Ühendkuningriigi näitel: auto kasutamist muudetakse järjest ebamugavamaks

Londoni tänavatele on viimasel ajal hakanud ilmuma sildid kirjega: “Jalakäijad võivad üle tee liikuda vaid juhul, kui roheline mehike ilmub ekraanile”. Mõni võiks seda siduda suurenenud hulga immigrantidega Londoni tänavatel, immigrantidega piirkondadest, kus puuduvad valgusfoorid ja arvatavasti üldse kogu liikluse reguleerimise kultuur. Kuid uudsete siltide osas on ka teisi lähenemisi. Nimelt leiavad paljud, et autosid on tänavatele liiga palju ilmunud ja jalakäijate elu läinud ebamugavamaks, mistarvis on sellised ellujäämiseks elementaarsed sildid vajalikud.

Autostumine Briti saartel, eriti tihedamalt asustatud Lõuna-Inglismaal, on tõesti problemaatiline. Teede laiendamise ja ehitamise programmid on jäänud kaugelt jalgu asustustiheduse ja autode hulga kasvule. Näiteks jalgratastega liiklemine tekitab Suurbritannia teedel suurt stressi, sestap jalgratastega liiguvad siinmail peamiselt fanaatikud või need, kellel igasugune muu mõistlikum liiklemisvõimalus puudub. “Vanas normaalsuses” läheneti probleemile teistmoodi. Näiteks kunagine konservatiivide liider David Cameron lubas ette võtta massilise teede laiendamise riikliku programmi, millega leevendada olukorda Suurbritannia liikluses.

WEFi õpetused ja pidev jälgimine

Kuid paraku see vaid lubaduseks jäigi, sest umbes samal ajal hakati Maailma Majandusfoorumil (World Economic Forum, WEF) jõudma hoopis teistsugustele seisukohtadele. Need seisukohad on vähemalt alates 2016. aastast pidevalt edasi arenenud. Täna leitakse et autode eraomandusel põhinev mudel peab lõppema ja on vaja üles ehitada mudelid, mis hõlmavad kogu elektroonilist spektrit alates kodutehnikast kuni linnade planeerimiseni. “Tulevane linnade planeerimine peab olema suunatud eraautode ja muu transpordi vähenemisele,” leiavad targemad pead WEFis.

Selleks on WEF loonud ka vastavad spetsiaalsed algatused ja töögrupid. WEFi algatustega “targemal linnaplaneerimisel” on ametlikult liitunud ka kolm Ühendkuningriigi suurlinna Belfast, Leeds ja London. Kuid tegelikkuses on põhjust spekuleerida, et läbi keeruliste mõjutus- või koostöövõrgustike ammutavad WEFi visioonidest inspiratsiooni rohkemad Ühendkuningriigi linnad.

Kurikuulsaim näide on muidugi Oxford. Oxfordi linnanõukogu otsustas nimelt juba 2021. aastal keelata elanikel “üleliigne” autoga liiklemine ja selle elluviimiseks rakendada ka sanktsioonipoliitikaid nendele, kes liiga tihti “maal vanaema külastamas käivad”. Plaan pälvis palju kriitikat ja sestap on nüüd nii, et kui te panete Google otsingusse “Oxford 15-minute city” (Oxfordi 15 minuti linn), nagu algselt linna poolt rakendamiseks valitud WEFi kontsept sõnastatud oli, siis saate te lihtsalt lehekülgede viisi “faktikontrolle”, mis paljastavad “vandenõuteoreetikuid” ja “vandenõuteooriaid” antud teemal. Ehk ehmuti oma projekti radikaalsusest ka ise ning liigutakse edasi vaid samm-haaval? Igal juhul on nüüd nende ametlik poliitika tunduvalt pehmema nimetusega: “Madalliiklusega naabruskond”.

