Aivar Usk: kliimakriisi loojangu algus?

Eesti peaks loobuma kliimaseaduse kehtestamisest.

Viimase aasta jooksul on maailmas kliimateaduse ja -poliitika vallas toimunud märkimisväärsed muutused. Läänekaare juhtriik USA on praeguseks süsiniku-nullheite poole püüdlemisest loobunud ja samal ajal teevad teadlased tõsiseid korrektuure oma varasemates äärmuslikes hinnangutes. Ka Eesti parlament peaks siit järeldused tegema ning kliimaseaduse kehtestamisest loobuma, kirjutab Aivar Usk.

USA president Donald Trumpi poolt käivitatud „rohepettust” välja juuriv tegevus, mis tipnes riigi väljaviimisega Pariisi kliimaleppest, ÜRO Valitsustevahelisest kliimamuutuste nõukogust (IPCC) ja raamlepingust UNFCCC, on julgustanud kliimarealistlike seisukohtadega varjust välja tulema ka neid, kes inimtekkelise kliimakriisi osas skeptilisi vaateid seni ametikohaga seotud repressioonide hirmus enda teada hoidsid. Euroopaski tegeletakse valijate ja ettevõtete survel roheregulatsioonide nõuete kärpimisega, „kestlikkuse” ja roheoskuste teemad on avalikust meediast sisuliselt kadunud.

Nende arengute taustal oli üllatav kuulda, et Eesti valitsus kiitis „kliimakindla majanduse” seaduse heaks ning saadab selle riigikogule, et seadus enne järgmisi valimisi vastu võtta. Samal ajal, kui näiteks Norras kavandatakse 70 uue nafta- ja gaasipuuraugu avamist1, tahetakse meie kliimaseadusega sundida riiki vältima fossiilkütustesse investeerimist. Võib ju püüda mõista, et aktivistide poolt seni kõigest väest ülalhoitavasse roosakas-rohelisse mulli sulgununa ei ole võimalik reaalsust objektiivselt tajuda, kuid lisaks üldsuse hääbuvale toetusele kliimaeesmärkidele ja skeptikute kriitikale, tasuks tähelepanu pöörata ka peavoolu-kliimateadusest kostvatele pöördelistele sõnumitele.

Äärmuslik kliimastsenaarium heideti kõrvale

Aprillis avaldatud teadusartiklis2 esitlevad 44 kliimateadlast IPCC järgmise, seitsmenda hinnanguaruande AR7 koostamisel kliimamuutuste analüüsiks kasutusele võetavaid uue põlvkonna CMIP7 kasvuhoonegaaside heitestsenaariume. Nad kinnitavad otsesõnu kliimarealistidele ammu teada olnud fakti, millele oli vihje ka IPCC teadusaruandes AR6 WG1 juba aastal 2021: senine söeelektrijaamade laiaulatuslikule lisandumisele tuginedes katastroofilisi tulemusi ennustanud äärmuslik stsenaarium SSP5-8.5 ja selle eelkäija RCP8.5 ei ole usutavad. Isegi mõõdukama SSP3-7.0 põhjal aastani 2100 prognoositav globaalne soojenemine ületab võrdluses uut halvima juhtumi stsenaariumi „High”. Sellest järelduvalt võib kõik nende kolme stsenaariumi alusel koostatud tulevikuhinnangud nüüd kõhklusteta näivteaduslikuks rämpsuks või hallutsineerimiseks lugeda. Ligi kahe aastakümne vältel on kliimateadlased tootnud kümneid tuhandeid sellesse kategooriasse kuuluvaid teadusartikleid. Hullemgi on aga fakt, et ideoloogilisel kliimakriisi-õhinal põhinev tegevus jätkub: USA teadlase Roger Pielke Jr hinnangul avaldatakse juba käimasolevate uuringute tulemustena seni igapäevaselt ligi 30 neid vigaseid stsenaariume kliimamuutuste analüüsiks kasutanud artiklit. Lisaks aja ja enamasti maksumaksja raha raiskamisele on sedasorti „teadusel” poliitikakujundusele katastroofiline mõju – selle tulemustele viidates põhjendatakse karmide kliimapoliitiliste „leevendusmeetmete” ja piirangute kehtestamise vajadust. Ka CMIP7 autorid mainivad, et kõigi seniste tulevikukliima ennustuste ümberhindamine saab olema raske. Dr Pielke peab üllatavaks, et sellele aastakümnete olulisimale arengule kliimateaduses pole maailma avalikus meedias seni väärilist tähelepanu pööratud, viidates samas äärmuslikest stsenaariumitest loobumise põhjenduste samade autorite varasemaid arengutrajektooride hinnanguid õigustavale kallutatusele.3

