Kultuuriministri Fadli Zoni sõnutsi keskendub uus, kümneköiteline õpikuseeria Indoneesiale ja selle eesmärk on väidetavalt “luua uus Indoneesia identiteet”. Minister küll kinnitas, et valitsusel pole plaani õpikute koostamisse sekkuda, kuid nii mõnigi ajaloolane pelgab vastupidist, kirjutab Reuters.
Ajaloolased hindavad suureks tõenäosust, et uutes raamatutes kirjutatakse ajalugu ümber. Eriti kui arvestada, et nüüdne noorem põlvkond, kes suuresti tõid mullustel valimistel Prabowo Subiantole ülekaaluka valimisvõidu, ei mäleta peaaegu üldse Suharto autoritaarset valitsusaega aastatel 1966–1998. President Prabowo on aga avalikult kiitnud Suhartot, kes muuhulgas oli tema äi. Peale selle pöördub Prabowo üha enam sõjaväe poole, et viia ellu valitsuse visioone. Veel on Prabowot süüdistatud selles, et sõjaväes teenides rikkus ta inimõiguseid, sealhulgas olevat osalenud üliõpilastest aktivistide röövimises 1998. aasta rahutuste ajal. Neid süüdistusi on ta korduvalt eitanud.
Sündmused, mida ajaloolased kardavad ümberkirjutatavat, on näiteks 1965. aasta, mil kommunistliku parteiga seostatud sõjaväelased üritasid riigipööret, pantvangistasid ja tapsid kuus kõrge auastmega kindralit. Sellele järgnes Suharto juhitud sõjaväe ja islami liidrite korraldatud massimõrv, kus sihikule võeti kommunistid ja nende toetajad. Mõne ajaloolase hinnangul tapeti märtsini 1966 kestnud sõjaväe kampaania käigus enam kui pool miljonit inimest, paljud vangistati või saadeti riigist välja ja paljusid piinati. Igal juhul kasutas toonane sõjaväe juht Suharto võimalust ja tõusis peagi võimule. Kõik see sillutas tee Suharto autoritaarsele, sõjaväelisele võimule, mis kestis kuni 1998. aastani ehk 32 aastat. Siis oli Suharto sunnitud pärast korruptsiooni ja nepotismi süüdistusi tagasi astuma rahvaülestõusu ja majanduskriisi ajal.
1965. aasta sündmuste üle arutatakse Indoneesias tänapäevalgi, kuid kultuuriminister Fadli sõnutsi ei käsitleta uutes raamatutes massimõrvu põhjalikumalt. Fadli teatel telliti raamatud eelmisel aastal ja need käsitlevad Indoneesia ajalugu alates homo erectus’st kuni Hollandi kolonisatsiooni ja Prabowo valimisteni. Raamatute autorid ja toimetajad on umbes 100 ajaloolast ning raamatud peaks valmima 17. augustiks ehk Indoneesia iseseisvuspäevaks. Raamatute ühe autori ajaloolase Jajat Burhanuddini sõnutsi pole riik seni sekkunud ja selgitas, et kavas on käsitleda ka riigi süngemaid peatükke, sh 1998. aasta üliõpilasaktivistide röövimisi ja piinamisi. Samas keeldus ajaloolane ütlemast, kas Prabowot neis kirjeldustes mainitakse.
Ja kuigi nüüdne kultuuriminister Fadli oli nende üliõpilaste hulgas, kes avaldasid Suharto vastu 1988. aastal meelt, räägib ta nüüd endisest valitsejast kiitvalt ja rõhutab tema presidendiameti algusaastate majanduslikke saavutusi, sealhulgas vähenenud vaesust ja ohjeldatud inflatsioonist. Fadli on hoopis öelnud: „Ma olen pikka aega olnud arvamusel, et Suhartot tuleks pidada rahvuskangelaseks.“ Kultuuriminister Fadli on kõrvale lükanud ka ajaloolaste mured ja kinnitanud, et “ajalugu kirjutatakse õigesti.”
Riikliku teadus- ja innovatsiooniameti endise juhtajaloolase Asvi Warman Adami arvates on tõenäoline, et võimud kavatsevad uutes õpikutes õigustada oma režiimi. Näiteks jättes välja 1998. aasta rängad inimõiguste rikkumised, mis on seotud Prabowoga. Veel eeldab ajaloolane, et küllap valitsus annab Suhartole peagi postuumselt rahvuskangelase tiitli. Singapuri ISEAS-Yusof Ishak Instituudi külalisuurija Made Supriatma arvates kasutab Indoneesia valitsus sama taktikat nagu Suharto varem. Nimelt avaldas toonane valitsus 1975. aastal kuueosalise raamatusarja pealkirjaga „Indoneesia rahvuslik ajalugu“, mis ülistas sõjaväge ja oli täis ebatäpsusi. Made Supriatma arvates ei ole president Prabowo ajalugu just kõige parem ja seda küsitavam on, kas nad julgevad selle kirja panna.
