ANALÜÜS: Kas koroonameetmed põhinesid teadusel? 2. osa

Võimude poolt eiratud viis tõenduspõhist fakti, mis jäeti koroonanarratiivist välja

Koroonakriisi ajal püüti avalikkust veenda narratiiviga, et riikide tegutsemine ja isikuvabaduste piirangud põhinesid teadusel. See müüt on nähtavalt mõranenud, kuna on selgunud, et miljonite inimeste elu puudutavaid otsuseid mõjutasid eelkõige ülesköetud hirm, meediasurve ja poliittaktikad ning viidet teadusele kasutati tihti vaid kattevarjuna.

Jätkub analüüs sarjast “Koroonakriisi õppetunnid”, mille 1. osa saab lugeda siit.

Sarja esimest analüüsi, milles vandeadvokaat Jaanika Reilik-Bakhoff käsitleb inimeste põhiõigusi ja põhiseadust rikkunud vaktsineerimiskohustuse loomist töösuhetes, saab lugeda siit.

Viis tõenduspõhist fakti, mida võimud on eiranud:

  • Viirus oli levinud palju laialdasemalt ja selle ohtlikkus oli märksa väiksem algselt ametkondade poolt väidetust
  • Covid-19st tulenev risk erinevatele vanusegruppidele erines tuhandekordselt, samuti oli risk märksa suurem kaasuvate haigustega (nt ülekaalulisus, diabeet, ärevushäired jm) ja toitainete vaegusega inimestel
  • Haiguse läbipõdenutel tekkis tugev loomulik immuunsus, kuid ametkonnad eirasid või pisendasid seda tõenduspõhist fakti süstemaatiliselt
  • Covid-19 vaktsiinid said müügiloa ilma, et neid oleks eelnevalt testitud kliinilistes uuringutes viiruse edasikandumise või nakatumise suhtes
  • Covid-19 vaktsiinidel on tuntavad kõrvalmõjud, mis olid teada juba vaktsiinide kliiniliste uuringute käigus
Parkide ja mänguväljakute sulgemine oli üks osa riikide lukustamispoliitikast, mida teostati viidates teadusele

Juba 2020. aastal oli teada hulk olulisi ja tõenduspõhiseid fakte nii Covid-19 kui koroonakriisile reageerimise kohta, mida paljud teadlased ja arstid tõid esile. Nende faktide arvestamine oleks hoidnud ära läbimõtlematute ja ebatõhusate meetmete kehtestamise ning vähendanud nendest tulenenud kahjusid.

Viiruse märksa laialdasem levik ja väidetust kordades väiksem ohtlikkus

Covid-19 tekitav viirus oli juba 2020. aasta alguses levinud maailmas palju laialdasemalt, kui ametlikud allikad (k.a. Maailma Terviseorganisatsioon ehk WHO) väitsid. See tähendas eelkõige seda, et suremusnäitaja nakatanute seas oli märksa väiksem kui alguses väideti ja Covid-19 ohtlikkus suurele enamikule, eelkõige alla 70-aastastele, kordades väiksem.

Stanfordi Ülikooli professor John P. A. Ioannidise juhitud uuringus tuvastati, et Covid-19 nakatunute surmajuhtumite mediaanmäär oli 2020. a. sügise seisuga 0,23-0,27%, seejuures alla 70-aastaste seas 0,05%, mis oli kümnetes kordades väiksem ametlikest (sealhulgas WHO) oletustest 2020. aasta märtsis ja aprillis.

Kuigi need tõenduspõhised andmed olid teada varakult, jätkasid paljude riikide ja WHO võimukandjad avalikkuse hirmutamist uudse viirushaiguse erilise ohtlikkusega ja kehtestasid piiranguid miljonite tervete inimeste suhtes. Muuhulgas piirati paljudes riikides inimeste liikumist ja sportimist vabas õhus, seeläbi kahjustades inimese üldtervist ja süvendades riski põdeda kõiki haiguseid (sh Covid-19) raskemalt.

