“Kui soovida jõuda aastaks 2050 süsinikunullini ja teha seda kogu maailmas, hoitakse ära umbes kolmandik kraadi soojenemist. Kui seda teevad vaid Euroopa ja nn anglosfäär, siis kümnendik kraadi,” ütleb armosfäärifüüsik professor Richard Lindzen. “Ehk oleme siis ära hoidnud soojenemise ühe kümndendiku kraadi võrra hinnaga, milleks on triljonid dollarid. See ei tundu mulle soodne tehing,” lisab ta. “Kui kaugele on kodanikud nõus minema, et ohverada end sümboolse žesti nimel?”
Ja keda üldse huvitab kümnendik kraadi soojenemist, küsib Lindzen. “Kui keegi ütleb, et ühe kümnendiku suurune temperatuuritõus või kui (ÜRO peasekratär António – HS) Guterres ütleb, et poolekraadine muutus on meie liigi lõpp, see on eksistentsiaalne oht, siis peaks inimesed küsima – mida paganat nad räägivad?”
Lindzeni sõnul on valeks osutunud kõik lähiajaloo kliimakatastroofi ennustused ja valedeks osutuvad ka järgnevad. “Möödub aasta 2030. Möödub aasta 2050. Möödub 50 aastat. Mingit kliimakatastroofi ei tule,” ütleb ta.
Intervjuus käsitleb Lindzen põhjalikult seda, mida kliimateadlased tegelikult kliimamuutustest ja nende toimumisest praegu teavad, aga ka pooltõdesid ja otseseid valesid, millest kliimakriisi kuulutajad räägivad. Juttu tuleb nii CO2 piiratud võimekusest planeeti soojendada kui selle tegelikust rollist Maal, eksitavatest väidetest ekstreemsete ilmaolude sagenemise kohta, kliimapoliitika absurdsusest ning energeetika tulevikust.
Dr Richard Lindzen on rahvusvaheliselt tunnustatud Ameerika Ühendriikide atmosfääriteadlane, Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) emeriitprofessor, kelle panus kliimateaduse valdkonnas on märkimisväärne. Oma karjääri jooksul on Lindzen avaldanud enam kui 200 teadusartiklit, uurides kasvuhooneefekti ja teisi kliimamuutuste keerukaid aspekte, dünaamilist meteoroloogiat, hüdrodünaamilist ebastabiilsust jm.
Lindzen on osalenud ka ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli ehk IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change) teadusraportite koostamises.
Oma hariduse omandas Lindzen Harvardi ülikoolis (doktorikraad aastal 1964), kus töötas ka professorina kuni 1983. aastani. Edasi suundus ta MIT-sse, kus temast sai atmosfääriteaduse professor. Pensionile jäi Lindzen 2013. aastal.
Lindzenit on tema teadusliku panuse eest tunnustatud mitmete mainekate teadusauhindadega. Ameerika Meteoroloogiaühingu (American Meteorological Society) on teda tunnustatud Clarence Lery Mesinigeri (1968) ja Jule Charney auhinnaga, viimase puhul “eriti olulise uurimistöö” eest atmosfääriteaduste valdkonnas (1985). Ameerika Geofüüsika Liit (American Geophysical Union) on andnud talle James B. Macelwane medali (1969), Inseneride Nõukogu (Engineer’s Council) aga auhinnanud silmapaistvate saavutuste eest inseneriteaduses (2009) jm.
Lindzen on nii USA Rahvusliku Teaduste Akadeemia (National Academy of Sciences, 1977) kui Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia (American Academy of Arts and Sciences,1977) liige.