Küll tuleb sellestki poliitikast välja palju häirivaid meetmeid, mille rakendamist näeb kasvavalt ka teistes Ühendkuningriigi linnades. Selgelt on selles dokumendis sõnastatud idee liikluse sulgemiseks läbi paralleeltänavate, mis suunavad siis kogu liikluse tavaliselt ühele tuiksoonele, mis loomulikult on seetõttu ka pudelikaelana alatasa umbes. Kuid sellistes kunstlikult tekitatud ummikutes istumine paneb autojuhis äkki küpsema idee, et kui tore oleks siiski selline linnakontseptsioon, kus kodust lahkuma ei peakski ja kui… siis vaid 15 minuti pikkusele teekonnale jalgrattaga.

Teiseks tooksin esile ka ANPR-kaamerate (numbrimärgi lugejate) rakendamise poliitika elluviimiseks. Ühendkuningriik on üks kõige tihedama CCTV-kaamerate võrguga riike üldse (tänapäeval siis Hiina järel). Ehkki enamik neist kaameratest on üles pandud erainitsiatiivil, on tänaseks üldteada fakt, et jõustruktuurid saavad vajadusel neile kaameratele kerge vaevaga jälgimise teostamiseks ligipääsu.

Numbrilugejast kaamerate rakendamine on libisev tee kontrolli suurendamisele sõidukite ja nende juhtide üle. Neile kaameratele võib anda aina suuremaid võimalusi jälgida liiklejate seaduskuulekust teedel. Seda muidugi ka juhul kui seadused ise tulevad kahtlastest allikatest ja on kahtlaste eesmärkidega, nagu näiteks potentsiaalne sanktsioonide rakendamine neile, kes mingisse piiratud tsooni oma autoga siiski sisse soovivad sõita. Või ehk ka kunagi tulevikus neile, kes ilma loata 15 minuti alast väljuda tahavad?

Autoliiklejal elu ebamugavaks: teede sulgemised ja kiirusepiirangud

Üks võimalus, kuidas teha autoga liiklemine ebamugavamaks, on muidugi lihtsalt teede sulgemised. Bristoli linn on näiteks üks, kuid paraku mitte ainus omavalitsus, mis selles suunas teed näitab. Teede sulgemist autoliiklusele julgustatakse muidugi ka keskselt. Briti valitsusel on selleks loodud isegi vastav fond. Kahtlemata on linnavalitsustel juba ainuüksi rahaliselt kindlam tunne, kui rahastus nendeks otsusteks tuleb vastavatest fondidest, sest siis on julgem tunne seista vastu ka igagusugustele autoga liiklemise eest seisvatele huvigruppidele, kes linnavalitsusi teede sulgemise eest kohtuga ähvardavad.

Vahest üks radikaalsemaid plaane selles suunas, et autoliiklejatel elu ebamugavaks teha, on Walesi valitsuse kurikuulus otsus piirata sõidukiirus kõikidel urbaniseerunud aladel 20 miili peale tunnis (32km/h). Kui täiesti algne plaan oli piirata sõidukiirust eranditult kõikidel tänavatel, siis hilisemas plaani arengu protsessis jäi see puudutama siiski tänavatevõrku elurajoonides, jättes linnade tuiksooned reguleerimata. Kohalike elanike raevukas vastupanu sundis Walesi valitsust siiski võimaldama protsessi, kus linnaelanike nõudmisel, konsulteerides ekspertidega, on võimalik teatud tänavaid taas avada traditsioonilisele 30-miilisele (48 km/h) liikumiskiirusele.