Covid-19st tuleneva riski tuhandekordne vahe

Harvardi Ülikooli professor Martin Kulldorff oli sedastanud juba aprillis 2020, et varakult kriisi alguses Wuhanist saadud andmete põhjal oli selge, et vanusegruppide lõikes oli Covid-19st tuleneva riski erinevus tuhandekordne ning selle erinevuse mittearvestamine oli üks suuremaid vigu koroonakriisis rakendatud riiklike meetmete juures. Covid-19ga kokkupuutuvate inimeste seas oli 70-aastaste inimeste suremus ligikaudu kaks korda suurem kui 60-aastaste, 10 korda suurem kui 50-aastaste, 40 korda suurem kui 40-aastaste, 100 korda suurem kui 30-aastaste, 300 korda suurem kui 20-aastaste seas ning 3000 korda suurem kui lastel. Kulldorffi hinnangul peaksid ametkonnad koroonameetmete väljatöötamisel arvestama seda suurt erinevust vanusegruppide lõikes. Konkreetselt eakatele ehk suurimale riskirühmale suunatud vastumeetmed ei kaitse mitte ainult neid, vaid ka teisi eagruppe. Vanusepõhised meetmed peavad olema osa strateegiast, sest vastasel juhul kaasneb tarbetu suremus, haiglate koormus ja majanduslikud kahjud.

Prof Martin Kulldorff tõi varakult välja Covid-19st tuleneva riski tuhandekordse erinevuse
(Thérèse Soukar, CC BY-SA 4.0, via Wikimedia Commons)

Ka Edinburghi Ülikooli professori Mark Woolhouse’i hinnangul oli varakult teada, et eakad olid 10 000 korda rohkem ohustatud Covid-19 poolt kui alla 15-aastased. Asi läheb aga veelgi kaugemale. Seegi erinevus ei hõlma mitte kõiki eakaid, vaid ainult neid, kes olid haiged, kellel olid kaasuvad haigused või kes olid eriti nõrga immuunsusega. Need olid inimesed, kes olid eriti ohustatud, ja peamine sihtgrupp, kellega oleks tulnud tegeleda. Tema hinnangul oli see ka kõige olulisem ja ilmsem põhjus, miks olid olemas alternatiivid ühiskonna lukustamisele ja muudele riiklikele sunnimeetmetele.

Toeta

Lisaks, üsna varakult oli selge, et raskelt võisid haigestuda need, kellel olid tõsised kaasuvad haigused. Üle 95% hospitaliseeritud täiskasvanutest olid isikud, kellel on vähemalt üks kaasuv haigus ning peamised riskid tulenesid ülekaalulisusest, ärevuse ja hirmuga seotud häiretest ning diabeedist. Samas oli ka selge, et näiteks ülekaaluliste osakaal riikides on väga erinev, isegi samades vanuserühmades. Näiteks mõjutab rasvumine juba 42%-i USA elanikkonnast, kuid Vietnamis on see arv vaid 2%, Indias 4% ja <10% enamikes Aafrika riikides.

Ka oluliste toitainete vaeguse seos raske haigestumisega oli teada juba enne koroonakriisi. Näiteks on D-vitamiinil oluline roll immuunsüsteemi töös. Juba 2020. aasta alguses ja lõpus ilmnes uuringutes korrelatsioon madala D-vitamiini taseme ja raskekujulise Covid-19 haiguse riski vahel. Seetõttu rõhutasid paljud arstid ja teadlased 2020. aasta sügisel enne teist lainet piisava D-vitamiini manustamise vajadust, eelkõige vanemaealistele kui riskirühmale.

Kuigi need suured erinevused olid teada varakult, jätkasid võimukandjad avalikkuse hirmutamist väites muuhulgas, et viirus ei tee nakatunutel vahet ning võib saada igaühele saatuslikuks. Samuti ei soovitanud tervishoiuasutused koroonakriisis inimestele olulisi üldtervist toetavaid samme nagu piisavalt värskes õhus ja päikese käes liikumist, tervislikku toitumist, vererõhu ja diabeedi kontrolli all hoidmist, kaalu langetamist jms. Erinevate ravivahendite ja eluviiside asemel soovitati ainult vaktsineerimist.

