Euroopa Komisjon avaldas eelmisel teisipäeval tänavuse varjupaiga- ja rändearuande, milles käsitleb ajavahemikku 2024. aasta juulist 2025. aasta juunini. Selle järgi on Euroopa rändeolukord küll paranenud ja ebaseaduslike piiriületuste arv on vähenenud 35%, aga keerukused siiski püsivad ja ebaseaduslik sisseränne on jätkuv, kirjutab Euronews. Samuti on keerukusi Ukraina pagulastega, aga ka rände „relvastamise“, ning tagasisaatmise ja tagasivõtmise koostööga.
Aruande järgi on kõige suurema rändesurvega riigid Hispaania, Itaalia, Kreeka ja Küpros, keda vaevab ebaproportsionaalselt suur sisserändajate hulk. Seetõttu on need riigid õigustatud kasutama Euroopa solidaarsusfondi, mille järgi paigutatakse varjupaigataotlejaid teistesse liikmesriikidesse või peavad teised riigid maksma toetust. Kuid ka Eesti on aruande järgi nende riikide nimekirjas, kel võib olla õigustatud küsida solidaarsuspaketist vabastust ja ka abi.
Nimelt on komisjoni hinnangul 12 riiki rändesurve riskiga: Eesti, Belgia, Bulgaaria, Saksamaa, Iirimaa, Prantsusmaa, Horvaatia, Läti, Leedu, Madalmaad, Poola ja Soome. Need riigid on küll kohustatud olema solidaarsed rändesurve all olevate riikidega, kuid nende olukorda hinnatakse järgmisel aastal uuesti, et vältida ebaproportsionaalseid kohustusi. Peale selle kuulub Eesti aga ka kolmandasse, kitsamasse riikide rühma: märkimisväärse rändeolukorraga riikide rühma. Peale Eesti on märkimisväärne rändeolukord ka Bulgaarias, Tšehhis, Horvaatias, Austrias ja Poolas. Ka need riigid peavad olema solidaarsed, aga võivad taotleda erandit.
Rändepaketi osana on moodustamisel solidaarsusfond
Ühtlasi tegi Euroopa komisjon ettepaneku luua solidaarsusfondi, mille kaudu eraldada rändesurve all olevatele liikmesriikidele solidaarsusabi. Kõik liikmesriigid – välja arvatud rändesurvega riigid – peavad panustama proportsionaalselt rahvaarvu ja sisemajanduse kogutoodanguga. Valida võib kolme variandi seast: paigutada oma territooriumile teatud arv varjupaigataotlejaid; maksta 20 000 eurot iga ümber paigutamata isiku eest või rahastada operatiivabi rändesurve all olevatele liikmesriikidele. Lõpliku otsuse teevad EL riigid häälteenamusega. Ümberpaigutuste miinimumkünnis EL tasandil on 30 000 rahvusvahelise kaitse taotlejat ja rahalise toetuse miinimumsumma on 600 miljonit eurot.
Nii mõnigi EL riik on endiselt rände- ja varjupaigapaktiga kavandatud süsteemi vastu. Ungari peaminister Viktor Orbán, Poola peaminister Donald Tusk ja Slovakkia peaminister Robert Fico on teatanud, et nad ei rakenda EL eeskirju, kuna nad ei soovi panustada rahaga ega võtta vastu teistest riikidest sisserändajaid. „Poola ei võta vastu sisserändajaid rändepakti alusel. Samuti ei maksa me selle eest,” kirjutas Tusk X-is.
EL ametnike hinnangul oleks aga solidariteedimehhanismi panustamata jätmine EL kohustuste rikkumine. Kui määrus 2026. aasta juunis jõustub, võib nendele riikidele kaasneda rikkumismenetlus. Ainus seaduslik viis solidaarsusosa vältida on taotleda erandit, mida saavad teha ainult riigid, keda peetakse märkimisväärse rändeolukorraga riikideks: Bulgaaria, Tšehhi, Eesti, Horvaatia, Austria ja Poola. Kui komisjon ja teised liikmesriigid erandi heaks kiidavad, ei ole seda taotlenud riik enam kohustatud vastu võtma varjupaigataotlejaid ega seda kompenseerima ning selle riigi osa ei jaotata teiste liikmesriikide vahel ümber.
