Professor Ross McKitrick: kliimakriisist rääkimine on hea ettekääne valitsuse võimu laiendamiseks

“Sellega saab põhjendada regulatsioone ja valitsuse järelevalvet iga üksiku asja üle."

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toeta täna

Professor Ross McKitrick ütleb intervjuus Vabaduste Portaalile, et kliimakatastroofist rääkivate huvide taga võivad olla nii rahalised kui poliitilised stiimulid ja selle tulemuseks on eelkõige energeetika ebakindlale rajale tüürimine. Kliimakatastroofi ennast reaalsus aga ei kinnita.

Kogume 25 000€ järgmise poolaasta tegevuseks – palume Sinu toetust! Vaata lähemalt siit!

Ehkki odavast taastuvenergiast räägivad nii selle arendajad, kui seda toetavad poliitikud, toob Kanada Guelphi Ülikooli (University of Guelph) majandusprofessor Ross McKitrick lihtsa näite selle kohta, miks see tõele ei vasta. Ta toob paralleeli raudtee ehitamisega. Oletame, et riik soovib ehitada raudtee, mis ulatub riigi ühest otsast teise ja kuulutab selleks välja hanke. Hankele laekub kaks pakumist, millest üks on märkimisväärselt odavam kui teine. Odava pakkumise teinud ettevõte ütleb aga, et iga kümne kilomeetri tagant on raudtees kolme kilomeetri pikkune auk. Kui selline tingimus on vastuvõetav, siis hind on tõesti odav. “Ilmselt see, et raudtee rajamine on odavam, ei aita eriti, sest raudteena on see nüüd kasutu. Tuulest sõltuvad elektrisüsteemid on kasutud samal põhjusel. Kui tuul vaibub, siis lihtsalt ei ole elektrit,“ ütleb ta. Sama kehtib päikeseenergia kohta.

Energiasüsteem peab olema usaldusväärne

Et elektrisüsteem toimiks ehk vool kogu aeg saadaval oleks, on tarvis kas elektri salvestamisvõimekust või mingit paralleelset tootmissüsteemi. Mis salvestamist puudutab, siis selleks McKitrick’i sõnul praegu häid lahendusi ei ole. Ta märgib, et üks variant oleks proovida taeva alla järv tekitada ja pumbata sinna üles tuulise ilmaga piisavalt vett, et tuulevaikuse korral seda hüdroenergiana kasutada. See ei ole paraku realistlik lahendus. Teine variant oleks akud. “Akusüsteemid, mis oleks piisavalt suured, et katta kogu riigi energiavajadus enamaks kui 30 sekundiks – praegu ei suuda keegi selliseid isegi ette kujutada,” tõdeb ta.

Ja kolmas võimalus? Selleks, et saada piisavas koguses pidevat elektritoodangut, on tuule ja päikese kõrvale vaja veel mõnda muud usaldusväärsemat allikat – näiteks gaasiga töötavaid elektrijaamu. Ehk tuleb lisada ka see kulu ja sisuliselt ehitada kaks teineteist dubleerivat süsteemi, mis töötavad samal ajal. McKitrick ütleb, et see on ebaefektiivne, rumal ja maksab liiga palju. “Kõik sellised lahendused, millest inimesed räägivad, on nii uskumatult kallid, et ühtäkki jõuab kulubaasi võrdlus tagasi sinna, kus see on alati olnud: fossiilkütustel põhinevad süsteemid on odavad ja 100%-liselt usaldusväärsed,” ütleb ta. Tuumajaamad on tema sõnul nende kõrval kallid, aga kui nad on valmis ehitatud, siis nende käigus hoidmise kulud on madalad ja need kestavad kaua. Hüdroenergia on samuti hea ning töökindel, kuid seda saab kasutada vaid seal, kus on selleks looduslikud tingimused. “Me kasutama neid süsteeme, kuna need töötavad. Ja kui sa paned sinna juurde nende usaldusväärsuse, siis on need ka kõige odavamad. Tuul ja päike ei saa kunagi olla konkurentsivõimelised just oma katkendlikkuse tõttu,” ütleb McKitrick.

Professor Ross McKitrick ütleb, et usaldusväärne elektrisüsteem ei saa tugineda vaid tuule- ja päikeseenergiale. Foto: Pok Rie/pexels.com.

