Uusaastasoov: et nad seal valitsuses rohkem napsu võtaksid!

Tihti tekib tunne, et tänase valitsuse liikmete kontakt reaalsusega on juhuslik ja niru. Võtame näiteks siseminister Igor Taro. Ta kandideeris kohalikel valimistel kodukandis Põlvas ja sai seal 33 häält. Põlva rahvas andis talle halastamatult mõista, et vallavolikokku teede-tänavate korrashoiu ja lumekoristuse korraldamise, lasteaedade remondi ja koolibussi graafiku üle otsustamise juurde ei ole võimalik teda lasta. Küll aga vastutab sama minister – see ei ole keegi teine Igor Taro – ka pärast valimisi rahulikult meie sisejulgeoleku eest edasi. Miskit siin ei klapi. Veidigi parem kontakt reaalsusega paneks inimese ehk ise enda sisse vaatama ja edasi liikuma.

Ent sellist vaimulaadi meil poliitikas tervikuna ei eksisteeri. Positsiooni hoitakse kuni vähegi võimalik ja mis veel märgilisem – seda tehakse lai irve näol. Taro puhul paljastus see vaimulaad ehedalt ühes tema hiljutises sotsiaalmeediapostituses. Mäletatavasti käis Riigikogu delegatsioon mõni aeg tagasi Indias dalai laamaga kohtumas ja Eesti 200 liikmed Juku-Kalle Raid, Marek Reinaas ning minister Taro nõunik Kadri Napritson-Acuna valmistasid oma napsilembusega seal kõigile piinlikkust. Nõunik Napritson-Acuna vabandas end sotsiaalmeedias välja aga väitega, et tema – erinevalt oma napsikaaslastest Raidist ja Reinaasast – käis seal puhkuse ajast ning maksis oma reisi ise kinni.

Postitust tuli kommenteerima ka minister Taro isiklikult. Mida võiks minister oma autoriteetselt positsioonilt sellises olukorras öelda, kus su erakonnakaaslased ei valmista välismaal purjutades piinlikkust mitte ainult iseendile, vaid teevad Riigikogu delegatsiooni koosseisus häbi sisuliselt kogu Eesti riigile? Ehk oleks paslik see hukka mõista ja paluda kolleegidel enda õigustamise asemel vabandust paluda ning oma käitumist korrigeerida?

Taro hinnangul mitte. „/…/ meie puhkuste kord näeb ette, et tööst vabal ajal tuleb lõõgastuda. Tavaliselt käib see hea söögi ja veiniga, muidu saab noomituse,“ kommenteeris ta.

See seltskond kas ei saa aru, et midagi on pildil valesti või on neil lihtsalt täiesti ükskõik, milline Eesti maine on, sest nemad sellest lähitulevikus ju enam niikuinii isiklikku materiaalset kasu ei saa. Ja nad ei tunne, et nad peavad ka kuidagi vastutama selle eest, millisena nad selle riigi siin maha jätavad. Kui selline meelelaad avaldub sedavõrd pisikeses küsimuses, siis ilmselt kellelgi ei ole illusioone, et Eesti riigi ja rahva ees seisvatesse fundamentaalse tähtsusega küsimustesse, alustades demograafiast ja lõpetades inimeste heaoluga, suhtutaks kuidagi teismoodi.   

Ideoloogiline programm jätkub  

Selle kõrval on aga ideoloogilisi teemasid, millega see valitsus hambad ristis edasi marsib. Kiirustades, sest nad ju teavad – nende aeg saab varsti otsa. Need on poliitikad, mida kodanikud neilt kunagi tellinud ei ole. Mida kodanikud ei taha.

Näiteks kinnitas valitsus detsembri alguses LGBTIQ tegevuskava, mis mh edendab jõudsalt sooideoloogiat ehk haridus- ja teadusministri Kristina Kallase propageeritud enam-vähem 20 sotsiaalse soo olemasolu vaadet. Seda vaadet soovitakse õpetajatele peale sundida läbi haridusministeeriumis valmivate juhendmaterjalide, teha selle „mõistmine“ osaks õpetaja kutsestandardist, aga näiteks lihtsustada ka soovahetust riigi silmis – piisaks vaid teatest vastavale ametiasutusele, et passis oma sugu muuta. Ehk mehena teatada naiseks hakkamisest ja siis nõuda sissepääsu naistele mõeldud tualetti, riietusruumi ja sauna. Kui keegi arvab, et see on nali, siis tasub meiegi portaalist lugeda teiste riikide kogemusi samal teemal – kuidas end naiseks nimetavate meesvangide, sh vägistajate, hulk Suurbritannia naistevanglates muudkui kasvab, tüdrukute ja naiste sport kannatab märkimisväärselt end naiseks nimetavate meeste tõttu, kes sinna osalema trügivad jms.

Kui Eesti kodanikud valitsuse tegelemist sellise jamaga tellinud ei ole, kes siis ometi tellis? Vastus on lausa trafaretne – Brüssel tellis, meie omad täidavad. Euroopa Komisjon avalikustas täpselt sarnase tegevuskava oktoobris ehk meie valitsus on tegelenud sellega samal ajal ja eeskujul. Ja pangem tähele – me tegeleme sellega ajal, mil USA-s aasta alguses ametisse saanud Donald Trump lõpetas sisuliselt päevapealt sellised lollused ära.

