ANALÜÜS: Kas koroonameetmed põhinesid teadusel? 1. osa

Teine analüüs sarjast “Koroonakriisi õppetunnid”. Sarja esimest artiklit, milles vandeadvokaat Jaanika Reilik-Bakhoff käsitleb inimeste põhiõigusi ja põhiseadust rikkunud vaktsineerimiskohustuse loomist töösuhetes, saab lugeda siit.

Põhiteesid:

• Hirm ja selle süstemaatiline õhutamine lämmatas ratsionaalse arutelu koroonakriisi meetmete üle ja mõjutas paljude ekspertide hinnanguid ja võimukandjate otsuseid
• Samas leidus hulk tunnustatud eksperte, kes esitasid tõenduspõhiseid ja olulisi fakte Covid-19 puhangu kohta juba 2020. aasta varakevadel, kuid võimud otsustasid pigem neid eirata ja ka tsenseerida nende ekspertide seisukohti
• Koroonakriisis ei langetatud otsuseid tihti mitte ratsionaalsetel ja tõenduspõhistel kaalutlustel, vaid muudel alustel või motiividel
• Paljudes riikides esitleti autoritaarseid koroonameetmeid ja isikuvabaduste piiranguid “teaduse järgimisena”, kuigi tõenduspõhisus osundas tihti rakendatud meetmetest vastupidises suunas
• Mõjuanalüüse koroonakriisi mittefarmatseutiliste meetmete (s.h. piirangute ja sunduste) rakendamise osas ei koostatud ega esitatud

Koroonakriisi ajal väitsid võimud paljudes riikides, et isikuvabaduste piiramised ja sunnimeetmed “kõigi hüvangu nimel” põhinesid ekspertiisil ja tõenduspõhisel lähenemisel. “Järgi teadust” (“Follow the science”) oli pidevalt korrutatud üleskutse ametliku lähenemise õigustamiseks ja sellega mindi isegi nii kaugele, et võimuesindajatest otsustajate kritiseerimine sildistati teadusevastaseks tegevuseks.

See sõnumimantra on üha lagunemas ja on pannud tänaseks teiste seas ka Facebooki asutaja Mark Zuckerbergi tunnistama, et võimud vassisid terve rea faktide kohta, mis tagantjärele vaadates osutusid vaieldavaiks või tõeseiks, õõnestades nõnda märgatavalt enda usaldust. Suurima sotsiaalmeedia omanik ei võta säärast hinnangut sugugi mitte õhust, sest sotsiaalmeedia ettevõtetele avaldati võimude poolt süsteemset survet Covidi sõnumite osas (vt analüüsi tsensuuri paisumisest, 1. osa ja 2. osa) ja eriarvamuste vaigistamiseks.

Mitmetes riikides avalikuks tulnud teave koroonakriisis langetatud otsuste tagamaadest näitavad, kui vähe oli nendel autoritaarsetel otsustel tegemist ratsionaalsuse ja tõenduspõhise teabe järgimisega.

Hirm lämmatas

2020. aasta alguses saabunud teave viirushaiguse puhangu kohta Wuhani linnas Hiinas tekitas peatselt mõõdutundetu hirmuõhustiku, mis mõjutas ka paljusid tiitlitega pärjatud eksperte maailmas. Wuhanis toimunud sündmused päädisid kommunistliku diktatuuri otsusega keerata nii Wuhan kui kogu Hubei provints lukku. Selle järel levima läinud videod väidetavalt Hiinas uudse haiguse tõttu kokkukukkuvatest inimestest ja hiljem ka näiteks jäädvustused veokitest Bergamos, milles olevat veetud suures koguses Covid-laipasid, viisid hirmu Läänes erakordselt kõrgele tasemele. Enamikul Hiina videoklippidest oli aga vähe ühist Covid-19ga ja veokid Bergamos transportisid surnuid peamiselt seetõttu, et haiguspuhangu tõttu otsustati surnuid matmise asemel tuhastada ja krematooriumide arv oli piiratud.

