Osta raamat soodsalt e-poest või kui toetad Vabadusi jõulukampaania raames vähemalt 50 euroga, siis saad raamatu kingituseks.
“Kliimateadus ei ole normaalne teadus,” ütleb taani astrofüüsik dr Henrik Svensmark. “Karjääri tegemise mõttes on väga halb vastanduda ideele, et ainus tegur kliimamuutuste taga on CO₂,” märgib ta. Teisisõnu – öelda, et CO₂ kõrval või koguni selle asemel peituvad kliimamuutuste põhjused milleski muus, tähendab suure tõenäosusega teadusrahastuseta jäämist. Paljudele teadlastele oleks see aga teaduskarjääri lõpp, kuivõrd ilma rahata ei ole võimalik läbi viia ka teadusuuringuid. “Isegi ülikoolides on selle teemaga seotud sedavõrd palju poliitikat. On tekkinud enesetsensuur,” tõdeb Svensmark.
Poliitiliste aktivistide surveavaldused nende teadlaste vastu, kes söandavad küsimusele siiski teaduslikult läheneda, võivad vahel lausa füüsilised olla. Svensmark meenutab, et ühel konverentsil Saksamaal, kus ta ettekande pidas, oli konverentsisaali sisse tungivate demonstrantide tõttu vaja politsei kaitset.
Teisel korral aga valati liimi konverentsihoone ukselukkudesse, et konverentsil osalejad sisse ei saaks ja maja seinale kirjutati suurelt, et tegemist on natsde kogunemisega. “See on vahel väga kummaline, kui emotsionaalne see kõik on. Selles ei ole midagi ratsionaalset ja nii on ka keeruline mingit mõistlikku arutelu pidada. Kuuleme tihti ju inimesi ütlemas, et teadus on (kliima teemal – HS) tehtud – nüüd on vaja vaid tegusid,” ütleb Svensmark ja märgib, et kogu jutt teaduslikust konsensusest kliimaküsimuse ümber on siiski pelk propaganda.
CO₂ asemel päike ja kosmiline kiirgus
Professor Svensmark ise on oma pika teaduskarjääri jooksul uurinud päikese ja kosmilise kiirguse mõju Maa kliimale. Ta on endine Taani Tehnikaülikooli alla kuuluva riikliku kosmosekeskuse päikese-kliima uurimiskeskuse juht. Praegu on ta sama ülikooli kosmose uurimise ja tehnoloogia osakonna vanemteaduri positsioonil.
Svensmark ütleb, et CO₂ on kasvuhoonegaas ja see mõjutab ka temperatuuri – selles ei ole kahtlust. Kuid see mõju on tema sõnul suhteliselt leebe – arvatavasti umbes üks kraad CO₂ kahekordistumise korral atmosfääris.
Üks kraad ei ole väga suur muutus, arvestades, et Maa pikast ajaloost teame ka tõeliselt suuri klimaatilisi kõikumisi. On olnud perioode, mil jää katab kogu planeeti ja on olnud perioode, mil mandrijääd praktiliselt ei olegi ning õhutemperatuur on tänasest ehk isegi kuni 10 kraadi kõrgem. “Kui me vaatame geoloogilist ajaskaalat, siis on olnud märkimisväärseid kliimamuutusi ja see kõik on olnud looduslik. Küsimus on seega selles, miks need on toimunud? Ma olengi töötanud selle nimel, et seda mõista,” ütleb Svensmark.
Svensmarki sõnul avaldub viimast 10 000 aastat analüüsides selge korrelatsioon kliimamuutuste ja päikese aktiivsuse vahel. Ta toob näite Maa pikema ajaloo mõttes hiljutisest ajast – kui keskaja soojal perioodil umbes aastatel 950-1250 oli päikese aktiivsus kõrge, siis sellele järgenenud sajanditel ehk ajal, mida tunneme väikese jääajana 14. ja 19. sajandi vahel, oli see madal. Ehk kõrgema aktiivsuse ajal oli märkimisväärselt soojem, kui madalama aktiivsuse ajal.
Svensmarki sõnul tekib sellisest korrelatsioonist põhjendatud küsimus, kui palju päikese aktiivsus meie kliimat mõjutab. Üks võimalik viis selle selgitamiseks olekski lihtsalt see, et muutub päikese enda kiirguse intensiivus. Ent Svensmarki sõnul ei suudaks see teooria suuremaid kliimamuutusi selgitada. “Ehk siin peab midagi veel toimuma, mis päikese aktiivsust võimendab. Ja umbes 30 aastat tagasi lõin ma hüpoteesi, et päikese aktiivsus võib mingil viisil mõjutada Maa pilvkatet,” selgitab Svensmark, kes on selle hüpoteesiga järjepidevalt töötanud, mh tihedas koostöös Iisraeli astrofüüsiku, Jeruusalemma Heebrea Ülikooli Racahi füüsikainstituudi professori Nir Shaviv-ga.
