Kümne aasta eest pidas Hiina kommunistlik võim kinni sadu inimesi, keda kuulati üle, piinati ja peksti. Paljud mõisteti süüdi riikliku julgeoleku rikkumises ja määrati aastateks trellide taha. Nii mõnigi kadus jäädavalt või määrati pideva jälgimise alla. Ametnikud karistasid ka pereliikmeid, sealhulgas lapsi, sest nood olid “süüdistatavaga” lähedalt seotud. Seda aktsiooni nimetatakse nüüd 709. repressioonideks. Amnesty Internationali järgi tähistas see Hiina kommunistliku partei peasekretäri Xi Jinpingi rünnakute suurenemist sõltumatu kodanikuühiskonna vastu, eriti tärkava advokaadikogukonna vastu, kes püüdis kohtusüsteemi kaudu õiguslikke ja sotsiaalseid probleeme lahendada.
709. repressioonid toimusid 2015. aastal paar päeva pärast seda, kui Hiina kommunistlik partei oli Xi Jingpingi juhtimisel vastu võtnud mitu seadust. Nende eesmärgina esitleti toona riiklikku julgeoleku tugevdamist ja Hiina põhihuvide kaitset: territoriaalset suveräänsust ja terviklikkust, partei võimu säilitamist ning Hiina jätkuvat sotsiaalset ja majanduslikku kasvu.
Kuigi 2015. aasta 709. repressioonide käigus vangi mõistetud advokaatidest enamik on nüüdseks “vabaduses”, on paljud neist endiselt range järelevalve all ja neile kehtivad piirangud. Mitmed, kes tegelevad ikkagi ka sotsiaalse õigluse kohtuasjadega, on uuesti tagakiusamiste ohvrid. Mõnel juhul on katkestatud nende vee-, elektri- ja telefoniteenused, sunnitud korduvalt kodudest lahkuma, kehtestatud meelevaldsed pangatehingute piirangud ja sunnitud ametist loobuma.
Chen Jiangang on üks sadadest, kelle elu on 2015. aastast peale olnud pea peale pööratud. „Sel ööl olin nagu hirmunud lind,” kirjeldas Chen. „Olin Pekingis ja arvasin, et keegi võib mind otsima tulla. Sõitsin kaugele ja peitsin end autosse kuni kella kaheni või kolmeni öösel.” Kuigi Cheni ei arreteeritud, sai temast peagi sihtmärk, kuna ta esindas mitut repressioonide käigus kinni peetud advokaati. 2019. aastal pidi ta kasvava surve tõttu koos perega põgenema ja taotles Ameerika Ühendriikides varjupaika. Chen kirjeldab, et nüüdseks on õhkkond taas pingelisem ja lämmatavam. “Kaitsjatel on üha vähem ruumi oma tööd teha,” ütles Chen.
Mõni toona süüdi mõistetud advokaat püüab moel või teisel oma igapäeva repressioone kajastada Lääne sotsiaalmeediaplatvormidel, nt X-is, kuigi viimased on Hiinas keelatud ja kättesaadavad vaid VPN-i kaudu. Näiteks Wang Quanzhang, keda süüdistati riigivõimu õõnestamises ja kes pidi trellide taga veetma neli aastat ning vabastati 2020, postitab videoid ja fotosid endast või abikaasast, keda jälitavad võõrad või peatab politsei, kui nad riigis reisivad. Väisreisid on neile täielikult keelatud. Perekond on olnud sunnitud korduvalt kolima üürileandjate survel ja nende poeg ei ole üle aasta saanud koolikohta.
Amnesty Internationali Hiina direktori Sarah Brooki sõnutsi on üks suuremaid probleeme tõsiasi, et seadusega on säärane tagakiusamine lubatud. Hiina kriminaalõiguse järgi määratakse paljudele poliitvangidele lisakaristused, nt võetakse ära poliitilised õigused. „See on andnud võimudele tõeliselt vabad käed, et piirata liikumisvabadust, töötamisvõimalust, sõnavabadust ja ühinemisvabadust,” ütles Brooks.
Nüüdseks on peaaegu võimatu inimõiguseid kaitsta
Xi juhtimisel on riik oma valitsemismudeli osana edendanud nn sotsialistliku õigusriigi visiooni Hiina eripäradega. Inimõiguste advokaadid ja rahvusvahelised vaatlejad leiavad, et Hiina õigusriigi määratlus seab esikohale poliitilise kontrolli, mitte õigusliku vastutuse ja läbipaistvuse.
Viimase kümne aastaga on Hiinas küll üha rohkem advokaate, kuid sotsiaalküsimuste ja kodanikuõigustega tegelevad advokaadid on pidanud toime tulema uue poliitilise repressioonilainega. Näiteks Xie Yang, kes mõisteti süüdi 709. repressioonide käigus, arreteeriti 2022. aastal uuesti, sest kaitses sunniviisiliselt psühhiaatriahaiglasse paigutatud õpetajat. Advokaat on endiselt vahi all ja tema kohtumenetlust on korduvalt edasi lükatud. Inimõiguste aktivist ja advokaat Yu Wensheng, kes muuhulgas on valitsuse kohtusse kaevanud õhusaaste pärast, vahistati 2023. aastal teist korda.
Hoolimata riskidest püütakse ka Hiinas vastu hakata. Näiteks esitas juulis kriminaalkaebuse politsei, prokuröride ja kohtunike vastu advokaat Zhou Shifeng, keda 709. repressioonide käigus tabas üks kõige rängemaid karistusi. Advokaat süüdistab võime ebaseaduslikus kinnipidamises ja piinamises. Ka rahvusvaheline tähelepanu võib rolli mängida selles, et survestada Hiina valitsust vahistatud advokaate vabastama ja tühistama inimõiguste kaitsjatele seatud piiranguid. Juulis tegidki 31 inimõiguste organisatsiooni ühisavalduse, milles mõistsid hukka Hiina jätkuva inimõiguste advokaatide tagakiusu. Organisatsioonid leiavad, et Hiina inimõiguste olukorda võib ja tuleb kartmatult kritiseerida.
Sellest, kuidas Hiinas teatud ühiskonnarühmi represseeritakse, oleme varemgi kirjutanud. Näiteks näeb Hiina kommunistlik partei vaeva selle nimel, et maha suruda falun gongi’i kogu maailmas. Teisitimõtlejate vastu kasutab partei nii füüsilist vägivalda, jälgimist kui ka ahistamiskampaaniaid, Hiinas isegi sunniviisiilist organidoonorlust. Kuid peale falun gong’i järgijate on sihtmärgid ka “erilised” etnilised rühmad, näiteks uiguurid või tiibetlased, aga ka kommunistliku partei endised ametnikud, kes elavad välismaal. Eksperdid peavad Hiina kommunistliku partei tegevust falun gong’i mahasurumisel üheks 21. sajandi kõige räigemaks inimõiguste rikkumiseks. Hiinast põgenenud aktivistid on tagaotsitavate nimekirjades, nende eest on välja pandud kopsakad „pearahad“, konfiskeeritud on nende pangakontol olnud raha või tühistatud pass. Trellide taha võib sattuda ka dokumentaalfilmi eest ja riigi ulatuslik järelevalve on pannud õitsema isikuandmete musta turu.