Kliimaseaduse põhjendamine valel alusel

Ka Eesti kliimaseaduse väljatöötamise kavatsuses (VTK) aastal 2023 esitatud põhjenduste alusdokumendina kasutatud uuringus „Eesti tuleviku kliimastsenaariumid aastani 2100” tuletati mõjuhinnangud kohati ainult äärmusliku stsenaariumi RCP8.5 põhjal, näiteks ekstreemsete nähtuste peatükis. VTKs kajastamiseks valiti väärtusi tabelite dramaatilisema sisuga veergudest, mis põhinesid stsenaariumil RCP8.5, mitte mõõdukama, uuele stsenaariumile „Medium” vastava RCP4.5 veergudest. See vähendab oluliselt vastavate argumentide kaalu, eriti arvestades, et ka uued stsenaariumid ja neid sisendina kasutavad kliimamudelid on vaid paljude asjatundjate poolt vaidlustatud hüpoteeside kajastuseks, jäädes täppisteadusest kaugele.

Tähelepanuväärne on aastaks 2100 toimuva globaalse soojenemise ulatuse ennustuste erinevus RCP8.5 kui paljude teadlaste nägemuses varasema baasstsenaariumi ning uue CMIP7 „Medium” kui tänapäevase baasstsenaariumi vahel. Esimene neist ennustab temperatuuri kasvuks üle-eelmise sajandi teise poolega võrreldes 4,8 °C (mõnede arvutusmudelite kasutamisel isegi 5,6 °C), viimane vaid 2,9 °C. Kuna tänaseks loetakse sellel teekonnal saavutatuks juba ~1,4 °C tase, järeldub neist numbritest globaalse keskmise temperatuuri tõus eelseisva 74 aasta jooksul ~3,4 °C RCP8.5 puhul ning vaid ~1,5 °C CMIP7 „Medium” puhul. Nende väärtuste enam kui kahekordne erinevus räägib ilmsest veast algses hinnangus inimühiskonna arengutrajektoorile, mis ületab numbrites 126%. Tegelikkus kujuneb suure tõenäosusega veelgi leebemaks – süsihappegaasi kliimamõju on suure osa teadlaste hinnangul jätkuvalt üle hinnatud, samas väheneb inimkonna kasvuhoonegaaside heide tehnoloogilise arengu tulemusel ootuspäraselt ka tulevikus.

See muudatus tulevikuhinnangutes ei jää kliimateaduses eeldatavasti viimaseks. Teaduse olemust ja võimekust enesekorrektsiooniks kirjeldas USA füüsika nobelist Richard Feynman kui kahtlusekultuuri sõnastuses „teadus on usk ekspertide ignorantsusse”, täheldades samas, et elame ebateaduslikul ajajärgul, kus peaaegu kogu avalikus meedias levitatav info on ebateaduslik, mille tulemuseks on märkimisväärne kogus intellektuaalset türanniat teaduse nimel.4 See tähelepanek aastast 1966 kehtib ilmselt mitmeski valdkonnas ka tänapäeval. Teadlaste konsensusele viitajatele tasub meenutada Galileo Galilei tsitaati „Teaduse küsimustes ei ole tuhande autoriteet rohkem väärt kui üheainsa inimese alandlik arutluskäik”, mida pisut erinevas sõnastuses kordas Albert Einstein.

