Kanada õigusekeskuse (Justice Centre for Constitutional Freedoms) teadlase ja ajakirjaniku Nigel Hannafordi aruande “Nõusoleku kujundamine: valitsuse tegevus kanadalaste käitumise vormijana” järgi on Kanada valitsuse mehhanismide keskmes Privy Council Office’i (võrreldav Eesti riigikantseleiga) mõju- ja innovatsiooniosakond (Impact and Innovation Unit, IIU), mis kasutab üha keerukamaid käitumisteaduslikke meetodeid.
Aruande järgi on mõju- ja innovatsiooniosakonna ülesanne Kanada kontekstis uurida viise, kuidas mõjutada kanadalasi aktsepteerima valitsuse algatusi. Samuti kuidas parandada teadmist uuenduslikust poliitikast ja aidata valitsusel lahendada keerukaid poliitilisi probleeme. Selleks kasutab osakond käitumisteadust, andmeanalüüsi, sotsiaalpsühholoogiat ja müksuteooriat (nudge-theory). Teisisõnu „parandab“ üksus Kanada kodanike teadmisi valitsuse valitud teemadel, nt vaktsiinide räägib, et vaktsiinid on ohutud ja nende võtmata jätmine ohtlik.
Koroonakriisi ajal laiendas valitsus ka mõjuosakonna rolli. Osakond nõustas Kanada rahvatervise agentuuri, kasutades käitumisteaduslikke meetodeid ja katsetades ulatuslikult sõnumeid. Eesmärk oli saavutada vähemalt 70% vaktsineeritustase, millega ametnike arvates oleks saavutatud karjaimmuunsus.
Seega rakendas Kanada valitsus oma rahva peal psühholoogilisi, käitumisteaduslikke võtteid, sh emotsionaalset raamimist (emotional framing), kus tarvitatakse hirmu, rahustamist või kiireloomulisust. Selleks püüti väljamõeldud uudislugudega välja selgitada, kuidas kanadalased reageeriks vaktsiinide ohutuse, selle manustamata jätmise ohu ja negatiivsete kõrvaltoimete eri sõnumitele. Samuti seda, mis sõnumid aitaks vähendada avalikkuse ärevust vaktsineerimise kõrvaltoimete pärast. Nõnda sooviti mõjutada, kuidas rahvas järgis pandeemiaaja reegleid, nagu ühiskonna sulgemine, maski- ja vaktsineerimiskohustus. Manipuleeritud sõnumitega aga rõhutas või jättis valitsus välja üksikasju, et vormida kanadalaste arusaama koroonavaktsiini manustamise kõrvaltoimete tõsidusest, et need paistaksid vähem tõsised.
Katsetades mitmeid sõnumeid kümnete tuhandete osalejate peal, määrati teated, rühmad ja poliitika, mis soodustasid kõige tõhusamalt „tervislikku” käitumist. Näiteks näidati osalejatele väljamõeldud uudislugu, mis kirjeldas võimalikku vaktsiiniga seotud surmajuhtumit ja seejärel näidati neile mitut vastusevarianti. Need olid sõnastatud järgmiste põhimõtete järgi: sisuline raamimine (gist framing), kus vaktsiini kõrvaltoimet esitati kui mistahes terviseprobleemi, sõltumata sellest, kas vaktsiin on selle põhjustanud või mitte; mehhanismi raamimine (mechanism framing), kus rõhutati, et konkreetse traagilise sündmuse ja vaktsiini vahel ei ole teadaolevat põhjuslikku seost, aga tuleb veel uurida; ning riskikommunikatsiooni raamimine (risk communication framing), kus risk asetati perspektiivi võrdlevate statistiliste andmete abil. Viimase puhul kasutati näiteks võrdlust, et autoõnnetuses on vigastuse tõenäosus üks 240-st, aga 10 000 koroonavaktsiinidoosist ei ole 9991 puhul ilmnenud kõrvaltoimeid. Selliste katsetega jõudis mõjuosakond järeldusele, et Kanadas sobib kõige paremini lähenemine, kus kogu teave paisatakse välja korraga (kitchen sink approach). Säärane kombineeritud lähenemisviis vähendas katseisikute muret nii vaktsiini ohutuse kui ka hüpoteetilise uudise puhul 17% võrreldes kontrollrühmaga, kes ei saanud mingit teavet.