Olukord pisut paranenud
Aruande järgi on Hispaania, Itaalia, Kreeka ja Küpros olukorras, kus ülejäänud liikmesriigid peavad appi tulema ja sealt vastu võtma varjupaigataotlejaid. Aruandeperioodil esitati Kreekas ja Küprosel kõige enam varjupaigataotluseid SKT ja elanikkonna kohta. Kreeka on sellega suurima ebaseaduslike piiriületuste (peamiselt Türgist ja Liibüast) arvuga riik. Küprosele ebaseaduslikult saabunute arv vähenes, sest vähem saabunuid oli Süüriast ja Liibanonist. Sellest hoolimata oli Küpros rahvaarvu ja SKT-d arvestades Euroopas sisserändajate arvu (u 3000) poolest EL-is kolmanda kohal.
Absoluutarvudes esitati aga kõige enam taotluseid Saksamaal, kuigi sealgi oli neid 40% vähem kui eelmisel perioodil. Seejärel oli enim taotluseid Prantsusmaal, Hispaanias ja Itaalias. Kusjuures Hispaanias esitasid kõige enam taotluseid viisavabalt reisivad Venezuela kodanikud. Kolmas varjupaiga taotlejate päritoluriik oli Afganistan ja kuigi paljud riigid peatasid Süüria kodanike taotluste menetlused, olid süürlased ikkagi üks suurimaid kaitse taotlejate rühmasid, eriti Saksamaal.
Liibüast lahkunuid oli endiselt palju ja rohkemgi, sest salakaubavõrgustikud kasutasid ära piirkonna ebastabiilsust. Küll aga vähendas Mauritaania ja Senegali tugevam piirivalve ebaseaduslikku rännet nt Kanaari saartele. Samas sundis inimkaubitsejaid väljumisi korraldama Guinea-Bissaust, Guineast ja Gambiast. Lääne-Vahemere rändekoridoris oli Alžeeria peamine väljumisriik, mille arvele pani aruanne 79% selle marsruudi inimkaubanduse juhtumitest. La Manche’i väinal suurenes aga väljumiste hulk Prantsusmaalt Ühendkuningriiki 15% võrreldes eelmise aruandeperioodiga. Kuigi Prantsusmaa piirivalve takistas enam kui 40% väljumisi (ca 72 000), suurenes ebaseaduslike piiriületuste arv ikkagi u 35%.
Lääne-Balkani rändeolukord aruandeperioodil mõnevõrra paranes, kuid Horvaatias registreeriti ikkagi ca 12 000 ebaseaduslikku piiriületust. See tegi riigist SKT ja rahvaarvu alusel EL teise suurima ebaseaduslike piiriületuste arvuga riigi.
Euroopa Liidu idapiiril oli aruande järgi ebaseaduslikke piiriületusi pigem vähe ja olukord võrdlemisi stabiilne. Enamik ebaseaduslikest piiriületustest hõlmas Ukraina kodanikke, eriti Rumeeniasse. Venemaa ja Valgevene tegevus ja püüe rännet relvana kasutada mõjutab siiski rändedünaamikat Poolas, Lätis, Leedus, Soomes ja Eestis. See risk on endiselt terav, mistõttu on kõik need riigid tugevdanud piirikontrolli meetmeid.
Venemaa jätkuva agressioonisõja tõttu Ukrainas saavad 2025. aasta juuni seisuga 4,3 miljonit inimest ajutist kaitset EL-is. Enamik neist elab Saksamaal ja Poolas, moodustades 51% liidu abisaajatest. SKT ja rahvaarvu järgi võttis Tšehhi vastu kõige rohkem ajutise kaitse saajaid, seejärel Poola, Slovakkia ja Eesti. 2024. aasta juulist 2025. aasta juunini on EL-is registreeritud enam kui 681 000 ajutise kaitse saajat.
