Kogume 25 000€ järgmise poolaasta tegevuseks – palume Sinu toetust! Vaata lähemalt siit!
“Ärge uskuge, mida Vikipeedia minu kohta kirjutab,” teatab Ian Plimer e-kirja teel, kui temaga intervjuud kokku lepin. Mõistagi tuleb sel juhul esimese asjana seda uurida. “Ian Rutherford Plimer (sündinud 12. veebruaril 1946) on Austraalia geoloog ja Melbourne’i Ülikooli emeriitprofessor. Ta eitab teaduslikku konsensust kliimamuutuste osas. Kliimateadlased on teda kritiseerinud andmete valesti tõlgendamise ja valeinformatsiooni levitamise tõttu,” on esimesed laused tema kohta käivas ingliskeelses Vikipeedia artiklis.
Plimer on tõepoolest Austraaliast pärit geoloog ja sealse Melbourne’i Ülikooli maateaduste emeriitprofessor, varasem sama ülikooli professor ja maateaduste osakonna juht. Oma pika teaduskarjääri jooksul on ta olnud veel professor ja geoloogia osakonna juht Newcastle’i Ülikoolis, professor Adelaide’i Ülikoolis ja Saksamaal Müncheni Ludwig Maximiliani Ülikoolis ning töötanud veel ka mujal ülikoolides. Ta on avaldanud enam kui 130 teadusartiklit ning olnud põhjaliku viieköitelise Geoloogia Entsüklopeedia (Encyclopedia of Geology) üks toimetajatest. Loomulikult ei pea kogu see info Vikipeedia artikli esimesse lõiku mahtuma, kuid sedavõrd üllatavam on toimetajate valik mahutada sinna sildistav süüdistus valeinfo esitamisest.
Vikipeedia “pisike” eksitus
Humoorikas seik aga asja juures on see, et tegelikult on tema kohta käiva Vikipeedia artikli toimetajad piinlikult eksinud juba esimeses lauses. “Seal öledakse, et ma olen sündinud 12. veebruaril 1946. aastal. Tegelikult ei olnud mind sel ajal olemas. Kui nad ei suuda mu sünniaega tuvastada, mis on avalikult kättesaadav informatsioon, siis ilmselt tuleb seal ka kõike muud ignoreerida,” kommenteerib Plimer. Tegelikult on ta sündinud sama aasta augustis.
“Valeinfo”-küsimuse tõstatamine teadlasest rääkiva Vikipeedia artikli alguses on aga suure tõenäosusega taotluslik – lugeja peab ilmselt portaali toimetajate hinnangul esimese asjana teada saama ja tunnetama, et kõne all oleval isikul on üldiselt heaks kiidetud seisukohtadest teistsugune, lausa kahtlane, arusaam. Selline käsitluslaad ei ole Vikipeedia puhul üldse midagi Plimerile või isegi kliimateadusele ainuomast. Samamoodi käitutakse näiteks arstide ja teadlastega, kes Covid-kriisi ajal paanika külvamisse kriitiliselt suhtusid, haiguse raviks olemasolevaid odavaid ravimeid soovitasid ning vaktsiinide efektiivsuse ja ohutuse kahtluse alla seadsid (vt nt siit või siit). Kuigi Vikipeedia nimetab neid valeinfo levitajaks, on eriti tagantjärele selge, et nende väidetel on olnud kindel faktiline alus.
Mis aga Plimerit puudutab, siis hoolimata võimalikust taotlusest tema suhtes kahtlusi külvata, on väited, et ta eitab teaduslikku konsensust kliimamuutuste osas ja et kliimateadlased on teda kritiseerinud, iseenesest ju faktitäpsed. Plimer kinnitab seda talle omase humoorika märkusega. “Ma tänan Vikipeediat, et nad ütlevad mulle, et olen tõeline teadlane. Teadlased peavad kasutama tõendusmaterjali, mitte kordama seda, mida teised teadlased räägivad,” märgib ta.
“Globaalne keemine on absoluutne nonsenss”
Inimtekkelisest kliimasoojenemisest ja sellega seotud katastroofist räägivad maailma mõjukaimad inimesed just teadusele viidates praegu üsna hoogsalt. Näiteks ütles ÜRO peasekretär António Guterres mullu juuli lõpus, et globaalse soojenemise aeg on läbi ja saabunud on globaalse keemise ajastu. “Ja teadlaste jaoks on see üheselt selge – süüdi on inimene,” ütles ta.