Ajalehed üle maailma, mis jagasid Hiinast pärit videosid ja teavet, kontrollimata nende autentsust, eksisid nii ajakirjanduslike põhitõdede vastu. Paljuski lämmatas hirm ratsionaalse arutelu ja läbimõeldud reaktsiooni haiguspuhangule. Tavameedia õhutas hirmu päevast-päeva ja nõudis poliitikutelt, et midagi tuleb ju haiguse ohjeldamiseks teha. Säärast õhustikku on Briti parlamendi uurimiskomisjonile 2022. a. novembris kirjeldanud üks BBC ajakirjanik järgmiselt:

“Ma pean esitama need tõendid anonüümselt, sest uudistetoimetuses valitseb hirm “narratiiviga vastuollu mineku” ees. Sedaaegu, kui uudistes loeti igapäevaselt ette Covidi surmajuhtumite arve – mida me ei ole kunagi teinud ühegi teise haiguse puhul -, kasvas minu mure sellest, kuidas mõjub hirmu õhutamine meie vaatajaskonnale. Tõstatasin oma mure kõrgemate kolleegide ees ja sain vastuseks, et igaüks, kes arvab toimetuse liinist erinevalt, on “teisitimõtleja” ja tal puudub usaldusväärsus, olenemata tema eksperthinnangutest ja senisest kogemusest, kvalifikatsioonist ja haridusest.”

Dr Knut Wittkowski, kelle koroonameetmete suhtes kriitilisi seisukohti tsenseeris Youtube juba 2020. a. aprillis, on toonitanud, et hirm hoiab inimesi seisundis, kus nad alluvad võimude korraldustele. Läbi hirmu on võimalik inimesi kontrollida. Seetõttu ka poliitikud ja meedia levitavad hirmu ning lähevad tänapäeval märksa kaugemale kui mistahes olukord seda päriselt õigustaks. Ajakirjanik Laura Dodsworth on põhjalikult kirjeldanud hirmusõnumite süstemaatilist edastamist Ühendkuningriigis (ÜK) oma 2021. aasta raamatus “Hirmu seisund: kuidas ÜK valitsus kasutas hirmu relvana Covid-19 pandeemia ajal” (“A State of Fear: How the UK Government Weaponised Fear During the Covid-19 Pandemic”). Tema hinnangul paljuneb hirm meedias nagu õhukaudu leviv viirus, aga veelgi kiiremini. Kui mingi uudis avalikkust hirmutab, siis tuleb see paisata eetrisse. 2020. aastal sai selgeks, et hirmule anti erilised tiivad ja et see müüb veelgi paremini kui seks. Koroonakriisi ajal toimunu oli lakkamatu ja mõõdutundetu hirmukampaania nii televisioonis, ajalehtedes, raadios kui internetis.

Märkimisväärseks päästikuks puna-Hiina stiilis ühiskondade sulgemisele ja sunnimeetmetele Läänes oli London Imperial College’i kurikuulus nn Neil Fergusoni mudel märtsist 2020, mis ennustas mõne kuu jooksul laipade kuhjasid (kuni 500 000 surmajuhtumit ÜKs ja üle 2 miljoni surmajuhtumi USAs), juhul kui “tõrjemeetmeid” kohe ei rakendata. Nii oleksid näiteks Rootsi kui USA South Dakota osariik, kus ühiskondi üleilmsest meediasurvest hoolimata 2020. a. kevadel lukku ei keeratud, pidanud selle arvestuse järgi olema mõne kuuga läbinisti räsitud. Fergusoni jt “teaduslik” ennustus osutus aga täiesti valeks. Kahjuks on suurel valel ja/või ebaprofessionaalsusel tihti maagiline võime õhutada inimhulkasid ebaratsionaalsetele otsustele.

