Claude Monet’ roheline revolutsioon

Mu elu üheks suuremaks kunstielamuseks on jäänud külaskäik Zürich Kunsthausi 2005. aasta talvel, kui seal eksponeeriti ajutiselt kuulsa prantsuse impressionisti Claude Monet’ (1840–1926) aiamaale. Väljapanek tegi mulle esiteks selgeks mis tahes reproduktsioonide võimetuse originaalide jõudu korrata, aga teiseks ja olulisemalt tajusin ma neis maalides looduse vääramatut tähtsust ja isiklikkust ammulahkunud kunstnikule. Järgnenud kahel aastakümnel olen läbi käinud rea maailma suuri kunstimuuseume ja galeriisid, alates Firenze Uffizist kuni Bostoni üüratu MFA-ni (Museum of Fine Art), aga kunst on mulle harva avaldanud uuesti nii sügavat muljet. Sest asi polnud ainult kunstis kui vormilises meisterlikkuses – kogemus Monet’st pani mind ümber hindama mu enda suhet loodusega, uue pilguga vaatama ka oma väikest aeda ja mõtestama seda.

Claude Monet kolis Pariisist Giverny’sse, oma tulevasse majja ja aeda, aastal 1883. Kolimine oli peamiselt tingitud rahalistest raskustest, mis olid teinud Pariisi elamise maalikunstnikule keeruliseks. Otsus peegeldas siiski ka Monet’ kasvavat väsimust suurlinnast. Ta tahtis olla üksi, ja mis veelgi tähtsam, töötada üksi, priina teiste kunstnike ja kriitikute sekkumistest, eemal linna melust ja ahvatlustest. Seitse aastat hiljem õnnestus tal Giverny maja, kus ta seni üürnik oli olnud, endale päriseks osta ning ta hakkas sealset aeda hoogsalt arendama – aed pidi kujunema inspiratsiooniks tema uutele maalidele. Selle protsessi kõige mahukam etapp oli tiikide rajamine, kus Monet tahtis kasvatada erinevaid eksootilisi vesiroosisorte – just need said hiljem koha tema kuulsatel pannoodel, mille enamus ripub nüüd Pariisi Musée de l’Orangerie’s. Niisiis just oma aias ja selle ümbruses lõi kuulus kunstnik oma kõige revolutsioonilisemad teosed.

Kuigi on tõsi, et Monet kujundas aeda paljuski kunstiliste vajaduste järgi – ta arvestas, kuhu langeb teatud kellaajal valgus, ta istutas lilli, mis pakkusid sobiva värvipaleti –, oli aed talle ka olulise vaimse tähendusega. Monet’ aed oli segu kujundatusest ja metsikusest, ta on ise näiteks märkinud, et “oluline on mõelda ainult loodusest; just vaatlemise ja mõtlemise läbi saab midagi avastada”. Või et aed ei ole talle “mitte lihtsalt aas, vaid on lillede ürgmets”.

Monet rääkis ka sellest, et see, mida ta oma töös üldse otsis ja väljendada püüdis, oli suure algustähega Suhe – midagi enamat looduse uurimisest vaatlusobjektina, enamat enese positsioneerimisest ümbruse suhtes. Looduses olemine tähendas Monet’le osadust sellega, tähendas kommunikatsiooni, mis oli sügavalt isiklik. “Kas te siis ei tunne, et loodusega kahekesi olles läheb olemine kohe paremaks? Mina olen selles küll veendunud,” rääkis ta.

Mis on roheline?

Hüppan nüüd enam kui sada aastat edasi ja teisele kontinendile – jagan all kahte vaatepilti, mis mulle hiljutisel India-reisil silma jäid. See, et see on India, ei oma samas spetsiifilist tähtsust – midagi sarnast annaks küllap kohata tänapäeval mitmel pool maailma. Ma ei hakka seepärast isegi viitama, kus need pildid täpselt tehtud on – ütlen, et tegu on ühe India osariigi pealinnaga – ja märgin vaid ära, et need on tehtud mõnesaja meetri kaugusel üksteisest.

Tahan lihtsalt küsida, kas nende kahe pildi vahel on mingi seos? Kas üht saab nimetada põhjuseks ja teist lahenduseks? Või tuleb pigem tunnistada, et nende vahel tegelikku seost ei ole? Enda jaoks leidsin ma neist ilmeka näite sellest, miks mul on väga raske tänasesse nn rohepoliitikasse sügavamalt uskuda. Uskuda, et seinal kujutatud “rohelised tehnoloogiad” me maailma ka päriselt rohelisemaks muudaks.