Suurbritannias korraldati hirmutavate plakatite abil ulatuslikke kampaaniaid, et inimesed nn reegleid järgiks.

Loomuliku immuunsuse eiramine

Nii suured vaktsiinitootjad, WHO kui mitmete riikide ametkonnad pisendasid süstemaatiliselt läbipõdemisest saadava immuunkaitse tähtsust. Mõnedes riikides (nagu USAs) seda riiklike meetmete kehtestamisel sisuliselt ei arvestatudki, vaid korrutati ainult vaktsineerimise vajalikkust võimalikult paljudele.

Samas näitasid juba enne vaktsineerimiskampaaniate algust ehk 2020. aasta lõpuks läbi viidud uuringud selgelt, et läbipõdemine annab tugeva immuunsuse vähemalt 8 kuuks, tõenäoliselt aga veel pikemaks ajaks. 2021. aasta oktoobriks oli avaldatud juba vähemalt 81 uuringut, mis kinnitasid läbipõdemisega saadud immuunsust Covid-19 suhtes.

Lisaks näitasid mitmed uuringud koroonakriisi alguses, et märkimisväärsel osal elanikkonnast võis esineda immuunsus Covid-19 suhtes juba varasemast, sest SARS-Cov-2 on üks paljudest koroonaviirustest. Ligi pooltel viirusega mittekokkupuutunud isikutest olid olemas vastavad T-rakud, mis näitasid organismi varasemat kokkupuudet koroonaviirustega ja valmisolekut nendega jätkuvalt toimet tulla.

Paljud arstid ja teadlased, sealhulgas dr Robert W. Malone, dr Peter McCullough, dr Paul E. Marik, dr Geert Vanden Bossche, dr Pierre Kory, dr Richard Urso jt pidasid kummastavaks, et tervishoiuametnikud soovisid eirata teaduslikku tõsiasja, et nakatumine andis miljonitele Covid-19 läbipõdenutele pikaajalise ja tugeva kaitse. Prof Jayanta Bhattacharya ja prof Martin Kulldorff on rõhutanud, et läbipõdemine tekitab immuunsuse, mis kaitseb edasise raske haigestumise ja surma vastu tõenäoliselt püsivalt. Seejuures neid teadlasi, kes koroonakriisi ajal rõhutasid loomuliku immuunsuse tähtsust ja pidasid oluliseks selle arvestamist riiklike meetmete kehtestamisel, mitte ainult ei eiratud, vaid ka tsenseeriti ja tühistati.

Vaktsiinide toimet viiruse edasikandumise või nakatumise osas ei testitud

Kiirkorras kasutusele võetud Covid-19 vaktsiine ei testitud kliinilistes uuringutes selle osas, kas need vähendavad nakatumist või viirusnakkuse edasikandmist. Vahetult enne vaktsiinile erakorralise müügiloa saamist USAs (3. detsembril 2020. aastal) tunnistas seda vaktsiinitootja Pfizer tegevjuht Albert Bourla ja hiljem ametlikul Euroopa parlamendi ülekuulamisel ka Pfizer ametlik esindaja, kuigi avalikkusele jätsid vaktsiinitootjad vaktsiinide mõjust mulje, et need kaitsevad nakatumise ja viiruse edasikandmise eest.

See, et vaktsiinide toimet ei testitud viiruse edasikandumise või nakatumise riski vähendamise osas, oli teada juba 2020. aasta lõpus nendele ekspertidele, kes süvenesid põhjalikult Covid-19 vaktsiinide kliiniste uuringute ülesehitusse ja tulemustesse. Näiteks British Medical Journal (BMJ) toimetaja Dr Peter Doshi, kes 21. oktoobril 2020. aastal sedastas, et ükski vaktsiini kliinistest uuringutest ei olnud kavandatud selleks, et tuvastada vaktsiinide mõju mistahes tõsiste tagajärgede, näiteks haiglaravi, intensiivravi või surmajuhtumite vähenemisele. Samuti ei uuritud vaktsiinide mõju sellele, kas need suudavad katkestada viiruse levikut.