Kes säilitasid terve mõistuse

Kuid kaugeltki mitte kõik eksperdid ei kaotanud meelt. Stanfordi Ülikooli professor ja hilisem Great Barringtoni deklaratsiooni algataja Jayanta Bhattacharya, ühes oma kolleegi Eran Bendavid’ga, kirjutas juba 2020. aasta 24. märtsil, et hirm Covid-19 ees põhineb eelkõige vääralt arvestataval surmajuhtumite määral, mida edastasid WHO ja teised asutused. See oli kordades ülepaisutatud, sest ei arvestanud tegelikku nakatanute määra. Bhattacharya ja Bendavid rõhutasid, et selleks ajaks oli juba piisavalt andmeid Covid-19 kohta ja tegid ka üheselt selgeks, et tegelik surmajuhtumite määr on see osa nakatunutest, kes surevad Covid-19 tõttu, mitte surmade arv positiivsena testitud juhtumitest. Euroopa ühes varajase haiguspuhangu epitsentris Itaalias juba 20.märtsil 2020. a. koostatud raport sedastas, et 3200 Covid-19 osas positiivselt testitud surnute mediaanvanus oli 78,5 aastat ja üle 95%-il oli vähemalt üks või enam kaasuv haigus.

Harvardi Ülikooli meditsiiniprofessor Martin Kulldorff kirjutas Wuhanist saadud andmetele põhinedes 10. aprillil 2020. a. Covid-19 ohtlikkuse suurtest erinevustest vanusegruppide lõikes ja rõhutas, et haiguspuhangu vastumeetmed peaksid olema selgelt vanusepõhised ja sihistatud vanemaealistele. Vastasel juhul kaotatakse asjatult elusid.

Maailma üks tsiteeritumaid teadlasi, Stanfordi Ülikooli professor John P. A. Ioannidis näitas teaduslikult juba 2020. a. mais avaldatud uuringus, et alla 65-aastastel inimestel on risk surra Covid-19 tagajärjel isegi pandeemia epitsentrites väga väike ja surmajuhtumid alla 65-aastaste inimeste puhul, kellel puuduvad eelsoodumuslikud haigusnähud, on märkimisväärselt haruldased.

Seega pole alust mõnede teadlaste ja ka endise USA Haiguste Ennetamise ja Tõrje Keskuse (Centers for Disease Control and Prevention – CDC) direktori R.Rochinsky väidetele, justkui polnud meil alguses piisavat teavet Sars-Cov-2 kohta ning seetõttu oldi sunnitud langetama drastilisi otsuseid piirangute kehtestamiseks ja sunnimeetmeteks. Johns Hopkinsi Ülikooli professori Marty Makary poolt Ühendriikide Kongressis antud tunnistuse kohaselt ei vastanud see õigustus tõele, sest tegelikult keeldusid tervishoiuametnikud oma dogmaatilisi seisukohti muutmast isegi siis, kui teaduslikud andmed näitasid selgelt, et ametlikult kehtestatud liin eksib, seda näiteks läbipõdemisest tekkiva tugeva immuunsuse osas ja mitmel muul juhul.

John P. A. Ioannidis viis juba kriisi esimestel kuudel läbi mitmed uuringud, millega tuvastati nii haiguspuhangu märksa laialdasem levik kui ka viiruse kordades väiksem ohtlikkus võrreldes nn ametlike väidetega. 14. oktoobril 2020. aastal WHO ametlikus häälekandjas ilmunud uuringu kohaselt oli Covid-19 nakatunute surmajuhtumite mediaanmäär 0,23-0,27% ning alla 70-aastaste seas 0,05%, mis oli kümnetes kordades väiksem WHO varasematest oletustest. Need argumendid oleks pidanud mõjuma vähemalt kainestavalt, kui mitte selgete sisenditena võimuametkondadele ning ka teistele ekspertidele ja arvajatele. Kuid ei mõjunud.