Olen kindlasti päri, et tänane tarbimisühiskond ei ole pikas plaanis jätkusuutlik – ületarbimine ei saa kesta lõputult. Muutust on vaja, aga usun, et seda on tarvis ennekõike selles, kuidas me kollektiivsel tasandil loodusest mõtleme. Sest niinimetatud rohepoliitika suurimaks komistuskiviks on paradoksaalselt just looduse eiramine. Tuleb pikalt otsida, enne kui õnnestub poliitikakujundatest leida kedagi, kes oleks vaevunud päriselt mõtlema ja kõnelema, mida loodus neile tähendab või mis tähtsust see omab. Kuigi “rohepoliitikat” esitletakse avalikkusele tihtipeale “planeedi päästmisena”, käsitletakse loodust selles üsna samamoodi kui modernse ühiskonna varasemates vaatustes: loodus ei ole mitte omaenda loogika alusel toimiv elus organism, vaid kõigest resurss, mida inimestena saame ekspluateerida. Ja küsimus on justkui vaid selles, kuidas teha seda efektiivsemalt, või kellelegi kasulikumalt. Kuidas mõjutavad laiad päikesepaneelide väljad või tuulegeneratooritest tornid keset metsa näiteks meie vaimset ja emotsionaalset suhet oma ümbruse ja maaga, on seepärast küsimus, mida “planeedi päästmisest” rääkides pea kunagi ei kuule.

Vahel mainitakse ehk ettevaatlikult mõju loodusele ja liikidele, aga kui võimalik, siis pigem hoidutakse sellest, teades ette, et ideoloogiliselt sobivat vastust siin pole. Oma vaikimisega neil teemadel tunnistatakse ehk kaude, et ega ei mõistetagi, mis on loodus või milline saaks olla inimese sügavam suhe sellega. Ning et tegelikult ei päästeta uue poliitikaga mitte planeeti ja selle mitmekesisust, vaid justnimelt “kliimat”, peaaegu kui mingit eraldiseisvat üksust. Ehk pole siis imestada, et mitmed nn rohelised poliitikad soosivad hoopis loodusest kaugenemist, propageerides näiteks elamist “optimeeritud” linnakeskkonnas.

Jääb õieti mulje mingist naiivsusest või illusioonist, et tuulegeneraatorite, elektriautode või akude tooraine lihtsalt ilmub ühtäkki eikusagilt ja oma aja ära elanuna seesama lihtsalt ka taandub, jätmatagi jälge. Sest kas mitte see ei peaks olema “netonulli” tegelik tähendus – et tasakaal on “nullis” mitte sellest hetkest, kui algab uue toote kasutusiga, vaid juba sellest, kui tootmiseks tehakse kõige esimene liigutus?

Nii levib ka ettekujutus – hoolimata laienevast tõendusest vastupidisele –, et muutus “rohepoliitika” suunas ei too loodusele mingit kahju, nagu elupaikade kadumine või vähenev bioloogiline mitmekesisus, või kui ka toob, siis on taaskord justkui juba ette teada, et see kõik on seda väärt. Kui aga uskuda persoone nagu Monet, võiks siinkohal hoopis küsida, kas me ei aja taga mitte virvatuld või pettekujutelma, ning asendame tegeliku probleemi – oma ühenduse katkemist loodusilmaga – mehaanilise püüdega leida uusi viise selle manipuleerimist jätkata.

Sõltuvus autokraatia töövahendina

“Sinu viga on see, et püüad maailma taandada omaenese suurusesse,” kirjutas Monet kunagi oma sõbrale Georges Clemenceau’le. Monet arvates nõudis kunst vabadust ja kammitsematust, suutlikkust näha pealispinnast kaugemale. Ta taunis oma eelkäijatest realistide põlvkonda, kunstnikke nagu Gustave Courbet, kes olid taotlenud sotsiaalse “tõe” esitlemist piirini, kus pöördusid lausa sõjakusse endast erineva suhtes. Monet tahtis minna sügavamale. “Tahaksin maalida nii, nagu laulab lind,” ütles Monet oma loomingulise vabadusepüüde kohta.

Vabaduse vastand ei olegi ju alati vangistus. Selleks võib sama hästi olla sõltuvus kellestki või millestki. Väga raske jääda oma igapäevavalikutes päriselt vabaks, kui su hakkasaamine on seatud sõltuma süsteemist, mille üle sul puudub igasugune kontroll. Autokraatia ja totalitarismi esimene strateegia ei olegi reeglina mitte vastuhakkajate vangistamine – kõik algab püüdest teha inimesed riigivõimust võimalikult sõltuvaks, sest kui inimene on võimust materiaalselt sõltuv, jääb palju vähemates alles julgust sellele vastu hakata.