Üks peamine meetod, mille abil on nähtavasti hakatud võitlema mugavustundega autosõidul, on kõiksugused mitte kuhugi viivad teeremondid ja teede ebaproportsionaalselt pikaajaline ja laiaulatuslik sulgemine väidetavateks uuringuteks või remondiks endaks. Nii näiteks piirati M27 teel 2023. aastal “ajutiselt” liikluskiirus normaalse kiirtee kiiruselt 70 miili tunnis (112 km/h) 50-miilise tunnikiiruseni (80 km/h), kuna esitati muresid, et vana tüüpi sild võib endas kätkeda saasteohtu loodusele, kui autod sellel liiga kiiresti sõidavad. Kõlab nagu sonimine, kuid seda on avalikult tunnistatud. Ei tasu muidugi imestada, et mainitud koht on politseinikele, eriti ööpimeduse varjus, ideaalne koht püüdmaks kiiruseületajaid ning neile määratud hiidtrahvide abil saab ju liikuda kiirendatud tempos autovaba ühiskonna poole.

Seesama õnnetu M27 kiirtee on üks ideaalsemaid näiteid Suurbritannias, kuidas paberil eksisteeriv linnadevaheline tuiksoon tänapäeval praktikas ei kipu oma eesmärki täitma. M27 oli üks esimesi projekte, kus mindi üle “targa kiirtee” (“smart motorway”) kontseptsioonile. Esiteks ehitati seda “tarka kiirteed” ehk 27-miilist lõiku (43 km) Southamptoni ja Portsmouthi vahel üle nelja aasta, projekti valmimine lükkus loomulikult pidevalt edasi. Valmis saades said aga motoristid nautida normaalset liikumiskiirust enamusel teest vaid napilt aasta, kui kiirtee suleti uuesti – sedapuhku avastati, et kiirtee naabruses elavaid elanikke häirib kiirteelt kostuv müra, mistõttu otsustati hakata pihta aastatepikkuse teekatte vahetuse töödega. Praeguste lubaduste järgi saab teekate vahetatud kevadeks 2026, muidugi juhul, kui projekti valmimine ei jää venima.

Teede sulgemised viie aastaga kolmekordistunud

Kahjuks pole M27 ainukene õnnetu teelõik, mis kannatab pidevate ja põhjusetult pikaajaliste ja suuremahuliste sulgemiste käes. Kohalikul tasandil on hakatud teid sulgema nähtavalt senisest enam ükskõik milliste kaevetööde eesmärgil. Nii näiteks on ainuüksi Kenti maakonnas tõusnud teesulgemiste arv 2019. aastaga võrreldes kolmekordseks. Häiriv on just see aspekt, et tihti on teed suletud teetöödeks päevi või vahel isegi nädalaid, enne kui viimaks on näha mingitki märki päris tööde alustamisest suletud teelõigul. Samuti on aina enam hakatud sulgema teid kogu remondilõigu ulatuses, ehkki töid ise tehakse suletud alal jupiti. Vägisi jääb mulje, et liiklemine remondi alal tahetakse teha maksimaalselt suures ulatuses ja pikaajaliselt ebamugavaks. Teaduslikku uurimustööd selle kohta arvatavasti ei ole ja moodsast uute algoritmidega guuglist viiteid leida, et tegemist on teadliku poliitikaga, on samuti võimatu.

Olukord briti teedel eraauto omanikule halveneb iga aastaga ja tundub, et see on suuresti disainitud protsess, mitte loomulik entroopia seaduse rakendumine. Autoga liiklemine muutub vähemalt Ühendkuningriigis aina halvemaks ja ka kallimaks. On selge, et kuskil tuleb punkt, kus suur osa inimesi loobub alguses perekonna teisest autost, siis aga kolib töökoha kodule lähemale… sest ühistransport Inglismaal on nii halb, et selle peale enamikes olukordades loota ei saa. Praeguste trendide jätkudes tundub WEFi eesmärk vähendada aastaks 2050 globaalne autode arv praeguselt 2,1 miljardi pealt poole miljardi peale, realistlik, Suurbritannia võib kahtlemata sellesse protsessi panustada ennaktempos.

Kui Eestis on täna aktuaalseks probleemikohaks kohe kehtestatav iga-aastane automaks (mis on Ühendkuningriigis kehtinud juba aastakümneid), siis võimalik, et antud artikkel annab ainest kujutlusvõimele, kuhu teel ollakse.