Taastuvnenergia sõltub maksumaksja rahast

Kuna taastuvenergia ei ole konkurentsivõimeline, maksavad riikide valitsused ehk maksumaksjad neile igal pool peale. McKitrick toob näite oma kodukohast Kanadast Ontario provintsist. Umbes 2000ndate keskpaigas otsustas Ontario hakata suures ulatuses toetama tuuleparkide arendust. “Nad müüsid seda ideed argumendiga, et Ontariost saab maailma juhtiv tuulegeneraatorite tootja ja kõik võtavad rivvi, et meilt turbiine osta ehk me saame sellest suurt majanduslikku kasu,” meenutab McKitrick, ent lisab, et mitte midagi sellist ei juhtunud. “Ei, meil ei tekkinud mingit suhtelist eelist tuulegeneraatorite tootmisel. Meil ei ole Ontarios tuulegeneraatorite tootmist. Me lõpetasime sellega, et importisime kõik vajalikud osad. Tuulikud pandi püsti ja siis valitsus muutus ning subsiidiumid kadusid. Sellega koos kadus ka kogu tööstus,” selgitab McKitrick.

McKitrick’i sõnul juhtub selline asi alati olukorras, kus mingi tööstusharu ei teki mitte seetõttu, et erainvestoritel on huvi seda arendada, vaid seetõttu, et valitsus jagab sellele maksumaksja raha. “See kaob kohe, kui subsiidiumid lõppevad. Ja seni, kuni subsiidiume makstakse, koormab see ühiskonda. See hävitab rahvuslikku rikkust, mitte ei loo seda,” ütleb ta.

Majandusteadlasena keskkonna teemadesse

Energeetiline pööre ja taastuvenergia kasutuselevõtt on kliimadebatis siiski vaid üks osa. CO2 emiteerimise vabale majandusele üleminekule peaks eelnema aga küsimus, miks me seda üldse teeme. Väidetavalt selle tõttu, et inimese emiteeritud CO2 on põhjustanud globaalse soojenemise ja kui me seda ei peata ehk CO2 emiteerimist jätkame, lõpetame klimaatilise katastroofiga, mis on täis põrgukuumust ja muid eksteemseid ilmastikuolusid. Kuid tegelikkuses peaksime küsima, kas need väited on ikka päris täpsed?

McKitrick on üks neist paljudest teadlastest, kes inimeste kliimahirmu natuke jahutada püüab ja küsis ka ise samu küsimusi enam kui 20 aastat tagasi. Tema huvi keskkonnateemadega tegelemise vastu algas õpingute ajal Briti Columbia Ülikoolis (University of British Columbia) 1990ndate alguses. Üldine huvi keskkonnateemade vastu oli tõusmas, kuid majandusteadlasi, kes seda teemat uurinuks või keskkonnapoliitikate mõjuga majandusele arvestanuks, ei olnud palju. “Ma otsustasin keskenduda kliimamuutuste teemale, kuna Kanada hakkas just mõtlema selle peal, kas peaks süsinikumaksu kehtestama,” räägib ta.

Professor Ross McKitrick keskendus 1990. aastate alguses keskkonna- ja kliimateemadele ning nende seosele majandusega. Foto on aastast 2007. Foto: Wikimedia Commons.

1997. aastal lepiti riikide vahel kokku ka Kyoto protokoll, mis võttis eesmärgiks kasvuhoonegaaside vähendamise. Üldiselt käisid McKitrick’i sõnul arutelud toona sedapidi, et kliimateadlased rääkisid kliimaga seotud teemadest ja probleemidest, kuid aruetlude juurde sooviti ka majandusteadlasi, kes oskaks rääkida midagi plaanitavate poliitikate majanduslikust mõjust. “Taas – toona ei olnud väga palju majandusteadlasi, kes selle teemaga tegelenuks ning mind kutsuti tihti neile kohtumistele. Ma vaatasin tüüpilisi teaduspresentatsioone kliima teemal ja mul ei olnud tegelikult nende kohta mingit arvamust,” räägib ta.

Vigane hokikepi graafik

Ent umbes aastatuhande vahetusel, ühel järjekordsel sarnasel kohtumisel, esitleti satelliitide poolt ilmastiku kohta kogutavaid andmeid. “Mulle näisid need üsna ebatavalised, sest ma olin näinud palju esitlusi, milles esitleti maapinnal õhutemperatuuri mõõtvate termomeetrite andmeid ja kirjeldati globaalse soojenemise probleeme. Nüüd tuli keegi ja ütles, et on olemas ka sattelliitide andmed, mis mõõdavad temperatuurimuutusi atmosfäärikihtides, kus kogu see soojenemine peaks toimuma ja need ei näita sellist soojenemist,” räägib ta ja lisab, et miskipärast ei peetud seda oluliseks. “Mina aga mõtlesin, et oot, see on ju oluline punkt. Enne kui me hakkame neid kalleid poliitikaid ellu viima, peaksime me sellest aru saama,” ütleb McKitrick.

