Liberaalist majandusteadlane ja filosoof Friedrich von Hayek on väga täpselt sõnastanud olulise tähelepaneku hädaolukordade ja isikuvabaduste vahekorra kohta: “Hädaolukorrad on alati olnud ettekäändeks, mille alusel üksikisiku vabaduste tagatisi on õõnestatud.”1
Et Hayeki tähelepanek kehtib, oleme viimaste aastate kogemusest valusalt õppinud ja õpime ilmselt edasi. Näiteks koroonakriis tundub nüüd, tagantjärele vaadates, võimude absurdse käsu- ja sunnipoliitika poolest lausa sürreaalne. Mis mind aga tõsiselt hämmastab, on see, et endiselt on sellest kriisist rääkides suurel osal inimestest soov sündmuste analüüsi asemel pead liiva alla peita või kui seda teha ei saa, siis meenutajat rünnates soovitada see üldse unustada.
Näiteks ajakirjanduse käitumine USA kongressi erikomisjoni poolt detsembri alguses avaldatud koroonakriisi ja selle ajal kasutatud sunnimeetmeid põhjalikult analüüsinud raporti käsitlemisel on sellise meeleolu sümptomiks. Uudised rääkisid sellest enam kui 500 lehekülge enda alla võtnud raportist kui millestki, mis kinnitas viiruse laboripäritolu. Jah, eks ole seegi oluline teema, sest selle varjamiseks või laboripäritolust rääkinud inimeste naeruvääristamiseks tehti märkimisväärseid jõupingutusi. Kuid kas see oli selles mahukas dokumendis kõige olulisem osa? Tegelikult mitte, sest seda teemat fookusesse tõstes jäeti tähelepanuta mitmed teised palju olulisemad koroonakriisiga seotud valed ja läbikukkumised. Nii tõdeti mitme aasta põhjaliku töö kokku võtnud raportis, et igasugused sunnimeetmed, mida võimud kasutasid, alates sundisolatsioonist, maskikandmise kohustusest, sotsiaalse distantsi hoidmise nõudest, kohustuslikust vaktsineerimisest töökohtadel kuni vaktsiinipasside kasutamiseni kohvikusse pääsemisel jms, ei olnud efektiivsed, kuid olid see-eest enneolematult inimeste põhivabadusi piiravad. Selge sõnaga tõdetakse raportis, et need tõid ühiskonnale rohkem kahju kui kasu ega olnud ka teaduslikult mingil viisil põhjendatud. (Lähemalt oleme sellest raportist kirjutanud siin ja siin.)
Ehk siis viiruse päritolu kõrval tulistas raport tagantjärele auklikuks kõik viiruse leviku piiramiseks kasutatud ebateaduslikud sunnimeetmed, mida enamik lääneriike, sh Eesti, koroonaviirusega võitlemisel rakendas. Kuid meie lehelugeja ja televaatajani see info ei jõudnud. Üllatav? Pigem mitte, sest ajakirjanduse ühehäälne otsus suunata debatt põhiõiguste ja -vabaduste alusetu piiramise asemel Wuhani viiruselaborile säästab mõistetavalt kõiki neid inimesi oma teguviisi meenutamast, kes hullunult “antivaksereid” sõimasid, maskita inimestest politseile teada andsid, töötervishoiu riskianalüüse koostades sundvaktsineerimist läbi viisid ja siis töö juures vaktsineerimisest keeldunud kolleegide peale juhtkonnale kaebekirju kirjutasid. Paraku peame tõdema, et sellised inimesed moodustasid koroonakriisi haripunktis hääleka enamuse ja ka ajakirjandus kõige laiemas mõttes läks sellega toona kaasa kriitilisi küsimusi esitamata.
Kuid isikuvabaduste kontekstis ongi oluline tähele panna, et ausa analüüsi puudumine õõnestab neid vabadusi täpselt samuti ehk see ongi see, millest Hayek kirjutab. Ja kurb, kui ajakirjandus ei suuda end ka tagantjärele kokku võtta – peame seega kartma, et järgmisel korral juhtub see jälle.
Hädaolukord ja maksud
2024 jääb meile Eestis meelde maksutõusude põhjendamise aastana. Ma ütlen põhjendamise, sest ehkki makse tõstis see valitsus juba eelmise peaministri eestvedamisel, siis jaanuaris kukub maksukirves korralikult selga. Mul on tunne, et me ei adu veel päriselt selle mõjusid. Kindel on see, et juba mitu aastat kestnud negatiivne majanduskasv saab lisa. Elu ei lähe paremaks.