Teadusnõukoja roll – Ühendkuningriigi näide

Tänane ÜK peaminister Rishi Sunak, kes oli kogu koroonakriisi ajal rahandusminister, selgitas 2022. aasta augustis, et oli koroonakriisi ajal tõstatanud korduvalt valitsuses oma mure ühiskonna lukustamise ja kehtestatud sunnimeetmete kõrvalmõjude suhtes. Tema hääl ei jõudnud aga kuhugi, valitsuse tasemel seda isegi ei arutatud. Ühiskonna lukustamine, sealhulgas koolide ja suure osa majanduse sulgemine, samal ajal kui politsei saadeti kimbutama pargipingil istuvaid inimesi, oli kõige karmim sunnipoliitika, mis rahuajal on kasutusele võetud. Kasu-kahju analüüsi ja mõjuhinnanguid, mis on põhinõue iga rahvatervisealase sekkumise puhul, Sunaki sõnul kunagi ei tehtud. “Mul ei lubatud rääkida kompromissidest,” ütles Sunak. Ministritele anti peaminister Johnsoni juhised, kuidas käsitleda küsimusi lukustamise kõrvalmõjude kohta. Juhiste kohaselt ei tohtinud kõrvalmõjusid kunagi tunnistada. Põhisõnum oli see, et kompromissi ei ole, sest see, mida tehakse meie tervise heaks, olevat ka hea majandusele. Aga Sunak ei rääkinud ainult majandusmõjudest, vaid ka näiteks haridusest – ta kutsus teisi tunnistama, et koolide sulgemine ja laste puudumine koolist on suur õudusunenägu. Sellele järgnes ainult vaikus.

Sunak nõudis adekvaatseid analüüse erinevate piirangute ja sunnimeetmete kohta, kuid neid ta ei saanud. Tema hinnangul otsustati vähemalt aasta jooksul ÜK valitsuse poliitika ja miljonite inimeste saatuse üle üsna seletamatute graafikute alusel, mille olid koostanud SAGE’i (Scientific Advisory Group for Emergencies) teadlased. Ja SAGE oligi see nn ekspertide kogum, mis tegelikult suunas kogu riigi samme koroonakriisis. Peaminister Johnson soovis karme koroonameetmeid esitada pigem “teaduse järgimisena” kui poliitilise otsusena, ja see tähendas SAGE’i, hajusalt piiritletud teadusnõustajate rühma, tõstmist komiteeks, millel käes oli sisuliselt õigus otsustada, kas riik suletakse või mitte. Kes iganes seega kirjutas SAGE’i koosolekute protokollid, koondades selle arutelud valitsuse jaoks mõeldud juhisteks, määras ka riigi poliitika. Mitte keegi, isegi mitte valitsuskabineti liikmed, ei teadnud, kuidas need otsused langetati. Kuid Sunak oli oma esindaja kaudu vähemalt teadlik sellest, et need väga tähtsad SAGE’i koosolekute protokollid jätsid eriarvamused sageli kõrvale ja otsuste langetamisel jäid pea alati peale autoritaarse liini pooldajad. Seda isegi veel 2021. aasta lõpus, mil omikroni viirustüve saabudes soovitas SAGE tungivalt uuesti ühiskond sulgeda. SAGE’i peamises analüüsis ennustati, et ilma neljanda ühiskonna lukustamiseta võib Covidi surmajuhtumite arv ulatuda 6000ni päevas. Sellega eksiti rängalt – tegelik number oli 20-korda (sic!) väiksem. Kuid seda teame me ainult seetõttu, et seekord ei kiitnud valitsus SAGE’i soovitust heaks. Tempel jäi löömata vaid põhjusel, et Briti konservatiividest parlamendiliikmed (ja osa kabinetist) hakkasid vastu ja nõudsid peaminister Johnsonilt, et see ei järgiks enam SAGE’i oletusi.

Sunaki otsekohese hinnanguga valitsuse kriisiotsustele ja SAGE’i rollile selles seal tegutsenud teadlased ei nõustu, sest toonitavad nii SAGE’i suuniste soovituslikku iseloomu kui teadmatust mitmete viirust puudutavate asjaolude kohta, ja seda, et vastutus on lõpuks ikkagi poliitikutel.