Kliimamuutuste peatamine on võimatu

Radikaalsemate sõnumitega üllatab aga kodumaine teadlaskond: aprillis toimunud Eesti Teaduste Akadeemia teaduskonverentsil „Globaalmuutused“ kuulutas globaalmuutuste komisjoni esimees akadeemik Ülo Mander oma ettekandes5 kliimamuutuste peatamise võimatuks, kuna inimtegevuse tõttu fossiilkütustest vabanevate kasvuhoonegaaside kogused jäävad võrreldes maismaa ökosüsteemide süsinikubilansi tasakaalu mõjutavate protsessidega väikesteks. See väide aitab mõista, miks Covid-19 pandeemiaga seotud liikuvuskärbete haripunktis aasta 2020 aprillikuus inimkonna poolt saavutatud süsihappegaasi (CO2) heite ligikaudu 19-protsendiline vähenemine ei kajastunud tuvastataval määral CO2 osakaalu dünaamikas atmosfääris. Jääb üle nõustuda akadeemik Manderi ratsionaalse poliitikasuunisega: kliimamuutustega kohanemine on peamine strateegia. Enamasti globaalse soojenemise põhjustajaks tembeldatud „tööstusajastu algusega” kokku langenud Väikesest jääajast väljumise ja Päikese tsükliliste protsessidega seotud kliima loomuliku soojenemisega arvestades ei ole inimkonnal kohanemisest pääsu, selleks rakendatavad meetmed peavad aga põhinema realistlikul teadusel, mitte aktivistlikul propagandal.

Nagu mainekas USA teadlane Steven E. Koonin juba aastal 2021 välja ütles, peaks „inimtekkelise kliimakriisi” tühistamine alguse saama teaduste akadeemiatest ja erialaühingutest, kuna „äkilised „kliimameetmed” kahjustavad ühiskonda tõenäoliselt rohkem kui kliimamuutuste tegelikud mõjud.”6 On põhjust loota, et Eestis on see protsess edukalt alanud; kliimaseaduse kehtestamisest loobumine oleks sel teel tähelepanuväärseks sammuks.

Artikli esimene versioon ilmus 20.05.2026 ERR-s.


  1. „Norway offers up to 70 new oil and gas drilling permits.” Reuters, 05.05.2026 https://www.reuters.com/business/energy/norway-offers-up-70-new-oil-gas-drilling-permits-2026-05-05 ↩︎
  2. Detlef P. Van Vuuren, et al. “The Scenario Model Intercomparison Project for CMIP7 (ScenarioMIP-CMIP7).” EGU, 07.04.2026. Lk 2630: „For the 21st century, this range will be smaller than assessed before: on the high-end of the range, the CMIP6 high emission levels (quantified by SSP5-8.5) have become implausible, …” https://gmd.copernicus.org/articles/19/2627/2026 ↩︎
  3. Roger Pielke Jr. „Media Coverage (or not) of RCP8.5 RIP: The biggest story in climate science in decades has been mostly ignored.” 09.05.2026. https://rogerpielkejr.substack.com/p/media-coverage-or-not-of-rcp85-rip ↩︎
  4. Richard Feynman. “What is Science?” Presentation at the fifteenth annual meeting of the National Science Teachers Association, 1966 in New York City. https://feynman.com/science/what-is-science/ ↩︎
  5. Ülo Mander. „Kliimasoojenemise põhjustest ja peatamise võimalikkusest.“ Ettekanne Eesti Teaduste Akadeemia teaduskonverentsil „Globaalmuutused“ 22.04.2026, videoesitluses 1:07:00-1:28:10. https://www.akadeemia.ee/sundmused/akadeemia-uldkogu-aastakoosolek-22-04-2026/ ↩︎
  6. Steven E. Koonin. „It’s Time to Cancel the Climate Crisis.” American Enterprise Institute, 12.11.2021. https://www.aei.org/politics-and-public-opinion/its-time-to-cancel-the-climate-crisis ↩︎
12 Kommentaari
Enim hääli saanud
Uuemad Vanemad

Kuni valitseb Eestit ja Venemaad elektrihääletus, seni valitseb neid riike fanaatiline juhtiv partei, mitte teadus või mõistus.