Seejärel hakkas ta ise konkreetsemalt kliimapoliitika majanduslike mõjude kõrval huvi tundma kliimateaduse enda vastu ning vaatas näiteks ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC) esitatavaid andmeid. “Mulle jäi kohe silma, et statistiline analüüs ei olnud väga muljetavaldav. Nad tegid väga algelisi analüüse ja oli selge, et neil ei olnud sellist statistika alast koolitust, nagu majandusteadlastel,” ütleb ta.

2003. aastal võttis temaga ühendust Stephen McIntyre, kes on erialalt matemaatik ja töötas toona kaevandussektoris. Praegu peab ta ka populaarset Climate Audit nimelist veebilehte, millel samu globaalse soojenemise ja kliimakriisi mudeleid kriitiliselt hindab. McIntyre selgitas, et on proovinud aru saada, milliste andmete alusel Pennsylvania Ülikooli (University of Pennsylvania) kliimateadlane Michael E. Mann jt lõid oma kuulsa hokikepi-graafiku, mis näitab temperatuuride järsku tõusu Maal 20. sajandi teises pooles. Nad analüüsisid selle töö alusandmeid, mille kliimateadlased olid eelkõige saanud puude aastarõngaid uurides, mis on kaudsed andmed ja mille järgi saab tuletada planeedi kliimamuutusi. McKitrick ja McIntyre avastasid Mann’i jt töös märkimisväärsel hulgal vigu. “Nende adnmete alusel koostatud graafikud ei näinud sugugi välja hokikepi kujulised. Enamikust andmetest oli üldse võimatu mingit trendi välja lugeda. Ja paljude andmete puhul ei läinud temperatuur üldse 20. sajandil üles, vaid alla,” räägib McKitrick.

Vahel öeldakse ka irooniliselt inimese põhjustatud kliimakriisile mõeldes, et kliimakriis on tegelikult “Mann’i tehtud” (inglise keeles “Mann made”, sõnademäng, sest inimtekkelise kohta öeldakse “man made”). Fotol kliimateadlane Michael E. Mann, keda nalja tehes silmas peetakse. Foto: Wikimedia Commons.

Neil õnnestus taastada sammud, mida Mann ja tema kaasautorid andmete analüüsil olid teinud ja nad nägid, et sisuliselt oli varasemas töös kasutatud vaid neid andmeid, mis töö autoritele nö sobisid. Ehk McKitrick’i sõnul võttis Mann koos kolleegidega 400-st andmeseeriast välja 20, millest on võimalik tuletada, et temperatuuride tõus 20. sajandi teisel poolel meenutab graafikule pannes hokikepi kujutist. Arusaadavalt on sel viisil valikuliselt andmeid esitada ise juba piisavalt halb praktika teadusuuringu läbiviimiseks, kuid McKitrick lisab, et ka valitud andmed olid Mann’i jt töös problemaatilised. “Need 20 andemseeriat on pärit männilt, mille kohta on teada, et need ei ole väga head temperatuuride tuletamiseks,” selgitab ta ja lisab, et kokkuvõttes võib sellisel viisil andmete alusel koostada kliima ajaloo kohta mis tahes kujuga graafiku. Samad probleemid esinevad ka hiljem koostatud sarnaste graafikute puhul. “Statistiliselt ei ole mingit võimalust öelda, et hokikepi kuju graafikul on eelistatum tulemus võrreldes mõne täiesti teistsuguse kujuga,” ütleb McKitrick.

