Omadussõnad teevad haiget või tõstavad tuju taevani. Ka väga tavapärased nagu „loll“ ja „tark“ polariseerivad: esimene neist solvab, on hiljaaegu avalikkuses tuntud poliitikute leksikast läbi käinud, küllap kuuleme teistki kuskil.
Lahterdamine
Mäletan enda põhikooli aega 2000. aastate keskel, kuidas tasemetööde ja hinnete põhjal jaotati õpilased matemaatikas kolme rühma. Mina olin kõige tagumises või alumises rühmas – sõltub, kuidas seda tagantjärgi nimetada. Rühmad moodustati nagu spordiski – taseme põhjal, aga ka selle alusel, kui kiiresti kellegi pea matemaatikas kui põhiaines lõikas. Kuna kolm gruppi moodustati lennupõhiselt, soodustas see kolme paralleelklassi vahelist suhtlust. Rühmad polnud varustatud siltidega „lollid“, „keskmised“ ja „Einsteinid“. Mõistagi oli lennus taju, et alumises rühmas on need, kes matemaatikas ei hiilga, ülemises aga teravamad, reaalainetes ambitsioonikad õpilased. Õpilastena tajusime seda ning olime enda võimetest ülal kui allpool teadlikud. Peaasjalikult luges aga tempo, see tähendab kui kiiresti keegi uut teemat omandas. Siinkohal ei saa mainimata jätta, et õpetaja Maie Matiekil oli eesli kannatus, kui ta minusuguseid mahajääjaid reele aitas, vahel 8-9 ajal reede õhtul, kui teisiti ei saanud.
Kokkuvõttes tegin põhikooli ühtlustatud matemaatikaeksami hindele neli, mis oli ka lagi, sest valisin „lollina“ lihtsamapoolsed ülesanded, kuid sooritasin eksami ühegi veata. Mõnigi „Einsteinidest“, kes läks suuremat kala püüdma, põrus keerulisema hulktahuka ruumala arvutamises ja sai eksami hindeks nelja või kolme. Minu jaoks oli see ilmekas näide, et sinna või tänna rühma kuulumine ei mängi elumuutvat rolli ja arenemisvõimalus on alati olemas.
Mõeldes spordile, tahaks tuua näitlikustamiseks võrdluse. Ei ole Andorra jalgpallikoondisel ilmselt mõistlik end lasta korra kuus Saksamaal või Brasiilial 10:0 mutta tampida. Suurriikide ässadel hakkab igav, nõrgemal tiimil kaob viimnegi motivatsioon, kui konkurent asub valgusaastate kaugusel ja klassivahe on mäekõrgune. Hariduses, tõsi, võiks keegi õpilasele eeskujuks olla, et too näeks, kuhu ta tõusta võib, kuid seejuures peaks arvestama õpilase võimekust ja tempot. Leian, et arenguks saab lugeda seda, kui omasuguste seast suudetakse peale ülestöötamist heaga eristuda. Kui kategoriseerimist või „sildistamist“ spordis või hariduses ei toimuks, puuduks igasugune konkurents, olümpiamedalid ja rekordid kaotaks mõtte; koolis poleks vaja numbrilist ega sõnalist hinnangut – kõik oleks tasapaksustatud sotsialistlik mass. Veel rohkem teeb muret aga see, et „sildistamisest“ loobumine tähendaks ka erialastumise nõrgenemist. Eesti hariduse tugevuseks on loetud just tugevat erialapõhist õpet (ka õpetajate koolitamise puhul) ja õpetajate (ilmsesti ka koolijuhtide) suurt autonoomiat. See ei tähenda, et kirjutaksin alla mistahes eksperimendile, mis hariduse peavoolu trendidest kuidagi erineb, kuid tasemegruppide loomine ehk tegelikult individuaalsem lähenemine, kitsamalt erialaks ettevalmistamine ja akadeemiline vabadus on meie hariduse ilmasammasteks.
Individuaalsest lähenemisest
Eestis ei ole kunagi olnud sellist raha ega tööjõudu nagu Euroopa suurriikides, mistõttu me ei suuda kuidagi sisuliselt jäljendada hariduses pakutavat individuaalset lähenemist. Küll suudame jaotada õpilasi tasemete järgi gruppidesse. See on tegelikult üks osa individuaalsest lähenemisest. Niisugust lähenemist kohtame arusaadavatel põhjustel keelegruppide puhul. Kas keegi, kellele pakub mandariini keel väga huvi ja kes oskab mandariini keeles öelda „Tere!“ ja „Ma armastan sind!“, peaks minema C1 gruppi? Ega vist. Ometi ei tõuse sellest kisa, kui ta alustab altpoolt. Niisamuti võiks ju tervemõistuslikult suhtuda koolides teistesse õppeainetessegi.
Kui aga saatanlikult-tuttavlikult kõlav võrdsuse tagaajamine saab fetišiks, tähendab see, et aeglasema taibuga õpilane ei jõua järele, tippudele ei saa aga pühenduda, neil hakkab igav ja juhtub see, mida kardan õpetajana kõige enam, sest olen paariteistkümne aasta jooksul paraku mandumist näinud – potentsiaal ja särav isiksus kuhtub nõrgemapoolse keskpärasuse halli massi. See on ükskikisiku traagika, mis on tegelikult ka kogu riigi traagika, sest karismaatiliste juhtideta pole sisulisi edulugusid ega uusi hiiglasi, kelle õlgadele järeltulijad riiki laduda saaks.