Dr Peter Doshi peab ebaõigeks, et kliiniliste uuringute algandmed pole kättesaadavad
(Youtube kuvatõmmis, https://www.youtube.com/watch?v=UWlCptugATo)

Prof William A. Haseltine juhtis kliiniliste uuringute tõsistele puudustele tähelepanu väljaandes Forbes juba 23. septembril 2020. aastal ehk pärast seda, kui Pfizer, Moderna, AstraZeneca ja Johnson&Johnson olid avalikustanud oma vaktsiiniuuringute protokollid. Tema sõnul näis nende uuringute eesmärk olevat näidata, et need kiirkorras välja töötatud vaktsiinid toimivad isegi kui mõõdetud mõju on minimaalne, sest peamiselt uuriti seda, kuidas suudavad vaktsiinid ära hoida vaid kergeid Covid-19 sümptomeid. Haseltine tõi esile, et protokollide lähem vaatlus tegi selgeks, et need uuringud ei anna kindlust, et vaktsiinid kaitseksid Covid-19 tõsiste tagajärgede ega nakatumise eest. Ta järeldas, et need vaktsiinid ei ole nn hõbekuuliks, mis lõpetavad koroonakriisi.

Ometigi allutati kümned miljonid inimesed üle maailma sundvaktsineerimisele ning paljud kaotasid oma töö sundusele mitteallumise tõttu, millega piirati tugevalt isikuvabadusi ja põhiõigusi.

Toeta

Vaktsiinide tuntavate kõrvalmõjude eiramine

Vaktsiinide kõrvalmõjude kohta leidus andmeid juba vaktsiinitootjate kliinilistest uuringutest 2020. aasta lõpus avaldatud dokumentides, kuigi vähesed suutsid või pidasid oluliseks nendega põhjalikult tutvuda. Seda raskendas märgatavalt ka asjaolu, et vaktsiinitootjad keeldusid objektiivseks hindamiseks vajalike algandmete (nn raw data) avaldamisest. Kliiniliste uuringute algandmeid pole siiani täielikult avalikustatud. Näiteks Pfizeri vaktsiiniuuringut kavandasid, viisid läbi, analüüsisid ja koostasid Pfizeri töötajad ning kõik algandmed kuuluvad ettevõttele. BMJ toimetuse hinnangul on algandmete avaldamisest keeldumine moraalselt vastuvõetamatu kõigi kliiniliste uuringute puhul, kuid eriti nende puhul, mis hõlmavad suuri rahvatervisealaseid sekkumisi. BMJ on aastaid nõudnud vaktsiinitootjatelt kliiniliste uuringute algandmete avalikustamist, sest kliiniliste uuringute andmed peavad olema kättesaadavad, teostamaks sõltumatut kontrolli.

Sellegipoolest juhtisid eksperdid juba 2021. aasta alguses tähelepanu Covid-19 vaktsiiniuuringute raportites sisalduvatele paljudele ebakõladele ja küsitavustele, näiteks asjaoludele, et:

  • kõrgema riskiga sihtgrupid (eakamad ja nõrgema immuunsusega isikud) olid katseuuringutes selgelt alaesindatud,
  • katsetest olid teadmata põhjusel kõrvaldatud hulk katsealuseid,
  • isegi ametlikult raporteeritud kõrvalmõjude määr oli kordades kõrgem, kui näiteks gripivaktsiinide puhul.

