Kohus leidis, et hädaolukorra seaduse eesmärk ei ole maha suruda ja vaigistada kodanikuvabaduste eest seisnud veokijuhtide proteste. Kohtunike sõnutsi polnud Ottawal kunagi õiguslikku ega tarvilikku faktilist alust, et välja kuulutada riiklikku eriolukorda ja selle abil proteste jõhkralt maha suruda, kirjutab Reclaim The Net.
Mäletatavasti võitlesid Kanada veokijuhid ja nende eestvedamisega liitunud koroonakriisi ajal kehtestatud vaktsiinisunni ja arutute pandeemiareeglite vastu. Võimud ajasid aga mitu nädalat protestinud inimesed karmide jõuvõtetega laiali. Seejuures läks riik pretsedenditu sammuna ka nn vabaduste kolonnis osalenute isikliku omandi kallale, külmutades inimeste ja ettevõtete vara. Kuigi protest oli rahumeelne, otsustas toonase peaministri Justin Trudeau juhitud valitsus meeleavaldust laiali ajada hädaolukorra seaduse (Emergencies Act) abil. Seadus andis föderaalvalitsusele väga suure võimu – mh võimaluse keelata ja laiali ajada kogunemisi või külmutada ja konfiskeerida isikute vara.
Apellatsioonikohus nõustus nüüdses otsuses alama kohtuastme kohtuniku Richard Mosley järeldusega, et kasutades protesti laiali ajamiseks hädaolukorra seadust, toimis valitsus ebaseaduslikult ning rikkus põhiseadust ja sõnavabaduse õigust. Apellatsioonikohtu kohtunikud kinnitasid: „Kui tahes häirivad ja segavad Ottawas toimunud blokaadid ja veokijuhtide protestid ka olid, ei kujutanud need mingit ohtu riigi julgeolekule.” Teisisõnu võisid veokijuhtide protestid küll liiklust segada, aga need ei kujutanud riiklikku kriisi ega ohustanud riiki mitte mingil moel. Samuti ei olnud kohtu hinnangul tõendeid selle kohta, et Ottawa elanike elu, tervis või turvalisus oleks olnud ohus.
Kohus kritiseeris ka pankade hooletust ja hoolimatust menetlustes, kus otsustati, kelle pangakonto külmutatakse. Mõnel juhul langetasid finantsasutused otsuse meedia ja sotsiaalmeediapostituste alusel. Ka alamas kohtuastmes leidis Richard Mosley, et pangakontode külmutamine rikkus põhiseaduslikku õigust olla kaitstud põhjendamatute otsingute ja arestimiste eest.
Veel leidsid kohtunikud, et seaduse laialivalguv tõlgendus võib lämmatada igasugused protestid ja meeleavaldused, mis blokeerivad torujuhtmeid, tuumaelektrijaamu, raudteeliine või muud taristut. Seega leidsid kohtunikud, et kui veokijuhtide protesti nimetati hädaolukorraks, võib tulevikus selleks nimetada mida tahes.
Kanada kodanikuõiguste assotsiatsiooni esindaja Howard Sapersi hinnangul on apellatsioonikohtu otsus ajalooline võit kanadalaste ja õigusriigi heaks. Sapersi sõnutsi peaks igasugused erakorralised õigused ja volitused olema võimude tööriistakastis kõige viimased ja vähim tarvitatud, kui üldse. „Kuigi erakorralised volitused, mis on föderaalvalitsusele hädaolukorra seadusega antud, võivad mõnes äärmuslikus olukorras olla vajalikud, võivad need ka ohustada õigusriiki ja meie demokraatiat,” selgitas Sapers.
Igal juhul on kohtuotsus hoiatus võimu hiiliva kasutamise kohta, et maha suruda eriarvamusi ja vaigistada kriitikuid, nt rahaliste meetmetega. Hädaolukorra seadus peaks võimaldama paanikat ohjeldada, mitte seda toetama. Kui valitsus käsitles poliitilist keerukust riikliku ohuna, lõi ta pretsedendi, mis võinuks muuta protestid reguleeritud privileegiks. Kohus taastas nüüd aga arusaama, et keerukus pole mässuga samaväärne.
Kuigi valitsus pole veel edasist otsustanud, arvatakse, et ilmselt kaebab valitsus otsuse edasi. Sisejulgeoleku pressiesindaja Simon Lafortune ütles, et Ottawa „jääb kindlaks pühendumusele tagada kanadalaste ohutus ja turvalisus”.