Vihakõneseadus laual: „kui on alust karta“

Kusjuures Brüssel on meilt „tellinud“ ka vihakõneseaduse. Detsembris avalikustatud uuendatud eelnõus seda „tellimust“ ei varjatagi. Seletuskirja kohaselt on meie sõnavabadust vaja piirata, et viia Eesti karistusõigus kooskõlla Euroopa Liidu 2008. aasta raamotsusega, mis tulnuks üle võtta 2010. aastal. Teisisõnu, me põhjendame seaduse muutmist mitte enda ühiskonna vajadustega, vaid kunagi ammu Brüsselis tehtud otsusega, millele Eesti toona vastu ei vaielnud. Sest tõsi on see, et Eesti ühiskonnas ei ole mitte mingit vajadust hakata vihakõne – või nagu valitsejad ise peenutsevalt ütlevad, siis „vaenukõne“ – kriminaliseerima. Meil ei ole ühiskonnas selliseid vaenuõhutamise probleeme, millele tuleks kriminaalõiguslike vahenditega reageerida.

Kusjuures tegelikult ei paistagi eesmärk olevat midagi sellise regulatsiooniga paremaks teha. Pigem annab ette pandud seadusemuudatuse sõnastus märku asja segasemaks ajamisest. Ei ole nii, et hetkel Eestis vaenu õhutamine seadusega keelatud ei oleks – ikka on. Praegu kehtiv seadus annab võimaluse vaenu õhutamise eest isikut trahvi või arestiga karistada vihale, vägivallale või diskrimineerimisele kutsuva avaliku tegevuse eest juhul, „kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale“. Ehk juhul kui vihakõnel on reaalne tagajärg, sellega põhjustatakse reaalset kahju, kaasneb sellega karistus.

Nüüd välja pakutud uue sõnastuse järgi aga võib karistada vaenu õhutavat tegevust, millega on avalikult üles kutsustud diskrimineerima, vihkama või vägivallatsema viisil, „mis annab alust karta õhutusele järgnevat vägivallategu või vara kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust“. Ja siit see probleem tekibki. Küsimus on selles, et nüüd saab menetleja ehk politsei või prokuratuur hakata otsustama, kas kellegi ütlused millegi või kellegi kohta on sellised, mis “annavad alust karta” vägivalda või ohtu ühiskonna turvalisusele. Nüüd sõltub prokuröri nn siseveendumusest, kas ta algatab kellegi suhtes kriminaalasja või ei algata. Sisu poolest toob selline võimalus kaasa sõna otseses mõttes suvaõiguse – ehk kriminaalasjad algavad prokuröri suva järgi. Tema otsustab, milline sõnavõtt annab „aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu“.

Lääne kogemus: vihakõneseadus viib absurdini

Seejuures ei koba me sugugi pimeduses, et mõistatada, kuhu vihakõneseaduse rakendamine meid viia võib. Näiteks Saksamaa reaalsus on varahommikused politseireidid inimeste kodudesse, kelle sotsiaalmeediapostituste peale on keegi kaebuse esitanud. Inimese kodu saab läbi otsida, tema seadmed konfiskeerida ja talle trahvi teha vaid seetõttu, et ta nimetas kantsler Friedrich Merzi sotsiaalmeedias joodikuks.

Suurbritannias on aga olukord lausa düstoopiline, sest politsei arreteerib seal sotsiaalmeediapostituste eest iga päev kümneid inimesi, kes ütlevad midagi näiteks immigrantide või end naiseks nimetavate meeste kohta.

Norraski rakendatakse vihakõneseadust sooideoloogia jõustamiseks – näiteks algatati kriminaaluurimine naise suhtes seetõttu, et ta kirjutas sotsiaalmeedias end naiseks ja lesbiks pidavale mehele, et mehed ei saa olla lesbid.

Soomes aga mäletatavasti tariti endine siseminister Päivi Räsänen kriminaalasjas läbi kõigi kohtuastmete selle eest, et ta kristlasena kritiseeris sotsiaalmeedias kirikujuhte selle eest, et nad osalesid nn pride paraadil.

Eriti nende viimaste näidete alusel võime aru saada, kuidas vihakõneseaduse surumine ning valitsuse LGBTIQ tegevuskava omavahel sisuliselt seotud on.

Lisaks sellele on oluline tähele panna, et tänase pseudoliberaalse baaskonsensuse kontekstis tegelevad Lääne-Euroopa prokurörid vihakõne paragrahvi kasutades eelkõige konservatiivse poliitilise tiiva esindajate vaigistamisega. Näiteks nendega, kes immigratsiooniga seotud sisulistele probleemidele, nagu kasvanud kuritegevus, naistevastane vägivald jms, tähelepanu juhivad. Ehk sisuliselt on tegemist meelsuskontrolli tööriistaga, nagu jurist Triin Bergmann on tabavalt analüüsinud.