“Eks mulle on elu jooksul paljusid asju öeldud,” kommenteerib seda Plimer. “Mulle on öeldud, et jõuluvana on olemas. Mulle on noored daamid öelnud – see oli küll juba tükk aega tagasi – et nad armastavad mind. Aga elu õpetab sind olema skeptiline,” ütleb ta, kasutades taas talle omast huumorit ning kordab, et teda tegelikult üldse ei huvita, mida talle öeldakse, vaid teda huvitab tõendusmaterjal. “Kasutada mõisteid nagu “globaalne keemine” on absoluutne nonsenss. See on selge liialdus ja sellega püütakse meid hirmutada, sest hirmutades ei pea esitama ühtki tõendit,” märgib Plimer.
Plimer on kliimakatastroofi ettekuulutusi kritiseerinud aastakümneid. Ta ütleb, et geoloogina on teda õpetatud vaatlema ja seejärel analüüsima, kas ja kuidas saadud vaatlusandmed suhestuvad varasemate vaatlusandmetega. Seetõttu ei ole võimalik, et ta lihtsalt ilma tõendusmaterjalita hakkaks midagi või kedagi uskuma. Usk on Plimeri sõnul teadusest rääkides ka vale sõna. “Usk on osa poliitikast. Usk on osa religioonist,” ütleb ta. Uskuda võib näiteks maailmalõppu, mida meile ka kliimamuutuste tõttu ennsustatakse, kuid kas sellel on mõtet? “Tuhandete aastate jooksul on paljud inimesed meile rääkinud, et maailm saab otsa ja kui vaid üks neist ettekuulutustest oleks olnud õige, ei oleks me siin,” märgib Plimer.
Ehk teadus ja usk tema sõnul kokku ei käi. “Teaduses on olulisel kohal tõendusmaterjal ja selle põhjal saame me teha järeldusi,” sõnab Plimer ja lisab, et uute tõendite lisandudes tuleb muuta ka järeldusi. Ta toob näiteks, et tal on õnnestunud korrigeerida ka iseennast, sest mõned tema aastate eest avaldatud teadustööd on tal tulnud hiljem uute andmete ja saavutatud parema arusaamise tõttu kummutada. “Ma olen kritiseerinud iseennast ja ma arvan, et see ongi midagi, mida teaduses peab tegema,” ütleb ta.
Niipea aga kui keegi kasutab kliimamuutusest rääkides liialdusi, mille kohaselt ookeanid keevad vms või räägib kliimamuutuste uskumisest või mitte uskumisest, ei ole tegemist teadusega, vaid propagandaga, selgitab Plimer.
Mis muudab kliimat?
Kliimamuutused ja ka olud, mida võiks päriselt kliimakriisiks pidada, on Plimeri sõnul aga tõsiasjad. Ta toob näiteks umbes 1300. aastal alanud ning sõltuvalt hinnangu andjast umbes 19. sajandi keskpaigani kestnud nn väikese jääaja. Seda võib pidada tõsiseks kriisiks. Pikad ja külmad talved tähendasid saagikuse vähenemist ning näljahädasid. Alatoitumuses inimeste tervis oli nõrgem ja näiteks eurooplaste kasv kahanes tol ajal ka füüsiliselt. Puudus tõi kaasa rohkem sõdu ning ilmselt vähesed ei nõustu siin Plimeriga, kelle sõnul on meie praegune elu tollest ajast võrreldamatult parem.
Kui vaadata aga tuhandete, sadade tuhandete ja miljonite aastate taha, on meie planeedil kliimamuutused kogu aeg toimunud. Plimeri sõnul muutub planeedi kliima tsükliliselt ja seda mõjutavad erinevad tegurid – näiteks tektoonilised muutused, astronoomilised muutused, kosmiline kiirgus, orbitaaltsüklid, päikese kauguse ja aktiivsuse muutused, ookeanihoovuste muutumine jne. Plimeri sõnul tunneme me neid looduslikke tsükleid juba pikka aega ja saame neid ka mõõta, kuid kliimat mõjutavad ka sellised nähtused, mida me nii hästi ei mõista. “Suur vulkaanipurse võib kliimat muuta ja me oleme seda minevikus mitmel korral ka näinud,” ütleb ta. Kuid kuna 70% Maast on kaetud ookeaniga, siis tegelikult asub suurem osa vulkaanidest vee all ja veealune vulkaaniline aktiivsus mõjutab otseselt ka ookeane ehk soojendab neid ning lisab neisse CO2-te. Kuid Plimeri sõnul me ei tea täpselt, kuidas see konkreetselt kliimat mõjutab. “Nii et kliima on väga keeruline süsteem ja see ei põhine ühel lihtsal gaasil, CO2-l,” ütleb Plimer ja nendib, et peamine kasvuhoonegaas atmosfääris on tegelikult veeaur ning sellest tekkivad pilved mõjutavad meie kliimat otseselt.