Kes vastutab

Just nimelt viimast ehk poliitikutel lasuvat vastutust on rõhutanud oma 13. juuni 2023. a. seisukohas ka Edinburghi Ülikooli professor Devi Sridhar, keda peetakse üheks peamiseks nn null-Covidi, sunnimeetmete ja lukustamiste eestkõnelejaks ÜK-s. Seal on praegu käimas koroonakriisi ametlik uurimine ning üha rohkem eksperte ja poliitikuid on tunnistamas vigu koroonakriisis tehtud otsustes. Näiteks üks viimaseid uuringuid majandusteadlaste Steve H. Hanke, Lars Jonung ja Jonas Herby poolt sedastab oma kokkuvõttes, et ühiskondade lukustamine oli “valitud poliitika globaalne läbikukkumine hiiglaslikus ulatuses”.

Devi Sridhari hinnangul ei ole vaja aga süüdistada teadlasi koroonakriisis tehtud vigades. Ta väidab, et kuigi poliitikaalaseid meetmeid, nagu spordisaalide või koolide või mänguparkide sulgemine või maskikohustuse kehtestamine, edastati avalikkusele kui “teaduslikke” otsuseid, ei olnud need tegelikkuses seda. Teadlased võisid esitada poliitiliste valikute osas nende tõenäolisi riske ja eelised, kuid lõplik otsus ei kuulunud neile, vaid poliitikutele, kelle kohuseks olevat olnud “tasakaalustada erinevaid soovituste vooge”.

Säärast “soovituste tasakaalustamist” või adekvaatse tõenduspõhise sisendi esitamist või hindamist ei näita aga kurikuulsad Lukustamisfailid (the Lockdown Files), milleks on ca 100 000 Whatsapp’i sõnumit ÜK terviseminister Matt Hancocki, teiste valitsuse ministrite ja ekspertide vahel. Need sõnumivahetused toimusid koroonakriisi jooksul ja selle massiivse info avalikustas 2023. aasta veebruaris ajakirjanik Isabel Oakeshott, kes aitas ligi aasta jooksul Hancockil kirjutada koroonakriisist raamatut.

Need tuhanded sõnumid näitavad, et ratsionaalsus, tõenduspõhisus ja kaalutletus ei olnud koroonameetmete rakendamisel sugugi mitte peamisteks eeldusteks. Isabel Oakeshott toob eraldi esile ristisõja kogu elanikkonna vaktsineerimise nimel, haiguse vastu, mille suremus on madal kõigi, välja arvatud väga eakate inimeste seas, ja nimetab massvaktsineerimist üheks erakordseimaks juhtumiks meie poliitilises ajaloos. 3. jaanuaril 2021 ütles Matt Hancock ajakirjale The Spectator, et kui prioriteetsed rühmad on ÜKs vaktsineeritud (13 miljonit doosi), siis “hüüab vabadus”. Selle asemel aga jätkas valitsus süsteemseid katseid vaktsineerida kõiki, sealhulgas lapsi, ja vabadust ei saabunud veel vähemalt seitse kuud. Nüüdseks on teada, et hulk noori inimesi on surnud või saanud püsiva tervisekahjustuse vaktsiini kõrvaltoimete tõttu, mida nad ei vajanudki. Millised on aga selle poliitika muud pikaajalised tagajärjed tervisele? Hancocki sõnumid näitavad ka seda, et kiirkorras käikulastud vaktsiinide kõrvalmõjude suhtes oli tema suhtumine pigem ükskõikne.

Lisaks toovad Lukustamisfailid esile selle, kuidas terviseminister Hancock püüdis pidevalt läbi meediasõnumite avalikkust hirmutada, nõnda et järgitaks kehtestatud rangeid lukustamisreegleid. Maskikohustus kehtestati peamiselt seetõttu, et see oli kõigile silma paistev meede, jättis valitsusest mulje, justkui tehtaks midagi ja ei maksnud ülearu palju. Oakeshotti hinnangul ei teeninud Hancocki halastust vähimalgi määral need teadlased ja arstid, kes ei nõustunud valitsuse võetud liiniga – tema meelest olid kõik, kes tema lähenemisviisiga põhimõtteliselt ei nõustunud, hullud ja ohtlikud ning nad tuli vaigistada. Nende hulgas näiteks professor Carl Henegan, kes juhtis juba 2020. aasta suvel tähelepanu asjaolule, et mingisugust kõrge kvaliteediga tõendust või uuringut maskikohustuse õigustamiseks polnud. Ometigi maskikohustus kehtestati ja teisitimõtlejatest teadlasi tsenseeriti, ähvardati ja mustati.