Rahvusvahelise kaitse taotluste arv EL-is vähenes 21% võrreldes ajavahemikuga 2023 juulist 2024 juunini. Sellest hoolimata oli taotluseid palju – 871 000. Aruande järgi andsid liikmesriigid rahvusvahelise kaitse staatuse 271 000 korral, mida on 20% vähem kui eelmisel perioodil. SKT-d ja rahvaarvu arvestades andsid kõige enam rahvusvahelist kaitset Kreeka, Austria ja Küpros, absoluutarvudes aga Saksamaa, Prantsusmaa ja Kreeka. Hispaania juhtis humanitaarstaatuse andmist, peamiselt Venezuela ja Colombia kodanikele.
Lahkumiskorraldusi on rohkem väljastatud
2024. aasta juulist 2025. aasta juunini keelduti enam kui 110 000 inimesel EL-i siseneda, peamiselt maismaa- (55%) ja õhupiiridel (41%). Enamik sisenemiskeeldudest olid puuduvate või kehtetute dokumentide pärast. Poola, Horvaatia, Prantsusmaa ja Rumeenia keeldusid absoluutarvudes kõige rohkem, aga suhestatuna SKT ja rahvaarvuga olid suurimad keeldujad Horvaatia, Läti ja Eesti. Enamik sisenemiskeelde puudutasid ukrainlasi, albaanlasi, moldovlasi ja türklasi.
Ajavahemikus 2024. aasta juulist 2025. aasta juunini andsid liikmesriigid välja kokku 478 000 lahkumiskorraldust kolmandate riikide kodanikele: kõige enam Alžeeria, Maroko, Süüria, Türgi ja Afganistani kodanikele. Seda on 11% rohkem võrreldes eelmise perioodiga peamiselt seetõttu, et koos negatiivse varjupaigataotluse otsusega anti välja rohkem lahkumiskorraldusi. Enamik korraldusi andsid välja Prantsusmaa, Hispaania ja Saksamaa, kuid SKT ja elanikkonna arvuga võrreldes määras Küpros kõige rohkem lahkumiskorraldusi, seejärel Kreeka ja Horvaatia.
Kolmandatesse riikidesse suudeti tagasi saata 115 000 EL-is ebaseaduslikult viibivat isikut: peamiselt Gruusia, Türgi, Albaania, Moldova ja Colombia kodanikud. Üle poole tagasisaatmistest olid aga vabatahtlikud, mis aruande järgi on üha suurenev suundumus (loe ka Iirimaa näidet). Enam kui pooled tagasisaatmistest korraldasid aga vaid 5 liikmesriiki: Saksamaa, Prantsusmaa, Rootsi, Küpros ja Poola. Kuigi nüüdne tagasisaatmismäär on 20% suurem kui eelmise perioodil, siis on üldine tagasisaatmismäär endiselt madal. Igal juhul on neid isikuid nüüdseks rohkem, kelle kohta on tehtud väljasaatmisotsus, kuid kes on jäänud EL-i.
Sisserännanute integratsioon ei ole õnnestunud
Aruanne tõdeb, et liikmesriikidel on palju keerukusi, et ajutise ja rahvusvahelise kaitse saanuid integreerida. Kõige keerukam on eluaseme, hariduse ja tööturu valdkonnas, kusjuures sisserännanute tööhõivemäär kipub olema madalam kui tööjõurändajate oma. Uuringute järgi saavutavad varjupaigataotlejad kodanikega võrreldavaid tulemusi tööturul alles pärast 10 aastat riigis. Ka eluase on peaaegu kõigis liikmesriikides tõsine probleem. Uuringute järgi elas 2023. aastal vähemalt iga kuues sisserändaja ülerahvastatud elamispinnal (+70% võrreldes kohalike elanikega). Need tegurid mõjutavad negatiivselt integratsiooni, koormates sotsiaalkaitse- ja vastuvõtusüsteemi.
Aruande järgi asusid sel aruandeperioodil enamik liikmesriike soodustama iseseisvust ja majanduslikku sõltumatust. Piiratud on elamispindade pakkumust ja sotsiaaltoetuseid, aga investeeritud integratsioonimeetmetesse. Need meetmed olevat küll sisserännanute olukorda tööturul parandanud, kuid vähem naiste puhul.