Kui makse tuleks vaadelda ratsionaalse ühiskondliku kokkuleppe osana, mille taga inimeste nõusolek, et osasid asju on ühiselt lihtsam teha kui üksinda, siis praegust maksurallit vaadates jääb ka siin kummitama hoopis sõna “sund”. Asi on selles, et tänast maksupoliitikat ei ole võimalik ka parema tahtmise juures kokkuleppeks pidada. Enne valimisi teatas peaministri kohta ihalenud Reformierakonna endine juht meile, et maksud ei tõuse. Pärast valimisi makse tõstes ta kinnitas, et valetas, kuna maksutõusudest rääkimine valimiskampaanias on ebapopulaarne. Aga tema tahtis võimule. Nii et kokkueleppest, millele valijad oma heakskiidu oleks andnud, on asi kaugel. Üle jääb sund.
Eks just seetõttu, et seda sundi kuidagigi põhjendada, räägib riik ka maksutõusude puhul eelkõige hädaolukorrast. Häda on näiteks riigieelarvega, aga eks see jääb inimestele abstraktseks suuruseks. Peamine hädaolukord on praegu ikkagi sõda, ja põhjendatud hirm, mis sellise kõikehõlmava ohuga kaasas käib, töötab. Töötab ka sedapidi, et maksutõusudele vastuvaidlejast võib lihtsa vaevaga vaenlase kuju luua. Mis maksutõusud, julgeolekumaks ju. Kui ei usu, oled Kreml.
Mis sest, et tegelikkuses läheb see rahvalt kokku korjatud raha riigi muude suurenevate kulutuste katteks, aga kuhu täpselt, sellest riigieelarvest võimalik aru saada ei ole – ja rahandusminister Jürgen Ligi sõnul polegi vaja, et keegi saaks. Avalikkusele mõeldud jutt kokkuhoiust ja kärbetest võib seejuures ametkondades päris palju nalja teha – kui see üldse on asi, mis riigiasutuse väärikal jõulupeol, mõnel Riigikantseleis toimuval häkaton-müksatonil vm arutlusele peaks tulema.
See, et samal ajal soovivad mõned valitsuse liikmed ametnike abil maapiirkondadesse majandust viima hakata, tõestab meile taas aga üht olulist sotsialistliku majandusmudeli suundumust. Kui riigi osakaal majanduses kasvab, siis ei tähenda see mitte ainult ühiskondliku ressursi ebaefektiivset kasutamist, vaid jõuab meieni läbivalt ka igal muul tasandil. See tähendab, et aina rohkem otsuseid hakkab sinu eest tegema riik ametniku kaudu ehk sinu enda vabadus otsustada liigub aina kitsamasse koridori. Ent see ei puuduta vaid majandusotsuseid, sest riik valitseja ja ametniku kaudu hakkab tundma, et ilma temata enam üldse ei saa ega tohi. Kontrolli kodaniku üle on samuti vaja tõhustada. Sellest, et meil ametkondades mõtted just sedapidi liiguvad, on üksjagu näiteid – olgu see viimasest ajast kasvõi soov paigutada prügisorteerimise järelevalve eesmärgil pakendikonteinerite juurde valvekaameraid või plaanitav kord, et ettevõtjad hakkaksid maksuameti juures deklareerima ka kõiki pisemaid esitatud arveid, sest alla 1000 euro suuruste arvete puhul võib muidu keegi riiki maksudega petta. Oma sisu poolest tähendavad need üsna lihtsakoelised plaanid seisukohta, et kodanikku (loe: potentsiaalset närukaela) ei saa usaldada. Loomulikult võib siia lisada veel palju muudki. Näiteks kohtu tõdemus, et politsei eksis seaduse vastu, kui keelas ühe Tartu meeleavalduse toimumise, võib siseministeeriumis vormuda äraspidiseks arusaamaks, et järelikult on seadust vaja muuta ja politseile meeleavalduste keelamise õigus rikkumise ennetamise eesmärgil siis seadusega anda. Rääkimata sellest, et politseil ei peaks mingit asja olema sellega, millist mälestuskivi keegi oma autos parajasti veab. Aga Eestis on.
Oleme nende suundumustega seotud teemasid ka Vabaduste portaalis kasvava murega jälginud ning oma arutelu- ja intervjuusaadetes detailselt lahanud.
Hädaolukord ja kliima
Aga mõistagi on meil käsil veel üks “hädaolukord”, mis oma mastaabi poolest on kõikehõlmav. Samas näib, et meil on olemas ka märkimisväärsel hulgal inimesi, kelle jaoks ei ole ühtegi probleemi, mida mõne uue seadusega ei annaks lahendada. Kui probleem on kliimas, on vaja kliimaseadust, tõdevad nad. “Minul ja paljudel teistel oli ootus, et kliimaseadus on miski, mis lahendab kõik probleemid, et seaduses on miski, mis on lihtsasti valmistatav ja kokkupakitav,” ütles reformierakondlasest nooremapoolne riigikogu liige mõni aeg tagasi, andes aimata siiski väikest pettumuse nooti. Ehk lunastust ei ole veel seaduse abil saabunud. Seetõttu vist ootavadki mõned noore poliitiku aktivistidest mõttekaaslased saabuvat kliima-viimsepäeva ja räägivad väljasuremisest, millega ei ole võimalik kohaneda.