CO2 ei juhi kliimamuutust
Mis aga CO2-te puudutab, mille vähendamisega kliimamuutuste takistamise nimel Lääneriigid tegelevad, siis ehkki sellel on kasvuhoonegaasina mõningane soojendav efekt, siis kliimat see Plimeri sõnul muuta ei suuda. Kusjuures, mida rohkem CO2-te atmosfääri lisandub, seda vähem iga lisanduv molekul küllastumise tõttu atmosfääri soojendab. Süsihappegaasi ja selle toimet atmosfääris oleme pikemalt lahanud ka siin.
Plimer toob ka välja, et mandrijää uuringute järgi on kindlaks tehtud, et iga kord, kui kliima soojeneb, tõuseb temperatuur enne ja alles seejärel CO2 tase atmosfääris. Seejuures põhjus, miks CO2-te rohkem vabaneb, peitub selles, et ookean soojeneb – külmem vesi hoiab endas rohkem CO2-te ja kui ookean soojeneb, vabaneb seda rohkem. “Meie planeedi ajaloos on olnud kuus suurt jääaega. Nendest kuuest kõik kuus tükki algasid, kui meil oli atmosfääris rohkem CO2-te kui praegu,” selgitab Plimer. Kusjuures kolm neist jääaegadest olid tema sõnul ajal, mil CO2-te oli atmosfääris 20%. Praegu on see tase umbes 0.04%. Seejuures on Plimeri sõnul vaja tähele panna, et 97% CO2 ringlusest on loomulik protsess ja nn inimtekkeline CO2 moodustab vaid 3%. Ehk selleks, et tõestada inimtekkelise CO2 põhjustatud kliimasoojenemist, tuleks näidata ka seda, et 97% CO2-st seda ei põhjusta. “See väide on algusest peale olnud naeruväärne ja ei ole kunagi tõestatud, et inimese CO2-emissioonid põhjustavad globaalset soojenemist. Ja miks me üldse peaksime tahtma vabaneda CO2-st? See on taimede toit,” räägib Plimer.
“Ainuke asi taastuvenergia puhul, mis tegelikult ka taastuv on, on riiklikud toetused”
Kuid just seesama inimtekkeline CO2 on kliimapoliitikas kesksele kohale tõstetud ja selle nimel peavad inimesed senistest usaldusväärsetest energiaallikatest loobuma, asendama need vähem usaldusväärsetega ja sunniviisiliselt enda elu ka muul viis piirama. “Sellel ei ole midagi pistmist teadusega ega keskkonna kaitsmisega. See on mehhanism, mille abil eliit, keda ei ole keegi sinna positsiooni valinud, proovib meie elu kontrollida ja teenida suurt raha,” ütleb Plimer. “Kogu selle liikumise eesmärk on võtta ära teie vabadused ja raha, et oma võimu suurendada ning mitte kunagi valimistel selle eest vastutust kanda,” lisab ta.
Selle üks osa on Plimeri sõnul olnud ka pidev jutt ja hirmutamine, et fossiilkütused saavad kohe otsa. “Meile on sellest räägitud juba 60 aastat. Aga tegelikkuses on näiteks Austraalias maapinnas söevaru 3000 aastaks. 2000 aasta jagu on meil maagaasi ja enam kui 50 miljoni aasta jagu uraani. Ehk läheb veel väga kaua aega, enne kui need meil otsa lõppevad ja selleks ajaks me võime tegelikult olla liigina välja surnud või on meil hoopis teistsugused energiasüsteemid,” räägib ta. Alles hiljuti leiti Antarktika lähedal merest naftavarud, mis on suuremad kui kogu Põhjemere 50 aasta toodang ning see on pannud suurriike juba omavahel vaidlema, kellele need peaks kuuluma.
Ehk Plimeri sõnul meil fossiilkütused siiski kohe otsa lõppema ei hakka. “Mis meil aga hakkab otsa lõppema, on terve mõistus. Ja koos sellega saab meil ka raha otsa,” ütleb ta viitega nn rohepöördele ehk fossiilkütuste asendamisele taastuvenergiaks nimetatud tuulegeneraatorite ja päikesepaneelidega. “Ainuke asi taastuvenergia puhul, mis tegelikult ka taastuv on, on riiklikud toetused – neid lihtsalt muudkui tuleb. Kui neid toetusi ei makstaks, ei oleks meil ka nn taastuvenergiat. Kui tuul ja päike konkureeriksid tuumaenergia, söeenergia, maagaasi ja hüdroenergiaga võrdsetel alustel, siis me ei näeks maailmas mitte ühtegi tuuleturbiini või päikeseparki,” ütleb Plimer.
“Rohepöörde” keskkonnakahju
Teine oluline asjaolu, millest ei tohi mööda vaadata, on tuulikute, päikesepaneelide, elektrisõidukite jm “roheliseks” kutsutud kliimat päästvate vahendite tegelik mõju keskkonnale ehk tegelik keskkonnakahju. Plimer toob mõned näited. Päikesepaneelide tootmisel kasutatakse raksemetalle, nagu plii ja kaadmium, mis on mürgised ning suure tõenäosusega satuvad pärast paneeli suhteliselt lühikese kasutusea lõppu pinnasesse ja põhjavette. Kuna need ei hävine, tekitavad need püsivat saastet.
Tuulegeneraatorite labade ehitusel on kasutusel aga mürgine kemikaal nimega bisfenool, mis on Plimeri sõnul pea kõigis Lääneriikides keelatud. Näiteks suureneb selle kemikaaliga pideva kokkupuutumise mõjul inimestel vähirisk. Kui nüüd tuulegeneraatorid oma eluea ära elavad – see ei ole ka väga pikk aeg, umbes 15-20 aastat – võetakse labad tuulikutelt maha ning ümber neid ei töödelda. Selle asemel on tavapärane, et need maetakse maha. Ehk ka sealt jõuab mürk pinnasesse ja põhjavette.
Põhjavee ja maa otsese mürgitamise kõrval on tuule- ja päiekseparkidel kahjulik mõju loodusele ja loomadele. “Kui sulle meeldivad tuulegeneraatorid, siis sa oled rahul, kui nad tapavad linde ja nahkhiiri ja kui tegemist on meretuuleparkidega, siis ka vaalasid,” ütleb Plimer ja märgib, et keskkonna kaitsmisega ei ole sel kõigel midagi pistmist.
Veel ühe näitena toob Plimer välja elektriautode tootmise. Ta toob esile fakti, et elektriauto tootmiseks on tarvis kaevandada kuus korda rohkem maavarasid kui siseõlemismootoriga auto tootmiseks. Kusjuures vajaminevaid maavarasid, nagu haruldased muldmetallid, koobalt, liitium, vask jne, on üksjagu puudu. See tähendab, et me peame kaevandamisel aina sügavamale minema. Näiteks vase puhul võisime varem arvestada, et 10%-lise vasesisaldusega maaki leidus praktiliselt maapinnal. Nüüd on aga leikukohad sügavamal ning ka vase sisaldus maagis langenud paarkümmend korda – 0.5%ni. See tähendab Plimeri sõnul, et maapinnast kaevatakse välja palju rohkem materjale, mis lihtsalt üle jääb ehk üsna selgelt kahjustatakse sellega maad varasemast märksa rohkem. Ka tehastes, kus vask maagist välja võetakse, jääb varasemast rohkem materjali üle. “Suurendades taastuvenergia jaoks kasutatavate ressursside hulka, tekitame tegelikult tohutu keskkonnaprobleemi,” ütleb Plimer.
Sõltuvus autoritaarsest Hiinast
Lisaks tulevad vajalikud “rohepöörde”-materjalid kolmanda maailma riikidest ning me pigistame seal põhjustatud kahjude ees lihtsalt silma kinni. “Kui sa sõidad oma elektriautoga ja tunned end kuidagi moraalselt paremini, kui need “koletised”, kes sõidavad diiselmootoriga autoga, siis sa peaksid teadma, et sinu elektriauto tootmiseks on tarvis väga palju koobaltit. Ja koobaltit kaevandatakse Kongos laste orjatöö arvelt. Ja maailma koobaltiturgu kontrollib Hiina,” ütleb Plimer. Ta lisab, et samamoodi kontrollib Hiina ka haruldaste muldmetallide turgu maailmas, mida on tarvis tuulikute, päikesepaneelide ja elektriautode tootmiseks. Ja tõsiasi on, et tänaseks kontrollib Hiina suuresti ka kõigi nende asjade tootmist. Ehk kui sulle kõik need asjad meeldivad, siis toetad sa otseselt kommunistlikku Hiinat ja nende majanduse arengut, mis kohati – näiteks uiguure silmas pidades – põhineb samuti ju otsesel sunnitööl.