Kliimakriisist võib lõpuks lahti saada kuid võib kindel olla, et rumal-juhtimine jätkub:
Tulevad mingid uued loosungihõiskajad oma uute loosungitega. Tulevad ka järgmised konformist-poliitikud, kes hakkavad nende loosungeid heaks kiitma ja neid loosungihõiskajaid maksumaksja rahaga poputama (nii nagu roheaktiviste poputati)

Kordan ikka oma mõtet – rumal-juhtimisest tuleb mingi nipiga lahti saada, kuidagi tuleb see asendada tark-juhtimisega.

Tarkjuhtimine on võimalik. Selle tõestuseks on Hiina aga see eeldab diktatuuri.

Diktatuuriga ei ole probleemi. Sellega on inimesed juba ammu kohastunud. Ilmselt aeti neid kunagi suguharudest välja, kes diktatuurile alluda ei tahtnud.
Tänaseks on inimesed diktatuuriga kohe nii kohastunud, et kui juhtkond ütleb, et diktatuuri ei ole siis kõik noogutavad kaasa ja nõustuvad, et diktatuuri ei ole. Samas võib juhtkond nendele ette dikteerida mida iganes.

Paslik on tsiteerida Orwell-i: “ärge uskuge seda, mida te näete, uskuge seda, mida partei teile ütleb”.
See lause Orwell-ilt ei olegi ulme. Inimesed ongi sellised.

Hiinas ei ole samuti tark-juhtimist. Seal saavad samuti võimu juurde parimad näitlejad – kes paremini partei-ideoloogilist juttu oskavad ajada. Pole meiega erilist vahet.
Ma ei ütle, et näitlemine ja sõna-seadmise kunst pole üldse mingi intelligentsuse näitaja. Midagi see ju on. Aga see on kaugel sellest, mida oleks tarkade otsuste tegemiseks vaja.

No Hiina puhul vaatan ma tulemusi mitte isikuid kes võimul on. Veel mõnikümmend aastat tagasi polnud Hiina mingil moel maailmas arvestatav jõud. Tänaseks on minu arvamuse kohaselt Hiina nii majanduslikult, sõjaliselt kui ka poliitiliselt võimsaim riik. Nad ei kipu seda väga eksponeerima aga see näitab pigem enesekindlust kui nõrkust.
Mõnikümmend aastat on ajaloo mõistes silmapilk ning kui see kõik on saavutatud lollil juhtimisel siis mina olen nii loll et ei saa üldse millestki aru.

Ma arvan, et mina saan aru:

Hiina tänased tulemused ei tulene mitte nende “targast” juhtimisest vaid hoopis nende rassilistest geneetilistest iseärasustest – selle piirkonna asiaadid on kõik töökad. Töökad on ka jaapanlased, lõuna-korealased, taivanlased.
Enne teist ilmasõda oli selles piirkonnas kõige jõukam ja edukam riik Jaapan. Teised olid kõik vaesed ja mahajäänud. Aga nad olid töökad.

Nüüd suretavad nad kõik oma töökat rahvast välja ja nende head näitajad hakkavad vaikselt miinusesse kukkuma.
Jaapani puhul on see juba näha, nende majandus enam ei kasva.
Teiste selle piirkonna rahvaste keskmine vanus kasvab samuti järjepidevalt. Vanurikesed ei saa nende riikide häid näitajaid pidevalt heal tasemel hoida – see oleks loogikavastane.

Hiina juhtimist saaks tark-juhtimiseks pidada alles siis, kui Hiina suudaks oma naabrite vigu vältida ja oma miljard töökat inimest (selle numbri juures) säilitada. Nendega võiks saavutada palju.
Praegu ei paista Hiinas tark-juhtimist. Praegu paistab, et Hiina on liikumas samasuguseks vanurikeste riigiks nagu Jaapan ja Lõuna-Korea. Ka Hiina edu jääb sellisel juhul vaid ajutiseks.