Aruande autori sõnutsi näisid need strateegiad olevat üles ehitatud pigem selliselt, et kujundada avalikku arvamust vaktsiini kohta ja edendada vaktsineerimist, aga mitte selliselt, et toetada teadlikku otsust. Näiteks kinnitas valitsus põhisõnumi – „vaktsiin on ohutu ja tõhus, seega vaktsineerige end” – juba ammu enne, kui olid ilmunud kliinilised või tegelikud andmed vaktsiini tõhususe ja eelkõige ohutuse kohta. Seejuures jätkas valitsus selle sõnumiga hoolimata varastest teadetest vaktsiini kõrvaltoimete kohta – neid peeti ebaolulisteks. Tagantjärgi teame, et need ei olnud kumbagi – ei tõhusad ega ohutud.
Aruande autor tõdeb, et kampaania keskmes olid pigem emotsionaalsed ajendid kui tasakaalustatud teave ning osakonna tegevus viitab sellele, et avalikku arvamust sooviti vormida valitsuse eesmärkide järgi. Tuginemine käitumisteaduse taktikatele ehk vahenditele, millega suunata inimeste emotsioone ja otsuseid, asendas lõpuks tõelise avaliku arutelu peene käitumistreeninguga. Selle asemel, et esmalt teadust mõista, keskendus valitsus sellele, kuidas veenda kanadalasi aktsepteerima võimude jutustust. Kuid läbipaistmatult ja järelevalveta rakendatud käitumuslikud sekkumised muutuvad kiiresti varjatud manipuleerimise vahenditeks. Aruande autor Hannaford ütles: „Ükski demokraatlik valitsus ei tohiks oma kodanike peal teha psühholoogilisi operatsioone ilma järelevalveta. Kui käitumisteadust kasutatakse avaliku arvamuse mõjutamiseks, siis peavad piirid seadma valitud esindajad, mitte valimata strateegid.”
Mõju- ja innovatsiooniosakond on loodud Suurbritannia müksuüksuse eeskujul
Aruande järgi loodi mõju- ja innovatsiooniosakond juba 2016. aastal „kahjutu“ innovatsioonikeskusena. 2018. aasta detsembris nimetati see ümber mõju- ja innovatsiooniosakonnaks eesmärgiga jätkuvalt integreerida käitumisteadust avalikku poliitikasse. 2020.–2021. aastaaruande järgi on osakond 2017. aastast kiiresti kasvanud ja see on majandus-, keskkonna- ja sotsiaalpoliitika valdkonnas korraldanud 28 projekti koguväärtusega üle 725 miljoni dollari.
Mõjuosakonna eeskujuks oli Ühendkuningriigi käitumisteaduse üksus (Behavioural Insights Team), mida on nimetatud ka müksuüksuseks (nudge unit). Hüüdnimi on inspireeritud Richard H. Thaleri ja Cass R. Sunsteini 2008. aasta raamatust „Müks“ („Nudge”). Raamatu autorid väitsid, et inimesed otsustavad sageli vaikimisi valikute põhjal ega ole täiesti ratsionaalsed, kuigi klassikalised majandusteadlased eeldavad vastupidist: inimesed tegutsevad ratsionaalselt, kaalutletud huvide alusel. Thaleri ja Sunsteini teoorias vajavad inimesed oma ebaratsionaalsuse tõttu „valikuarhitektide“ juhiseid ning valitsused on õigustatud neid kasutama. Nn valikuarhitektid on seejärel need, kes kujundavad käitumist suunavaid kontekste ja n-ö müksavad kodanikke valitsuse eelistatud suunas. Pealtnäha on tegemist vähem sundiva meetodiga kui karmikäeline jõustamine, kuid näitab paternalismi, kus valitsus teab inimesest paremini, mis talle kasulik on.
Kas Eesti valitsuse puhul oli midagi teistmoodi?