Mann vs Steyn: vigane hokikepp elab endiselt

McKitrick ja McIntyre avaldasid oma esimese töö hokikepi teemal 2003. aastal ja Mann’i jt tööd on kritiseerinud ka teised, kuid see ei tähenda, et seda graafikut temperatuuride tõusu kohta ikka ja jälle tõe pähe ei esitataks. Heaks näiteks on hiljutine kohtuvaidlus Ameerika Ühendriikide pealinna Washingtoni kohtus, millesse ka McKitrick tunnistajana kaasatud oli. Tegemist on tuntud kaasusega, kus sama kliimateadlane Mann kaebas kohtusse Kanada autori Mark Steyn’i, süüdistades teda laimamises. Kohtuasi puudutas üht Steyn’i artiklit väljaandes National Review 2012. aastal. Lisaks Steyn’le kaebas Mann kohtusse teise autori Rand Simberg’i, kelle varasemat artiklit oli Steyn enda omas kommenteerinud. Simberg oli Mann’i kohta kirjutanud, et tegemist on “kliimateaduse Jerry Sandusky’ga”. Sandusky oli Pennsylvania Ülikooli treener, – sama ülikool, kus Mann töötab – kes mõisteti 2012. aasta juunis süüdi laste pilastamises. Hilisem sõltumatu raport ülikooli tegevuse kohta näitas, et ülikooli juhtkond oli suhtunud teemasse jäjrepideva hoolimatusega ning pigem soovinud kogu asja varjata, kartes kooli avalikkuse silmis halba valgusse asetada.

Miks Simberg selle juhtumiga aga paralleeli tõmbas? Nimelt oli Mann üks peategelasi 2009. aasta Climategate‘i e-kirjade skandaalis, kui vilepuhujua tegevuse või häkkimise tõttu said avalikuks East Anglia Ülikooli kliimauuringute keskuse arvutiserverist pärit teadlaste e-kirjad. Tegemist oli maailma tunnustatumate kliimateadlaste, sh Mann’i, omavahelise kliima-teaduse teemalise suhtlusega, mida oli peetud 15 aasta jooksul. Lekkinud e-kirjad olid piinlikud, sest teadlaste omavahelisest suhtlusest avanes pilt kliima teemade erapoolikust käsitlusest ja informatsiooni varjamisest, andmete manipuleerimisest jms. Paralleeli tõmbamise põhjuseks Sandusky koleda kaasusega oli aga see, et ülikool oli ka Mann’i kohta uurimise algatanud, kuid ei leidnud, et ta oleks andmeid kuidagi valesti kasutanud. “Mann’i kohta võiks öelda, et ta on kliimateaduse Jerry Sandusky, ainult et laste pilastamise asemel on ta poliitiseeritud teaduse nimel pilastanud ja piinanud andmeid ja sellel võivad olla nii riigile kui planeedile kohutavad tagajärjed,” kirjutas Simberg libertaarse mõttekoja Competitive Enterprise Institute blogis. Steyn tsiteeris oma artiklis Simbergi, kuid lisas, et ehkki ta ise ei oleks Mann’i selliselt lapsepilastajaga võrrelnud, on Simbergi jutus iva olemas. “Michael Mann on mees, kes seisab võltsitud kliimamuutuste hokikepi-graafiku taga, olles selle puuringi-tsirkuse eestvedaja,” kirjutas ta.

Enam kui 10 aastat pärast artiklite avaldamist õnnestus Mann’il ja tema advokaatidel see protsess Ameerika Ühendriikide pealinnas Washingtonis lõpuks vandekohtu ette viia ning kohus jõudis järeldusele, et Mann’i laimati. Simberg ja Steyn esitasid nende hinnangul valeväiteid ja selle kompenseerimiseks pidid kumbki maksma Mann’le 1 dollari. Kuna aga lisaks leiti, et kommentaarid kirjutati pahatahtlikkusest, määrati Mann’i kasuks kahjutasu – Simberg pidi maksma 1000 ja Steyn lausa miljon dollarit. Steyn lubas otsuse edasi kaevata.

Ehkki vandemhed Ühendriikide kohuts leidsid, et autor Mark Steyn (fotol) esitas Michael Mann’i kohta valeandmeid, võib hinnata, et otsus ei tegelenud sugugi kliimateadusega, vaid oli poliitilist laadi. faktidega. Foto: Wikimedia Commons.

McKitrick kommenteerib, et tema hinnangul tegid nii kaitseadvokaadid kui kaasatud eksperdid, sh tema, head tööd, ent kohus on kliimateaduse üle arutelude pidamiseks lihtsalt kohutavalt halb koht. Ja ega kohus ei otsustanudki lõpuks selle üle, kas hokikepi-graafik on vigane või mitte, vaid küsimus oli selgelt poliitline. “Linn, nagu Washington, kaldub väga demokraatide poole. Ja hageja Michael Mann’i advokaat proovis üsna üheselt selgeks teha, et kaitsealused on lihtsalt kurjad paremäärmuslastest vabariiklased, kes tõenäoliselt teotavad Trumpi ja see on see, mida vandekohus lõpuks kuulis,” kommenteerib ta.