Svensmarki sõnul mõjutavad pilvkatte tekkimist otseselt Linnutee galaktikast pärit kosmilised kiired, mille Maale jõudmine sõltub omakorda päikese aktiivsusest. Svensmarki poolt 11-aastase päikesetsükli jooksul uuritud andmed näitavad selget seost päikese aktiivsuse, kosmiliste kiirte taseme ja pilvkatte vahel. Kui päike on aktiivsem, kaitseb selle magnetväli Maad kosmiliste kiirte eest, vähendades pilvede teket ja soojendades planeeti. Vaiksemate päikesetsüklite ajal jõuab Maale rohkem kosmilisi kiiri, mis suurendab pilvisust ja jahutab kliimat. Svensmarki sõnul langes ka keskaja soe periood kokku päikese suure aktiivsuse ja kosmiliste kiirte vähenemisega, samas kui väikesel jääajal oli seis vastupidine.
See mehhanism võiks selgitada, miks päikese aktiivsuse mõju kliimale on palju suurem, kui päikese kiirguse muutused üksi seda mõjutada võiksid. Svensmarki hinnangul mõjutavad pilvkatte muutused ühe päikesetsükli jooksul Maa energiabilanssi umbes 1–1,5 vatti ruutmeetri kohta – see on kümme korda rohkem kui päikese otsene kiirgus. Muutust võib näha isegi ookeanides, kus soojusesisaldus ja merepinna tase tõusevad ja langevad kooskõlas nende tsüklitega.
Päikese mõjuga ei ole arvestatud
Niinimetatud aktsepteeritud kliimateadus lükkab aga päikese aktiivsusega seotud muutused pea täielikult kõrvale. ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC) teadusaruannetes päikesega viimase 100 aasta kliimamuutuste puhul pea üldse ei arvestata. “Nad ütlevad sisuliselt, et päikese aktiivsuse muutustel ei ole mingit mõju. See on tõesti kahetsusväärne, sest näiteks praeguses kliimas, mis on valitsenud viimased 50 aastat, on näha päikese tsükli muutusi ookeani soojusesisalduses,” tõdeb Svensmark.
Ebausaldusväärsed on Svensmarki sõnul ka erinevad kliimamudelid, mille alusel meile kliimakatastroofi ennustatakse. Ta selgitab, et need mudelid ei ole kunagi suutnud pilvkatet väga täpselt simuleerida, mis tähendab, et nende prognoosid tuleviku kohta on väga ebakindlad. Erinevad mudelid ennustavad erinevat soojenemise astet. Näiteks kõige äärmuslikumad mudelid, st need, mis ennustavad suurimat soojenemist, viitavad tulevikule, kus pilvkatte hulk on palju väiksem kui praegu.
Samad ebausaldusväärsed mudelid on aga aluseks poliitikale, mis nõuab nullnetoheitmeid ja ühiskonna ümberkujundamist. Ekstreemsemad neist mudelitest ennustavad sügavat kliimakriisi ja kliimakriisist räägivad ka kliimaaktivistid ning aktivistidest poliitikud, tuues mh esile ka ekstreemseid ilmaolusid kui midagi ebatavalist.
Kliima muutub pehmemaks
Svensmark kliimamuutusi uuriva teadlasena selliste kriisiväidetega kuidagi nõustuda ei saa. Ta ütleb, et meil ei ole tegelikult rohkem ekstreemset ilma. Temperatuur on küll mõnevõrra tõusnud, kuid see ei tähenda, et käes oleks kriis. “On paiku, mis tegelikult võidavad soojemast kliimast, sest paljudel juhtudel ei muutu kliima soojemaks, vaid läheb pehmemeaks. Külmemad temperatuurid lähevad üles – ma pean silmas näiteks öösiti või talvel. Meil ei ole Taanis juba pikka aega olnud väga rasket talve,” selgitab ta. “See on majandusele hea. See on veel paljudele muudele asjadele hea. Külm kliima on soojast palju-palju halvem,” lisab Svensmark.
Tema sõnul peaks inimesed lõpuks ka väsima igasugustest hirmutavatest ennustustest, mida kliimakriisi kontekstis tehakse. Vaikse ookeani saared ei ole vee alla vajunud, Arktika ei ole muutunud jäävabaks, Suurbritannia kliima ei muutunud 2020. aastaks Siberi sarnaseks jne. “Kõik need ennustused köidavad loomulikult kõigi tähelepanu, sest kui me kuuleme katastroofidest või eelseisvatest katastroofidest, siis oleme omamoodi altid reageerima. Õnneks need tegelikult ei toimu,” ütleb Svensmark.