Tunnustatud professorid Martin Kulldorff, Sunetra Gupta ja Jayanta Bhattacharya, kes seisid Great Barringtoni deklaratsiooni taga, leidsid laialdast halvustust. Great Barringtoni deklaratsioonis väideti, et rahvatervisealased jõupingutused peaksid keskenduma kõige haavatavamate kaitsmisele, võimaldades samal ajal ülejäänud elanikkonnal luua tugeva ja kestva loomuliku immuunsuse viiruse vastu. Professor Gupta, professor Henegani ja Rootsi riigi kriisilähenemist juhtinud epidemoloog Anders Tegnelli seisukohti pidas terviseminister Hancock “absurdseteks”.

Tragikoomiliselt said peamistele poliitilistele otsustajatele, nii Hancockile kui peaminister Boris Johnsonile, saatuslikuks nende endi kehtestatud reeglid – mõlemad rikkusid neidsamu võimude seatud sunnimeetmeid, millega terroriseeriti miljoneid terveid inimesi. Nende reeglite rikkumises tabati ka prof Neil Fergusson, kelle hirmutava prognoosi alusel lukustamispoliitika ÜK-s rakendati. See silmakirjalikkus räägib palju nende meetmete päritolust ja sellest, kas need põhinesid piisaval tõendusel või mitte.

Mille alusel otsuseid tehti

ÜK teadusnõukoja (SAGE) nõustaja, Edinburghi Ülikooli professor Mark Woolhouse, sedastas juba 2020. aasta augustis otsekoheselt nii avalikes väljaütlemistes kui hiljem oma raamatus “Aasta, mil maailm läks hulluks” (“The Year the World Went Mad: A Scientific Memoir”), et rakendatud sunnimeetmed ja lukustamised olid paanilised meetmed, kantud hirmust ja sellest, et midagi muud ei osatud välja mõelda. Ta kritiseeris muuseas koolide sulgemist, sest see ei olnud “epidemioloogiliselt mõistlik” ja ütles, et keskenduma oleks pidanud hooldekodudele, mitte lastele. Tema hinnangul oli ühiskondade lukustamine globaalse mastaabiga monumentaalne viga ja seekordne reaktsioon ei tohiks enam kunagi korduda.

Prof Woolhouse on rõhutanud, et valitsuse lähedase nõustajana ei näinud ta kunagi mingeid sunnimeetmete mõjuanalüüse, sest neid lihtsalt ei olnud – polnud kahjude analüüse majanduse, hariduse, tervisesüsteemi ega inimeste vaimse tervise kohta. Seega jäid kõik need kahjud välja arvutamata.

Oxfordi Ülikooli professor Carl Henegan, kes on järjekindlalt toonud esile tõendite puudumist näiteks maskikohustuse kehtestamises, on oma kogemuste põhjal järeldanud koroonakriisis tehtud otsuste langetamise kohta järgmist:

“Miljoneid mõjutavate poliitikate üle otsustati kapriiside põhjal, sõltumatuid teadlasi kiusati taga ja tõendideta poliitika õigustamiseks traageldati kokku midagi, mille äärmises ebakvaliteetsuses võis veenduda igaüks, kes vähegi võttis vaevaks süveneda.”