Mõistlikud seisukohad kliima kohta massimeediasse ei jõua

Hokikepi graafik ei ole mõistagi ainuke töö, mida McKitrick koos kolleegidega temperatuuride kohta teinud ja avaldanud on. Näiteks juba 2004. aastal uuris ta koos klimatoloogi Patrick Michaels’ga 20. sajandi lõpu temperatuuri mõõtmise andmeid ning täheldas, et need on tuntavalt kallutatud ehk neist ei ole eemaldatud soojendavat efekti, mida inimtegevus ja linnastumine temperatuurile avaldab.

Selle kõrval on McKitrick analüüsinud ja esitanud ametlikke kommentaare ka ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC) raportitele. Ehkki kommentaarid juhivad tähelepanu puudujääkidele, mida raporti koostajad võiksid parandada, ütleb McKitrick, et viimase aja trendiks on need täielikult arvestamata jätta ehk paljud teadlased on loobunud neid üldse esitamast.

Teisalt on aga oluline aru saada, mida need IPCC raportid üldse väidavad. Kui ÜRO peasekretär väidab, et oleme kiirteel kliimapõrgusse, siis kas IPCC võib seda kinnitada? McKitrick ütleb, et mitte. Näiteks räägitakse meedias palju kuumalainetest, suurtest tormidest ja muudest ektreemsetest ilmaoludest ning öeldakse, et kliimamuutuste tõttu need sagenevad. Ent McKitrick’i sõnul ei maksa liiga tõsiselt võtta kõike seda, mida ajakirjanduses räägitakse. “Enamik asju, mida meediast kliimamuutuste kohta lugeda võib, on naeruväärsed. Mõistlikud ja teaduslikult põhjendatud tööd ei jõua kunagi ajalehtedesse. Mis aga jõuab, on selline utoopiline ja spekulatiivne jutt halvimate võimalike stsenaariumite kohta. Seega ärge uskuge, mida teile ajalehtedes räägitakse,” ütleb ta ja lisab, et IPCC aruanded ekstreemsete ilmaolude sagenemist ei kinnita. “Natuke on tõendusmaterjali selle kohta, et kuumalained on liikunud halvemuse suunas, ehkki mitte Ameerika Ühendriikides. 1930-ndad olid palju hullemad kui ükskõik, mis me näinud oleme. Aga üldiselt ei saa öelda, et oleks ektreemsete ilmaolude sagenemise trend ja me tegelikult ei saa ka prognoosida, et CO2 emissioonide tagajärjel see tegelikult juhtuks,” ütleb McKitrick ja märgib, et IPCC aruannetes ei kasutata ka selliseid mõisteid, nagu kliimakriis või kliimakatastroof. Selliseid sõnumeid jagavadki Guterres jt poliitilised kujud.

Mis roll on CO2-l?

Seejuures seotaksegi kliimamuutused peamiselt inimese poolt õhku paisatud CO2-ga. Kas aga CO2 on üldse võimeline kuidagi kliimat muutma? Seda, et sel gaasil on soojendav efekt, teame me McKitrick’i sõnul juba 150 aastat. Kuid küsimus on selles, kui suur mõju see kliimale omab? “Just selle koha pealt on meil hästi palju teadmatust. Kas see efekt on suur või väike? On päris palju head tõendusmaterjali selle kohta, et see on väike,” ütleb ta ja lisab samas, et murelikuks võiks siiski teha praegused arengud Aasias ehk eelkõige Hiinas ja Indias, kus CO2 emissioonid suurenevad eelkõige söe-energia kasutuse tõttu, mis suure kiirusega kasvab. Teisalt on fossiilkütuste kasutamine McKitrick’i sõnul neile ühiskondadele oluline, et oma jõukust kasvatada. “Jõukus ja sissetulekud on maailmas selle abil üles läinud ja need on teinud inimesed keskkonnakatastroofide ja muude probleemide suhtes palju vähem haavatavaks. See võimaldab meil kasutada rohkem ressursse, et tulla toime mis iganes väljakutsega,” ütleb McKitrick ja lisab, et olukorras, kus Aasia CO2-emissioone suures tempos kasvatab, ei omaks Euroopa ja Ameerika Ühendriikide CO2-emissioonide nulli viimine kuigi suurt efekti isegi juhul, kui me päriselt arvame, et nii saab kliimamuutusi ära hoida.