Küll aga ei maini arunne paljusid muid tõsiseid probleeme, mis niivõrd ulatusliku immigratsiooniga Euroopa riikidele kaasnenud on. Näiteks oleme kirjutanud kuritegevusest ja pommirünnakutest Rootsis, aga samamoodi on kuritegevus kõrge Taanis, Norras ja Soomes. Selline jõuguvägivald ja organiseeritud kuritegevuse arveteklaarimine on aga otseselt seotud suuremahulise immigratsiooniga ja Rootsi valistus on hakanud muutma senist üliliberaalset immigratsioonipoliitikat, pidades sisserännet ja kuritegevust omavahel seotuks, ning kui on arutanud plaani topeltkondakondsusega isikutelt ära võtta Rootsi kodakondsust. Kusjuures mullu andiski Rootsi enneolematult vähe elamislubasid. Olukorra tõsidust näitab aga asjaolu, et Rootsi haridusameti andmetel räägib peaaegu kolmandik kõigist riigi põhikooliõpilastest emakeelena rootsi keele asemel mõnda muud keelt. Enim on nende seas õpilasi, kelle emakeel on araabia keel.
Saksamaa Bremeni liidumaa minister on aga linna senist sisserändepoliitikat nimetanud tõeliseks katastroofiks ning süüdistab liigset sisserännet selles, et linnas ei jagu eluasemeid ja palju on probleeme lasteaedade, koolide ja töökohtadega. Ka Saksamaa koolisüsteemis võimutseb terav kriis, Saksamaa koolid on muutunud vägivaldsemaks ja kümned tuhanded õpilased ei oska saksa keelt. Tänavused andmed Berliini kohta näitavad, et oktoobri alguseks oli politseid pealinna koolidesse füüsilise vägivalla tõttu kutsutud juba 1129 korda. Viimase viie aasta jooksul ehk alates 2020. aastast on selliste juhtumite arv kasvanud. 2020. aastal oli kogu aasta jooksul kokku 1043 juhtumit.
Prantsusmaa lapsevanemad aga võtavad lapsi välja koolidest, kus on palju sisserändajaid, ning erakoolide arv kasvab ning ka Austria koolid on hädas. Viini koolides moodustavad moslemitest õpilased nüüd 41,2% kõigist õpilastest, kusjuures mullu oli see osakaal 39,4%. Kristlaste osakaal on langenud 34,5%-ni. Suundumus on ajaga vaid hoogustunud ja sellega on kaasnenud tõsised probleemid: registreeritud kümnest koolikuriteost kaheksa on Viinis ja neist 90% on toime pannud sisserändajate lapsed.
Seega on Euroopas üha enam hakatud kontrollimatut sisserännet probleemiks nimetama. Paljud liikmesriigid on ELi kutsunud üles muutma rändepoliitikat ja looma uusi regulatsioone, et rohkem sisserändajaid kiiremini tagasi saata. Nüüdne rändearuanne ja selle alusel plaanitav solidaarsuspakett püüab neid erimeelsusi moel või teisel lahendada, kuid väga roosilist pilti neist lahendusist vastu ei vaata. Nagu eespool öeldud, on juba mitmed riigid teatanud, et nemad neid reegleid täita ei kavatse.
Seni aga püüavad liikmesriigid ilmselt jätkata kontrollimatu sisserände piiramisega näiteks piirikontrolli abil, mille Saksamaa mullu kehtestas pärast mitut tõsist, sh Solingeni norünnakut. Islamistide ja teiste sisserändajatega seotud vägivallakuritegudest, seksuaalkuritegude plahvatuslikust kasvust ja Saksamaa võimetusest nendega toime tulla oleme korduvalt kirjutanud ka varem. Ka Saksamaa kantlser Friedrich Merz on probleemi tunnistanud, öeldes näiteks, et eurooplased ei kardavad juba avalikes kohtades käia, sest ei tunne end turvaliselt. Peale Saksamaa on kontrollimatu sisserände ja üha suurema terrorismiohu pärast piirikontrolli taastanud veel paljud EL liikmesriigid, näiteks Prantsusmaa ja Holland, Austria ja Taani.
