt sai temast võõral maal valge koloniseerija” (““Orhideliirium. Isu külluse järele” esindab Eestit 59. Veneetsia biennaalil”) ↩︎
- Kuna just üle 65-aastased on sellest viirusest enim ohustatud, oli see iseenensestmõistetavalt kõikide eskpertide arvates soovituslik vaktsineerimisstrateegia. ↩︎
- Vanemuise suvelavastus 1984, autor George Orwell, dramatiseeringu autorid Robert Icke ja Duncan Macmillan, tõlkija Tõnis Arro, lavastaja Karl Laumets. ↩︎
- Pärast selle projektiga ilmsikstulnud küsitavusi kõlas üleskutseid, et Hannah-Jones peaks selle auhinna tagastama. Seetõttu pälvis tähelepanu ka üks varasem Pulitzeri preemia, mille sai 1932. aastal NYTi ajakirjanik Walter Duranty (1884–1957) oma kirjutiste eest Nõukogude Liidu kohta. Tuginedes Nõukogude Liidu ametlikele allikatele, väitis ta, et Stalini valitsuse korraldatud miljonite inimeste surmaga lõppenud Ukraina näljahäda on väljamõeldis ja propaganda. New York Times leidis, et auhinnatud autorite ajakirjanikutööd olid tunnustust väärt. ↩︎
- Selle osa pealkiri originaalis on “Religion”, eestikeelses tõlkes miskipärast “Usk”. ↩︎
- Eestis on selles küsimuses sõna võtnud Hasso Krull, kes kirjutab, et selle juhtumi puhul on tegemist poliitiliselt motiveeritud väljamõeldisega Guy Sormani poolt. Krulli väitel ei olnud Foucault ja Sorman üldse samal ajal Tuneesias, nagu viimane väidab, samuti ei olnud tuntud lastega seksuaalse läbikäimise eestkõneleja Foucault (ta taotles lubatava seksi piiri alandamist kolmeteistkümnendale eluaastale) siiski pedofiil, samuti ei kohtunud ta lapsohvritega sugugi mitte surnuaial (need poleks ju julgenudki sinna tulla!), vaid hoopis surnuaia lähedal tuletorni all, ja need ei olnudki lapsohvrid, vaid hoopis 17–18-aastased noorukid. Vt Hasso Krull, “Michel Foucault, maailmakuulus pedofiil?” – Looming 2021, nr 10, lk 1443–1446. ↩︎
- Praegu tuntud kui Tate Britain, eristamaks teda hiljem valminud moodsa kunsti galeriist Tate Modern. ↩︎
- Inglise Rändooper (English Touring Opera) astus radikaalsema sammu, vallandades rassitunnuse põhjal pooled oma orkestrandid. Ikka selleks, et “suurendada orkestris mitmekesisust”. ↩︎
(järgnev arvamus eeldab antropoloogilist kaasa-mõtlemist ja selle tulem ei meeldi mitte kellelegi. Lugeja võib sellele julgelt panna oma miinus-punkti)
Geneetikud ütlevad, et neegrite ja valge rassi vahe ajaliselt on üle 100000 aasta.
Aafrika mitmetes piirkondades oli orjandust juba ammu enne valgete inimeste saabumist (nagu märgib ka käesolev artikkel). Seega võib orjandus olla väga vana elukorraldus ja kõik maailma rahvad on sellega geneetiliselt kohastunud (lõunapoolsed võib-olla isegi rohkem, põhjapoolsed võib-olla vähem).
Kuid orjandusliku korra aegadel on rahva arv kogu aeg kasvanud. Rahvastik kasvab ka praegu seal kus on inimestel (vähemalt naistel) piiratud vabadused – näiteks Pakistan, Afganistan.
Lääne ühiskondades lõpetati orjandus alles 150 aasta eest ja inimesed said suuremad vabadused. Kuid nüüd on lääne ühiskondades vähenenud ka sündimus (st rahva juurdekasv). Kui läänes väheneb rahva juurdekasv edasi siis sureb valge rahvastik lõpuks välja.
Klaus Schwab on kirjeldanud tuleviku-ühiskonda, milles “inimene ei oma midagi ja on õnnelik”.
Ilmselt sooviks ta näha uus-orjanduslikku korda ja sellel ideel võib olla isegi ühiskonna-teaduslik alus. Võib-olla loodab ta uus-orjandusliku korra abil valget rassi väljasuremisest päästa.
Ainult, et sellisel juhul peaks ta selle ka selgelt välja ütlema, täpsustamaks oma ütluse mõtet ja eesmärki.
Ja ometi – mis on selle taga? Tegelikult ju ei juhi seda hoopiski mitte vähemused ise, vaid mingil hetkel “pöörab ära” seesama lääne kultuuri esindaja. Kas lihtsalt igavusest? Või vajadusest teha midagi uut, sest tundub, et kõik oleks justkui juba ära tehtud?
See polegi kellegi tegemine konkreetselt. See on lihtsalt kultuuriline vale-suundumus, mis on toimunud juba pikema aja jooksul.
(jaapanisse pole vist keegi mingit vähemuste poliitikat eksportinud, kuid nad liiguvad kindlalt väljasuremise kursil, kui nende demograafiat jälgida)
On ütlus “follow the money“. Raske uskuda, et selline kultuurivaenulik kampaania ja sellised destruktiivsed liikumised nagu blm, extinction rebellion, atifa, stop oil jt on kuidagi isetekkelised. Kes neid rahastab?
On kahtlust arvata, et need protsessid on taotluslikult esile kutsutud. Nende protsesside tegelikud korraldajad ja juhid sellest ise osa ei võta (ei loobi suppi Mona Lisale ega tegele sotsmeedias tühistamisega, ei liimi ennast maantee külge, ei põlvita n—–te ees), aga nad teavad täpselt, mida ja kuidas teha, ja keda tegema panna, neil on väga head teadmised psühholoogiast. Ja muidugi on neil raha, ja ilmselt siis ka võimu.
Pakun hüpoteesid. Võib olla tehakse seda võimu pärast? Võib olla ei olegi nende protsesside juhid lääne kultuuri esindajad? Kui sellel lääne kultuuri esindajal ei ole sõnavabadust, puudub ratsionaalne eluhoiak, faktipõhine ja tõenduspõhine ühiskonnakorraldus ja igaüks on hirmul lihtsalt oma sõnade pärast, tal on häbi üldse olla (valge), tal ei ole midagi lugeda, millelegi toetuda kultuuris-traditsioonis, siis see ühiskond ja iga indiviid on kontrolli all ja kergesti juhitav. Nii ongi juba arenenud maailmas (vo peaks nüüd ütlema taandarenevas maailmas). Aga meile ei ole vaja isegi vihakõneseadust, ühiskond tsenseerib ja tühistab ennast juba niigi.
Võib olla ei peaks kukalt sügama, võib olla saab küsida otse tartlaste käest kultuuripealinna programmi kohta – miks te seda teete? Programm paistab olevat natuke teemasse – kultuuri tühistamine ja mingi arusaamatu palagani näitamine kultuurina. Kuidas selline kuvand pikemas perspektiivis Tartule kasulik on?
Tänaseid ühiskondi juhivad konformistid.
Kindlasti on neil ka isiklikku analüüsivõimet, kuid selle nad suruvad lihtsalt maha.
See jääb nii ka tulevikus. Konformistide põhimõtted ja tõekspidamised muutuvad aja jooksul (kultuur muutub).
Küsimus on selles, et millises suunas see muutub?
Kas eestlasi jääb selle käigus püsima või surevad nad täiesti välja?