Seejuures tuleb ka siin eraldi alla joonida, et liigume vihakõneseadusega edasi ajal, mil USA on võtnud selgelt Euroopa sõnavabaduse piiramise programmile vastanduva seisukoha, tehes selgeks, et ei luba enda kodanikke Euroopa regulatsioonide alusel tsenseerida. Nad on seejuures ka tegevusse asunud – USA viisakeelu on saanud mitmed teada-tuntud tsensorid ja tsensuuripoliitika eestvedajad, sh Euroopa tsensuuriseaduse ehk digiteenuste õigusakti arhitekt, endine Euroopa Komisjoni prantslasest digivolinik Thierry Breton.   

Kliimapöörajad rammivad edasi

Trumpi võimuletulek on kardinaalselt muutnud ka maailma kliimapööramise unistusi. Humoorikas oli novembris vaadata seda, kuidas Brasiiliasse ÜRO kliimakonverentsile kogunenud ei suutnud seal fossiilkütustest loobumise kokkulepet uuesti üle kinnitada – naftariigid ja India lihtsalt ei tahtnud. USA aga ei läinudki sinna kohale ja Trumpi energeetikaminister Chris Wright ütles otse – iga-aastased kliimakogunejad on oma süsinikunulli unistustega mõistuse kaotanud.

Ehk olukord on selline, kus suurem osa maailmast on otsustanud kliimakultusest üle saada. Aga mitte meie. Brüsselis on endiselt laual süsinikunull, sealt uut signaali kursi korrigeerimiseks saadud ei ole ja järelikult tuleb edasi liikuda ka kliimaseadusega.

Aga mul on meie ilusat ilma otsivatele kliimapöörajatele siiski üks tagasihoidlik küsimus. Mis siis ikkagi nüüd juhtub, kui me need nn inimtekkelised kasvuhoonegaasid Euroopas ja Eestis nulli viime ja tagaigatsetud „kliimaneutraalsuse“ saavutame? Euroopa osakaal inimtekkelisest CO2 emissioonist on alla 10%, Eesti oma aga ei saa ka kõige parema tahtmise korral 0-st kõrgemale ümardada. Kas keegi päriselt usub, et nulli nulli keeramine päästab kuidagi kliima ära?

Ehk ainus, mis me süsiniku nulli keeramisega tegelikult saavutame, on mitte kliima „vabastamine“ kahjulikust inimesest, vaid Euroopa inimeste „vabastamine“ tööl käimisest – töökohti lihtsalt enam ei ole. Raha ka ei ole. Jääb vaesus.

Kui siia aga lisada veel kõigile kliimakonsensusest kõnelejatele soovitus uurida kliimateaduse tegelikku seisu täpsemalt – võtta näiteks kätte vabadused.ee välja antud raamat „Planeet ei põle.“  – saab selgeks, et mingit teaduslikku alust kliimamuutuste ja inimtegevuse omavahelisel sidumisel ei ole. Ja ka mingit kliimakatastroofi ei ole. Seega peaks iga kodanik, kes teemasse põgusalt süveneb, valitsuselt küsima, miks te sellise poliitikaga jätkate?

Soovitus valitsusele: puhake, lõõgastuge, võtke napsu!

Kokkuvõttes on kõigile selge, et sellel valitsusel ja tema poliitikal puudub toetus. Seda on neile näidanud nii jooksvad reitingud kui oktoobris kohalikelt valimistelt saadud kodanike otsene tagasiside. See on tagasiside sama valitsuse algatatud maksurallile, mis muide jätkub ka järgmisel aastal, kui tõusevad kütuse- ja elektriaktsiis. Kui selle kõrval jääb riigieelarve ehk see, kuidas meie maksuraha kasutatakse, isegi Riigikontrollile läbipaistmatuks dokumendiks, on raske rääkida mingist austusest maksumaksjate raha kasutamise vastu. Küll aga tunneb rahvas selle poliitika tulemusi omal nahal, sest hakkamasaamine läheb aina keerulisemaks.

Nii et tegelikult puudub valitsusel kodanikelt saadud tagasiside tõttu igasugune moraalne tugi selliselt jätkamiseks. Julgeoleku tagamise asemel muutub selline valitsus julgeolekuriskiks.

Samas eks ole see hambad ristis jätkamine ka arusaadav – vaestel poliitikutel ja nende erakonnakaaslastest nõunikel on samuti ju raske. Palka vaja, autoliising ja korterilaen tahab maksmist jne. Ei saa vabatahtlikult ja väärikalt loobuda. Küll aga on mul teile sel juhul üks pisike palve. Ehk saaks kuidagi nii, et te katkestate vähemalt oma ideoloogilised poliitikaprogrammikesed. Ärge suruge inimestele peale midagi, mida nad ei taha ega vaja. Proovige hoopis siseminister Taro kombel „lõõgastuda“! Võtke puhkust, jooge veini, olge purjus! Siis jääb teil vähem aega rumalustega tegelemiseks. „Noomituse“ rahvalt saate te ka järgmistel valimistel niikuinii.

Paremat uut aastat kõigile!