Samuti märgib McKitrick, et enamal CO2-l on ka positiivseid efekte, millest sugugi ei räägita. “Enam CO2-te õhus tähendab suuremat põllumajanduslikku tootlikust ja see muudatb kõrbestunud alasid uuesti roheliseks. Ja see aspekt uudispealkirjadesse ei jõua, ehkki see päriselt toimub,” ütleb ta.

Professor Ross McKitrick andis hiljuti Vabaduste Portaalile intervjuu. Foto: kuvatõmmis videost.

Kusjuures eraldi tasub tema sõnul tähelepanu pöörata, et CO2 ja teiste kasvuhoonegaaside rollist lähtuvad ka kliimamudelid, mille järgi meile kliimatulevikku ennustatakse ja mille võtab aluseks oma hinnagutes ka IPCC. Neid mudeleid on kümneid ja kliimasoojenemise ennustused neis varieeruvad, kuid McKitrick’i sõnul on neil laiemas mõttes siiski üks ühine omadus – need kõik on osutunud liiga soojaks. Neid mudeleid on jooksutatud juba aastakümneid ja tänaseks on must-valgel võimalik vaadata, et need ei ole reaalsusega kooskõlas. McKitrick küsib, kas me näiteks börsianalüütikut, kes pidevalt mööda ennustab, võtaksime samuti tõsiselt? Kuni pankrotini? Kliimamudelitega miskipärast aga ikkagi jätkatakse.

Liiga vähe kliimat ja liiga palju poliitikat

Kokkuvõttes juhivadki kogu kliimadebatti McKitrick’i hinnangul täna erinevad huvid – nii rahalised kui poliitilised. Ning nendest huvidest lähtuvalt räägitakse ka katastroofi saabumisest ja sellest, et on olemas lahendus arendada maksumaksjate raha toel hoogsalt taastuvenergiat. Valitsuste poolelt paistab see aga samuti hea võimalusena võimu laiendamiseks. “Kliima kui suur lugu on selle tegemiseks väga hea, sest see hõlmab endas kõiki elu aspekte. Sellega saab põhjendada regulatsioone ja valitsuse järelevalvet iga üksiku asja üle, mida inimesed teevad,” märgib ta. Nii et selgelt on kliimadebatt muutunud ka poliitiliseks küsimuseks. Kusjuures seda ka ülikoolides ja teaduses tervikuna. McKitrick ütleb, et Lääne ülikoolid on tänasel päeval muutunud väga vasakpoolseteks ning see mõjutab ka teadlasi ja nende teadustöid. “Ma arvan, et paljud neist salamisi mõtlevad, et mulle meeldiks kui mu töö tuleks kasuks vasakpoolsetele poliitikutele ja ma ei tahaks, et see oleks kasulik parempoolsetele. Seega ma ehk isegi võin oma teadustööd seda silmas pidades veidi nö kujundada,” ütleb ta.

Ka teadusajakirjades on raskusi nn aktsepteeritud kliimateaduse suhtes kriitiliste tööde avaldamisega, samas kui mainekad teadusajakirjad võtavad vastu halva kvaliteediga, ent kliima-alarmismi põhiteesidest lähtuvaid töid – McKitrick’i sõnul nt selliseid, mis räägivad, et kliimamuutused võivad põhjustada konnade väljasuremise. Mingi mõistlik töö sama teema kohta, mis väidab näiteks, et konnadele on soojem kliima tegelikult kasulik, leiab avaldamist ilmselt mingis väiksemas ajakirjas. Ehk sõnavabaduse piiramise asemel on siin tema sõnul eelkõige tegemist leviku piiramisega. “Inimestel, kes esitavad küsimusi selle konsesnuse kohta, on oma sõnumitega raskem kuhugi pääseda,” ütleb ta ja lisab, et peavoolumeedias on see veel keerulisem, sest kliimakriisi aktivistid ründavad kõiki, kes nende nägemusega ei nõustu ning ajakirjandus on nendega sutheliselt samal poolel. “Seega looetavasti ühel hetkel saavad inimesed, kes seda debatti jälgivad, aru, et siin on tõepoolest filter ees,” ütleb McKitrick. Ta lisab, et see filter ei ole täielik ja kõigil huvilistel on võimalik siiski leida ka asjalikku infot, mida päriselt lugeda. Seda soovitab ta ka kõigil teha.

Kogume 25 000€ järgmise poolaasta tegevuseks – palume Sinu toetust!
TOETA SOBIVA SUMMAGA TÄNA
Kommentaaride teavitused
Teavitus
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments