Sotsiaaldemokraatlik Partei, SPD (Sozialdemokratische Partei Deutschlands), on Saksamaa pikima ajalooga partei. Kõrvuti CDU/CSUga on neid senini „rahvaparteideks“ nimetatud. CDU/CSU (Christlich Demokratische Union Deutschlands/Christlich-Soziale Union in Bayern) liitu nimetatakse tavaliselt Liiduks ning põhikirja järgi on see erakond kristlikdemokraatlik, konservatiivne ja majandusliberaalne. Kolmas vana partei, FDP (Freie Demokratische Partei), klassikalised liberaalid, on sama vana ja on tihti olnud kaalukeeleks koalitsioonivalitsuste moodustamisel. 1979/80 asutati roheliste partei (Bündnis 90/Die Grünen), mille juured olid tuumaenergia ja muidugi -relvade vastastes protestides, rahumarssides ja looduse pärast muretsemises. Waldsterben, metsa suremine saastatud õhu pärast. See sõna on võetud teistesse keeltesse nagu Butterbrot ja Kindergarten. Kas õhu saaste metsa suremist põhjustab, pole tänapäeval enam selge. Rohelised oma põhieesmärkidega on aga jäänud ja valitsevad praegu koos sotside ja FDPga ühises koalitsioonis riiki. Seda nimetatakse Valgusfoori koalitsiooniks, parteisid sümboliseerivate värvide järgi. Õnneks on Rohelised pärast täiemahulise sõja algust Ukrainas loobunud patsifismist ja partei juhtivad poliitikud, välisminister Annalena Baerbock ning majandus- ja kliimaminister Robert Habeck, toetavad Ukrainat kindlameelsemalt kui sotsialistist kantsler Olaf Scholz, kes nooruses väga vasakpoolsetesse grupeeringutesse kuulus ja suur Venemaa-armastaja oli, tehes koostööd Ida-Saksamaa noorkommunistlike organisatsioonidega. Kes teab, kui palju ta mõtlemine sellest ajast muutunud on.
CSU/CDU baieri sõsarpartei pikaajaline juht Franz-Josef Strauss (oli CSU esimees 1961 kuni oma surmani 1988) ütles omal ajal, et CSUst paremal ei tohi ühtki poliitilist parteid olla. Straussi ajal oli CSU tõsiselt konservatiivne, Alternatiiv Saksamaale ehk AfD (Alternative für Deutschland), tekkis aga alternatiivina Merkeli poliitikale.
2005 tuli Angela Markel ja jäi 2021. aastani. Mis tema valitsemise ajal kõik valesti läks, sellest kirjutatakse veel raamatuid. Endine Ameerika Ühendriikide suursaadik Saksamaal, Richard Grenell, andis 25. veebruaril Frankfurter Allgemeine Zeitungile intervjuu, milles nimetas Angela Merkelit kaassüüdlaseks Ukraina sõjas. Merkeli kolm suuremat viga olid saadiku hinnangul Nord Stream II ehituse jätkamine, kui paljud riigid Saksamaad juba Vladimir Putini eest hoiatasid. See, et Saksamaa ei olnud nõus oma kaitsekulutusi lubatud 2% peale tõstma ja ei olnud valmis uuteks Iraani sanktsioonideks. Kui Saksamaa oleks oma Venemaa-poliitikat muutnud, ei oleks täna sõda Ukrainas ega ka Gazas, ütles Grenell. Meenutame, et viimasel ajal on ajakirjanduses palju juttu olnud sellest, kui ohtlik on endine Ameerika Ühendriikide president Donald Trump, kes tahab NATO laiali saata, kui ta tegelikult liikmesriikide rahastamiskohutusest räägib.
Merkeli „liberaalne“ pärand
CDU/CSU Liitu juhib nüüd Friedrich Merz, kes loobus omal ajal erakonnas tegutsemisest, sest läks Merkeliga vastuollu. Või siis tegi Merkel talle jätkamise võimatuks.
CDU/CSU 16 aastat pärast Merkelit on aga midagi muud, kui enne seda. Mõnedes olulistes punktides peetakse küll kinni partei programmist – kritiseeritakse näiteks töötavate tuumajaamade kinnipanemist väidetavaks kliima päästmiseks, kuigi teistes riikides on aatomienergia taastuvenergia hulka arvatud. Merz peab parlamendis ägedaid kõnesid selle kohta, kuidas rohepunased on Saksa majanduse langusse viinud, millest praeguse poliitika jätkudes ei ole tagasiteed näha. Põhjuseks seesama, ja veel rohkem sedasama, kui Eestis – ambitsioonikas nn rohepööre ja soov anda kogule maailmale eeskuju.
CDU/CSU on praeguste küsitluste järgi stabiilselt saksa valijate eelistatuim partei, mida toetab 30-32% rahvast. Võib uskuda, et kui Unioon võimule saaks, siis tõmmataks pidurit nn rohepöördele ja võetaks tagasi osa seadustest, mis majandust kõige rohkem kägistavad.
Eelmisel suvel kutsus Merz partei peasekretäriks noorema mehe, Carsten Linnemanni, kelle ülesandeks sai välja töötada uus programm. Mais toimuval kongressil võetakse see vastu, juba on alanud uue programmi arutamine partei sees. Esimene arutelu oli Mainzis, järgnes arutelu Kölnis. CDU on suur partei, Kölni tuli kohale 1400 liiget. Neid tervitas maja ees Antifa meeleavaldus ja reporterid, kes teiselt poolt tänavat sisenejaid filmisid. Kui seni on räägitud ja kirjutatud, et CDU jaoks on oluline taastada riigis saksa juhtkultuur (Leitkultur) – meil kasutusel olevas keelepruugis tuleks siis öelda, et „saksa komberuum“ – ja viia varjupaigataotlejad kolmandatesse riikidesse, kuni otsustatakse neile poltiilise varjupaiga andmine, siis kahel senisel arutelul on kramplikult hoidutud igast sõnast ja mõttest, mis võiks ärritada vasakliberaalset avalikkust. Carsten Linnemann julges tuua välja CDU kristlikku maailmavaadet ja Friedrich Merz kordas oma kõnes vabadust ja julgeolekut. Kas kodaniku ja riigi vabadust ka miski riigi sees ohustab, või ainult välisvaenlane, seda ta ei maininud. Majandusest rääkis muidugi Merz ja iga teine sõnavõtja, lubades seda kardinaalselt parandada ja jättes ütlemata, milliste meetmetega. Saab näha, kas mais tulevad lauale selgemad ja julgemad plaanid.
Et Merz sellega arvestab, kui liberaalseks on erakond Merkeli ajaga muutunud, seda võib näha ka sellest, kuidas CDU käitus Hans-Georg Maasseniga. Kelle parteist väljaheitmiseks oli juba eelnõu valmis, (SPD ei ole Gerhard Scröderit välja heitnud, kes siiamaani Gazpromiga seotud on ja Putinit õigustab), kui too ise välja astus.
Saksamaa „kapo“ kahtlustab oma eksjuhti „paremäärmusluses“
Hans-Georg Maassen kuulus CDU sees tegutsenud rühmitusse Werteunion, Väärtusliit, mis loodi 2017. Selle siht oli säilitada CDU/CSU traditsioonilisi konservatiivseid väärtusi, mis olid aga pinnuks silmas neile, kes olid Merkeli-aastatega poliitiliselt vasakule kaldunud. Aastatel 2012-2018 oli Maassen Bundesamt für Verfassungsschutzi president. Selle suure võimuga riigiasutuse nime võib tõlkida Põhiseaduse Kaitsmise Föderaalseks Ametkonnaks, mille tegevusvaldkond kattub suurelt osalt meie kapoga. Võibolla läheb liiga detailseks hakata lahti seletama, mida talle ette heideti – nimelt seda, mis ta arvas ja ütles ühe Chemnitzis aset leidnud vägivallajuhtumi kohta, kus üks sakslasest meeleavaldaja surma sai ja kus väidetavad paremäärmuslased pärast seda välismaalaste peale jahti olid pidanud. Pärast seda pole Maassenit enam kõrgamatesse riigiametitesse võetud ja küllap ta pole sinna ka ise pürginud. Ta on palju sõna võtnud, esitades konservatiivseid seisukohti, siiski kooskõlas CDU/CSU programmiga. Jaanuaris sai teatavaks – sellest räägiti õhtustes uudistesaadetes, see ei ole „vandnõuteooria“ – et seesama põhiseaduse järelvalve amet jälgib Maassenit, kahtlustades teda „paremäärmusluses“. 17. veebruaril andis Maassen teada, et tema ja ta mõttekaaslased võtsid endaga kaasa Väärtusliidu nime ja asutasid uue partei. Nad ei ole teada andnud, et kavatseks ühist tegutsemist AfDga, aga pole seda ka välistanud, mis annab ajakirjandusele põhjust rääkida kindlas kõneviisis paremäärmuslaste koondumisest.
Aasta esimesel kuul loodi üks teine uus partei, mille tulekut oli kaua ette kuulutatud. Vasakäärmuslikust parteist, teisiti teda nimetada ei saa, Die Linke’st, astus välja Sahra Wagenknecht ja lõi erakonna nimega Bündnis Sahra Wagenknecht (BSW, Sahra Wagenknechti Liit). Sahra Wagenknechti parteid toetab juba praegu küsitluste järgi 9% valijatest, kuna Wagenknecht on tuntud ja populaarne tegelane Saksa poliitikas. Ta on abielus omaaegse sotsiaaldemokraatide kantslerikandidaadi, seeniorpoliitik Oskar Lafontaine’ga. Sahra Wagenknecht räägib paljudest asjadest, nagu näiteks ühiskonna kihistumisest, aga eelkõige sisserändest, avatud tekstiga, mis on talle võimalike valijate sümpaatia toonud. Viimasel kahel aastal paistab ta silma sellega, et nõuab sõja lõpetamist Ukrainas, ehk et Lääs lõpetaks Ukrainale relvade andmise, ukrainlased lõpetaks oma riigi kaitsmise ja sunnitaks läbirääkimistelaua taha Putiniga. Need seisukohad ei ole Saksamaal ebapopulaarsed, vastupidi. AfD võibolla ka mõtleb Putinist paremini, kui meile meeldib, aga sõja ajal nad sellest enam kõva häälega ei räägi. Varem, tõepoolest, võin kinnitada, et mitmed AfD poliitikud on Venemaad ja tema juhti kiitnud. Aga see ei ole Saksamaal midagi erakordset.
Kirsina tordil või rosinana solgiämbris võib sel taustal vaadata plaani asutada Saksamaal türgi partei, vist koguni Erdogani partei sõsarpartei. On huvitav ja teatud määral õpetlik jälgida, kas see suudetakse ära hoida.
Saksamaa sisepoliitika on sel aastal suunatud kolmele Ida-Saksa liidumaale, kus sügisel toimuvad valimised. Meenutame, et Saksamaa on föderaalne riik ja kohalikel liidumaadel on suur võim. Saksimaal, Tüüringis ja Brandenburgis toetab üle 30% valijatest AfDd. BSW saab rohkem hääli kui Vasakpoolsed ja CDU/CSU on kuskil 20% kandis. Kui läheb nii, nagu praegu arvata võib, siis võidab AfD valimised, CDU jääb teiseks ja BSW võib jääda kolmandaks. Sellisel juhul „tulemüür“, mida on seni AfD ümber ehitatud, enam ei pea.
Kas sakslased peavad AfD-d paremäärmuslikuks?
Selgitamaks Eesti lugejale, kui natsistlik AfD on või ei ole, võin tuua näiteks internetiplatvormi gmx.net klikiküsitluse. GMX on üks Saksamaa suurest ja populaarsetest internetiplatvormidest, mis pakub tasuta internetiaadressi. Et sinna jõuda, tuleb ja võib lugeda nende uudiseid. Sport, poliitika, meelelahutus, ei hullem ega parem, kui enamik teisi. Meinstriim, igal juhul. Üsna tihti küsitakse seal inimeste arvamust ühe ja teise asja kohta. Nagu meil Postimeheski. Hiljuti küsiti, kas te peate AfDd paremäärmuslikuks parteiks. 70% vastanutest – nende arvu ma enam ei mäleta, aga neid oli palju, tuhandeid, sest gmx on laia levikuga platvorm – ütlesid ei. Nemad ei pea AfDd paremäärmuslikuks. Siis olid vahepealsed, kes ei osanud ütelda ja umbes 20% arvas, et on küll.
Et AfDd mängust välja saada, arutavad suurte parteide esindajad, eriti sotsid, nende ärakeelamist. Saksamaa on siiski demokraatlik ja õigusriik – Covidi aja seadusi ja otsuseid arutatakse praegu päris põhjalikult ja kaugeltki mitte alati ei saa riik õigust. Erakonna ärakeelamiseks tuleks leida põhiseaduslik alus. Enamiku kontuprotsesse oma poliitikute vastu on AfD võitnud. AfDs on palju juriste, nad teavad, et peavad seadustähest veelgi täpsemalt kinni pidama, kui vanad parteid. Siiski arutatakse laialt, kas valitsus püüab AfDd ära keelata. Ma väga loodan, et ei püüa. Sakslane ei ole nii pikameelne ja leplik kui eestlane. Seda teab muidugi ka Saksa valitsus.
Hirmust AfD ees, nüüd ka Väärtusliidu ees, püütakse kiirkorras vastu võtta Demokratieförderungsgesetz – Demokraatia Edendamise Seadus – mida isegi kaolitsioonis olev FDP kritiseerib. Nüüd peab aga vist ütlema – „püüti“. Bundestagi Teaduslik Teenistus (WIssenschaftliches Dienst) on eelnõud uurinud ja jõudnud otsusele, et see ei ole kooskõlas Saksa põhiseadusega. Sellele on mitmeid pretensioone, mille hulgast olulisim on see, et põhisedus sätestab küll noorsoo poliitilise harimise, mitte aga täiskasvanute oma. Eelnõu taga on, või oli, siseminister Nancy Faeser (SPD) ja perekonnaminister Lisa Paus (Rohelised). Ühelt poolt peab/pidi seadus keelama, takistama ja karistama kõike, mis ei vasta libaraalsele agendale. Teisalt kavatses riik rahastada neid organisatsioone, meie mõistes MTÜsid, mis rahvast õiges suunas kasvatada ja ümber kasvatada plaanisid. Seda vaatamata sellele, et Saksamaa majanduslik olukord on vähemalt sama pinev kui Eestis. Selle vahega, et veel mõne aasta eest oli Saksa majandus Euroopa Liidu tugevaim. Kahju, et ka Toompeal ei ole oma Wissenschaftlliche Diensti.
Ehk on Eesti lugeja tähele pannud, et viimasel ajal on Saksa linnades olnud suuri meeleavaldusi „parempoolsete“ vastu. Selle taga on platvorm Correctiv, kes tõi jaanuaris trummipõrna saatel välja uudise pealkirjaga „Geheimplan gegen Deutschland“ – „Salaplaan Saksamaa vastu“. Uudis rääkis sellest, kuidas Potsdamis toimus „salakohtumine“, millel osalesid mitte ainult AfD, vaid ka CDU poliitikud, kes olla väidetavalt arutanud „remigratsiooni“. Ehk siis nende Saksa kodanike oma sünnimaale väljasaatmist, kes on Saksa kodakondsuse naturalisatsiooni korras saanud. Nüüd on algatatud hulk kohtuprotsesse „uudise“ väljatoojate vastu. Kes ja kust selle informatsiooni sai? On ka absurdne, et keegi võiks sellist plaani pidada. Saksamaal on sadu tuhandeid, kelle varjupaigataotlus on tagasi lükatud, aga keda välja ei ole saadetud ja küllap ka ei saadeta, sest seda siin lihtsalt ei tehta, kui ka seadus seda ette näeb. Juba nende tagasisaatmine oleks Heraklest vääriv ülesanne. Mitte-saksa päritoluga kodanikke on minu teada veerand Saksamaa elanikest. Ei kujuta ette, et keegi püüaks neist lahti saada.
Aga sakslased on harjunud hea asja eest marssima, rahu eest ja sõja vastu, aatomienergia vastu, Palestiina poolt. Mitmeks nädalavahetuseks said suurlinnade liberaalsed kodanikud jälle rõõmsalt koos tänavatele tulla. Marssisid ka riigiisad ja -emad, kantsler Scholz ja Annalena Baerbock ja patsutasid endid õlale – kui julgelt Saksamaa parempoolsele ohule vastu seisab.