Õnneks on meil endiselt ka teadlasi ja teisi kriitiliselt mõtlevaid inimesi, kes sellist surmakultust veel omaks võtnud ei ole ja tänu kellele oleme saanud ka sel aastal Vabaduste portaalis kliimadebatti vajalikku tasakaalu lisada. Nii rääkis Tartu Ülikooli klimatoloogia emeriitprofessor Jaak Jaagus meile mõni aeg tagasi, et mingist kliimakriisist ei ole tema hinnangul põhjust rääkida ja just nimelt kohanemine on see, mis on aidanud inimesel läbi aegade kliimamuutustega toime tulla. Jaaguse kõrval andis samasuguse tugeva sõnumi meie vaatajatele ja kuulajatele ka loodushoidja ja bioloog Arne Ader. Koos Toronto Ülikooli keemia inseneriteaduse emeriitprofessori ja TTÜ audoktori Olev Trässiga olid nad ka allkirjastajateks elektrooonikainsener Aivar Uski vedamisel koostatud mahukale pöördumisele, mille Isikuvabaduse Sihtasutuse poolt Riigikogu liikmetele seoses kliimaseadusega saatsime. Pöördumises kutsusime Riigikogu liikmeid üles tutvuma faktidega, mis näitavad, et veenvalt põhjendatud „kliimakriisi” ega kliimahädaolukorda ei eksisteeri ning süsihappegaasi (CO2) kasvav osakaal atmosfääris seda ka ettenähtavas tulevikus ei põhjusta.
Just sellised pöördumisele allkirja lisanud teadlased ja iseseisvad kliimateemade uurijad on vajalik arstirohi sellesama hädaolukorra põhjendamatu kuulutamise vastu, mille varjus meile järjest enam igapäevaelu piiravaid reegleid sisse viiakse ja uusi makse kehtestatakse. Näiteks ammutab ju ka seesama uuest aastast kehtima hakkav automaks omale kinnitust just nimelt kliimast kui probleemist ja küllap soovivad mõned poliitilised jõud meiegi linnadesse sisepõlemismootoriga autodele keelutsoone looma hakata. Ent selliste väiksemate kiusupoliitikate kõrval käib suur mäng energiaäris. Samamoodi hädaolukorrast rääkides liigutatakse tuulikuarendajatele miljardeid, aga samal ajal öeldakse meile, et see kõik on ikkagi odav. Ehkki teiste riikide kogemus teeb puust ette ja punaseks, et ilmaoludest sõltuv juhuelektri süsteem ei saagi toimida.
Oodata on muutusi – kas ka Euroopas?
Teisalt on kliima teemal põhjust oodata muutusi. Kui läänemaailma juhtriigi USA valitud president Donald Trump tõepoolest riigi kliimapoliitikat muutma hakkab, Pariisi leppest välja astub ja energeetikas tuulikute arendamisel hoo maha võtab ja naftat pumbata laseb, siis sellel on kahtlemata laiaulatuslik mõju ka Euroopale. Iseasi, kuivõrd kiiresti tänased Euroopa juhid sellise reaalsusega kohanevad, sest seni on ju majandusraskuste kiuste edasi rammitud. Siiski võib konjunktuursema loomuga poliitikutelt juba üllatavaid avaldusi kuulda. Ka Eesti peaminister, kes endise kliimaministrina kliimaseaduse tegemisega hoogsalt alustas, jõudis juba öelda, et ega sellega peagi nüüd sedavõrd kiirustama…
Võib eeldada, et Trumpil on mõju ja loomulikult mitte ainult kliimateemas. Täpselt sama lootustandvad on tema personalivalikud USA oluliste tervishoiuga ja ravimifirmade järelevalvega tegelevate asutuste etteotsa – Robert F. Kennedy Jr tervihoiuministrina, dr Marty Makary toidu- ja ravimiametis (FDA) ja dr Jay Bhattacharya riiklikes terviseinstituutides (NIH). Suurte ravimifirmade aktsiakursid on nende uudiste järel igal juhul sügavasse depressiooni langenud, sest investorid kardavad, et firmade kasumi asemel hakatakse nüüdsest rohkem rõhku panema ravimite ohutusele.