Mina sellese geneetilisse töökusesse ei usu, usun pigem kultuurilistesse iseärasustesse mis tulenevad ajaloolistest oludest, traditsioonidest. Küll on aga sealsetel inimestel väidetavalt keskmiselt pisut kõrgem IQ kui eurooplastel. Samamoodi on inimesed harilikult nii laisad ja nii suured tõprad kui neil lastakse olla. Ehk siin peitubki töökuse põhjus, et lihtsalt ei lasta olla 😊. Piits ja präänik on ilusasti tasakaalu sätititud. Ega ma ei pretendeeri absoluutsele tõele, lihtsalt mõned mõtted. Mis töökatesse kätesse puutub siis Hiinas olla juba alustanud tööd “pimedad tehased” kus töökaid käsi ei vajata. Kas see on pikemas perspektiivis hea ei julge ma väita. Võib juhtuda et ei ole.

Kindlasti pole Sa ainus, kes ei usu geneetilisse töökusesse (või üldse geneetilistesse isikuomadustesse).
Inimgeneetikas räägitakse tänapäeval ainult poolt tõde ja sedagi ainult ilustatud kujul … et jumala eest kedagi ei solvaks!
Ma ise ei pea poolikute tõdede rääkimist õigeks, see viib varem või hiljem mingite hädadeni. Mis puutub tark-juhtimsse siis ma arvan, et täistõdede rääkimine on selle oluline osa.

Hiina pimedatest (auto)tehastest olen ka mina kuulnud, kuid see võib olla ka hiina “pokazuha” väliskülalistele. Kui väliskülalised on läinud siis pannakse tuled põlema ja vaadatakse, et masinad ikka töötavad.
Jaapanlased ja korealased on autosid tootnud hiinlastest kauem aga nemad pole pimedate tehasteni jõudnud, ikka on olnud inimest vaja, kes jälgib, et kõik töötaks.

Usun vägagi geneetilistesse isikuomadustesse sest seda pole tegelikult vajagi uskuda, seda on silmaga näha, kas võ oma perekonna/ suguvõsa näitel. Ainuke probleem minu jaoks on selle laiendamine tervetele rahvastele!

Õppisin kunagi eriala, mille käigus hoidsin bioloogia õpikut käes rohkem kui keskmine koolipoiss. Sellepärast võiksin sellest teemast rääkida pikalt ja laialt.

Kuna inimgeneetika on kogu aeg pooleldi “kappi surutud olekus” siis on lihtsam tuua loomseid näiteid:
-vetelpäästekoer tahabki midagi veest välja tirida ja kõik selle tõu esindajad tahavad midagi veest välja tirida,
-valvekoer tahabki midagi valvata kõik selle tõu esindajad tahavad midagi valvata,
-kelgukoer tahabki läbida pikki vahemaid ja on nõus meelsasti midagi järel vedama ning kõik selle tõu esindajad tahavad läbida pikki vahemaid ja on nõus midagi järel vedama.
Kõik need koeratõud ei olegi väga kauges suguluses, kuid kõigil on olenevalt tõust omad “isikuomadused”.

Inimese puhul on rass täpselt sama, mis koera puhul tõug.
Mõned geneetikud ütlevad, et juba India madalama kasti esindajatel on välja kujunenud teised geneetilised isikuomadused, kui kõrgemate kastide indialastel. Jällegi – teema, millest palju ei räägita – äkki solvab kedagi!
See kastisüsteem on seal vist olnud umbes 2 tuhat aastat (mingi 100 inimpõlve). Juba selle ajaga tekivad erinevatel inimgruppidel erinevad geneetilised isikuomadused.

Kuna mina geneetikast eriti palju ei tea siis ei hakka ka vaidlema, argumendid olid üsna arukad. Samas jääb arusaamatuks miks need töökad hiinlastest asiaadid siis varem arengus maha jäänud olid. Mao Zedong ja kommunismi püha üritus?

Eks nad olid arengust maha jäänud ikka selle sama rumal-juhtimise tõttu.
Tean, et see sõna “rumal-juhtimine” on liiga laialivalguv ning ei anna otsest ja konkreetset seletust. Selle sõnaga võib iseloomustada kõike, mida juhtkond teeb valesti.

Praegu on seal arengust maha jäänud Põhja-Korea – riik millel oleks kindlasti potentsiaali, kindlasti on seal sama töökas rahvas nagu on teised selle piirkonna rahvad.