Lisaks on selgunud, et vaktsiinitootja Pfizer oli 2021. aasta alguses teadlik vaktsiini kliinilistes uuringutes osalenute rasketest kõrvalmõjudest, ent otsustas neid varjata, näiteks uuringus invaliidistunud 12-aastase Maddie De Garay juhtumit, kes on tänaseks osaliselt halvatud, vajades ratastooli ja söötmisvoolikut. Tema 35-st kõrvaltoimest pole vaktsiiniuuringut kajastanud artiklis ajakirjas New England Journal of Medicine mainitud ühtegi.

Sellegipoolest käivitati alates 2021. aasta algusest paljudes riikides massvaktsineerimise kampaaniad, mis lühikese aja jooksul muudeti haavatavate sihtrühmade (eakamad) vaktsineerimisest ilma ratsionaalse argumendi või tõenduspõhisuseta üha massilisemaks püüdluseks vaktsineerida võimalikult paljusid elanikkonna gruppe, lõpetades isegi laste ja imikutega.

2022. aastal avaldatud Pfizeri ja Moderna vaktsiiniuuringute dokumentide uus ekspertanalüüs tuvastas üheselt, et nendes kliinilistes katsetes osalejatel oli tõenäolisem kogeda vaktsineerimisel tõsist kõrvaltoimet kui sattuda Covid-19 tõttu haiglasse.

Kokkuvõte

Eeltoodu annab piisavalt alust väita, et viimaste aastakümnete suurimas globaalses ja tervishoiualases kriisis jäi tõenduspõhisusest palju vajaka. Koroonameetmeid ei määratud mitte tõenduspõhisuse ega tihti ka mitte läbikaalutud oletuste alusel, vaid selle järgi, mida oli pigem emotsionaalsetel ja poliitilistel alustel antud ajahetkel võimalik kehtestada. Ühiskonnad pandi pideva surve alla nii globaalsete organisatsioonide (WHO, Euroopa Komisjon jm), võimuesindajate kui massimeedia poolt – selle hulka kuulus järjest valjenenud retoorika maksimaalsest lukustamisest, maksimaalsest maskikohustusest, maksimaalsest vaktsineerimisest jne.

Siiski leidus ka asjatundlikele ekspertidele toetuvaid võimukandjaid (näiteks USA osariikides nagu Lõuna-Dakota, Florida, Texas jt) ja tervishoiuasutuste juhte (näiteks Rootsis), kes meediapeksu, laimamist ja ebapopulaarsust taludes suutsid mitteratsionaalsele ja ebateaduslikule survele vastu seista.

Lõuna-Dakota kuberner Kristi Noem ei lukustanud koroonakriisi ajal osariiki ega rakendanud sunnimeetmeid
(Matt Johnson from Nebraska, US, CC BY 2.0, via Wikimedia Commons)

Sealsed otsustajad üldjuhul vältisid ühiskonna lukustamist ega kehtestanud muid riiklikke sunnimeetmeid (kohustuslikku maskikandmist, vaktsiinisundi jms). Nende paikade teistsuguse lähenemise tõttu teame täna märksa enam sellest, millised meetmed toimisid ja millised mitte, milliseid vigu peaks iga ühiskond tuleviku tervisekriisides vältima ja kuidas “teaduse” silti kasutati tihti propagandana selleks, et allutada ühiskondi võimuliini ebamõistlikele käskudele.

Toeta
Kogume 25 000€ järgmise poolaasta tegevuseks – palume Sinu toetust!
TOETA SOBIVA SUMMAGA TÄNA
Kommentaaride teavitused
Teavitus
1 Kommentaar
Enim hääli saanud
Uuemad Vanemad
Inline Feedbacks
View all comments

Ja ongi lõpuks nii, et usk on tähtsam kui teadus.

“Allahi-vennad” panevad kunagi euroopas piirid paika, et mida võib ja mida ei või. Siis on piirangud ka teadlastel, et mida nad võivad ja mida nad ei või.

(homo-õpetlastele näeb šariaadi seadus ilmselt ette avalikus korras antavaid vitsahoope, küllap on teistelegi segaduste külvajatele ette nähtud karistused)