Viimaks on aga oluline sõnavabaduse teema, sest ka siin on tänu jaanuaris ametisse asuvalt Trumpi administratsioonilt oodata pigem positiivseid muutusi. Nagu teame, siis Trumpi üks lähemaid nõuandjaid, suurettevõtja Elon Musk, ei ole mitte vaid ise suur sõnavabaduse austaja, vaid on selle tõttu olnud pidevalt mitmel pool maailmas võimude rünnaku all. Nii pidi ta oma platvormiga X tänavu Brasiilia võimude survele järele andma ja nende poolt soovitud kontosid tsenseerima. Ka mitmed USA ja euroliidu nomenklatuursed tipp-poliitikud on rääkinud jõulisest sotsiaalmeedia tsenseerimisest ja soovitanud Muski koguni vangistusega ähvardada. On enam kui kindel, et selline jutt nüüd suuresti lõppeb. See ei tähenda aga koheselt, et Ühendkuningriigi vasakpoolne valitsus lõpetaks nüüd inimeste vangi panemise sobimatuks kuulutatud sotsiaalmeediapostituste tõttu. Või et Saksamaa politsei enam ühegi 14-aastase poisi kodu tema TikTok-i video teemaviite tõttu puistama ei läheks. Aga siiski võime loota, et USA-l on positiivne mõju. Kui mitte riikidele, mis juba tegelevad selliste absurdsete vihakõne-kuritegudega, siis vähemalt neile, kus vihakõneseadust veel ei ole – ehk meile. Loodetavasti hoiame me suhtumises sõnavabadusse pigem sellist USA-le omast joont. Aga eks elame-näeme.
- Hayek, F.A., “Law, Legislation and Liberty. A new satement of the liberal principles of justice and political economy”, Routledge 1998, lk 124 ↩︎
Ja rahvas on läinud ülbemaks ja uhkemaks. Varsti hakatakse taas lõbupärast surnuks peksma. Ka muidugi need, kes pidavat rahvast kaitsma. Aga ega rahvas süüdi pole. Nad kõik on energiavampiirideks töödeldud 1% poolt, läbi digikanalite ja valeinfo ajalehtedes. Et neid ümber pöörata tuleb kasutada samu kanaleid ja levitada positiivseid mõtteid ja ilusaid sõnu. Rahvas võtab omaks kõige rohkem pooleteise aastaga ja saab kogu rahva tagasi inimesteks. Eestis elaval pole Eesti riigi viimasest taassünnitamisest saati lubatud elada inimese kombel. Pidevalt kunstlikud probleemid oligarhide poolt, kes elatuvad ainult korruptsioonist ja ainult enda parasiitlikele huvidele. Aitab parasiitide kiitmisest ja nende peost toitmisest – need ei ole inimesed, vaid inimest imiteerivad üliohtlikud parasiidid.
.. et järgmisel korral juhtub see jälle … Jutt siis pandeemiast ja sellele reageerimisest. Nähtust tuleks vaadelda veelgi laiemalt. Mis asi on -haigus-? Õhtulehe ühes TeadusAmpsus oli küsimus: Mitu haigust on olemas? Tõbesid käsitletakse Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni järgi. Eestis kehtib 10.versioon ja selle nimistus on umbes 55 000 diagnostilist koodi. 11.versioonis juba 85 000. Harvihaigusi, millede arv tänu diagnostikavõimalustele ja geneetiliste analüüside arengule jõudsalt kasvab, oli selle aasta seisuga 6417. Kaasaegne meditsiin on kujunenud enim arenenud teadusharuks, mille tulemusena pole enam ühtegi tervet inimest. Arstiteadus, kui … Vaimne Leepra, mis läbi diagnoosimise ise haigusi toodabki. Inimeste osaks on uskuda ja hirmu tunda … süsteem töötab automaat-piloodil. Selle kohta on olemas dokumentaalne tõestus, kuidas dia-gnoos sünnitab haigust, Vana Testamendi Kolmandas Moosese Raamatus, Seaduses pidalitõve (leepra) kohta. Tasub tutvuda tekstiga. Ja kuni inimesed süüdimatult usuvad ning kardavad, siis tõesti … järgmisel korral juhtub see jälle … Täpselt sama lugu on militaaria-sõja-julgeoleku-kaitsevajadusega … kuni inimesed usuvad ja kardavad, et kuskil on vaenlane, kes soovib meile halba … siis juhtub see jälle. Isegi kliimaga on meil sama suhe ……..
Selle koroova teemaga sai selgeks kelle keskel me elame.Siin ei ole mingisugust varianti,et midagi paremaks kunagi muutub.Ainuke variant on olla teadlik ja proovida nende hullude keskel ellu jääda.Mõnes mõttes isegi huvitav kohati,et kuhu see asi välja jõuab.