Samamoodi tuleb arvestada, et Hiina ise ei tegele sugugi samasuguse CO2-emissioonide vähendamisega, nagu lääs, vaid näiteks 2022. aastal andis riik uusi söejaamasid käiku tempos kaks tükki nädalas.
Seejuures impordib Hiina oma söe suuremas osas Indoneesiast ja Plimeri koduriigist Austraaliast. “Meil on tosin söejaama ja suur surve nende sulgemiseks. Hiinas on 12 200 söejaama ja nad ehitavad kaks tükki nädalas juurde. India kasv on umbes samasugune,” nendib Plimer. “Kivisüsi on juhuslikult meie (Austraalia – HS) suurim ekspordiartikkel. Me ei ekspordiks seda ja läheks pigem pankrotti, kui me tõesti arvaksime, et saame nii maailma päästa,” ütleb ta.
Kusjuures Plimeri sõnul on kogu Lääne majanduskasv sõna otseses mõttes toetunud kivisöele ja hiljem teistele fossiilsetele kütustele. Sellega on seotud tööstuse, transpordi, meditsiini jt ühiskonnale oluliste tegevusvaldkondade areng. Lisaks sellele kasutame me igapäevaselt umbes 6000 vajalikku kemikaali, mida saame kivisütt või naftat töödeldes. Ja kokkuvõttes tähendaks fossiilkütustest loobumine ka usladusväärsest ja töökindlast energiatootmisest loobumist. Kui seda tõepoolest teeme, tekitame endale energiavarsutusega suured problemid ja paneme end samal ajal täielikult sõltuma autoritaarsest Hiinast. Plimeri hinnangul on see kõik lihtsalt väga rumal.
Geoloogile heidetakse ette maavarade uurimist
Milline Austraalia tunnustatud geoloogiaprofessori siingi artiklis esitatud sõnumitest oli valeinfo ja milline lihtsalt info või arvamusavaldus, mis ei ole küll vale, aga mida tänapäeval mingil muul põhjusel ei soosita, võiks Vikipeedia asemel jääda iga lugeja enda kontrollida ja otsustada. Kuid olgu lisaks märgitud, et nagu kõigi teiste kliimakriisi kuulutamisse kriitiiliselt suhtuvate teadlaste vastu, kritiseeritakse ka teda tihti mitte faktilisel alusel, vaid ad hominem argumentide abil. Üks sellistest etteheidetest seisneb väites, et tema seisukohad kliimamuutuste kohta on mõjutatud tema seotusest erinevate kaevandusettevõtetega. “Oh, üllatust – geoloog on seotud kaevandusfirmadega!” kommenteerib Plimer is selliseid märkusi. “Geoloogia tegeleb maavarade uurimise ja nende maapõuest kätte saamise ning kasutusele võtmisega. Ilma geoloogiata ei oleks meil tänapäeva maailmas mitte midagi. Näiteks minu nutitelefonis on 70 perioodilisustabeli elementi. Kui sa tahad teha selles suhtes kriitikat, siis sa peaksid tegema seda oma koduks oleva koopa sissepääsu ees. Aga kui sa elad tänapäevases maailmas, siis oled sa sellest kõigest kasu saanud,” ütleb ta.
Jah, Plimeril on sidemeid sütt, naftat või maagaasi ammutavate ettevõtetega. Kuid selle kõrval kaevandavad teised temaga seotud ettevõtted rauda, vaske, kulda, pliid, hõbedat ja kõike muud, mida maa seest leida võib. Kas tema seotus näiteks vasekaevandusettevõttega ei peaks tegema temast suurt “rohepöörde” aktivisti ja nn rohetehnoloogiate austajat? Kuivõrd ta maavarade olulisusest väga täpselt aru saab, siis kas ta ei peaks kliimakriisis hoopis suurt teenimisvõimalust nägema ja meile hoopis sellest rääkima?