Saksamaal tunnistas 2023. a. veebruaris lõpuks terviseminister Karl Lauterbach, kes juhtis Saksamaa drastiliste sunnimeetmete kehtestamist, et kuigi enamik tehtust oli pigem õigustatud, siis mõned Covidi piirangud (maskides jooksmine, piirangud väliüritustele jm) olid “idiootsused” ja pikad koolide sulgemised oli “suur tarbetu viga”. Mille põhjal sääraseid idiootsusi ja vigu riigi tasemel kehtestati, seda Lauterbach ei täpsustatud, kuid sakslased on kogu kriisi väitel püüdnud jätta muljet, et meetmeid rakendatakse teadusele tuginedes.

USA Johns Hopkinsi Ülikooli meditsiiniprofessor Marty Makary on korduvalt juhtinud tähelepanu, et koroonakriisi jooksul tegid võimukandjad palju traagilisi vigu, alates koolide sulgemisest ja laste maskikohustusest kuni loomuliku immuunsuse eitamise ja noortele tervetele inimestele vaktsiinide pealesurumiseni. Tema arvates ei langetatud koroonakriisi otsuseid ega rakendatud riiklikke meetmeid tihtipeale mitte tõenduspõhisele teabele toetudes, vaid hoopis muudel motiividel. Prof Makary hinnangul kasutasid tervishoiuasutuste juhid (Toidu- ja Ravimiamet – Food and Drug Administration ehk FDA, CDC jt) kriitiliselt olulisteks rahvatervisealasteks otsusteks nõrku või vigaseid andmeid. Sääraseid otsuseid määras eelkõige see, mis oli poliitiliselt sobilik Washingtoni administratsioonile. Tõsiseks puuduseks seejuures oli asjaolu, et tervishoiuametnikud keskendusid lühinägelikult vaid ühele viirusele, mitte üldisele rahva tervisele. Dr Makary hinnangul oli koroonakriisi kõige suuremaks valeteabe levitajaks USA administratsioon ja tervishoiuasutused, kes edastasid avalikkusele näiteks valesõnumeid, et:

• Sars-CoV-2 levib pindade kaudu,
• vaktsineerimine annab tugevama kaitse kui läbipõdemine,
• müokardiit oli levinum pärast haiguse läbipõdemist kui pärast vaktsineerimist,
• maskid olid tõhusad viiruse leviku peatamisel jne.

USA Kalifornia Ülikooli epidemoloogiaprofessor Vinay Prasad on korduvalt kritiseerinud tervishoiuametkondade vääraid otsuseid koroonakriisi jooksul. Tema hinnagul ametkonnad valetasid paljude Covid-19 asjaolude, näiteks loomuliku immuunsuse, müokardiidi, maskidega seonduva, koolide sulgemise, nn pika Covidi ja vaktsiinisunduse kohta. Sellega kaotasid võimud usaldust ja ei pruugi seda kunagi tagasi teenida. Prasadi arvates on igasugune tagasilöök täielikult välja teenitud. Muuhulgas on ta rõhutanud, et Covidi-19 läbipõdemine kaitseb tugevalt tulevase raske haigestumise eest ja seda oleks pidanud arvestama massvaktsineerimiste läbiviimisel, kuid nii ei tehtud. Prasadi hinnangul valetas kogu tervishoiuladvik Ameerika rahvale, mille tõttu tuleks nad (CDC jt) panna vastutama.

Prof Mark Woolhouse on toonitanud ka ühte eriti olulist õppetundi kriisist. Nimelt kui alguses reageeriti aeglaselt ja kõhklevalt (ei kaitstud piisavalt vanemat ja kaasuvate haigustega haavatavat sihtrühma), siis pärast sattusid otsustajad paanikasse ja reageerisid üle ning jõudsid kiiresti sunnimeetmete ja ühiskonna lukustamiseni. Seega on tema hinnangul tulevikus vaja plaane, mis kaitseksid meid ka meie endi eest. Ja olukorra kordudes peame olema päris kindlad, et meil on olemas kõik vajalikud tõendid. Me peame küsima: mis on proportsionaalne? Mis on tõhus? Mis on jätkusuutlik?

Jätkub analüüsi 2. osaga: “Viis tõenduspõhist fakti, mida võimud eirasid”