Kui maa või eluaseme hind muutub nõnda kõrgeks, et enamik inimesi seda endale enam lubada ei jaksa, on nad oma elamisvõimalustes sedamaid kellestki sõltuvad. Kui ringiliikumine muutub paljudele liiga kalliks, et seda endale lubada, hakkavad nad oma toimetulekus sõltuma oma vahetust infrastruktuurist – eriti, kui autoga sõitmist või reisimist püütakse ka moraalsete argumentidega taunida. Kui toidu kasvatamine muutub nii kalliks, et kõik ei saa seda endale enam lubada naturaalset toodangut, olgu siis maa kalli hinna, ärakeelatud väetiste või muu sarnase tõttu, ning asenduseks pakutakse tehistoitu (“tehisliha”) või tööstuslikke poolfabrikaate, on inimene oma toidupooliseski korraga sõltuv valitud hulgast tootjatest. Ning kui inimesed elavadki lõpuks eemal loodusest, linnades, kus eluks vajalik peab jääma 15 minuti raadiusesse, on neid väga lihtne ohjata sellega, mida neile selles 15-minuti ringis üldse võimaldatakse – või tekitada neis abitust, kui selles kitsas struktuuris ükspäev midagi nurjub.

On ju ainult loomulik, et inimene hoolib ennekõike asjadest, millega tal on tugev isiklik suhe. Monet’le oli tema aed oluline seepärast, et see oli talle midagi enamat kui materiaalne ressurss, enamat kui kaup või toode. Vanem hoolib oma lapsestki mitte üksi seepärast, et see on tema laps, vaid kuna tal on temaga isiklik suhe. Ei ole seepärast sugugi väheoluline, et nüüdseks elab meie planeedil rohkem inimesi linnades kui maal, ja suur osa neist linnaelanikest elab küllap veel omakorda maailma mitmekümnemiljonilistes metropolides, mitte hajusates rohelistes väikelinnakestes. Ja on ilmne, et mida rohkem me nii ühiskonnana kui ükshaaval loodusest eemaldume, seda vähem me ka selle olulisust tunnetame.

Monet’ universaalne sõnum

Julgen arvata, et Monet’ aiamaalid jätsid minusse nii sügava jälje just tänu autori isiklikule seotusele oma teoste ainesega. Tema maalid olid revolutsioonilised mitte ainult kunstiajaloo seisukohalt – kindlasti võib tema vesiroosipannoodes näha alget hilisemale abstraktsionismile –, vaid need andsid ka hoopis uue perspektiivi kunstniku suhtest oma objektiga. Monet’ looming on inspireerinud terveid põlvkondi vaatama kunsti ja loodust teise pilguga, ning selle tõestusena külastavad tema aedu Giverny’s tänagi innukalt ühtmoodi nii kunsti- kui loodusehuvilised. Ja mis puutub tema maalidesse, siis märkis James H. Rubin oma artiklis “Saving the World” (“Maailma päästes”) ajakirjale National Endowment for the Humanities tabavalt: “Monet’ “Vesiroosid” kõnetavad inimesi endiselt nii universaalselt, et terved järjekorrad kogunevad kogu maailmast – aga ka kohapealt – neid ikka jälle vaatama, ja peavad seda kogemust oma pingutuse vääriliseks.”

Iga tõeline pööre rohelisema ja vähem raiskava planeedi suunas peaks algama iseendast. Miski ei saa asendada isiklikku kokkupuudet loodusega, isiklikku elamust sellest. Eelkõige vajavad selliseid elamusi ja kogemusi lapsed, et neil oleks midagi, millele hiljem oma loodusetajus toetuda. Muidugi saavad ka linnad olla rohelised ja loodusrikkad, ja peavadki olema – pole ju võimalik, et hakkaksime kõik jälle külades elama ja maad harima –, kuid sellise sihi saavutamiseks on vaja veel enam teadlikku tähelepanu ja kavandamist. Vahest sarnaselt Monet’ aedadele, mis olid kasutuspärased, aga samas ikkagi looduslikud.

Vastasel juhul jääb kahe alguses näidatud foto reaalsus meid küllap kauaks saatma. Taome enestele vastu rinda, kui moraalsed ja võimekad me oleme, kui suurt võimu me omame kliima ja looduse üle – ehk mitte ülearu erinevalt nõukogude “teadlastest”, kes uhkelt jõgesid tagurpidi voolama pöörasid ja Arktikas tsitrusvilju tahtsid kasvatada –, samal ajal kui kallame oma ületarbimise jääke edasi ojadesse ja niitudele.

“Sellistel kaunitel päevadel, nagu meil viimasel ajal olnud on, olen ma lummatud looduse imedest,” kirjutas Claude Monet ükskord. Tema roheline revolutsioon algaski just sellest ime ja imestuse avastamisest. Ja ma soovin väga, et suudaksime sedasama.

Meenutan lõpetuseks nekdooti kahest naisterahvast, kes omavahel juttu vestavad. “Mida küll tulevik meile toob?” ohkab üks neist murelikult. “Ma arvan, et see toob lilli,” vastab teine. “Kust sa seda küll võtad?” imestab esimene. “Sest mina istutan neid,” kõlab talle vastus.

[Kasutatud kirjalikud allikad: Sagner-Düchting, Karin. Monet at Giverny. Prestel Verlag, 1994. / Holmes, Caroline. Monet at Giverny. Cassell & Co, 2001.]